01 märts, 2017

Värske õhu mürgitus

Meile tulid nädalavahetuseks sõbrad Vancouverist külla ja kui eelnevalt plaane arutasime, ütles Nele, et ilm on ilus, lähme matkama ka, onju?! Mina, vana laiskvorst, oleksin muidugi esimese hooga kohe kuskile kohvikusse kütnud, aga selles oli muidugi oma tõetera, et ilusa ilmaga võiks hoopis loodusesse minna. Panin siis vaimu valmis. Ühtlasi ütlesin Matt'ile, et ta peab natuke töötegemisest kõrvale hoidma ja sõpradega aega veetma. Muidu on see jama, et kui ta parasjagu haiglas ei ole, kipub IT-projektide kallal töötama ja kui ma ukse vahelt sisse vaatan, teatades, et vaata kui äge, päike paistab, ütleb ta tavaliselt midagi sellist, et "võime korra välja minna, mul on ehituspoest midagi vaja". Ja siis me teeme paduromantilise sõidu ehituspoodi, kus mina igavusse suren ja tema mingi järjekordse kanamajamaterjali või muu taolise kraami kokku otsib.

Laupäeva hommikul ajasin ta üles, et sõpradele praami vastu minna ja kuniks ta duši all käis, tegin kiirelt kohvi ja võileiva valmis. Võikule tõmbasin kile ümber, et autos poole söömise pealt laiali ei laguneks ja kiirustasin Matt'i, et hakkame juba minema, praam on kohe siin!

Matt arvas, et võiks ikka kõik koos tagasi koju tulla ja siis üheskoos kohvitada, aga mul oli juba hoog sees, et kuidas me ikka nii laisad oleme ja vaata Nelet - tuleb saarele ja kohe teab, et otse loomulikult lähme matkama. Kohvikut isegi ei maininud! Pealegi oli juba keskpäev, mis tähendas, et kui midagi teha tahtsime, tuli seda teha kohe, sest muidu on ups ja jälle pime.

Jõudsime siis sadamasse, mina ikka veel jube uhke, et nii vapralt matkaplaani omaks võtsin ja isegi Matt'i suutsin kaasa tirida. Tutvustasin plaani, et nii, nüüd me sõidame sinna mäe otsa seda maakoore sees olevat lõhet vaatama... kui Nele pettunult ohkas, et "aa... kohvikusse siis ei lähegi või?"

No ütle nüüd noori inimesi - ilusa ilmaga matkamise asemel kohvikusse? Sellist jama pole enne nähtud! Lubasin, et kohvik tuleb pärast matka ja vedasin nad ikkagi mäe otsa. 


Raja alguses oli lageraiet tehtud, sinna hakatakse mingit uut elamurajooni ehitama. Esimene veerandtund oli ümbrus pehmelt öeldes masendav, nii et tulihingelised kohvikulised jõudsid juba mitu korda nöökida, et küll on ilus matk! Aga kui natuke kõrgemale jõudsime, hakkas juba mingi vaade ka tekkima ja no pole ime, et nad sinna maju tahavad ehitada - isegi Vancouver paistab koju kätte (need mäed seal teisel pool merd)! 

Väga tore jalutuskäik oli, varsti hakkas teiselt poolt mäge uus vaade paistma ja isegi päike tuli välja. Pärast kuskil tunnipikkust rassimist küsis Matt, et oot, kus see lõhe pidi olema? No ja mina muidugi ei teadnud. Eeldasin, et kui sissetallatud rada läheb, siis ju see lõhe seal kuskil on! Matt jäi seisma, et igaks juhuks guugeldada ning seletas teistele, et seda juhtub pidevalt, et "Anu paneb sellise hooga minema nagu teaks, mida ta teeb ja Matt lidub järgi, aga poole tee peal selgub, et Anul polnud aimugi, kuhu ta läheb ja sihtmärk on hoopis teisel pool".

Noh, peab tunnistama, et on juhtunud. 

Matt sai väikse guugeldamise põhjal teada, et see rada on mõnikümmend kilomeetrit pikk, nii et kui hea entusiasmiga kütta, võib õhtuks järgmisesse linna jõuda, aga see polnud vist nagu plaanis. Veel saime teada, et lõhe oli kuskil täitsa raja alguses, kuskil 20 min parkimisplatsist. Vaene Matt oli juba värske õhu mürgitust saamas ja protesteeris, et ma pean hakkama neid matkakirjeldusi natuke täpsemalt lugema, mitte ainult esimese reaga piirduma. 

Pöörasime ümber ja hakkasime tagasi minema, ise arutades, et kuidas me selle õige koha siis nii kapitaalselt maha magasime? Ja saate aru - oleks teist korda kah maha maganud kui Nele peiks Matej poleks ühel hetkel selja tagant hüüdnud, et kuulge, siin nagu on ju mingi lõhe! Ja oligi! Alla minnes oli seda oluliselt lihtsam märgata (vähemalt üks meist neljast siis märkas ka, samas kui ülejäänud kolm olid juba mööda lidunud).


Pealtnäha tundus, et polegi nagu midagi erilist, aga jube sügav! Päris kõhe vaadata. Hiljem uurisin natuke lähemalt ja sain teada, et lõhe tekkis maavärina tagajärjel ja siiamaani pole teada kui sügav see täpselt on. Huu...

