12 september, 2017

Sünnitusvaluga toimetulekust

Lapsesaamise juures paistab üks tulisemaid teemasid olevat see, kas sünnitada naturaalselt või kasutada valuvaigisteid. Ma olen aru saanud, et Eestis propageeritakse eelkõige seda esimest viisi, kuni selleni välja, et isegi kui tahad epiduraali, võidakse öelda, et "ootame-vaatame natuke veel, natuke veel, natuke veel... oih, juba hilja" (mitme sõbranna kogemus). Loomulikult on hoopis teine asi kui jõuad haiglasse viimasel minutil ja lihtsalt ei jõuagi enam muud teha kui laps välja pressida. Kuulge mõni sünnitab olude sunnil üldse autos, ei lähegi tervet ööpäeva, et beebi lõpuks ilmavalgust näeks.

Mina usun, et igaühel on õigus valida täpselt selline meetod, mis talle sobib ja kellelgi ei ole õigust teda selle eest hukka mõista. Kes soovib naturaalset kogemust - miks mitte. Aga kes tahab, et valu vähemaks võetaks, peaks samuti oma tahtmise saama. Matt võtab terve septembrikuu jälle sünnitusi vastu, nii et see teema on meil ka kodus väga aktuaalne. Minu üllatuseks selgus, et ainult alla poole naistest küsivad epiduraali (arvestama peab muidugi seda, et Kanadas süstitakse sünnituse algfaasis kõigile soovijatele morfiini, mis teeb olemise palju talutavamaks). Olles sadade sünnituste juures viibinud, ütleb Matt, et kui tema ise sünnitama peaks, laseks kindlasti epiduraali ka teha.

Mul on sõbrannasid, kes peaaegu ilma valudeta sünnitasid, kusjuures selleks mingeid ettevalmistusi tegemata. Lihtsalt juhtus nii. Ja on sõbrannasid, kes oma esimesest sünnitusest niisuguse trauma said, et sellest mitu kuud isegi rääkida ei suutnud. Inimesed on erinevad! Ma arvan, et korralik ettevalmistus ja erinevad tehnikad aitavad sünnituse libedale kulgemisele kindlasti kaasa, aga samas ei usu, et see mingi universaalne võluvits oleks, mis kõigile täpselt sama hea tulemuse annaks.

Mõnel on näiteks päevad hullult valulikud, teine ei kujuta ette, mis seal siis nii väga valutama peaks. Mõni oksendab terve raseduse aja, teine ei saa enne arugi, et rase on kui kõht ette kasvab. Mõni kreemitab-õlitab oma nahka hommikul-õhtul ja vahel lõuna ajal ka kui meelde tuleb, aga saab ikkagi igale poole venitusarmid. Teine ei viitsi sellega üldse tegeleda ja ei saa ühtegi armi. Mõni sünnitab pea viiekilose lapse ilma rebenditeta, teisel lõhub poole väiksem titt kõik ribadeks. Seejuures võivad mõlemad emad väga teadlikult ja rahulikult sünnitada, ei ole tingimata nii, et see teine tegi kõik totaalselt valesti ja ainult sellepärast rebeneski. Kõik on individuaalne!

Muideks, ma lasen hambaarsti juures ka alati tuimestuse teha, kuigi puurimise valu (ja kestvust!) ei anna sünnitusega üldse võrreldagi. Kui pea valutab, võtan rohtu. Muidu püüan igasugu ravimeid pigem vältida, ma pean ikka väga haige olema, et mingeid köha-, nohu-, palavikuleevendajaid kasutada.

Tihti rõhutakse sellele, et valuvaigistid ei ole beebile ohutud. Jah, laps saab samuti osa emale antavast. Olenevalt sellest, mida ja kui palju on manustatud, jälgitakse sünnitajat erinevalt. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et personali on rohkem ja sünnitajat ei jäeta nagunii üksi, pole probleem lisajälgimist teha. Epiduraal ei ole üks kindel kombo, vaid koosneb erinevatest ainetest, mida siis reguleeritakse vastavalt sellele, kui kaugel sünnitustegevus on. Teatud asju päris lõpus enam lisada ei saa, sest siis võib lapsel välja tulles hingamisega raskusi olla. Aga et sünnituse valutumaks tegemine asjaosalistele tegelikku ohtu kujutaks, teadusuuringud ei kinnita.

Ja ka loomuliku sünnituse käigus võivad asjad ootamatu pöörde võtta. Kui laps on vaja vaakumi või tangidega välja aidata, tehakse vähemalt Kanadas lisatuimestus - mingi närviblokk, mis süstitakse kuskile emakakaela kõrvale/lähedale (teeb kogu sünnituskanali tundetuks). Matt ütles, et tangide osa on nii rämevalus, et seda ilma tuimestuseta ei saagi teha (igaks juhuks mainin ära, et vaakum ja tangid ei ole siiski igapäevapraktika, vaid äärmuslik erijuhus). No ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi ilma tuimestuseta keisrilõiget nõuaks, kuigi sel juhul manustatakse kõiki aineid juba palju suuremas koguses kui tavasünnitajale. Kõik oleneb asjaoludest, eksole.

