25 september, 2017

Kohalikud kombed

Mul on nüüd pool rasedust läbi ja tuleb välja, et olen külili magamise peaaegu ära õppinud! Ei vähkre enam öö läbi sobivat poosi otsides. Varasemalt arvasin, et magamise asend hakkab pigem viimastel kuudel rolli mängima, aga noh, ma ei teadnud, et lisaks kõhule ka tissid võiksid ette jääda. Olin ainult kuulnud, et "raseduse esimestel kuudel võivad rinnad tundlikud olla". Kaua need esimesed kuud kestavad? Lõpuni välja? Kogu aeg paisuvad suuremaks ka - lapsepõlves söödud saiakontsikud hakkavad vist lõpuks ometi mõju avaldama...

Varasemalt arvasin, et rase kõht tundub ilmselt natuke nagu võõrkeha ja on raske. No ma olen küll ainult 2,5 kilo juurde võtnud, võib-olla sellepärast polegi veel raske, aga ausalt öeldes ei ole üldse teistmoodi tunnet.

Mul on paljud sõbrannad raseduse lõpuni oma vanades riietes käinud, madala värvliga püksid läksid ilusti jalga, kõht jäi ülespoole. Minu puhul on see välistatud! Kõhu alaosa, kus muidu põis paikneb (ma pole enam kindel, mis seal nüüd paikneb), on kõige tundlikum. Ma ei saa üldse midagi sinna peale suruda, isegi dresse ei suutnud enam kanda. Nüüd ostsin mingid number suuremad ja ülevalt hästi lötakad, need sobivad. Kodust väljaskäimiseks leidsin mõned paarid rasedate teksasid ja ooo, need on ju kohe täitsa teine tera! Nii mugavad!


Nädalake tagasi hakkasin liigutusi tundma. Nii veider! Keegi elab mu sees! Muidu öeldakse, et meestele ei jõua lapsesaamine päris hästi kohale enne kui laps kõhust välja tuleb, meil on pigem vastupidi! Noh, ma tean, et ta seal on, aga iga kord kui teda ultrahelis näen või liigutamas tunnen, on korraks selline... whoa... väike inimene! Kuidas sa sinna said?

Ja liigutuste tundmine tuli enam-vähem üleöö. Enne seda oli küll paar korda kahtlus, et äkki tundsin, aga kõhus on ju igasugu muud liikumist ja mulksumist ka, mine võta kinni, oli see siis laps või mitte. Ta on ju nii väike veel. Kuniks ühel päeval tundsin nii konkreetselt just nimelt last, et polnud enam mingit kahtlust. Isegi kõhu pealt on tunda kui õiget hetke tabada, Matt sai korra juba pihta.


Kanadas ja USA's on lapsesaamise juures mitmeid selliseid kombeid, mis Eestis veel väga kanda kinnitanud ei ole (või võib-olla juba on, sest kui mina ära kolisin, ei tähistatud Halloweeni ka). Igatahes vanasti ei olnud. 

Gender reveal (soo teatavaks tegemine)

Esiteks on päris palju neid, kes ei tahagi lapse sugu teada, eelistavad sünnituseni oodata. Mõned ise teavad, aga sõpradele ja sugulastele ei ütle enne kui laps käes. Inglise keeles on sellega palju jama, sest kuidagi pead ju lapsele viitama ja "tema" asemel on he/she, mis kohe reedab, kes tulemas on. Rasedusteemalistes raamatutes on ka nii, et üks peatükk räägib "he"-st ja teine "she"-st, vahel vahetatakse lõigukaupa, et keegi end puudutatuna ei tunneks. 

Gender reveal korraldatakse loomulikult ikka peona. Külalised saavad soo arvamise mänge mängida, roosasid ja siniseid maiustusi süüa ja lõpuks siis tehakse beebi sugu teatavaks. Vahel vanemad ise teavad enne pidu, vahel paluvad arstil soo ümbrikusse panna ja viivad selle ümbriku siis pagariärisse või muusse kohta, olenevalt sellest, millise viisi nad üllatuse avaldamiseks on valinud. 


