08 september, 2017

Kanada sünnitustuba

Mul läks siin vahepeal arvuti laadimise juhe katki. Sai küll kohe uus tellitud, aga kohalejõudmine võttis ikka päris mitu päeva aega. Lugesin kõik pooleliolnud raamatud läbi, sorteerisin riideid, tegin riiulid korda ja lõikasin maasikatel lehti. Maru palju saab tehtud kui ei ole vaja kogu aeg kiigata, mis netis toimub.

Maasikad olid oma eksisteerimise mõttest veidi valesti aru saanud. Kasvatasid muudkui uusi ja ilusaid lehti, vohasid nii et vähe pole... aga marju ei tulnud peaaegu üldse (mul on sellised taimed, mis peaks 3-4 kuud järjest saaki andma). Sõbranna ütles, et tema hakkas siis marju saama kui umbrohu ära koristas. Mul umbrohtu pole, me alles juunis ostsime selle mulla, oli spets köögiviljade kasvatamiseks mõeldud ja puha, aga kuna ma ju teab mis botaanik pole, ei oska muidugi öelda, mis sorti mulda üks maasikahakatis tahab ja kui hästi tema tahtmised meie poolt pakutavaga ühtisid.

Ükspäev võtsin ette ja lõikasin pooled lehed maha. Ja ülejärgmisel päeval olid kõik taimed paksult marju täis. Nagu plahvatus oleks toimunud! Nüüd korjan iga päev peotäie suuri ilusaid maasikaid ja elu on jälle ilus.


Ma sain täna emalt paki Eesti kommide-küpsistega. Hohoo, pooled on juba otsas! Nii head ikka. Mesikäpa vahvlid olid ka, nugatimaitselised. NUGATI! Paistab, et ma ei oska enam eesti keelt! Vanasti öeldi minu meelest "pähkel".

Üks värdsõna, mis mulle ikka ja jälle aegajalt ette kargab, on sändvitš. Silmadel hakkab valus sellist kirjapilti lugedes... Guugeldasin ja sain teada, et selle all mõeldakse kihilist võileiba - sellist, millel on nii peal kui all viil saia. Ma tunnen ennast natuke nagu vanainimene, kes ei suuda moodsate sõnadega kaasa minna...

Ahjaa, muide - saiast rääkides! Röstisin omale ükspäev viilu saia, panin võid peale ja pistsin nahka. Kaks minutit hiljem läks süda pahaks. Viskasin diivanile pikali, et ju läheb varsti paremaks, aga sain kohe aru, et... mkmm. Ma pole elu sees köögi kraanikaussi oksendanud, aga nüüd on see siis tehtud. Sai tuli välja, enesetunne kohe jälle hea. Iivelduse tekkimisest selleni, et jälle hea oleks, läks kuskil minut. Jah, just nimelt - ÜKS minut. Raseda värk, noh. Mingit loogikat ei pea olema. Tegin uue röstsaia, sõin ära ja elu läks edasi. Teine viil millegipärast sobis.

Ma pole vist veel jõudnud mainida, et mitmed mu Nanaimo sõbrannadest juhtusid minuga samal ajal rasedaks jääma. Üks on kaks nädalat ees, teine kaks päeva ees ja kolmas kuus nädalat taga. Beebibuum! Teine õnnelik juhus on see, et peaaegu kõik ülejäänud sõbrad on arstid.

Paar päeva tagasi uurisin sõbrannalt, et milline siinne sünnitusosakond välja näeb? Ta pakkus kohe, et võib mu sinna ekskursioonile viia! Kummagi residentuuri-aasta jooksul tuleb kuu-poolteist sünnitusosakonnas töötada, nii et nad on seal nagunii natuke nagu omad joped.

Täna läksimegi. Kolm arsti tulid kaasa, sest rasedad on ju toredad - nende peal saab ultrahelimasinat katsetada. Ja kuna mulle üldiselt meeldib oma titte näha, olen alati lahkelt nõus olnud. Ta on jälle kasvanud! Ma ei tea, mida ma siis ootasin. Aga täiesti nagu inimene juba!