Ja teate mis, lõppkokkuvõttes on see ainult sünnitaja enda valik. Mina leian, et mitte kellelgi teisel ei ole õigust öelda, et üks viis on teisest parem või õigem. Mõni tahab kõike tunda ja naudib loomulikkust, teine saab hea kogemuse ainult siis kui tal seejuures valus ei ole. Peaasi, et laps õnnelikult välja saab ja ema rahule jääb. Mida sellise lõpptulemuse saavutamiseks tegema peab, on juba iga sünnitaja enda otsustada.

Hea meelega kuulaks teie kogemusi, eriti seda, mis sünnituse ajal/järel üllatas? Mul pole ju aimugi, mida oodata!

49 kommentaari:

  1. Sünnitamine kuulub nende asjade hulka, mida sa võid küll planeerida ja ette kujutada aga tegelikult selgub kõik alles siis kui see aeg käes on.
    Mina sünnitasin loomulikult. Kusjuures mitte kangelaslikkusest vaid lihtsalt läks nii. Valus oli vaid valude ajal, nii paar tunnikest ja see valu ei olnud talumatu (duši nt oli hea). Kui hakkasid pressid siis see osa ei olnud valus, lihtsalt pigem ebameeldiv surve. Lapse pea lõikumine, mida olen kuulnud, et peetakse üheks ebameeldivamaks sünnituse osaks, polnud samuti valus.
    Kusjuures lapsuke kaalus üle 4 kg ja sünnituse käigus läks vahepeal ikka päris kriitiliseks. Beebi südametoonid läksid kehvaks ja sündis ta ka nabanöör ümber kaela.
    Ehk siis kõik kehad on erinevad ja reageerivad erinevalt. Võta rahulikult epiduraal plaani aga lõplik otsus tee siis kui aeg käes on. Äkki ei teki vajadust ja päris niisama ja igaks juhuks pole ju ka vaja ravimeid kehasse süstida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See planeerimise osa on nii tõsi! Kunagi ei tea, kuidas lõpuks läheb. Mul on üks sõbranna, kes oli 100% kindel, et tahab igal juhul loomulikult sünnitada, tegi kõikvõimalikud kursused/koolitused/joogad läbi, muidu ka selline hästi öko. Hiljem ütles, et mingil hetkel oli valmis nii enda kui teised ära tapma kui epiduraali ei saa, ei kujutanud ette, et see valu NII kohutav on. Sünnitaski epiduraaliga siis (Kanadas). Igaühel ju ikka erinev, plaani või ära plaani.

      Kustuta
  2. Võtsingi vastu sellise otsuse, et ei sünnita. Nii kohutav hirm, et mõte emaks olemisest jääbki konkreetselt alla. Ma ei suutnud su blogi isegi lõpuni lugeda kuna kogu see jutt laste välja pressimisest ... silme eest hakkas mustaks minema.

    Kui ma ei suuda sünnitusest isegi mõelda.. mis seal siis tegudest rääkida, haha. Mulle meeldib, et siin ei vaata keegi viltu ka. Tahad last, anna minna. Ei taha? See on ka väga OK. Ei ole, et ``oota, küll sa sellest välja kasvad`` ja ``küll varsti tahtma hakkad`` või ``kas sul on midagi viga, et last ei ole?`` ja kõige parem: ``tik-tak-tik-tak, vanus tuleb!``

    Ma ei tea, kui tulevikus saab näiteks narkoosi all sünnitada (nagu osade hambaarstide juures) siis võib olla isegi kaaluks :D Aga ma ei tea.. Kahtustan, et sündidin ema instinktita.

    Tublid olete Mattiga, jõudu ja jaksu teile mõlemile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keisrilõiget saab iseenesest ju narkoosis teha. Aga jaa, minu meelest võiks see valuvaigistamine isegi veel paremal tasemel olla, Matt näiteks rääkis hilisemast õmblemisest, et tuimestust ei saa enne teha kui selge, kust ja kui pikalt on rebenenud. Ja selle selgekstegemine võib väga valus olla. Minu meelest võiks mingi sprei või vedelik olla, kallad kogu ala sellega üle, siis otsid rahulikult rebendid üles, teed süsti, mille torget ei tunneks ja voila! Miks see nii barbaarne peab olema ikka veel?

      Aga jaa, kõik ei pea lapsi tahtma, see on täiesti tõsi! Aga ilmselt tekitab veel rohkem vaidlusi kui see, kas sünnitus peaks olema loomulik või mitte.

      Kustuta
    2. see spray on ju täiesti olemas, isegi Eestis. Aga tühjagi sellest kasu nüüd küll ei ole, ma korduvalt proovinud :D

      Kustuta
    3. No just, miks nad ei võiks TOIMIVAT spreid leiutada?! Ei tohiks ju kosmoseteadus olla...

      Kustuta
    4. Anonüümne15/9/17 23:12

      Ei toimi jah, mul ka viimase 7 aasta jooksul 4 korda proovitud. See hilisem õmblemine on ikka ekstra vastik. Justkui on raske töö selja taga ja laps käes ja selle asemel, et siis ilmakodanikuga rahulikult tutvuda hakatakse torkima. Viimati andsi lapse mehele selleks ajaks, sest kartsin, et pigistan titte, sest nii valus oli. No sünnitus oli ka valus, aga selline teada asi ja oled arvestanud sellega. Ma olen kõik korrad ilma valuvaigistiteta hakkama saanud. Pole muidugi pikad sünnitused ka olnud (4-5 tundi, millest siis juba selline tüütult valus viimane 45 minutit). Enne päris viimast otsa on see valutamine täiesti talutav mu meelest - hingad ja tehtud. Aga selles sa eksid, hambapuurimise valu on ikka hulka hullem.

