02 september, 2020

Pulmapäev

Nonii. Pulmapäev!

Magasin nagu kott ja olin ärgates värske kui aasalill. Viisin kanadele hommikusöögiks maasikaid ja banaane, aga mitte pidulikkuse lisamiseks või päeva eriliseks muutmiseks, vaid sel proosalisel põhjusel, et olin unustanud teri juurde osta ja nad olid lihtlabaselt näljas.

Kleidi tõin õmbleja juurest juba eelmisel õhtul ja ma ütleks, et see nägi välja okei. Ainult okei, aga miljon korda parem kui päev varem. Nii et keskendusin positiivsele. Tass pooltäis, mitte pooltühi, teate küll. 

Sõbrad olid eelmisest õhtust saadik kohal ja kuna ma olin kuskilt lugenud, et pulmapäeval tuleb korralik hommikusöök süüa, võtsime seda täie tõsidusega - aeglaselt ja mõnuga. Heas seltskonnas pealekauba. Sõbrad varustasid meid ka abielurahvale kohaste pokaalide (Mr & Mrs), sukapaela ja muu vajalikuga. Moraalsest toest rääkimata.


Kogu planeerimise protsessi käigus kaalusin kogu aeg, et mis mulle oluline on ja mis mitte, sest pulmapäeva osas ei saa hiljem vigade parandust teha. Väga väikeses seltskonnas abiellumine oli meie jaoks kõige õigem otsus üldse! Terve päeva vältel patsutasin iga mõne aja tagant omale mõttes õlale, sest kõik oli lihtsalt nii lihtne ja stressivaba. 

Juuksuriaega oli üsna võimatu saada (nii läheb kui hakkad pulma planeerima mõni nädal enne selle toimumist) ja proovisoengule ei tahtnud ma aega raisata - ühtki teist vaba juuksurit nagunii silmapiiril ei paistnud. Koleda soengu oleks saanud kodus maha pesta, elus on hullemaidki väljavaateid kui lahtiste juustega abiellumine.

Juuksur oli imeline! Juba sellest, kuidas ta mu pead pesi, sain aru, et inimene teab, mida teeb. Mu senine juuksur oli kah tore, aga uus on nii palju parem, et otsustasin tema juurde käima jäädagi. Soenguga jäin VÄGA rahule.

Meikarit ma ei leidnudki, nii et sõbranna tegi mulle ise meigi. Ma kahtlustasin juba varem, et ta sellega hästi hakkama saaks, aga ta vaidles vastu, et ei-ei, lase ikka profimeik teha. Tegelikult oli väga mugav selle kõigega omaenda kodus ühele poole saada, samal ajal sõbrannaga juttu ajades ja kartulisalatit süües.


Kõige mõnusam oli see, et ma tundsin end terve päeva vältel kohutavalt õnnelikuna. Mul oli nii hea ja kerge olla! Ärevus tuli ainult paariks minutiks enne uksest välja astumist, sest kõigepealt käis Matt kurtmas, et ta sulab õues selle kuradima smokingu sisse ära ja ei tahtnud üldse minema hakata. Kui sain tema õue lükatud ja hakkasin kõrvarõngaid karbist välja võtma, lendas neist ühe tagumine osa kuskile minema ja nii jäljetult, et leidsin selle alles ülejärgmisel päeval üles. Õnneks sobis sinna ka mingi muu, seega väga närvi ei jõudnud veel minna kui juba olukord lahendatud. Siis tõmbasin kleidi selga, mispeale hakkasid käed natuke värisema, sest noh - meik ja soeng ja kleit ja kimp ja... Hea, et sõbranna kohe nii truult kõrval oli ja kingad jalga aitas, väriseva käega poleks ma neid rihmasid enne õhtut kinni saanud.

Seal ma siis seisin, täiesti valmis. Ja kogu ärevus kadus ära. Isegi käed ei värisenud enam.

Aga ma pean nüüd natuke taustalugu rääkima - mul tuli vähem kui nädal enne pulmapäeva mõte, et kutsuks kitarristi ka. Lihtsalt, et natuke pidulikum oleks. Mõni minut hiljem plahvatas, et oo, Matt'ile meeldib Ukuaru valss (olete kuulnud kui Neitsov seda mängib?), eriti äge oleks kui laseks kohalikul muusikul selle ära õppida ja pulmas üllatuseks mängida!

Kitarristi leidsin mingi päris osava. Ja selgus, et raha eest saab tõesti kõike. Isegi Ukuaru valssi! Õppimise aega oli küll ainult paar päeva jäänud, aga etteruttavalt võin öelda, et ta sai sellega väga hästi hakkama. Ühtlasi küsis, et mis lugu ma sisse kõndimiseks tahaks? Ütlesin, et ma ei teegi mingit eraldi kõndimist, meil nii väike pulm, ainult paar külalist ju. Mis ma siin ikka kõnnin... Tema murelikult vastu, et kas see on kultuurispetsiifiline eelistus, mispeale vastasin, et ei ole, ma lihtsalt ei taha tähelepanu ja... Tüüp hakkas naerma ning ütles, et halloo, see on SINU pulm, nii et tähelepanu ei õnnestu sul nagunii vältida. Ja lisas, et see kõndimise osa on pulmas tavaliselt üks ilusamaid hetki ja annab kogu üritusele kena alguse.