Nursery (lapse tuba)

Laps saab kohe oma toa, kasutab ta seda siis või mitte. Toas on tavaliselt voodi ka emale, sest isa peab enamasti tööl käima ja võiks öösel natuke magada saada. Meie teeme väiksemast külalistetoast lapsele toa ja kogu sisustamine/dekoreerimine piirdub võrevoodi lisamisega. Mähkimislauda ma ei taha, pealegi on toas paraja kõrgusega kummut, mille peale saab mähkimisaluse panna juhul kui peaksin ümber mõtlema. Kummut ja seinakapp on nagunii tühjad, lapse asjad mahuvad ilusti ära. Ja ongi tehtud. 

Kohalikele sõpradele-sugulastele on see täiesti arusaamatu plaan. Oot, aga oled sa juba otsustanud, mis värvi sa toa värvid? Meil on terve maja ühte värvi, ma ei saa aru, miks ma ühe toa korraga teistsuguseks peaks võõpama? Lapsel ei ole seinatoonist küll sooja ega külma. Kui ta piisavalt suur on, et arvamust avaldada, saab ta oma sinise toa ja traktoripildid kui tahab.

Kui aruteluga seinavärvist kaugemale jõuda, tulevad mängu dekoratsioonielemendid, igasugu pildikesed, riiulid ja mänguasjad. Mis mõttes ei dekoreeri? Kuule, natuke ikka pead dekoreerima! Matt'i parim sõber teeb näiteks väga kihvte puidust dekoratsioone ja riiuleid, saatis mulle portsu pilte, et vali midagi. Mulle väga meeldivad need asjad... aga meie kodu on täiesti teises stiilis. Ütlesin, et oodaku paar aastat ja tehku siis meile liivakast. Mul on väike kahtlus, et mingit dekoratsioonivärki sealt ikka kingiks tuleb, sest isegi tema, igati mõistlik inimene (ja mees!) ei suuda aru saada, et kuidas ei dekoreeri?


Baby shower (katsikud - ainult et enne sündi)

Baby shower on selline pidu, kus saab jällegi beebiteemalisi mänge mängida, lutipudelikujulisest topsist mahla juua ja mähkmeid jalga proovida. Selle korraldavad rasedale tavaliselt tema sõbrannad või naissoost sugulased. Lapseootel ema koostab tavaliselt nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks ja külalised toovad siis kinke. Selles mõttes mõistlik, et kui laps veel käes pole, on kindlasti abiks kui ei pea päris kõike ise ostma.

Kuna mul on siinses sõpruskonnas päris mitu rasedat, tuleb ühine baby shower ja õnneks pole keegi veel nimekirja küsinud, sest ma tõesti ei teaks, mida tahta. Minu meelest on täiesti okei kui inimesed ise midagi valivad - igasugu riideid, lappe, tekke, mähkmeid, raamatuid ja mänguasju läheb aja jooksul nagunii vaja. 

Harvadel juhtudel tehakse baby shower pärast lapse sündi, sest mõned emad on ebausklikud ja mõned sõbrad tegelikult eelistaks ikkagi titte kah näha kui juba kingiga kohale lähevad. Samuti mõistlik.

Baby shower korraldatakse muideks ainult esimesele lapsele. Järgmisele ainult sel juhul kui tal on esimesega suur vanusevahe. 


Sõbrad-sugulased sünnitustoas

Minu jaoks kõige arusaamatum komme. Enamasti antakse perele teada kui sünnitamiseks läheb ja selleks ajaks kui laps väljas, on terve lähem suguselts juba palati ukse taga. Last peab nägema ju KOHE! Sõna otseses nii kohe, et kui ema on kokku lapitud, sajavad kõik sisse, õnnitlevad, patsutavad titte ja teevad pilte. Minu suurim õudusunenägu!!!

Kohalikest beebigruppidest olen avastanud veel ühe eripära - tihtipeale leiavad emad või ämmad, et nemad peavad ka saama sünnituse juures olla ja kui tulevane sünnitaja seda ei soovi, tuleb suur tüli. Sünnitajad tunnevad ennast siis süüdi ja lõpuks ikkagi lubavad. Ja neid külalisi nad ka alati ei taha, aga kui kõik juba ukse taga on, siis ikkagi lubavad. 