Ma ei tea, kuidas mujal maailmas, aga Kanadas ja USA's praktiseeritakse üha enam seda, et sünnitaja ei peaks erinevate ruumide vahet tilbendama - sünnituse ootamine, sünnitamine kui ka sünnitusest taastumine toimub kõik ühes toas. Tuled ja jääd kohe mitmeks päevaks paika.

Sellest hetkest kui tulevane ema haiglasse sisse võetakse, on tal isiklik tuba ja isiklik õde. Kogu vajalik tehnika on olemas, aga väga diskreetselt kappidesse peidetud, et saaks hiljem uksed kinni panna ja olemise hubasemaks teha. Igas vannitoas on vann. Perevoodeid pole, isa võib aknaaluse lavatsi peal pikutada (see madrats oli ausalt öeldes üllatavalt mugav), lapsele tuuakse oma voodi ja emal on enda oma. Puldiga! Saab seljatuge liigutada ja käetoed külgedelt üles tõsta. Kõrgust saab ka muuta, üles-alla sõita.

Isikliku õe ülesandeks on sünnitaja elu mõnusaks teha ja ühtlasi jälgida, et kõik hästi oleks. Õed on tavaliselt need, kes avatust kontrollivad, vahel teeb seda ka arst. Kuidas juhtub. Õde masseerib, toob juua, paneb laubale külmi rätikuid, koristab okset ning kutsub vajadusel arsti. Iga kaheksa tunni tagant tuleb uus õde ja vahetab eelmise välja. Ma igaks juhuks uurisin, et kas võin ta vahepeal minema ka saata, Matt ütles, et vabalt võid, aga enamasti paistavad sünnitajatele need õed väga meeldivat.

Nagu piltidelt näha, on toas kaks arvutit - üks õele ja teine natuke diskreetsemalt ukse kõrval ülejäänud spetsialistidele. Kui on vähimgi kahtlus, et lapsega ei pruugi kõik ideaalses korras olla või võtab kogu protsess natuke liiga kaua aega, kutsutakse selleks ajaks kui pea paistma hakkab, ka lastearst kohale. See siis seisab seal ukse kõrval, loeb arvutist senimaani kirjapandud infot ja ootab, kas tema teeneid vajatakse. Kui laps õnnelikult väljas, õige häälega kisab ja muidu kobe välja näeb, läheb lastearst lihtsalt vaikselt välja ja sünnitaja ei pruugi teadagi, et ta vahepeal seal valmis oli.

Ukse juures on kraanikauss ka, selle kõrval kõik kindad ja asjad - neil on asi ikka korralikult läbi mõeldud. Ahjaa, uksed on helikindlad! Ma täna spetsiaalselt küsisin üle, sest kogu osakond oli nii vaikne. Nad üldiselt ei saa väga hästi aru, miks ma arvan, et keegi nii väga karjuma peaks, valuvaigistid on ju olemas?!

Sünnitaja saab kõike ise valida. Näiteks võib isikliku täispuhutava vanni kaasa võtta, küünlad põlema panna ja siis omaenda pere keskel vette sünnitada. Ei pea personali üldse juurde lubama. Kui peaks midagi nihu minema, on vähemalt abi lähedalt võtta (kodus oleks sellega veidi keerulisem).

Väga kummaline mõelda, et loetud kuude pärast jalutan ma ühest neist tubadest päris oma beebiga minema. Võib-olla sellest samast...