Ma nats puiklesin, sest olin raudkindel, et see asi kisub iseenda jaoks kindlasti nii härdaks, näen kogu pühaliku kõndimise vältel välja umbes selline:


Pluss pole ma vist viimased viis aastat kontsi kandnud, nii et midagi ülearu graatsilist sellest ilmselgelt ei tuleks. Aga okei. Ma olin juba kõik asjad äärmuseni lühikeseks ja lihtsaks tõmmanud, et hea küll, ma siis vähemalt kõnnin.

Ja kõndisingi. Koos Oscariga! Kõik oli absoluutselt täiuslik - meie oma aed, kõige lähedasemad sõbrad ja päike oli pärastlõunaselt kuldne. Ma olin korraga väga rahulik. Ärevust polnud üldse, nutma ka ei ajanud, kuigi kõik tundus nii eriline ja soe. Ossu otsustas poole tee peal mind maha jätta ja liivakasti liduda, mis oli muidugi absoluutselt ootuspärane ning selles mõttes isegi hea, et ma polnud kimpu tellides arvestanud, et mul pole käelihaseid (ega mingeid muid lihaseid) ja selline ports lilli osutus omajagu raskeks.

Tseremoonia teksti sain erinevate variantide vahelt ise valida. Võtsin kõige lihtsama ja lühema ning tõmbasin ka sellest veidi roosat vahtu maha. Romantiline oli igal juhul, aga vähemalt ei pidanud me seal pool päeva seisma ja armastusest nõretama, saime kümne minutiga hakkama. Ja ma ei nutnud üldse! Vaatasin Matt'le otse silma ja ütlesin kõik kohustuslikud to have and to hold osad täiesti sirge seljaga ära. 

Pärast sõrmuste vahetamist ja abielu väljakuulutamist (appikene, ma tunnen ennast nagu lausa mingi täiskasvanud inimene, mul on isegi abikaasa!) tuli paberite allkirjastamise osa ja kitarristiga olime kokku leppinud, et see on hetk, mil ta Ukuaru valssi hakkab mängima. Ahhh nii ilus oli!

Maailma parim lapsehoidja (ja Oscar, kes ei suuda elu sees paigal püsida)

Edasi suundusime parki pildistama ja ma ei jõua ära oodata, et fotograaf piltide töötlemisega ühele poole saaks, sest mul on tunne, et sealt on midagi tõsiselt head tulemas. Fotograafiga läks nii, et kui ma keset ööd teada sain, et mul enam pildistajat pole, saatsin kohe järgmisele lemmikule sõnumi, et kas ta on vaba? Õnneks oli, ilmus kenasti kohale, oskas ülihästi juhendada ja ma olen juba ette kindel, et need pildid saavad olema ideaalsed. Sõprade telefonist ilmusid sellised:


Pildistamise osa oli hästi tore. Matt'i sõber viskas iga paari minuti tagant selliseid nalju, et pool aega läks puhtalt naermise nahka. Park oli õnneks üsna tühi, aga need paar inimest, kes seal jalutasid, tulid ikka täiesti süüdimatult meile peaaegu nina alla ja tegid oma telefoniga kah paar pilti. Üks lausa ütles, et ärge pange tähele, aga te olete nii ilusad, et ma teen endale mälestuseks pilti. Oookei siis.

Lõpuks oli aeg restorani poole kimada ja otsustasime tähelepanu vältimiseks (ja veits mugavuse mõttes ka) riided ära vahetada. Mu kõrged kingad olid küll väga mugavad, aga pärast kaht tundi kontsadel seismist tundusid madalad lausa jumalikud. Põhimõtteliselt tegime sealsamas parklas kiire striptiisi, viskasime peened rüüd autosse hunnikusse ja kaks minutit hiljem olime juba teel. Kenasti graafikus ja puha.

Mu armas sõbranna/meikar/pruutneitsi. Ja mu uus sõrmus "vanale" kaaslaseks. Ja lilled-lilled!

PS! Kanadas on kombeks, et vasaku käe eelviimases sõrmes ei kanta iial midagi peale kihla- ja abielusõrmuse ning mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme. Enda üllatuseks märkasin, et abielusõrmus on kõigil "all", kuigi lisandub teisena ja peaks seega hoopis "peale" jääma. Guugeldades selgus, et nii on ta südamele lähemal. Näe, jälle targem!


Abiellumine on imelihtne. Soovitan soojalt :)

30 august, 2020

Mis kõik kaks päeva enne pulma viltu jõuab minna

Arvata oli, et eks midagi ikka läheb, sest muidu oleks kogu see asi juba naeruväärselt lihtsalt välja kukkunud. Ja mis siin ikka pikalt keerutada, hakkame aga pihta - kaks päeva enne pulma läksin õmbleja juurde kleiti ära tooma ja kui enne oli see lihtsalt õige veidi suur olnud, siis nüüd ei istunud ülemine osa kohe üldse! Kõik oli kuidagi vale koha peale tõstetud, rinnapadjad turritasid dekolteest välja ja pits hoidis püsti. Õmbleja taganes silmi vidukile tõmmates nii kaugele kui väike ruum võimaldas ja ütles, et kui EEMALT vaadata, siis VÄGA hull ei ole.


Mina leidsin siiski, et nelja külalisega pulmas on suhteliselt väike tõenäosus, et mul õnnestuks kõigist nii ohutusse kaugusesse hoiduda, et selline kriiskav möödapanek märkamata jääks...

48-tunnise ajavaruga oli laias laastus kaks varianti - kas tõmmata kleidile kampsun peale (sest seelikuosa oli ilus) või minna riskile ja lasta samal õmblejal dekoltee normaalse(ma)ks teha. Valisin teise variandi. Esimene variant jäi plaan B-ks.