Mina õnneks ei ole kohalik ja "ei" ütlemisega pole mul kah kunagi probleemi olnud. Me oleme otsustanud Matt'i vanematele enne mitte midagi öelda kui laps juba käes on, mis peaks ennetama nende liiga varajase haiglasse jõudmise, kuigi mul poleks vähimatki probleemi keelduda neid uksest sisse laskmast (mis ilmselgelt tekitaks suure tüli). Sünnitusejärgne aeg kuulub minu meelest ainult emale-isale-beebile. Külalised võivad tulla järgmisel päeval või üldse siis kui me juba kodus oleme, olenevalt sellest kui hästi/halvasti mul endal taastumine läheb.

18 kommentaari:

  1. Minu poeg sündis Kanadas 8 aastat tagasi. Gender Reveal'ist polnud kuulnudki. Teadsime et on poeg ja ei hoidnud seda saladuses. Ainult nime ei öelnud kellelegi enne kui poeg sündinud oli.
    Tol ajal elasime me sellises kahekordses korteris kus kôik oli avatud (loft) nii et lapsele sai nn. "den" ehk siis osa mis kodukontoriks môeldud. Seinu me ei varvinud aga paar pilti riputasin küll üles :) Mööblist soovitan osta kiiktool (glider) - seda kasutasin ma küll väga palju.
    Baby Showerit mul ei olnud... ei teagi miks. Tollel ajal vist ei olnud mul väga lähedasi sôbrannasid. Puudust küll ei tundnud sellest.
    ämm ja äi tulid küll üsna peale poja sündi aga ainult paariks minutiks. Keegi ônneks ennast sünnituse juurde ei pressinud (pun not intended :)) aga see on mulle tôesti nii arusaamatu... et palju neid inimesi seal olema peaks??

    Sulle ilusat ootuse jätku! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, see nimeteema on tuline! Ma vist ka järgmine kord ei ütle kellelegi enne kui laps käes :)

      Kustuta
    2. Anonüümne26/9/17 21:27

      Ma ka ei öelnud (oma vanemad ja õed-vennad ainult teadsid), ükski sugulane ei teadnud ja sõbrannadest teadis mõni üksik. Teavitasime peale lapse sündi koos nimega. Nii hea rahulik oli rase olla, keegi ei uurinud midagi, sest ei teadnud ja saime rahulikult panna just sellise nime, nagu soovisime. Kui nimi on juba pandud, siis on raskem juba kommenteerida ja oma arvamust peale suruda. Sugulased olid väga üllatunud sellisest uudisest, kahjuks mõned ka kaunis solvunud, kuid ehk saavad kunagi üle. Järgmine kord tahaks samamoodi teha.

      Kustuta
    3. Anonüümne26/9/17 21:31

      Täpsustan veel, et mehe vanemad ja õed-vennad ka ei teadnud. Nii, et üllatasime peaaegu kõiki.

      Kustuta
    4. See on, jah, kummaline, et mõned inimesed on solvunud kui vanemad omaenda lapsele ise nime valivad. Minu ämm näiteks tahab, et kasutaksin kas eesnime või keskmise nimena tema isa (keda ma kunagi näinud ei ole) keskmist nime, sest isale oleks see väga oluline olnud. Samas on tal endal poeg, kel on tervelt kolm eesnime, aga isa nimi ei leidnud millegipärast kasutust. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks keegi teine minu lapsele nime valima, ei tule kõne allagi.

      Kustuta
  2. Anu, Sul on väga armas raseduskõht!

    VastaKustuta
  3. Meil ka just üks päev tuli abikaasaga (ameeriklane) nii muuseas jutuks, et kui kunagi lapsed sünnivad, siis tema on alati ette kujutanud, et sõbrad-sugulased ootavad ukse taga ja kui laps käes, siis saab uhkusega näidata. Õnneks on tal endal selline ettekujutlus/unistus filmidest tekkinud, nii et kui vaja on, siis õnnestub mul ehk tal see ettekujutlus ära unustada. Jumala eest - ma tahaks puhata, mitte sotsialiseeruda. Ja sama raske töö läbi teinud vastsündinu eelistaks ka vast emme-issi seltsis maailmaga harjuda, mitte poole suguvõsa nunnutamisi kannatada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures meestel on seda vist nagunii raskem mõista, sest nemad on beebi sündimise hetkeks ehk küll veidi magamata ja väsinud, aga nad ei teinud suurt füüsilist pingutust läbi ega olnud valudes. Neil on ilmselt pigem puhas eufooria, et vau, mul on nüüd laps, miks mitte seda teistega jagada.