      Kustuta
  3. Mõlema lapsega sain epiduraali. Esimesel sünnitusel (27 tundi) tegi arst ettepaneku, et epiduraal võiks mõjuda avanemisele kiirendavalt, sain seda kaks doosi enne kui tulid pressid. Andis hea võimaluse magada ja natuke puhata. Teisel sünnitusel (kutsuti esile) palusin ise epiduraali kui avatus oli 6 cm. Pärast manustamist tekkis täisavatus 10 minutiga ja poole tunni pärast oli laps käes, minu plaanist natuke vahepeal magada ei tulnud midagi välja :) teine sünnitus jättis väga hea emotsiooni, vete tulemisest kestis kokku vaid 4 tundi

    VastaKustuta
  4. No ma olen üks neist, kes sai sünnitusest täieliku emotsionaalse trauma. Aga mul polnud ka tavapärane sünnitus. Kõigepealt hakkasid tilkuma looteveed; mida aga ei tulnud, oli ülejäänud sünnitegevus. Õhtul läksin erakorralisse, jäeti ööseks sisse, järgmine hommik polnud ikka midagi, nii et pandi esilekutsuv tilk. Ma detailidesse ei lasku, aga järgnes 11 tundi VÄGA kiiresti progresseeruvaid valusid, s.h üle 4 tunni presse, mis lõppesid erakorralise keisriga. Tuli välja, et lapse pea oli vales asendis, nii et ma polekski teda sealt loomulikku teed pidi välja pressinud.

    Lõpp hea, kõik hea, lapsega oli kõik hästi ja mul mingeid tüsistusi ei tekkinud. Vähemalt füüsilisi mitte. Nagu öeldud, emotsionaalselt on teised lood ja selles mõttes pole ma sünnitusest pea viis kuud hiljem veel taastunud.

    Alles hiljem olen teada saanud, et:
    1) neli tundi poleks keegi tohtinud mul pressida lasta ja
    2) oksütotsiini abil esilekutsutud sünnituse valud on hullemad (st raskemini talutavad) kui loomulikult algava sünnitusega ehk et
    3) kui teised emad ütlevad, et ah, ei ole see sünnitamine nii hullu midagi, siis meie kogemused ei ole võrreldavad.

    Kusjuures mina valuvaigisteid ei saanud (noh, keisri ajaks ikka sain sutsaka :D). Keegi mulle ei pakkunud ja miskipärast mulle tundus, et pole mõtet küsida, nagunii ei anta. Pärast tuli välja, et oleks antud küll. :D Kas see midagi muutnud oleks, ei tea.

    Seekord siis nii. Olgu sulle lohutuseks, et isegi pärast sellist kogemust olen ma nõus tulevikus teise lapse saama. :D Ja muidugi on äärmiselt ebatõenäoline, et sul sama halb juhuste kokkulangevus satub. Pöidlad pihus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne15/9/17 23:18

      Tunnen kaasa, see ei kõla inimlikuna. 4 tundi presse, prrr. Mul on nelja sünnituse peale kokku ehk tunni jagu neid olnud. Ja oli üpriski ebameeldiv (kuid siiski veel jeeli-jeeli talutav ka ilma tuimestuseta). Aga nelja tundi ma küll ette ei kujuta ja veel kui valusam kui muidu. Kuidas sa teadvusele jäid? Mul esimesel korral avati veed ja juba see tegi kogu protsessi väga palju valusamaks, kui järgmised korrad, kus sünnitus kulges loomulikult.

      Kustuta
    2. Inimlik see tõesti ei olnud. Ma olin valust justkui mingis oma mullis või udus ja päris adekvaatne kindlasti mitte. Eks ma vist selle mõtte toel sünnituse üle elasin, et ükskord lähitulevikus saab see valu ikkagi läbi, igavesti ma sünnitama ei jää. :D

      Kustuta
  5. Enne lapse saamist tundus mulle ka sünnitamine hästi suur, kohati isegi peamine, teema olevat. Nüüd ütleks, et sünnitus saab nii või teisiti varem või hiljem läbi ja suurt tähelepanu tuleks pöörata sellele, mis saab pärast. Kuidas lapsega olla ja kuidas enda eest hoolt kanda. Minul tegid hormoonid olemise päris täbaraks ja seda ma kuidagi üldse ei osanud oodata.
    Sünnitusest endast, et vastupidiselt teiste ootustele muutus rasedana sünnitamine minu jaoks hästi loomulikuks ja hirm kadus. Käisin joogas ja õppisin hingamist, millest oligi lõpuks kõige rohkem abi. Sain ka kuldse tarkuse, et sünnitamise juures on kõige olulisem mõtete ha lihaste lõdvestamine - laps sünnib ise. Mina sünnitasin Fertilitases nädalavahetusel, mil seal anestesioloogid olid tööl vaid kutsega. Ma kuidagi ei taibanud küsida midagi, ei olnud vist nii hull ja nad ei hakanud pakkuma ka ja nii sündis laps vannis ilma valuvaigistitea. Hoopis platsenta väljutamise faasis ulgusin, et pange mind magama, aga kui sain selili asendist üles, läks ka siis olemine normaalseks tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, seda räägivad paljud, et lõpus ei karda enam sünnitust, sest tahaks juba lapse kätte saada. Pluss see, et juba päris raske on olla, paljudel käed-jalad paistes.