-

Sama päeva õhtul mõtlesin, et prooviks kunstripsmeid. Mul oli neid kaht eri sorti, ühed dramaatilisemad, teised õhemad - tahtsin näha, kuidas näos paistavad. Ja ma ei tea, kas te olete enne nii koba inimest kohanud, kes ei suuda sõrme silmani suunata, vaid selle hooga läbi huule lööb, aga täpselt nii läks. Võib-olla ma sellepärast ei kasvatagi tavaliselt küüsi pikaks, et alateadvus teab, et võin endale kogemata viga teha. Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas mu käsi sellise hooga liikus, et küüs enam-vähem nii sügaval maandus, et oleks peaaegu teiselt poolt välja tulnud. Või noh, põhimõtteliselt tuligi. Oleneb, mis nurga alt vaadata.

Ja kui esimese hooga mõtlesin, et veidi piinlik on nii koba olla, et isegi omaenda silmale pihta ei saa, siis järele mõeldes oleks palju hullem olnud omale kaks päeva enne pulmi küüs SILMA lüüa.

Verd tilkus esimese hooga ikka nii käbedalt, et jõudsin korraks juba muretseda, et võib-olla peab õmblema minema ja väga kuradi tore tõesti kui pruudil huulest niidid välja turritavad.


Aga ma ei hakka asjadest ette ruttama, sest see tore päev, kus mu kleit ja huul mõlemad totaalselt rikutuks osutusid, ei olnud veel läbi. Nimelt hakkasin õhtul magama minema kui korraga - piip-piip - tuli sõnum... mu fotograafilt... et ta poeg kukkus rattaga mäest alla kihutades põlve vigaseks ja nad ootavad Vancouveri lastehaiglast kõnet, et millal operatsioon tehakse, aga see saab tõenäoliselt toimuma järgneva kahe päeva jooksul (nagu ka minu pulm). Ja ilmselgelt tuleb selleks saarelt Vancouverisse minna (kahetunnine praam, khm). Ja kui sul on valida, kas olla haiglas oma lapse kõrval või paar tundi võõraid inimesi pildistada, siis loomulikult ei ole see isegi mingi tõsiseltvõetav valik.

Nii et jah, vähem kui 48 tundi enne pulma polnud mul kleiti ega fotograafi, aga positiivse poole peale võib paigutada huule, mis ainult seestpoolt siniseks ja paiste läks. Võinuks ka hullemini minna...

20 august, 2020

Ühisosa

Kui ma õigesti mäletan, oli see Hans H Luik, kes mingis intervjuus ütles, et selliste inimestega, kes raamatuid ei loe, ei ole tal mitte midagi rääkida. Esimese hooga oleks tahtnud kohe pimesi nõustuda, aga kui järele mõtlesin, sain aru, et ma tean mitmeid väga intelligentseid ja huvitavaid inimesi, kes ilukirjandust üldse ei loe, aga nendega pole mitte ainult huvitav rääkida, vaid ka huvitav kuulata. Lisaks tean palju inimesi, kes neelavad ilukirjandust hunnikute kaupa, aga see ei tee neid tingimata huvitavaks vestluspartneriks. Ja kolmandaks on mul mitmeid sõpru, kelle osas ma isegi ei tea, kas ja kui palju nad loevad, sest ma lihtsalt ei räägi nendega raamatutest, me oleme sõbrad mingil muul põhjusel.

Igaühega on ühisosa erinev ja siduvaks teguriks ei pea tingimata just suur lugemus olema.

Ma käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kuidas mu nime hääldada ja sealt jõudsime sujuvalt selleni, et ma olen Eestist ja et tema on Fidžilt ja mul kukkus lõug põrandale, et miks peaks keegi ehtsalt paradiisisaarelt üldse kuskile mujale kolima ja ta rääkis, et miks ja üleüldse hakkas meil kohe esimesest minutist nii hästi klappima, et pidime vahepeal hammaste osas pause tegema, sest nende puhastamine jäi meie meeldivale vestlusele ette.


Saarel, kus ma elan, on immigrante suhteliselt vähe. Nii et kui ma kellegagi ühes seltskonnas olen olnud, tunnevad need inimesed mu edaspidi iga kell ära, sest aktsent reedab. Ja kui need inimesed hiljem juhuslikult juttu ajama tulevad, ei ole minul suure tõenäosusega aimugi, et ma neid varem näinud olen, see-eest mäletavad nemad täpselt, millest me eelmisel korral rääkisime. Mingi suvalise mängugrupi emaga pole sest suurt midagi, aga Matt'i tööürituste raames vanade auväärt tohtritega jutustama sattudes on küll vahel peopesad niiskeks tõmbunud.

Aga see hügienist, eksole. Te ei kujuta ette kui värskendav on kohtuda kellegagi, kes on samuti kuskilt mujalt sisse rännanud (kuigi tema tuli juba pea 30 aastat tagasi) - ühisosa, noh! Ta küsis, et kas mul on palju kohalikke sõpru (tal ei ole) ja rääkis, et igatseb oma inimesi ja vanemana plaanib kolida sellesse linna, kus neid rohkem on. Ja järjekordselt sain aru, et inimesed ei ole kanadest väga erinevad, see omasugustega kokkuhoidmine on meil kõigil veres (kanad nimelt hoiavad väliselt sarnastega kokku, valged kõnnivad valgetega ja punased punastega ühes grupis, see pidi mingi kohastumus olema, et vaenlasele vähem silma paista).

