Pildid jäid albumisse ja neid ei olnud teistele eksponeerimiseks eriti kuskile riputada. Seda muret enam pole! Nüüd liigume selles suunas, et igaühel peab ka väline "mina" olema. Või väline "meie". Ühel mu sõpradepaaril on eriline anne super-armsaid paaripilte teha, nad näevad ikka kohe nii armunud ja sossud välja, et ma iga kord sulan kui vaatama juhtun. Ainus, mis idülli lõhub, on fakt, et suhtlen nendega ka päriselus... Ja ma jumala eest ei tea, kuidas need kaks üldse koos püsivad (no okei, neil on laps, mis teeb põgenemise veidi keeruliseks), sest ma ei tea kedagi teist, kelle suhe nii kohutavalt katki oleks. Aga ilusaid pilte postitatakse iga nädal ja siis ma alati korraks mõtlen, et awww...
Täna lugesin, et Tanel Padari pruut oli vahepeal mehele läinud. Teisele mehele siis. Jällegi - no oli ju ilus paar! Vaatad pilte ja hing sulab sees... Ma juba ootasin, et nii kaua koos olnud, varsti saavad lapse või teevad pulmad... Näe, tegidki! Või noh, üks tegi.
Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Eriti tänapäeva klantspildi maailmas.
No ja siis vaatasin seda uut teleseriaali "Me saime lapse". Päevakohane nagu isegi aru saate... Mulle väga meeldis, et lõpuks ometi on suudetud midagi natuke rohkem tõetruud toota kui tüüpiline "meil on kõik nii idülliline". Sest elu ei ole iga päev idülliline! Eriti kui lapse saad.
Kommentaare lugesin muidugi ka. Esile kerkisid kolm peamist teemat:
"Mida ta karjus seal sünnitusel nagu loom, mina näiteks küll ei karjunud. Mehed ju vaatavad ka, piinlik veits".
"Võiks ikka natuke mõelda, mida avalikult näidata, see saade küll iivet ei tõsta, teismelised vaatavad ja ei julge enam iial lapsi saada".
"Issand see Mallukas on ikka täiega labane! No kes see räägib oma rebenenud mokkadest?!"
Ma ei saa aru, mida inimesed ootasid, sättides end vaatama saadet, mis räägib rasedusest, sünnitusest ja kõigest sellele järgnevast? Kes klantspildi maailma eelistab, võiks teleka asemel hoopis Instagrami lahti teha, seal käib lapsesaamine alati väga ladusalt: on õnnest pakatav roosapõskne rase, järgmisel pildil imearmas vastsündinud beebijunts ja kolmandal värske ema skinny jeans'ides oma uhiuut titat jalutamas. Emmaljunga kärus.
Päriselus see kõik nii lilleline ei ole ja kui Malluka rebenenud moka lugu aitab mõnel pubekal kiire titevorpimise asemel alustuseks hoopis kool ära lõpetada, ei ole tegelikult keegi midagi kaotanud.
Kommentaariumis on klassikaliselt ainult moraalijüngrid koos, aga statistika näitab, et inimesed ei viitsi ninnu-nännu idüllisaateid vaadata, ikka janunetakse skandaali järele. Kui skandaal käes, on hea internetti kommenteerima minna, sest see annab võimaluse end parema inimesena tunda. Sellisena, kes kunagi Kroonikat ja Õhtulehte ei loe, sopasaateid ei vaata ja kõnealust seriaali ainult sellepärast nägema juhtus, et laps kogemata teleka sisse lülitas. Ja nüüd on terve pere šokeeritud. Kuradi Mallukas!
Kes furoori tekitanud tsitaati veel kuulnud ei ole, siis: "Esimese sünnitusega läks üks mokk kaduma, teine jäi alles. Nüüd on see teine pooleks, sisuliselt on mul ikka kaks mokka. Me oleme nullseisus, see pidigi nii minema!"