      Nanaimos on anestesioloogid ööpäevaringselt tööl, aga päeval on neid palju ja öösel ainult üks. Siin pidi nii olema, et kui avatust on piisavalt, et haiglasse sisse jäetakse, tasub epiduraali kohe küsida, sest siis on anestesioloogil aega kohale jõuda. Ei soovitata oodata ja vaadata, et äkki ikka ei taha. Anestesioloogidele ei pidavat pigem see meeldima kui ta viimasel hetkel kutsutakse ja kohalejõudmise ajaks juba pressimine käib ning tema abi enam ei vajatagi. Keegi ei viitsi tühjalt joosta :)

      Kustuta
  6. Anonüümne12/9/17 20:53

    Mina oma kaks üle 4.5kg kaaluvad pudinad suutsin ilmale tuua täiest harju keskmiselt. Ei tulnud väga kiiresti ega ka ei pidanud meeletult kannatama. Epiduraali ega miskit muud ravimeid ei saanud/küsinud ja abivahendeid ei kasutanud (pallid, vannid jne)....nii nagu ma külili voodisse heitsin, nii ma sinna jäin. Minul oli väga suur abi sellest, et suutsin seda palju kiidetud "uuuuuuu"-d hingata. Selgelt on meeles, et teise sünnituse ajal palatis oma tuhude käes kannatades, oli mu ainuke mõte "miks me naised oleme nõus seda mitu korda läbi tegema, mis meil viga on".
    -Linka-

    VastaKustuta
  7. ma muidu jõle valutundlik, päevad on põrgu, hambaarsti uksel nõuan süsti jne. aga sünnitus oli talutav ... sel valul oli mingi mõte, sain aru, et pean lõdvestuma, pean hingama, karuhäält tegema ning täitsa ok oli. aga ma kiire sünnitaja ka, oleks tahtnud esimese valuvaigistava ja lõdvestava vahendina vanni proovida aga see ei saanud vett täis.
    kuidas Kanadas vettesünnitusse suhtutakse? Või kodusünnitusse?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vette võib küll sünnitada, aga kodusünnitust väga ei propageerita. Keegi muidugi keelata ei saa. Ma eelmises postituses natuke kirjutasin ka sellest, et nad püüavad soodustada seda, et inimesed siiski sünnitusmajja läheks ja kui nad siis soovivad ainult seda tuba kasutada ja keelduvad igasugusest abist, võivad nad seda teha. Isegi oma vanni on mõni kaasa võtnud ja mõnel on lapsed juures jne. Mõte on selles, et kui siis midagi täiesti metsa läheb ja abi on ikkagi vaja, on see abi kohe ukse tagant võtta.

      Kanadas saab muideks seda ka valida, kas rasedust jälgib ja sünnituse võtab vastu ämmaemand (midwife) või arst. Osad võtavad sünnitusele kaasa sünnitoetaja (doula), kes erinevalt kahest eelmainitust rohkem emotsionaalsele poolele pühendub, hingata aitab jne. Kõik variandid on võimalikud.

      Minu rasedust jälgib arst ja sünnituse võtab samuti vastu arst. Ma arvan, et emotsionaalse poole ja niisama patsutamise eest hoolitsemisega saavad ilmselt õde ja Matt kahepeale hakkama, aga lapsel peaks väljuda aitama keegi, kellel on maksimaalne väljaõpe.

      Raseduse jälgimise osas ei oleks muidu suurt vahet, et kas arst või ämmakas, aga mulle meeldib, et kui vaja, saan ka muudest asjadest rääkida (kui tekib mingi lööve, põletik, muu häda), vajadusel saan retsepte küsida (no ei ole vaja läinud, aga...) jne. Ma ei näe, et ämmaemandal oleks arsti ees eeliseid. Ja kuna Kanadas tegelevad raseduse jälgimisega perearstid, siis on see täitsa minu enda arst, keda igakuiselt näen. Kõik perearstid sünnitusi ei võta vastu, minu oma võtab, nii et võib juhtuda, et tema aitab lapse ise ilmale ka. Mul on maailmatu armas arst, mulle see väga meeldiks.

      Kustuta
    2. teine laps sündis mul kodus, sama ämmakas oli juures. olin külmetunud ning sünnitus algas varahommikul... ei oleks eriti mõnus haiglasse minna olnud. aga kuna nad Fertilitase ära kolisid ning teised sünnitushaiglad olid kaugemal, samas lastehaigla vajadusel lähedal, sai nii otsustatud. tead kui mõnus oli, kui ei pidanud öösärki päris riietuse vastu vahetama ning suuremale lapsele hoidjat orgunnima jne... puhas omakasu ja laiskus. ja suurem laps oli hommikul lihtsalt nõks üllatunud :)

      Kustuta
  8. Minul on epiduraaliga neg kogemus. Lauri ja Nora tulid ilma igasugu medikamentideta. Lauri 1,5h ja Nora 5,5h. Noraga oli ikka väga-väga palju hullem ja valusam kogemus, kui esimene. Ma reaalselt tundsin, kuidas lähen keskelt pikuti pooleks. Lukasega mõtlesin, et tahan nüüd ka seda roosilist naeratades pressimisega sünnitust ja lasin epi teha. Aga see kurivaim mõjus sünnitegevust peatavalt. Niiet kui mina rõõmsalt ootasin ja arvasin, et oii kus ma nüüd avanen ja varsti hakkan naeratades pressima, siis tegelikult ei toimunud mitte midagi ja uut doosi arst enam peale ei lubanud panna. Siis tulid ju valud tagasi. Lõpuks avati veed ja pressisin Kutti 5cm avanenud emakaelast toore jõuga läbi, kui samalajal käisid ebanormaalselt valusad tuhud ja pressid ka. Oiiii kui valus oli ja katki olin ka igaltpoolt nii seest kui väljast.
    Aga sellegipoolest on sünnitamine kökimöki edasise kõrval. Ma hea meelega sünnitaks veel, aga kasvatada ei viitsi rohkem. Hullult tahaks magada... (meeldetuletuseks Kutt on 3,5a) :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 5 cm avatusega ei mahu laps ju kuidagi läbi?!