Ma olen seda oma siinsete eestlastest sõpradega arutanud ja avastanud, et tuttavad tuttavateks, aga sõpru on meil kõigil teiste eestlaste (ja muude immigrantide) seas rohkem, kohalike seas vähem. Omasugustega lihtsalt ongi kohe mingi ühisosa olemas, millele kõike muud ehitama hakata, samas kui kohalikuga kobad tükk aega small talk'i teha ja kui veab, siis äkki on mingid ühised huvid ka ja kui ei vea, siis pole mõtet numbreid vahetama hakata.

See on mind pannud ka rassi(smi)teemadele teise pilguga vaatama, näiteks lõpetasin just ühe sellekohase raamatu lugemise ja ei olnud paljude seal esitatud väidetega absoluutselt nõus, sest mina olen täpselt samasuguseid komistuskivisid kohanud valge inimesena teiste valgete seas lihtsalt sellepärast, et ma tulen teisest kultuuriruumist. Ja ma ei taha siinkohal kanadalasi kritiseerida, sest sõbralikumaid ja viisakamaid inimesi kui nemad, on raske leida, aga igas kultuuris on mingid omad normid, kombed ja kirjutamata reeglid, mida lihtsalt polegi võimalik viimseni tabada kui sa just pole siin ise üles kasvanud.


Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kuidas ma Hans H Luige juurest võõrsil elamise teemade juurde jõudsin, siis on vastus lihtne - tegelikult tahtsin ma üldse ühest konkreetsest raamatust kirjutada, aga sissejuhatus läks lappama.

Nimelt jäi mulle mitmest kohast silma, et paljude inimeste arvates on "Eleanor Oliphant"-i raamat üks parimaid lugemiselamusi üldse, naljakas ja nauditav. Briti raamatuauhindade jagamisel sai Aasta Raamatu tiitli ja Goodreads'is on uskumatult kõrgete hinnetega. Soetasin endalegi ja... ma ei tea, kas ma olen mingilt muult planeedilt või milles asi, aga sellist kräppi pole juba ammu pihku sattunud. Mõne raamatuga on nii, et saad aru küll, mida teised selles näevad, aga enda jaoks pole lihtsalt õige žanr. Filmidega sama - me näiteks vaatasime hiljuti Matt'iga väga head õudukat ja ma tunnistan, et see oli super, kuigi ma vihkan õudukaid ja pool aega silmi kinni hoidsin.

Aga "Oliphant" ei olnud hea! Pigem nagu loeks mingit pubekaealise kirjandit ja pööritaks täiskasvanuna silmi, et isver küll. Ja mul pole aimugi, mida teised selles näevad?! Kelleltki küsida ka pole, sest ainus sõbranna, kellega ma sellest rääkisin, oli minuga samal arvamusel ja ütles, et andis suhteliselt alguses alla. Mina pidasin 200 lehekülge vastu ja siis lihtsalt enam ei suutnud rohkem aega raisata ja lehitsesin diagonaalis "lugedes" lõpuni.

Kui keegi oskab selle raamatu fenomeni lahti seletada, siis oleksin tänulik. Ja kus see nali seal oli? Ma olen segaduses...

17 august, 2020

Pruutkleidisaaga

Ma arvasin, et kleiti on suhteliselt lihtne leida. Esimese hooga panin ainult ühte poodi proovimiseks aja, aga hiljem mõtlesin, et nagunii saab sellist asja ainult kord elus teha, võiks siis viimast võtta ja ikka mitmes käia. Ja oli hea mõte küll!

Esimese poe kogemus oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Omanik, kes meili teel täitsa kena tundus, paistis reaalsuses pigem nagu ületöötanud ja ebaõiglast palka saav pedagoog. Selline, kelle lemmikõpilane sa juhtumisi ei ole. Esimese viie minuti sees kästi mul seina peale kleebitud covidi info läbi lugeda ja selle alt olevast korvist endale mask ja kindad võtta: "Sest ma ei taha iga asja üle pesema ja desinfitseerima hakata, mida sa puutunud oled". Olgu mainitud, et omanikepaarist kumbki ise maski ei kandnud...

Kunstseemendaja tööpostil Õnnelik pruut oma elu tähtsaimat kleiti valimas:


See ruum, kus kleidid rippusid, oli megaväike ja igale stangele oli neid mahutatud umbes kümme tükki rohkem kui päriselt mahuks. Selline tunne nagu sobraks taaskasutuspoes, mitte butiigis, kus hinnad neljakohalised. Suurused jooksid ühel stangel vasakult paremale, teisel paremalt vasakule, silte näha ei olnud, kleidid olid kilega kaetud, erinevad stiilid läbisegi - täielik puder ja kapsad. Valisin siis poolpimesi sealt miskit.

Esimesed kaks ei läinud selgagi. Proovimise toas peeglit polnud, aga kui koridorist läbi minna ja maja teise otsa kõndida, olid seal nii poodium kui ka peeglid. Nendes kleitides, millel isegi lukk kinni ei läinud, ei hakanud ma pikka matka ette võtma. Viis minutit hiljem tädi koputas, et kuidas läheb? Mina vastu, et aitäh, kenasti. Tema veits ärritunult: "...aga peegli ette pole sa veel ühegagi tulnud!"

Lõpuks sain midagi sellist selga, mis paistis õiges suuruses olevat ja nägi ka muidu suht okei välja. Panin ontlikult kindad kätte ja maski ette ning läksin tädi tõreda pilgu all peegli ette. Sõbranna oli hommikul öelnud, et teeme siis videokõne või midagi, aga ma ausalt öeldes võitlesin endaga, kas isegi pilti julgen teha...