      Ja ma saan aru küll, et laps on ikkagi uus suguvõsa liige, mitte ainult minu eraomand, aga no need esimesed tunnid ei kavatse ma teda küll üldse jagada. Lisaks see, et kui laps peaks mingit hingamisabi või muud sekkumist vajama ja ta natukeseks intensiivi viiakse (mis ei ole üldse nii haruldane), siis ma ei taha seda kõike muretsevate sugulastega arutada ja koos kuskil kuvöösi kõrval seista.

      Kustuta
  4. Ma esimese lapsega olin pähe võtnud, et külalised tulgu koju. Aga kuna asjaolude kokkusattumisel oli neil kõige parem sünnitusest järgmisel päeval kohale tulla, siis nad saidki u poole päeva vanust titte näha (sündis natuke enne 23 eelmine õhtu, teavitasime alles siis kui laps käes oli ja ise palatisse saime ehk u 3 ajal öösel :D ). Kuigi eks minu perekond kõik kahtlustas, sest jaanilaupäev oli ja minu poolt oli täielik vaikus. Igal juhul teiseks päevaks olin ma veidi saanud magada ja end enam-vähem korda teha :). Pärast oli nii mõnus, et keegi iga päev koju ei tikkunud - saime kodus rahulikult olla, ei pidanud kraamima ega midagi. Teise lapse puhul ütlesin kohe, et tulgu vaadaku haiglas üle ja siis ma tahan nädal-kaks rahulikult kodus olla ilma, et keegi külas käiks :D Haiglas keegi ei eelda, et süüa pakud, ilus välja näed ja palat on puhtaks tehtud personali poolt. Lisaks ei jääda haiglas liiga pikalt külla :D Ma olen selline piisavalt privaatne inimene, kutsumata külalistest vaimustusse ei satu jne. Teise last sünnitama minnes teadsid ainult ämm ja äi, et nüüd läheb trall lahti, sest nad tulid suuremat poissi valvama. Aga seda, et 2 tunni pärast neile juba helistatakse, et suurem poiss sai väikevenna, nad küll ei oodanud :D Mõlemal korral ma lapse sugu teada ei tahtnud, teisel korral kahjuks ultraheli teinud arst kogemata ütles (üritas küll kohe end parandada ja jätta muljet, et ei öelnud, kuid noh.. tegu oli tehtud). Me ise kellelegi seda edasi ei rääkinud. Ma usun, et kui kunagi kolmas peaks tulema, jääb samamoodi sugu saladuseks sünnini :) Mulle lihtsalt meeldib niipidi rohkem.

    Sul on tõesti armas rasedakõht! Ja ma ka mäletan, et kui esimest korda rasedapüksid jalga tõmbasin, oli nii mõnus tunne. Olin vist samamoodi enne üritanud madala värvliga teksasid kanda aga need polnud ikka õiged asjad. Mõnusat raseduse jätku sulle :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma arvan ka, et haiglas võib isegi mugavam olla. Aga ma tahan kindlasti kõigepealt natuke magada, duši all käia ja siis sellega alustada, kohe pärast sünnitust ei taha ma kedagi näha, ma arvan, et mul on oma beebiga piisavalt tore.