8 kommentaari:

  1. Anonüümne8/9/17 09:26

    Hea, et on üks tuba, see jooksutamine on tõesti tülikas.
    Puldiga voodi üle ma rõõmustada ei oskaks, sest see on mõeldud ju ainult emale. Mulle hirmsasti meeldib see variant, mis Eesti peretubades juba ammu on (vähemalt minu kodukoha haiglas küll) - antakse sulle kuninglikult lai voodi ja titt rinna otsa, saad rahulikult peesitada, ilma et peaks end lapseni küünitama hakkama. Ma juba teisel ööl magasin rahumeeli, hambad laiali, laps aga muudkui nosis ja nosis. Mahtus öösel ka isa ära ja päeval suur laps ning pool suguseltsi toetas kah end sinnasamasse voodiveerele. Beebile oli küll oma voodi ka toanurgas olemas, aga personali sõnutsi kasutatakse seda haruharva, pea kõik kaisutavad oma ahjusoojasid pambukesi praktiliselt ööpäevaringselt.
    Kuidas teil seal sellega lood on? Ei ole vist soovitatav?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka võib kaisutada, keegi ei keela. Voodil saab ääred üles tõsta, siis ei kuku pamp kogemata maha ka. Suur voodi oleks muidugi veel mõnusam, aga mul on kodus kolm suurt voodit, küll ma siis päev-paar hiljem laiutan.

      Kustuta
    2. Ma kõlan ilmselt natuke pooletoobisena, aga see on nii nunnu kommentaar :) Ausalt, ma ei tea, miks see minus selliseid tundeid tekitab. Võib-olla see ahjusoojade pampude kaisutamine ... Tuli kohe meelde, kuidas aasta tagasi oma pampu kaisutasin. Ülisuures voodis abikaasa ja vanema poja kõrval.

      Kustuta
  2. Minu jumaldasin Fazeri "Domino" küpsiseid (pruunid, vahel vanillitäidis). Kohe kui nn Eesti-aeg algas hakkasin neid ostma ja sõin mõnuga. Rasedana hakkas nad mulle vastu, kohe nii hullusti, et ainuüksi selle roosa karbi nägemine ajas oksele. Sellest alates ei ole ma ühtegi domino-küpsist enam söönud. Sellest rasedusest on möödas 24 aastat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on praegu selline kahtlus, et kohvi isu ei pruugi kunagi tagasi tulla. Ma muidugi hakkasin kohvi jooma alles peale Kanadasse kolimist, nii et ausalt öeldes pole väga pikka staaži selles nagunii.

      Kustuta
  3. Anonüümne8/9/17 19:02

    Tere taas. Mul ka vahel tuleb vigu,kui kirjutan Eesti keeles. Olen siin Soomes elanud 6.aastat. Kogu aeg kirjutanud tähti topelt ja isegi mõnesse kirja soome keelseid sõnu. Aga nüüd soovin muutust,saime elukaaslasega Kanada tööviisa ja jaanuaris siis lennukile. Olen kogu oma mööbli siin soomes ära müünud ja nüüd veel siis autoga tegelda.Natuke kardan seda kanada seiklust aga ,eks seiklusi peab ka olema. Peaasi,et töö leiaks. Siin soomes oli mul kõik olemas aga pidevalt näris tunne,nagu miskit oleks puudu. Raha eest päris kõike ei saa. Edu sulle.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne14/9/17 10:22

    K6igile erapalat on v6ib-olla v2ikelinna teema...suuremates linnades tean kyll, et on mitu synnitanut l6puks yhes palatis ja isale siis kohta ei ole ooseks j22miseks..samas on sellisel juhul perepalatid, kuid neid alati k6igile ei jagu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, suurte linnade suurtes haiglates on ühispalatid täiesti olemas. Kanada on ju suuruselt maailma teine riik, siin peab alati arvestama, et see, mis on ühes kohas normaalne, ei pruugi teises kohas üldse paika pidada. See Kanada, millest mina räägin, ongi rohkem minu enda ümbrus, antud juhul Nanaimo haigla, mida ma ka mainisin. Küll aga on tõsi see, et nii USA kui Kanada liiguvad mõlemad selles suunas, et sünnitusosakonnas oleks pigem 3in1 toad, aga eks see eeldab terve osakonna renoveerimist, et saaks vastavad korraldused teha.

      Kustuta