Proua pedagoog pildistamist vist otseselt heaks ei kiitnud, sest esimese jupi aega seisis ta mul konkreetselt kõrval, suu kriipsuks surutud. Ma ei tea, kuidas ta üldse nii lähedale julges tulla, arvestades, et telefoni haarates võtsin nii maski kui kindad ära...


Kleit tundub pildilt ilus, aga seljas oli natuke kare ja seelikuosa oli tehtud sellest materjalist, mida mu vanaema akende ees putukavõrguna kasutab. Ütlesin tädile, et võtan mõtlemisaega ja arutan sõbrannaga läbi, vastuse asemel tuli arusaamatu mühatus ja poest lahkusin salamisi palvetades, et mul õnnestuks kleit mujalt leida ning ei peaks seda haput nägu enam kunagi uuesti nägema.

Ja hakka või kõrgematesse jõududesse uskuma, aga järgmine pood oli kui paradiis. Esiteks paluti mul neile saata mõned pildid mulle meeldivatest kleitidest. Kohe mainiti ka seda, et nad broneerivad aja ainult ühele kliendile korraga (seda tegi ka eelmine pood), minuga tegeletakse personaalselt ja maski kanda ei ole tarvis. Aega soovitati varuda umbes kolm tundi, "et saaksid protsessi rahulikult nautida". Tegelikult kulus vähem kui kaks - kleite oleks neil lõputult jagunud, aga ma lihtsalt ise tundsin, et kuskile peab piiri tõmbama, sest muidu ei suuda ma elu seest neist ainult ühte välja valida.

Teenindus oli täiesti teine tera kui eelmises poes. Nad olid minu saadetud piltide põhjal eelvaliku teinud, mida siis kolme-neljakaupa korraga ruumi toodi. Ma ei tee nalja kui ütlen, et oleksin võinud neist ükskõik millises abielluda! See naine, kes mind seal aitas, ütles, et õige kleidi tunned lihtsalt ära. Nii oli ka. Panin selga ja mõtlesin, et vau! Hiljem lisandus teine väga sarnane ja veel kolmaski, mis oli natuke teises stiilis ja mille ma oleksin viisakasse mõisapulma valinud.

Veel rääkis ta, et tihtipeale tulevad tulevased pruudid sõbrannade ja emade-ämmadega koos, aga see, et kellegagi lähedane oled, ei tähenda, et ka kleidi osas sama maitse oleks ja lõpuks jagab igaüks soovitusi nagu hakkaks hoopis ise abielluma ning vaene pruut ei saa enam aru, mida tema tahab. Ja siis tulevad need pruudid hiljem üksi tagasi, et kogu proovimisering uuesti läbi teha.

Mina saatsin pildivaliku sõbrannadele hindamiseks, aga eelnevalt mõtlesin korralikult läbi, et kui nende arvamus minu omaga ei ühti, kas see paneks mind oma otsuses kahtlema? Mul oli kolm lemmikut, aga sisimas teadsin, millise neist lõpuks ära ostan. Läks nii, et kolmest kaks olid ka nende lemmikud... aga mitte see, mis minu omaks saab!

Muide - kui ma nende pruutide peale mõtlen, kelle pulmas olen külalisena käinud, siis sellist kleiti nagu ma ise kannaks, polnud neist kellelgi, ometigi nägid nad suurepärased välja. Kleidid peegeldasid just nende olemust. Ma arvan, et minuga on sama lugu - kui kõrvuni naeratavana oma värske abikaasa kõrval seisan, ei mõtle keegi esimese asjana, et "aga kleit on küll kuidagi täitsa vale".

Piltide põhjal on mu lemmik see, mille mõisapulma oleksin valinud. Aga murul abiellumas ma end selles ei näe. See lihtsalt ei ole selle päeva kleit. Kuigi imeilus... Ja no mis ma räägin, need on kõik nii kaunid, et mööda panna ei olegi ju võimalik!








Seda, millise ma pulmapäeval selga panen, ei saa veel avalikult mainida, sest Matt ei ole kleiti näinud. Aga tore oleks teada, millised on teie lemmikud?

EDIT: vasakpoolne on minu kleit ja parempoolne see, mis esimest kohta jagas (ja mis tagantjärele täitsa selgelt vähem õige tundub kui see, mis mul nüüd kapis ripub).

13 august, 2020

"Inimestele üldiselt meeldib pulmas käia"

Nelja külalisega üritust on selles mõttes lihtne korraldada, et ainus päriselt tähtis asi oli leida kuupäev, mis sobiks mõlemale tunnistajale ja meie lapsehoidjale. Sellega läks suhteliselt lihtsalt, sest nagu mu sõbranna ütles, siis "inimestele üldiselt meeldib pulmas käia".

Aga samas on ka neid asju, mis isegi nii väikese ürituse juures ajuraginat pakuvad - näiteks fotograafi valik. Otsisin sellist, kelle stiil mulle kohe meeldiks, et ei peaks iga detaili üle rääkima ja enda jaoks kohandama. Leidsin kaks-kolm lemmikut, üks neist pakkus videoteenust ka. Video peale polnud ma mõelnudki. Aga miks mitte?