Antagu mulle mu madalalaubalisus andeks, aga mina isiklikult naersin selle peale nii kõva häälega, et kanad ehmusid õues kaameks. Mul on hea meel, et keegi julges midagi nii privaatset kõva häälega välja öelda.
Sest teate, mis on veel õudsem? See kui vaatad sotsiaalmeediast klantspildi emasid, kes sünnitusmajast oma raseduseelsetes riietes minema kablutavad, järgnevaid nädalaid täismeigis ja kohevas soengus demonstreerivad ning kuu aja pärast tilluke titt puusal tugevaid kõhulihaseid näitavad, sest taastumine on teadagi käkitegu!
Ja sina oled samal ajal just oma pambuga haiglast välja saanud, näed välja täpselt sama rase kui ennegi, mokad on pooleks ja täpselt ei tea, kuidas üle haavade niimoodi pissida, et valu kätte ära ei sureks. Sotsiaalmeedia kohta tehtud uuringud näitavad, et inimesed saavad teiste ideaalset elu vaadates depressiooni, sest korraga paistad olevat ainus, kel mured on. Nii et tänu taevale Malluka eest, kes meid liigsest stressist säästab, nüüd saame vähemalt mõelda, et tegelikult on meil kõik hästi, mõlemad mokad elus ja terved.
Sa oled nii äge! See postitus on nii äge! Olen iga sõnaga 100% nõus.
VastaKustutaSaadet pole näinud, kommentaare ka mitte. Aga pissida tasub dušši all :D 10 korda päevas, veearve tuleb metsik, aga iga kuramuse senti väärt.
VastaKustutaPissida tuleb jah duši all. Kui on, siis käsidušš, kui ei, siis tavalise dušiga. Ma alati soovitan naistele seda.
VastaKustutaMulle Anti Toronto haiglas kaasa pudel, mida sai veega täita ja pissimise ajal vett peale pigistada. Töötas ka väga hästi :-)
KustutaMa olen seda pudelit ühe USA juutuuberi videos näinud, ta ütles, et haiglast anti ja ta ei läinud ilma selleta mitte kuhugi veel mitu nädalat! Matt ei teadnud, kas siin ka pudel antakse, pean naabrinaiselt küsima (ta on sünnitusosakonnas õde). Kui ei anta, tellin Amazonist, hahaa! Tahan pudelit!
KustutaTäitsa nõus. See, et teismelised nüüd äkki titeteost loobuvad küll eriline kaotus ei tohiks olla... Aga jah, pissid duši all kuni haavad paranenud. Ja kui oled täitsa päris tavaline inimene (mitte mõni Insta-ime) siis ei ole sa võib olla ka 3 kuud peale sünnitust veel raseduseelses vormis ja tõenäoliselt ka mitte elu tippvormis. Ja päris maailmas nii ongi...
VastaKustutaVäga hea postitus :)
VastaKustutaKolm kuud peale sünnitust hakkas mul alles jalg enam-vähem tagasi tööle.... nimelt tekis mul mõlema raseduse 6-7 kuu paiku jube ishias ning üks jalg läks lihtsalt alt ära.... sünnituseni kuidagi lonkasin, sünnituse ajal lonkasin.. ja peale sünnitust liikusin 2 kuud karguga kuna jalg lihtsalt ei kandnud.. ja no muidugi valutav jalg ja selg ja jalgevahe sinna juurde, istuda ei saanud õmbluste pärast ja laps ei maganud mujal kui ainult süles.... Ma nägin esimesed kolm kuud välja nagu nukitsamees :D
VastaKustutaMul oli esimene sünnitus keisrilõige - aga mitte plaanitud, vaid erakorraline, nii et meid vurati kiiresti sünnituspalatist opisaali ja võeti laps kähku välja. Ma ei tea, kas taastumine oli seetõttu nii pikk (äkki nad kiiruga lõikasid?) või oleks niikuinii pikalt läinud, aga... esimest korda tualetil käimine (mitte pissimise jaoks, vaid see teine) oli ikka väga, VÄGA valus. Ma hõikasin neile taastumispalatisse läbi pisarate, et kuulge, kas veel valuvaigistit saaks juurde, aga medõde oli selline kuri tädi, et "küll sa saad hakkama, pole vaja juurde". Järgmised paar päeva rääkisin neile auku pähe, et nad mulle lahtistit annaksid, sest ma ei julgenud muidu tualeti peal käia. Ja siis paari päeva pärast, kui nad kodeiini ära lõpetasid ja ainult paratsetamooli valuvaigistina alles jätsid, ma ei saanud isegi voodist üles... Too kuri medõde pani seepeale raami voodi kohale ja ütles, et ma ennast raami abiga üles vinnaks, aga ma proovisin, pisarad silmis ja sellist imelikku valuhäält tegemas, ja siis lasin lahti, pahmaki! tagasi voodisse. Medõde üritas mind kamandada, et proovigu kõvemini, aga ma ütlesin talle, et ilma valuvaigistita ma siit üles ei saa. Et ma ei ole jonnipunn - ma TÕSISELT ei saa voodist üles.