Õhtuks oli Matt veel mõned inimesed külla kutsunud ja neile õhtusöögi välja kuulutanud. Kuna olin Nelele lihapirukaid lubanud, tegin nende kõrvale natuke kanasuppi ka ja lõpuks söödi kõik potid-vaagnad tühjaks, mitte midagi ei jäänud järele!

Ahjaa, enne kui ülejäänud seltskond kohale jõudis, mängisime tibudega ja Nele tahtis pilti teha kui nad kõik mul käe peal rivis seisid. Aga samal hetkel lendas üks neist pähe ja ei läinudki kaua, kuniks ta plörinal sittus, nii et osa sitta oli juustes ja osa õla peal. Matt vaatas mind ja ütles tõsiselt, et "nüüd sa pead küll duši alla minema". Umbes nagu ma oleks plaaninud terve õhtu niimoodi istuda, et sitt mööda kiharaid alla tilgub.

Ükspäev just arutasime Matt'iga mingit kana ja koera sõprusvideot vaadates, et sellest jääb mulje, justkui annakski neid niimoodi toas pidada, et jooksevad vabalt mööda vaipa ringi. Mõnus sitalepik oleks! Ma olen siin ikka igal õhtul tibud natukeseks kastist välja võtnud, et nad saaks veidi rohkem liigutada ja ringi lennata, aga see tähendab, et käin ise paberiga kannul, sest kamba peale tuleb keskmiselt kaks junni minutis.


Järgmisel päeval oli juba nii hea matkahoog sees, et jalutasime kohe pärast hommikusi pannkooke rippsilda vaatama. Christine tuli kah Sampsoniga ja pärast porist matka ta enam nii kohev ei olnud. Sampson, ma mõtlen. Aga igati mõnus nädalavahetus oli, matkates saab ikka palju rohkem elamusi kui kohvikus käies! Mine tea, võib-olla peaks end teinekordki toast välja ajama...

8 kommentaari:

  1. Heh, vaatasin ennist kiirustades pildid üle ja seepärast ei näinud, et sa kirjutasid lõhest. Mina jälle vaatasin, et mis müüri te seal mõõdate XD Vaat mismoodi optiline pete võib mõjuda.
    Noh, kui mu rotid on pojad olnud, siis juhtub, eriti alguses, et nad aegajalt pabuldavad mulle sülle ja voodisse. Õnneks muutub aga pabul varsti kuivaks ega määri enam. Aga paar korda on mind ka nö ametlikult täis kustud, kohe lahinal, üks kord juhtus see veel täpselt mulle kõrvaauku. No ia veel, et mitte õkvalt patja, eksole! Ja kui käe puuri pistad, siis ronib kõik see rott sulle käe peale ja sirtsutab täis - noh, märgistavad oma inimest. Praegusest kambast teeb seda õnneks ainult üks kõige julgem, kes on ka kõige suurem ja ilmselt alfa. Tüdrukud ja kaks vanurit ei tee seda.
    Aga kanapildid on lahedad ja Sampson on ka sellise mõnusa nunnunäoga. Aga seda on ta ilmselt alati.
    Mis vaadetesse puutub, siis minu kõrgeimad elamuses olid lapsena Väikeselt Munamäelt, keskkoolis Krimmis Jaltas ühe kuuekordse maja katuselt linnataguste mägede ja köisraudtee suunas. Ilmselt ei anna need sinu hunnitute mäevaadetega võrreldagi, eriti kui veel kohapeal oldud. Kuigi Munamäe vaatetornist üle sinetavate metsade heidetud pilk tõi mulle juba nii väikesena (olin umbes 9 ja see oli pioneerilaagri väljasõit) patriootilise pisara silma - et "see ilus maa on minu kodumaa," nagut laulusalm ütleb.
    Kord ütles kadunud kolleeg, kui me olime naaberasutuses kevadisel väljasõidul, et nüüd "vaatame vaadet!" Seal oli saalil klaassein ja akna taga ilus männimets - oli küll, mida vaadata :) Aga see lause ongi meil nüüd käibefraasiks saanud - et läheme sinna ja tänna ja "vaatame vaadet" :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanadel on sama asi, et mida vanemaks saavad, seda paremaks läheb pidamine. Suured kanad ei lase mind kunagi täis kui ma neid sülle võtan. Aga kohe kindlasti ei anna neid niimoodi koolitada, et vaibale ei situ :) Väga lahe oleks kui saaks, ma tooks kohe Silkie'd tuppa tagasi! Nad on päris nunnud :)

      Kustuta
  2. Misuke neist tibudest see tulevane habemik siis on? Kui võtta aluseks see pea peal istumise pilt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõige vasakpoolsem. Mitte ainult tulevikus, aga juba praegu on tal põskede peal suured bakid. Tibudest on jällegi teadagi jube keeruline häid pilte saada, sest nad liiguvad nii kiiresti. Kui meelde tuleb, püüan ta mõnipäev poseerima saada.

      Kustuta
  3. Aga ometi on tema sarnane selle peapealsega ja parempoolne on hoopis helepruun.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nad on sarnased jah, aga muster on lähedalt vaadates erinev ja peas istuval on päriselus tumedamad värvid kui habemikul. Ja üks hakkab tumepruune mune munema, teine helesiniseid :)

      Kustuta