      Magada meeldib mulle ka, seda kardan edasise juures kõige rohkem, et magada enam üldse ei saa. See oleks täiesti jube!

      Kustuta
    2. Laps oma tulemisega venitaski. Nii armas, onju... :D

      Kustuta
  9. Anonüümne12/9/17 22:25

    Mul sündis esimene laps esilekutsumise, epiduraali ja vaakumiga. Päris jube elamus oli. Emotsionaalselt olin omadega täitsa läbi. Beebi esimene eluaasta oli väga raske - südamedefekt ja gaasivalud jne
    Teine laps sündis ise ja valuvaigistiteta. Hoopis teine kogemus :) (kuigi sama haigla ja isegi sama sünnitusjärgne palat jne)

    VastaKustuta
  10. Anonüümne12/9/17 22:34

    Mul oli sünnitusplaani kirja pandud, et võimalusel valuvaigisteid ei soovi. Juba enne sünnitust sisestasin endale, et need valud on mõtestatud ja üllama eesmärgi nimel tuleb neid taluda :D Aga seda kõike muidugi sellisel juhul, kui ei ole mingit ööpäevast valutamist.
    Õnneks mul algasid öösel kell 5 valud, kell 6 olime haiglas, 7 sain kontrolli (oli 4cm avatust), 8 sünnituseelsesse palatisse valutama, kell 9 sünnitustuppa ja kell 10 oli laps rinnal :D Et siis esimestest valudest läks eduka fisihini 5h :D Aga sellest viiest tunnist 3h olid ikka päris jubedad. Kella 9-10 ma ainult pressisin oma täisavatusega. Valus oli, väga valus, peas ma mõtlesin küll korra, et hmm, kas epiduraali saaksin, aga sain aru, et nüüd mulle küll seda keegi enam tegema ei hakka. Igatahes üpris eredalt on meeles pea lõikumine ja sellele järgnev kere välja tulemine, see viimane oli kuidagi eriti naljakas tunne :D No ja siis kõhule vajutamisega tuli platsenta ka välja. Mõned ilupisted sain ka.
    Aga mis ma võin veel lisada, siis minu meelest on isegi sünnitusest taastumine hullem kui sünnitus ise :D Mul oli ikka 2 nädalat all korrus nii valus ja hell, verd tuli ka mitu nädalat.

    Nii et võimalusel ma soovitaksin ikka loomulikku sünnitust, ei ole need naised nii hellakesed midagi :)

    VastaKustuta
  11. Anonüümne12/9/17 23:37

    Soovitan soojalt aktiivsünnituse kohta uurida. Mind aitas see väga ja kaks u 4kg last said sünnitatud kiiresti ja igasuguste õmblusteta. Usun siiralt,et kui ise oled valmis ja suudad lõdvestuda siis on ka sünnitus kergem ning ei rebestas end ise katki. Ja ei maksa kuulata teiste lugusid! K.a oma mehe õudusjutte. Ole oma õndsaks mullis ja usu parimat,sest positiivne mõtlrmine ja usk parimasse on sünnituse juures ülioluline!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lõdvestumine aitab kindlasti kaasa, sellega olen nõus. Aga Matt'i arvamust ikka kuulan, sest enamikel naistest tuleb elu jooksul 2-3 sünnituskogemust, arstid näevad oluliselt rohkem. Tema on muuhulgas näinud ka neid, kes vaatamata heale ettevalmistusele ja kõige õigestitegemisele lõpuks ikkagi keisriga lõpetavad, nagu ka neid, kel pole aimugi, mida nad teevad ja sellest hoolimata lapse justkui muuseas ära sünnitavad. Inimesed lihtsalt ongi erinevad.

      Kustuta
  12. Anukene, kas ma saaksin sulle kuskile ka eraldi meili saata?

    VastaKustuta
  13. Sünnituse koha pealt on sul väga eluterve hoiak. Mingil määral saab ja on mõistlik igasugu uurimistööd ja ettevalmistust teha, aga kui asi käes, siis tuleb lähtuda olukorrast. Uurimistöö on ehk eelkõige oluline selle jaoks, et kui sulle protsessi käigus arstide poolt mingeid ettepanekuid tehakse, siis sa oskad neist aru saada ning teadlikumaid otsuseid vastu võtta. Suurte valudega on fookus ikka valudel, nii et kui sulle seal midagi seletatakse ning sa varem selle kohta uurinud-mõelnud pole, siis üldiselt jääd kõigega nõusse kui sulle antakse natukenegi lootust, et see asja kiirendab/valusid vähendab.

