Inspektor kukeke

Meil on nüüd ainult viis kana, sest minu kõige suurem lemmik Delores osutus kukeks. Nii pisikestena kui me nad võtsime, on keeruline sugusid kindlaks teha, seega 100%-list garantiid ei anta, aga nüüd, kus nad juba peaaegu kuu aega vanad on, pole enam kahtlust. Delores on kukk, mis kukk.

Kuna kuked pole linnades lubatud, ütles Matt, et paneb ta pildi Nanaimo kanagruppi üles ja annab tasuta ära. Küllap keegi võtab oma farmi ja teeb hiljem supiks. Vaene väike Delores…

Hea uudis on see, et ülejäänud viis pidavat kindlalt kanad olema. Ma vist ei elaks üle kui me peaks veel mõne patta ohverdama. Delores on see täppidega must:

Tibud kasvavad metsiku kiirusega. Igal hommikul on selline tunne nagu oleks keegi uued kanad kuuti pannud! Hetkel näevad nad veidi rääbakad välja, sest udusuled vahetuvad õigete vastu, aga varsti peaks kõigil uus kasukas seljas olema ja siis saab lõpuks ometi ka soojenduslambi ära võtta, mida senini vähemalt ööseks oleme sisse lülitanud.

Täna avastasime, et kui küljeluugid lahti teha, tulevad tibud vaatama, mis õues toimub. Siiani on nad ukseavasid pigem kartnud, oma kodu tundus vist kindlam kui tundmatu aed. Kotkaid ja vareseid ei paistnud kuuma ilma tõttu liikvel olevat, seega lasime tibudel ise otsustada, kas tahavad välja tulla või mitte. Tahtsid! Ja oi mis tore oli kambakesi päikese käes siblida!

Kanad on ikka selline atraktsioon, et anna olla. Esimesed paar tundi mis nad kõik õues olid, istusin täiesti lummatult kõrval ja lihtsalt vaatasin, mida nad teevad. Üks leidis ilma kõrvalise abita vihmaussi ja mingil hetkel avastas keegi, et kanamajal on trepp ning kõndis ebalevalt üles, paar truud jüngrit kannul. Edasi nii libedalt ei läinud, sest kohe pärast kojujõudmist unustasid ära, kuidas nad sinna saanud olid ja ülejäänud kolm, kes õue jäid, ei mõistnud jällegi, et kuhu sõbrad äkitelt kadusid?!

Kui mingi arusaamatus tekib või hirm on, hakkavad nad tavapärase tsiip-tsiip asemel kõva häälega piiksuma. Karjusid siis kolm tükki kuudis ja kolm kuudi all. Mõnda aega lootsin, et mõtlevad ise välja, kuidas kokku saada, aga lõpuks vedasin end püsti ja läksin appi. See on hästi armas, et nad kogu aeg kambakesi koos on ja üksteisest palju eemale ei lähe. Ju see aitab looduses ellu jääda.

Nädalavahetus oli seekord kohe eriti külalisterohke, sest olime välja kuulutanud jaanipäeva-soolaleiva-sünnipäeva ning majutasime muuhulgas 13 külalist niimoodi magama, et silm ka ei pilkunud. Ma näiteks ei teadnud, et meil nii palju patjugi on, kõigest muust rääkimata! Targemaks sain ka selle osas, et kui külmkapi kõrgeimale riiulile kaks resti mune panna, külmuvad pealmised ära. Olete kunagi külmunud muna näinud?

Nüüd hakkab ka aed vaikselt valmis saama ja ma ei jõua ära oodata, et see mullaste küünealuste aeg lõpuks ometi otsa saaks. Need kohad, kus pidi idee poolest peenar asuma, oli heinamaa. Seal, kus pidi teerada olema, oli samuti heinamaa.

Aia planeerimine on väga huvitav, eriti kui niimoodi nullist teha. Põõsaistikud näevad ju alguses jube nirud välja, tuleb suurem uurimustöö teha, et mis kui laiaks ja kõrgeks kasvab. Praegu paneks nad hea meelega tihedalt üksteise kõrvale, aga ei saa, sest muidu ei mahuks tulevikus selles võpsikus kõndima.

Ja eriti uhke olen selle üle, et mul on päris oma herned! Maaelu rõõmud!