Kirjutasin, et mis meil plaanis on - paar külalist, väike tseremoonia, tunnike-poolteist oleks see aeg, mille jooksul võiks pildid ja paariminutilise video tehtud saada. Nagu juba mainisin, ei abiellu Kanadas keegi nii privaatselt ja väikselt nagu meie, nii et ma väga ei imestanud kui miinimumpakett vähemalt 2,5 tundi pildistamist ja mõneminutilist videot sisaldas.

Loogiline, et pruutpaarist tehakse muuhulgas ka poseeritud ilupilte, aga poseerimise peale lausa tunde kulutada ma tegelikult üldse ei taha.

Aga okei. Me ei pea ju kogu etteantud aega ära kasutama ja saaksime ilusa mälestuse. Miinimumpaketti kuuluv näidisvideo, mille fotograaf mulle saatis, oli filmitud suures pulmas, algas hommikuste ettevalmistustega ja lõppes millalgi keset ööd, mis polnud meie tagasihoidliku plaaniga üldse võrreldav. Hakkasime arutama, et mida filmida võiks? Tseremooniat natuke, mõned stseenid Oscarist ja külalistest ning kuna mu sõbranna, kes pulma tuleb, veel abielus ei ole, saaks kimbuviskamise kah teha.

Jaa, tore, muidugi saab. Aga koos kimbuviskamisega on hind viis sotti kallim.

Näidisvideos küll kimpu ei visatud, aga filmitud oli vähemalt 12 tunni jooksul, mispeale tekkis küsimus, et kui minu tunniajane ja nelja külalisega pulm nende kallisse miinimumpaketti ei mahu, siis mis üldse mahub?

Lõpuks sain aru, et olen omaenda raha eest end sundimas mingisse sellisesse plaani, milles ma üldse osaleda ei tahagi ja ütlesin neile, et liigume otsingutega edasi. Kirjutasin hoopis sellele fotograafile, kes meist paar aastat tagasi perepildid tegi. Tema oli saadaval, hind normaalne, suhtlus meeldiv - olemas! Jääb vaid loota, et ta õigel päeval kohale ilmub. Ma ei tea miks, aga mul on selline tunne, et midagi peab ikka viltu minema... Loodetavasti muidugi ei lähe!

08 august, 2020

Poolsalaja tanu alla

Otsustasime ühel õhtul, et teeme oma väikese pulma kuu aja pärast ära, lükata pole seda nagunii enam kuhugi ja koroona annab ideaalse vabanduse, miks me sadu külalisi ei kutsu nagu Kanadas muidu kombeks.

Kuna tunnistajaid peab kaks olema, on külalisteks Matt'i sõber oma naisega ja minu sõbranna oma mehega. Täpselt need inimesed, kes on meist kummagi kõrval ka ilma kutsumata alati olemas.

Alguses mõtlesin, et teeks registreerimise kuskil ilusas pargis. Nüüd kaldun selles suunas, et kaunistaks hoopis omaenda aeda ja teeks kodus. Oleks kuidagi lihtsam ja muretum. Ilus ümmargune laud on mul olemas, kus tähtsale paberile allkirju panna. Ja Oscar saaks rahus ringi joosta, kuniks keegi ta pildi tarvis kinni peab püüdma.


Keegi andis hea mõtte, et fotosessiooni ei pea tegelikult üldse pulmaga samal päeval tegema. Tõepoolest - miks mitte mingi muu aeg valida ja rahulikult võtta? Aga registreerimisest tahaks ju ikka ilusaid pilte, nii et esialgu panustame siiski õigele päevale. Juhul kui ma tulemusega rahul ei ole või kui juhtub, et terve päev kallab vihma, võib hiljem end veel korra lille lüüa ja kahekesi mõnes kenas kohas poseerimas käia.

Kleit tuleb päris. Vaagisin tükk aega, kas on mõtet osta üks ilus, aga ülehinnatud riidetükk ainult selleks, et see paariks tunniks selga panna ja ülejäänud eluks kappi seisma jätta ning jõudsin otsusele, et jah, absoluutselt ON mõtet! Mingeid uhkeid kingi ma ei tahtnud, aga siis ütles sõbranna/pruutneitsi, et kuule, plätudes ju ikka ei lähe ja kontsaga kingas on ikkagi kehahoiak ka kohe teine. Minu kurtmise peale, et kus ma neid pidulikke valgeid kingi hiljem kasutan (ratsionaalne inimene, noh), mainis ta rahulikult, et need ei pea ju valged olema. Ja tõepoolest! Ei pea tõesti! Kaks pead on ikka kaks pead. Nii et kingad tulevad ka (kui ma leian kuskilt).

Aga ma pean tunnistama, et enda sättimise teema on ikka kõvasti keerulisem kui ma esmapilgul arvasin. Meigi mõtlesin esimese hooga ise teha, sest kohalike meikarite nägemus ilusast pruudist meenutab minu maitse jaoks pigem transvestiiti, aga sellele plaanile hüppas jälle sõbranna/pruutneitsi vahele ning leidis, et peab ikka profimeik olema ja üleüldse peaks laskma end tähtsa päeva puhul poputada - soeng ja värgid. Aga ma tahaks, et see inimene koju kohale tuleks ja te ei kujuta ette kui keeruline on meie linnas leida sellist meikarit, kes A) ei maaliks mind täiesti tundmatuks, B) oskaks ka soengut teha, C) tuleks koju, D) oleks meie valitud päeval vaba, E) vastaks meilidele.