      Kustuta
  5. Minu ämm on hull haiglasse pressija. Kui esimene laps sündis, kauples ennast lausa intensiivi sisse. Olin seal keisrilõikest taastumas.
    Ja teise lapsega oli enam-vähem sama. Selle vahega, et seekord ma jõudsin ennast intensiivis enne tema tulekut püsti ajada ja palati poole minema hakata. Koridoris saime kokku.
    Ma kahtlustan, et tema puhul on oluline "mina võitsin", sest terve suguvõsa teab, et tema nägi lapselapsi ESIMESENA.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huu, jube. Siin on vähemalt see hea, et kuna igal sünnitajal on oma õde, siis see õde seisab selle eest, et keegi tuppa ei pääseks, keda sünnitaja ei taha. Alati küsitakse sünnitajalt üle. Ja kui külalised liiga kauaks jäävad, aitab kah õde nad viisakalt "välja visata", leiab mingi hea vabanduse vms.

      Kustuta
  6. See haiglas palati ukse taga sündi ootamine on minu jaoks täitsa mõistmatu. Eriti kuna sünnitus võib ju pikalt kesta. Päriselt ei käi nii nagu filmides, et kolm pressi ja ongi roosa pamp rinnal. Oma lapse sünnist andsime teada siis kui olime juba perepalatis ja veidi puhata jõudnud. Ei kujuta küll mingit võõrustamist või teiste poolt tite näppimist kohe peale sündi.
    Ja seda "beebitoa" värki ma ka hästi ei mõista. Aga noh, meie lapsel oli küll võrevoodi, mis oli meie voodi kõrval aga magas ta oma esimese eluaasta vähemalt osa ööst meie kaisus. Ei jaksanud mina iga kahe unetunni järel mööda elamist ringi uidata ja last oma voodisse viia. Aga tean ka neid, kes tatsasidki igal öö kolm korde teise korteri otsa lapse mähet vahetama ja siis magamistuppa magama tagasi (laps magas vanematega samas toas). Ja neid toa kaunistusi võiks tõesti pigem toa omanik ise valida kui juba valivas eas on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nad ei püsigi seal ukse taga hästi, ikka enne ka pressitakse end sisse kui vähegi sünnitajalt loa saab. Ja uuesti siis kui laps juba väljas on. Vahepeal käiakse söömas ja aetakse niisama juttu, sünnitusosakonnas on ootamiseks kohe eraldi ala.

      Beebitoa mõte on selles, et ta on seal koos emaga, isa magab siis eraldi. Meil saab olema kaks voodit, võrekas lapse toas ja reisivoodi meie magamistoas (sellele käib hälliosa peale, nii et laps on ikkagi kõrgemal, on mugav tõsta. Ma esimesed nädalad plaanin oma toas olla, sest ilmselt ei ole endal ka veel liikumine nii valutu ja mugav, siis saab Matt aidata öösel kui vaja ja hiljem saan siis lapse tuppa kolida kui juba ise hakkama saan. Kui öösel on vaja üles tõusta, mähkmeid vahetada, veega lobistada jne, oleks mugav kui saaks tuled põlema panna ja ei peaks kellegi teise pärast muretsema. Matt peab natuke ikka magada saama, tema töötempo juures ei ole öine ülevalolek eriti võimalik. Samas on tal periooditi vaba aega, siis saan jällegi mina öösel magada ja tema lapsega tegeleda.

      Külalistetoas, millest lapse tuba saab, on meil suur voodi, sinna mahun ma koos beebiga ka magama kui ei taha teda võrekasse panna. Teoreetiliselt ma muidugi tahaks, et laps suudaks omaette ka magada (praktiliselt ei tule sellest vähemalt esialgu ilmselt suurt midagi välja), minu kõige suurem hirm on, et lapsed ei koligi vanemate voodist välja, paljudel sõpradel magavad ikka veel ema-isa keskel, kuigi ise hakkavad varsti kooli minema. Sellepärast otsustasingi, et mina olen see, kes lapsega teise tuppa kolib, mitte ei maga Matt külalistetoas, sest ma tahaks et meie magamistuba on pigem ikka meie oma, mitte lapse tsoon.