    Minul on (nelja sünnituse) valud meelest ära läinud üsna ruttu. St ma tean, et oli tundide kaupa põrgulikult valus, aga sellest valust jäigi ainult teadmine, mitte mälestus valust endast.

    Beebiaeg ja magamine. Mina olen ajaga ära õppinud ühe vägagi abiks oleva põhimõtte - kui beebi magab, siis magab emme ka (mitte ei tegele koristamise-kokkamise-hobide jmsga). Sageli on emadel see suhtumine, et beebi magamise aeg on see, kui ema on "vaba" ja saab lõpuks kõige vajalikuga/huvitavaga tegeleda. Tegelikult saab selle "vajalikuga" tegeleda sageli beebi ärkveloleku ajal (ja on beebil ka huvitavam ümbrust jälgida, kui seal midagi toimub) või siis lasta igasugu nõudmislatte allapoole ja võimalikult palju teistele delegeerida. Huvitavate asjadega on ka mõistlik tegeleda siis, kui väsimus enam ei tapa või siis ka katsuda neid ühendada lapse ärkveloleku ajaga või delegeerida beebihoid selleks ajaks kellelegi teisele lähedasele turvaisikule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See magamise nipp on väga hea, pean endale meelde tuletama kui titt käes!

      Kustuta
  14. Anonüümne13/9/17 10:31

    Kõige tähtsam on olla teadlik, mis kehaga sünnituse ajal toimub, ja mitte paanikasse minna.
    Mina sünnitasin viimati laupäeval :) Teine sünnitus, laps ligi 4,2 kg (pool kg raskem kui esimene!), aga pääsesin vaid kahe üksikõmblusega (sest esimesel sünnitusel tehtud lahklihalõike arm rebenes veidi). Tuimastati spreiga ja ausalt ei tundnud mitte kui midagi. Täna sõitsin jalgrattaga juba :)

    Ma olen küll arst, aga sünnituse puhul olen üritanud valuvaigistiteta hakkama saada. Igal ravimil on toime, sh võimalik kõrvaltoime. Kuskil aktiivsünnituse loengutes ma ei käinud kummagi raseduse ajal, lugesin materjale iseseisvalt. Õige, sügav hingamine, uuutamine ja aaatamine aitavad üsna kenasti ennast lõdvestada, et avanemine toimuks kiiremini. Esimese sünnituse ajal proovisin ka naerugaasi, aga see ei võta valu ära, vaid tekitab pilves tunde ja ajas veel iiveldama ka.
    Seekord oli väga tugevate valudega periood küll pikem, aga valuvaigisteid ma ei kasutanudki. Natuke enne presse mõtlesin küll, et kui pakutaks keisrit või epiduraali, võtaks vastu küll :D St ma saan täiesti aru, mis eelised neil on. Pikema sünnituse puhul on valuvaigistid väga omal kohal, sest valud väsitavad meeletult ära. Kuna minul on mõlema sünnitusega olnud ma-suren-ära valusid 1-2 tundi, siis ma ei kujutagi ette, mis on pikalt sünnitada.

    Sünnitusvalu puhul on õnneks tõesti see suur eelis, et sellel on mõte, ning pärast lapse väljumist lõpeb valu koheselt ning tulevad meeletu kergendus ja eufooria. Minu jaoks on rasedusaegsed vaevused (iiveldus esimesel trimestril, erinevad valud ja jamad kolmandal trimestril) olnud kokkuvõttes hullemad kui sünnitus ise.
    Ja nagu on juba enne öeldud, valud lähevad üsna ruttu meelest ära. Minu jaoks ei tundu mõte kolmandast või neljandast lapsest üldse mitte võimatu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda paanikaosa ma natuke kardan, sest esimesel korral ei tea ju üldse, mida oodata ja kuidas mu keha sellega hakkama saab. Aga no annan endast parima! :)

      Kustuta
  15. Sulle on neid kogemusi siin jagatud küll ja küll aga viskan siis statistika huvides enda omad ka hulka.

    Kõik kolm on olnud (vähemalt minu jaoks) ilusad kogemused.

    Kõige keerulisem oli esimene. Lihtsalt ei teadnud, mida oodata ja saabuv valu tegi kõhedaks. Ühel hetkel ähvardasin ema igasuguste "kenade" asjadega, et ta otsiks KOHE kellegi, kes epiduraali teeks. Ta oli seepeale säärase näoga, et vajadusel hakkab ise mu selga torkima. Ämmakas tuletas küll meelde, et ma tahtsin hoopis vanni ja sinna ma ilma vaidlemata ka ronisin. Tagantjärgi saan aru, et kui ma vaielda ei jaksanud, siis seetõttu, et mitte valu ise polnud nii suur vaid pigem oli suur see hirm selle ees, kui suureks veel minna võib. Igatahes rahunesin vannis maha ja sinna ka sünnitasin. Sünnituse kogukestvus 4,5h. Taastumine oli see-eest kräpp. Kaotasin palju verd ja sellest tulenevate vererõhuprobleemide tõttu olin kindlalt oma jalgade peal alles nädal hiljem.

    Teine sünnitus kutsuti esile. Aktiivset valutamisprotsessi kuskil 1h20min. Äärmiselt intensiivsed valud aga sain paremini hakkama, sest teadsin juba mida oodata ja kuidas oma keha valitseda (ei tõmba end tuhu ajal krampi vaid vastupidi - kõik vabaks). Valuvaigisteid ei tahtnud ja kui ka oleks tahtnud, siis epiduraali poleks parimagi soovimise juures saanud. 2cm juurest täisavatuseni minek toimus 20 minutiga. Taaskord kaotasin palju verd. Sel korral üllatasid väga sünnitusjärgsed emakakokkutõmbed.