VastaKustutaÜtleme nii, et "loomulikust" sünnitusest (teise lapsega) oli ikka oluliselt, OLULISELT kergem taastuda. Et pissil käia tuli, jah, duši all, ja abikaasa kätt ja muid kehaosi ma ei tahtnud tollesse piirkonda ikka mitu nädalat :D, aga võrreldes keisriga oli see ikka väga vonks taastumine.
Keisri puhul on vist see tähtis, et mida kiiremini ennast voodist püsti ajad, seda parem. Minu esimene sünnitus lõppes ka erakorralise keisriga ja peale seda lubati lamada ikka pikalt. Laps sündis 03:42 öösel. Ja püsti tõusma pidin alles järgmise päeva enne lõunat ehk umbes 32 tundi hiljem. See oli ikka hirmus vaev.
KustutaTeise sünnitus oli plaaniline keiser. Laps sündis 09:42 ja intensiivis kamandati voodist tõusma sama päeva pealelõunal kella 16 ajal. Ehk siis napilt 6 tundi hiljem. See tõusmine ja liikuma hakkamine oli palju kergem. Jah, alguses oli sigavalus ja pilt tahtis eest ära minna, aga kui juba liikuma sain, oli ok.
Oma kogemuse põhjal ütlen, et voodi põhja lamama jäämine teeb asja hullemaks.
Probleem polnud mitte voodis lamamises - ma liigutasin ja kõndisin. Probleem oli VALUVAIGISTITE lõpetamises. Kui kodeiin ära lõpetati ja medõde tahtis, et ma iseseisvalt voodist PÜSTI saaks voodist, kõhulihaseid kasutades - et nagu Anu ülevalpool kirjutas, et hambaarsti juures valuvaigisteid kasutatakse. Aga kui keisrilõike saanud naine valu pärast nutab ja kõhulihaseid kasutada ei saa, et äkki annaks talle paar päeva veel valuvaigisteid? Et mina ei pidanud normaalseks, kui ma valu käes röögatan, kui ta mind voodist üles kamandab.
KustutaJa kui talle lõpuks kohale jõudis, et ma niisama teatrit ei tee, siis, voila!, anti kolm päeva kodeiini veel lisaks. Ja kolme päeva pärast ma juba suutsin voodist püsti saada - raami abiga küll, aga seegi.
Ma arvan, et see on pigem erand, et nii valus ja vaevaline oli. Mul on olnud 2 keisrit ja esimesel korral palusin 20h hiljem kateeter eemaldada, sest siis on põhjust ennast kindlasti püsti ajada, käisin duši all ja toimetasin ringi, oli küll valus muidugi, keksima ei võtnud. Sain paar päeva paratsetamooli. Teisel korral ajasin n-ö kargu alla 17h hiljem, sest igav hakkas pikutada ja kusjuures tõesti, teisel korral oli see tunduvalt valutum, valuvaigisteid küsisin ainult keisrijärgsel päeval ja rohkem polnud vaja. Ja lähtusin just sellest, et nii pea kui kannatab tuleb liikuma hakata, muidu jäädki pikutama. Seega, pole see keiser ka midagi hullu.