      Kustuta
  7. Meil õnneks ei trüginud peaaegu keegi (sõbranna tuli etteteatamata 10ks minutiks, ta töötab seal haiglas ka) haiglasse last vaatama, olime seal kolm päeva perepalatis. Nii hea oli oma ette olla ja kohaneda/õppida/tutvuda beebiga olemmist. Ise olin ka omadega nii läbi, et ei oleks jõudnudki seal kelelgagi suhelda. Meile igatahes see omaette aeg nii meeeldis seal.☺☺

    VastaKustuta
  8. Mulle see haiglas külastamine üldse ei meeldinud. Esimesega käisid sugulased haiglas, väga tüütu oli. Haiglas on väike tuba, seltskond pressib ennast sisse ja sul ei ole kuhugile põgeneda. Kodus on alati võimalik eralduda oma lapsega ja puhata külalistest, kui selleks soov. Mul ei ole ka kodus kunagi seda tunnet olnud, et ma peaks katsikuliste jaoks mingeid ettevalmistusi tegema. Minu meelest on see elementaarne, et katsikule võetakse omad söögid kaasa ja toidetakse värske ema ka ära. Ülejäänud kolme lapse sünni ajal ma juba timmisin seda sünnist teatamist nii, et keegi ei jõuaks haiglasse tulla. Põgenesin sealt haiglast ka esimesel võimalusel. Ühest küljest ju täisteenindus, aga mind kohutavalt segas, et pidevalt keegi tuli ja käis vaatamas (kraadimas, sööki toomas, nõusid viimas, ämmaka visiit, imetamisspetsialisti visiit, see ja too visiit, siis lapse lastearstile viimine, järgmised söögid). Kõigi neljaga oli nii, et esimesel kahel-kolmel päeval veel piima ei tulnud ja uued ilmakodanikud tegelesid aktiivselt piimatellimisega. Seega magamiseks neil ja minul eriti mahti polnud. Seda frusteerivam oli see, kui olid lõpuks magama saanud jääda, tuli keegi kolistades uksest sisse. Et mitte sind ära hirmutada, siis kolmandal-neljandal päeval, kui lõpuks saabus piim, langesid lapsed piimakoomasse - parkisid kõhu täis ja võisid tundide viisi magada, et uuesti süüa ja edasi magada. Sel ajal käinud katsikulised ärkvel olevat last ei kohanud.

    Ninni-nänni osas kuulun ka minimalistide hulka. Lastel pole esimese kahe eluaasta jooksul mänguasju suurt vaja (lemmikuteks osutuvad nagunii need asjad, mis ei ole "mängu"). Ja igasugu ninnu-nännust on ju neil ükskõik. Eks igal ühel omad eelistused, minu jaoks on olnud lapsele esimesel aasta peale riiete ja mähkmete vajalikud käru, turvahäll, voodi ja lamamistool (babybjornil on selline, mis jalgadega vehkides ise kõigub, väga mõnus, laps saab ringi vaadata, selg on sirge ja võib-olla õnnestub värskel emal kaks minutit WCs käimiseks osta). Millalgi poole aasta pealt tuleb veel söögitool ka. Mina olen veel kasutanud lastel madratsikatteks vilditud alust (www.maavillane.ee). See on selline imeline materjal, et õhku laseb vabalt läbi, aga kui ta puuvillase riidega on kaetud (soovitatavalt mitmekordselt), siis kogu vedelik imbub lina sisse ja vilt jääb all täiesti kuivaks (nagu kile, aga laseb õhku läbi). Imikust peast töötab see hästi juhul, kui tissid lekivad või laps ajab piima välja või teinekord mähe hakkab lekkima ja küljealune märg. Hiljem sobib hästi öiste õnnetuste ajal madratsi kaitsmiseks. Mul on kõigil lastel voodites olemas ja kasutan seal täiskasvanute linasid neljaks voldituna. Sel juhul on seda lina imavat osa piisavalt, et vilt jääb täiesti kuivaks ja piisab ainult lina pealt ära vahetada ja edasi magada. Eriti imeline asja juures on see, et see vilt ei hakka isegi väga intensiivse pissiga kokkupuudumise aegadel haisema, piisab aeg-ajalt tuulutamisest ja no eks ma enda rahustuseks mõni kord olen neid ka pesnud.

    Vot sellise hunniku kogemusi jagasin nüüd sulle. Ilmselt tuleb sulle soovitusi igast küljest rohkem kui vaja. Aga no ma igaks juhuks. Ära pane pahaks.

    VastaKustuta