    Kolmas sünnitus kutsuti samuti esile. Aktiivset valutamisprotsessi veidi alla tunni. Kõige kiirem ja ühtlasi kõige kergem sünnitus. Sellist "suren valu kätte ära" tuhu ei tulnudki. Ei tea, kas keha lihtsalt mäletas hästi, mida teha (kõikide sünnituste vahe 2a) või oligi lihtsalt kergem. Valuvaigisteid jälle ei tahtnud ja taaskord poleks ka jõudnud midagi saada.

    Ühesõnaga minul siis kolm kiiret ja kerget sünnituskogemust. Ütleme päris ausalt, et mul on lihtsalt kangesti vedanud. Võin ju öelda küll, et sain kenasti valudega hakkama aga olgugi, et nt. teise sünnituse omad olid äärmiselt intensiivsed, siis valusid ei tulnud mul ühelgi korral taluda kuigi pikalt, mis tegigi selle hakkamasaamise lihtsaks.

    Ühesõnaga loodan, et saad ka sarnase kogemuse osaliseks! Miinus keeruline taastumisperiood muidugi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vau, sul on siis kõik korrad väga kiiresti läinud! Neljandaga ilmselt enam haiglasse ei jõuaks, jõuab enne kohale kui autosse jõuad istuda! :)

      Kustuta
    2. Hehe, seda me paraku teada ei saa:D

      Kustuta
  16. Ma tunnen vajadust lisada, et mind ajavad VÄGA närvi need inimesed, kellel vedas ilusa sünnituskogemusega ja kes selle põhjal väidavad, et lõdvestu ja hinga ja siis ongi sünnitus kerge. Ma rõhutan: teil VEDAS. Ilmselgelt on lõdvestumine ja hingamine ainult hea, aga KINDLASTI ei ole asjad nii, et teie sünnitasite õigesti ja kõik epiduraali/vaakumi/keisri/roppude valudega sünnitanud naised tegid ise midagi valesti. Nagu Anu on korduvalt ka öelnud ja nagu nt Miiu hiljuti oma blogis kirjutas. Astuge aga heaga oma pjedestaalilt maha, keegi ei hakka teile medaleid jagama.

    Uh, kohe kergem hakkas. :D Valus (höhö) teema ilmselgelt.

    VastaKustuta
  17. Peale 2 lapse sünnitust oskan anda sulle vaid sellist nõu. Küsi oma ema käest, kui raske/kerge tal oli ja saad oma järeldused sealt edasi teha. Mul rääkis ema, et tal läks väga kergelt. Ja mina oma suures hirmus ja ettevalmistuses ja veelkord hirmus lasin esimesel korral epiduraali jm jutud teha. Mis tuli välja, on see, et epiduraaliga sa ei pruugi tunda pressimist korralikult ja nii juhtuski, ma ei suutnud pressida ja laps jäi kinni - lõpuks tiriti tangidega välja. (ses suhtes, tumestustega, et midagi hullu see tegelt pole ja pärast õmmeldi kokku tagasi) See, mis pidi kergelt mööduma osutus natuke pikemaks protsessiks.
    Teise lapse puhul teadsin kohe, et ei mingit jama ja teen kiiresti selle synnituse ära! Ja oligi- Ulla sündis 20 minutiga! :D Ok see on kindlasti enamus sünnitamiste juures absurdsus kuubis aga nii see oli. Valdasin valudes oma keha paremini, kui epiduraali ajal. Kindlasti soovitan vanni, kui puki peal synnitada!
    Jõudu sulle ja kui aus olla siis eeltöö jm on tore värk aga kui sul on hea ja toetav ämmaemand siis juhendab ta sind sellest läbi - ega sa seal synnituse poole peal ei hakka mingit õpitud tarkust väga rakendama :D
    Kalli kalli ja jõudu sulle! Ära üle mõtle! Sa oled tugev naine ja teed selle kenasti ära!
    Riina

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks esimesega ongi vist ärevus suurem, järgmisega on juba rohkem julgust asju veidi loomulikumalt teha. Ja assa raks, 20 minutit on ju nagu turboga lausa! Selle ma elaks vabalt üle :)

      Kustuta
  18. Minu esimene sünnitus oli rasedustoksikoosi tõttu esilekutsutud. Olin lugenud, et sünnitus algab rahulike valudega. Selles mõttes, et saad vaikselt toimetada ja aja jooksul lähevad valude vahed lühemaks. Minul algas sünnitus lootevee tulemisega ja seejärel tulid kohe valud ca. 3 min vahedega. Ja see kestis nii 9 tundi. Minul läkski epiduraaliga nii, nagu sa kirjutasid, et ootame-vaatame natuke veel, natuke veel, natuke veel ... oih, juba hilja. Pressimisel ka minust asja ei olnud, nii läbi olin nendest valudest ja siis selgus, et lapse pea on kuidagi halvasti. Tehti erakorraline keiser. Mul jäi sellest sünnitusest nii halb tunne sisse, et uuesti rasedaks julgesin jääda alles 7 aastat hiljem.
    Teise lapsega kauplesin välja plaanilise keisri. Selle eest olen saanud ka "puid alla" nii, et vähe pole. FB beebigrupis on ürgemasid, kes on seisukohal, et loomulik sünnitus on ainuõige ja põhimõtteliselt olen ära võtnud oma lapselt võimaluse kellekski saada, sest ta pole läbinud sünnituskanaleid. Mnjah! :-/