KustutaMõnedel inimestel pole hullu :)
KustutaNo valutase on erinev inimestel, mõni tõesti ei talu absoluutselt valu, eks sellest ka arusaamatused haglas.
KustutaMa poleks iial uskunud, et ma sellise pealkirjaga postitust näen, aga pean ütlema, et ajas naerma küll :D Muuseas, mul üks sõbranna arvas, et ma mõtlen mokkade all neid PEALMISI, mitte neid sisemisi väikseid ja oli mega šokeeritud, et kuidas ma üldse mokatuna elan :D
VastaKustutaSinu mokad on ju praegu kõige kuumem teema üldse nagu ma aru olen saanud, no kuidas ma siis ei kirjuta?! :)
KustutaSünnitasin esimese lapse kolmekümneselt. See oli ajal, kus minuvanust esmasünnitajat vaadati ikka üsna pika pilguga. Koduarvutid olid haruldus, seega ei saanud kusagilt ka mingeid hirmu- ega õudusjutte lugeda ega ennast leili ajada. Sünnitus oli küll nii valus, et silmanägemine ja mõistus tahtsid kaduda. Mingit tuimestust siis ei pakutud. Mäletan, et kui pilt hakkas juba eest minema ja tunne oli, et tuleks vaid surm, siis vana sanitar (oli ämmaemandale abiks) viskus jõuga mu kõhule ja praktiliselt lükkas lapse välja. Mokad jäid terveks, midagi ei lõigatud, pissimisega probleeme polnud. Veel on meeles, et lapse üle vaadanud pediaater soovitas kohe varsti uue valmis teha, muidu sünnitusteed jäigastuvad veelgi. Võtsin õpetust tõsiselt ja praeguseks olen juba mitmekordne vanaema. Sulle, Anu, jõudu ja õnne!
VastaKustutaNo natuke ikka pettunud selles postituses. Pole seekord nõus arvamusega. No nii kuum teema need malluka mokad ka pole. Aga eks igaühele omad teemad muidugi. Eks loodan ka sinu postitust oma mokkadest siis lugeda.
VastaKustutaLiisa
Ma ei ole kindel, et oma rebendeid nii täpselt avalikkuse ees arutama hakkaksin, küll aga olen muus osas üle keskmise aus olnud ja selle asemel, et rääkida ainult raseduse meeldivatest külgedest, kirjutan ka sellest, mis nii meeldiv ei ole. Küsimus polegi ju selles, millisest detailist kui täpselt rääkida, vaid selles, et ÜLDSE rääkida.
KustutaArvestades, et sa seekordses postituses pettunud oled, olen ma natuke üllatunud, et lausa LOODAD tulevikus minu mokkadest lugeda. Miks siis ennast piinata? :)
Dziisas, ole nüüd rahulik, selline über reaktsioon?? Kas kõik ikka ok?
KustutaMhmh, see "Mehed ju vaatavad ka, piinlik veits" on ikka eriline tase :D
VastaKustutaAga muide... Ega nalja ei ole. Tegelt. Ma üritasin ka teist last sünnitades mitte karjuda ja valu alla suruda, sest mees oli kaasas ja selline loll mõte, et äkki säästaks teda selle karjumise kuulamisest või miskit, tiksus kuklas küll. Tegelikult jäi mul selle allasurumise peale (või mille peale siis veel) juba kenasti hoo sisse saanud sünnitustegevus hoopis seisma, arstid läksid ühel hetkel pabinasse ja panid mulle tilga, mille peale laps sündis väga äkki õudsema vurtsuga ja sellest konkreetsest mehest olen ma nüüdseks kenasti lahus. Moraal? Kui sa oma mehe ees sünnituse ajal karjuda ei julge, siis pole teie suhe tugev, teistest meestest on niikuinii pohh. Vist.