Maniküüri lasen juba paar päeva varem teha, sellega on lihtne. Ja siis jääb veel ehete küsimus, sest kui ma juba ehtsa pruutkleidi selga panen, võiks ehtedki veidi edevamad olla. Üks kord elus ju võib! Aga kõigepealt on vaja kleit välja valida, küll siis näeb, mis sinna juurde sobib. Abielusõrmus on mul õnneks juba olemas.

Aga Matt'il ei ole veel mitte midagi ja mul on tunne, et kui ma seda osa kah enda peale ei võta, siis ilmub ta eht-iseendalikult sinistes teksades kohale ja viskab sinna dressipluusi peale.

Mismoodi inimesed üldse mingit suuremat pulma planeerivad? Ma hakkan juba selle väiksegagi veidi stressi minema...

03 august, 2020

Vigade parandus

Mõtlesin, et jagan teiega kah seika, mis mind ennast kulme kergitama pani - nimelt oli Oscari jalg pärast herilaserünnakut täiesti normaalne, kuni KAHEKSA päeva hiljem tekkis selline reaktsioon:


Matt ütles, et kui hullemaks ei lähe, siis sekkumist ei vaja. Mina ei kujutanud sel hetkel ette, et milline see hullem veel välja võiks näha, aga järjekordselt oli tal õigus, sest järgmiseks päevaks kadus punetus ära nagu poleks seda kunagi olnudki. Mis oli hea, sest me sõitsime sel päeval suvilasse, kus mingit arstiabi läheduses pole.

Suvila asub Vancouverist 5,5-tunnise sõidu kaugusel, aga kuna me elame saarel, lisandub ka kahetunnine praam. Pluss pooltund, mis enne väljumist sadamas peab olema. Ja kõik peatused. Mida on kaheaastasega reisides päris mitu...

Kanadalaste jaoks on pikad vahemaad täiesti normaalsed. Meil ühed sõbrad sõitsid just teise linna kellelegi külla ja see linn on 12-tunni kaugusel (pluss kaks tundi praami, sest nad elavad kah saarel).

Olime kavalad ja läksime kahes jaos. Õhtul üle mere, sealt edasi poolteist tundi sõitu, ööseks hotelli, hommikul väike jalutuskäik ja kiikumine ning jälle teele. Ise olime nii rahul, et ainult neli tundi minna. Poolel teel suunati liiklus ümber, sest oli mingi suur õnnetus juhtunud ja tee pandi kinni. Mägedes tähendab selline asi aga tundidepikkust ringi, sest teedevõrgustik on nii hõre. Nii sai meie neljast tunnist ikkagi sujuvalt seitse.


Pikkade sõitudega olen ma nüüdseks juba harjunud, sest tee on väga ilus ja üheskoos autos lõksus olemine annab võimaluse huvitavateks jututeemadeks. Samas ei näe ma sel ikkagi suurt mõtet, et suvila just seitsme maa ja mere taga peaks asuma - rahu, vaikuse ning  sooja järvevee leiaks lähemalt ka. Boonusena võiks mingi sääsevaba piirkond olla, sest suvilas on neid alati mustmiljon. Meil kodus pole näiteks üldse, kärbseid ka pole.

Sellega seoses pean väikese vigade paranduse tegema, sest kui eelmises postituses mainisin, et Oscar ei paista pärast herilaste intsidenti neid üldse kartvat, siis suvilas selgus, et kardab ja kuidas veel! Herilasi ma seal ei näinud, aga sääskede eest põgenes elu eest ja kui mõni kiil juhtus mööda lendama, oli veel eriti kole lugu.

Aga muidu oli tore puhkus.

22 juuli, 2020

Õudusfilm päriselus

Olete näinud Hitchcock'i õudukat "Linnud"? Meil juhtus ükspäev midagi sarnast, ainult, et herilastega. Ma ausalt öeldes eelistaks linde, aga sedapuhku ei antud valikut.

Käisin Oscariga jalutamas ja tal oli vaja tingimata mööda kraavi kõndida. Alguses üritasin teda veenda tee peale tagasi tulema, aga lõpuks andsin alla, sest mida hullu seal kuivas kraavis ikka leidub?

Leidus herilasepesa. Ükspäev ma just kirjutasin kui kirglikult ma neid vihkan, eksole. Etteruttavalt võin öelda, et need tunded ei ole viimaste päevade jooksul teps mitte soojemaks muutunud. 

Igatahes astus Oscar sinna sisse ja sai esimese hooga kuskile pahkluu kanti nõelata. Haaras valusast kohast käega ja sai kohe järgmise sutsaka peopessa. Seejärel istus suures ahastuses röökides maha ja sai veel neli korda, sedapuhku kintsu ja põlvele. Kokku siis kuus. Ma pole vist terve elu jooksul kokku kah kuut korda nõelata saanud, aga seda tean väga täpselt kui valus on üks - kuut ei taha ettegi kujutada.

Haarasin meeleheitlikult röökival lapsel mõlema kaenla alt kinni ja jooksin temaga herilaste eest teisele poole tänavat. Herilased muidugi maha ei jäänud. Terve parv lendas ümber ja kümmekond olid nagu takjad ta pükste küljes, kehad ümmarguseks väändunud, püüdes nõela sisse torgata. Tee ääres oli mingi tokk, millega neid maha rapsisin. Samal ajal ronis paar tükki mul õlal ja juuste sees ja kogu see olukord oli nii megarõve, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Igatahes sain enamiku putukaid Oscari pükste küljest lahti ja jooksin temaga veel kaugemale eemale. 

Järgmised kolm tänavat pidin haledalt nutvat last süles tassima, sest kõndima ta enam ei soostunud. Sõbranna arvas, et tal on nüüd ilmselt terveks eluks herilastest trauma, aga mina ausalt öeldes ei usu, et Oscaril oleks olnud aega isegi tähele panna, mis juhtus, sest kui sa oled kahene ja saad kolme sekundi jooksul kuus korda nõelata, siis ilmselt ei uuri ümbruskonda, et huvitav, mis see nüüd oli ja kuidas antud olukorda edaspidi vältida. Mis tähendab, et mingit ettevaatlikkust tal herilaste suhtes ilmselt endiselt ei ole.

Järgmisel päeval oli kraavi kõrvale suur hoiatav silt ilmunud. Ilmselgelt pidid nad potentsiaalsest ohust varemgi teadma, sest muru niites ei istu need putukad tõenäoliselt samuti vagusalt peidus. Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.  

Muide, seda, kus nad end täpselt peidavad, ei paista. Maa sees elavad? 


07 juuli, 2020

Pulk äravoolus ja muid jutte

Kui meil mõned kuud tagasi maalrid käisid ja paar seina üle võõpasid, mõtlesin, et oh kui mõnus töö, isegi vaadata on rahustav. Kellele siis värvida ei meeldiks!

Aga praegu blogin ainult sellepärast, et terve keha on nii valus, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi muud teha kui diivanil vedeleda. Ma nimelt peitsisin aeda. Ja alguses oli tõesti nauditav, aga pärast paari päeva juba valus ka.

Kõik sai alguse sellest, et vana värav hakkas otsi andma ja tellisime uue. Uus nägi vana plangu küljes aga kuidagi vale välja (ja ma ei hakka mainima, et Matt selle kogemata poolenisti samblatõrjega üle pritsis ja halliks muutis). Otsustasin, et tõmban peitsiga üle, siis on sarnasemad. Enne kui poodi vahendite järele läksin, jäin mõtlema, et äkki värviks terve majaesise aia üle, sest seda ei ole nii hullult palju... Mõeldud-tehtud.


Tulemus sai palju värskem ja kaalusin, et äkki peaks terve ülejäänud aia ka üle käima. Aga meil on seda niiiii palju, et ma polnud päris kindel, kas viitsin terve suve võõpamisega tegeleda. Otsustasin, et ei viitsi... aga teen ikka. Ja nagu ma olen - kõike on vaja KOHE! Edeneb hästi, aga ma ise muutun iga päevaga kuidagi kangemaks. Alguses hakkas ranne valutama, siis selg, nüüd õlg takkapihta.

Nii meenuski kui terapeutiline oli vaadata, kuidas maalrid suure rulliga rahulikult üles-alla sahistasid. Päevast-päeva sellist tööd tehes vist ikka päris nii terapeutiline ei ole kui kõrvalt tundub.


Lõpuks tulin tuppa, megaväsinud, üleni valutav ja kohutavalt näljane. Ma sain tegelikult juba kaks tundi tagasi aru, et oleks aeg lõpetada, aga tahtsin purgi lõpuni teha. Toas avastasin, et Oscar oli autod söögilauale ritta ladunud ja liivakastist igale masinale kühvlitäie liiva peale toonud. Mõnele natuke ette, taha ja kõrvale ka. Mis tähendas, et ma ei saanud sööma hakata ega diivanile surema heita, vaid pidin hoopis tolmuimeja järele minema. Lapsed, elu õied! Tõesõna.

Muideks, meil on hetkel vanni äravoolus helendav pulk. Nägin kuskil pilti, et keegi oli lapsele vannis mängimiseks pulgad andnud, mis andis pimedas eriti ägeda efekti. Käisin täna ekstra neid ostmas. Andsin ainult ühe korraga, et eks näis, kas meeldib. Meeldis ja kuidas veel! Aga kui laps vannist välja tuli, jäin mõtlema, et oot, kuhu pulk jäi? Kõik kohad otsisin läbi - pole. Lõpuks vaatasin äravoolu ja... oh õudust. Ilus diskovalgus seal. Pildi pealt tundub nagu oleks pulk sealsamas, haara ainult pintsettide järele, aga tegelikult on palju kaugemal. Mul võiks ka selline normaalne laps olla, kes omale asju ninna ja kõrva topib, mitte torudesse. Siis oleks Matt'il vähemalt vahendid olemas, millega välja koukida. 

Aga pole midagi, tohterdamist jagub selletagi, näiteks eile kukkus Ossu mänguväljakul joostes nii, et verd voolas lausa suust ja ninast korraga. Maru dramaatiline nägi välja, aga ninast jäi suht kohe kinni ja suust tuli ainult sellepärast, et hammas oli natuke huulde lõiganud. Täna kukkus diivanil hüpates nägupidi käetoe vastu ja sai omale terve põsesarna suuruse sinika. Normaalne. 


Aga helgematel teemadel ka - meil oli hiljuti viies aastapäev. Matt küsis lõuna paiku, et kas sa lilled said? Mina, et mis lilled? Hommikul pidid tulema... Helistas siis, aga keegi vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistati tagasi, mina juhtusin kõrval olema. Küsiti, et tahate veel neid lilli? Matt siis minult, et tahad või? No miks ei taha! Õhupalli tahate ka? Matt juba naerab. No ikka õhupalli ka! 

Kui lilled kohale jõudsid (Matt käis uksel, mina värvisin aeda), saatis naabrinaine sõnumi, et "whaaaat, ma olen nii kade, tahan ka kulleriga lilli!" Meil on külaelu, noh.