    VastaKustuta
  19. Ok. Mu kirjutatu kadus ära kui valmis sain, hakkan otsast.
    Mul oli nii, et lugesin kirjandust ja viisin ennast igati asjadega kurssi. Ma olin väga teadlik sellest, mis mind eea ootab - kõik võimalikud variandid kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Ja pauhh kuu enne tähtaega oli laps end tuharseisu keeranud. No plaani, mis sa plaanid. Ma praktelt elasingi peapeal - et see väike väänik ennast õiget pidi keeraks vabatahtlikult. Ma nii tahtsin ise sünnitada. Siis kaks korda püüti välise keeramise abil last õiget pidi keerata - no ei midagi. Ja siis tuli reaalsus - sünnita ise tuharseisust esimene laps või plaaniline keiser. Ma olin ikka sigalöödud ja hirm tuli ka. Eestis lubatakse loomulikul teel sünnitada tuharseisust kui lapse sünnikaalu prognoos on 3,5 kilo veel. Mu sõbranna lapse kaaluproognoosiga pandi 1,2 kg mööda - no see on juba midagi ju :D mu lapse sünnikaalu prognoos oli 3,2 kilo - no ja siis ikka tegelikult korralikult töödeldi haiglas ka mind, et see on ikka riskisünnitus ja et mõtle- vb ikka teeme keisri. Olin ikka lõpuks päri. Sel hetkel olin jah ikka löödud, et kurat - ma ei saanud justkui hakkama. Aga nüüd ma enam nii ei mõtle. Peamine, et kõik on korras ja mu enda ning lapse jaoks läks kõik turvaliselt. Mis puudutab valutustamist siis keisri puhul tehti epiduraal. Hirmutati et hiljem võivad mingid seljavalud ja johkrad peavalud aastaid kimbutada - mul ei olnud midagi sellist. Lõpp hea kõik hea ja mu ladypartsid on ka terved. Nõme nali, aga tuleb asja siiski positiivselt näha.
    Ehk kokkuvõttes - vii ennast kurssi, ole teadlik ja ole valmis et õigel vastusel võib olla mitu erinevat lahendit.
    -Stiina

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul õnneks pole erilist eelistust keisri ja tavasünnituse vahel, mõlemal on omad plussid ja miinused. Eks tahaks pigem ise sünnitada, aga tuleb, mis tuleb. Ainus jama variant on erakorraline keiser, kus saad mõlema variandi kehvad küljed - päev otsa valudes olla ja seejärel veel operatsiooni takkapihta (koos hilisema taastumise ja kõigega). Aga mis seal ikka, kuidagi peab see laps ju välja saama.

      Kustuta
  20. Anonüümne13/9/17 22:05

    Tere!
    Mina olen siis see, kes on saanud kaks korda üle 20 tunni valutada ja lõpetanud ikka erakorralise keisriga.
    Esimesel korral sain oksüdotsiini tilka sünnitegevuse ergutamiseks, kuna asi muudkui venis ja venis ning emakakael ei tahtnud kuidagi üle 4-5 cm avaneda. Lõpuks jõudsin 7 cm, aga mis sest kasu, kui edasi ei lähe. Sain ka epiduraali, et vastu pidada ning loodeti, et see kiirendab avanemist. Sain ka mingeid süste emakakaela selle ergutamiseks, mis muideks olid täiesti valutud, aga ei miskit. Naerugaasi sain ka. Valu eriti ei leevendanud, kuid hingamuse sai nii paremini paika. Hea oli selle maski külge klammerduda. Mis valusse puutub, siis oli see kohati mõistust vöttev. Lõpuks, kui kõik muud variandid said said ammendatud, sõidutati keisrile. Epiduraali tehti juurde, aga see paganamas ei töötanud enam korralikult. Ja kuna tundsin ikka lõikusel kipitavat haavavalu (mitte palju, aga piisavalt), siis lennutati mind õndsasse üldnarkoosi.
    Teise lapse sain aasta ja 10 kuud hiljem. :-) Kuna üks keiser pole miski eeldus, et teine sünnitus ei võiks loomulik olla, siis valmistusin teistsuguseks kogemuseks. Ämmaka küll hoiatas, et kuna esimesega läks nagu läks, siis võib teine võtta sama palju aega nagu sünnitaks esimest korda. No faain, peaasi, et lõpuni jõuaks edukalt. Valutasin siis ka juba jumalteabmitmendat tundi, sain taas tilka. Valu vastu midagi ei antud. Jõudsin isegi täisavatuseni, aga kes välja ei tahtnud tulla oli laps. Püsis ikka kõrgel. Valud olid meeletud, aga no ei tule tema alla poole. Presse ka ei tekkinud. Hakkasin juba kurjalt arstidega mölisema ja neid piinamises süüdistama, sest nad tahtsid ikka tilka juurde panna ja, et ikka ootame ja vaatame. Ma rohkem tilga kogust suurendada ei lubanud, sest seis ei andnud mingit lootust edenemiseks. Opisaalis küsisin juba kohe üldnarkoosi.
    Mõlemad põnnid on tublid ja tragid.
    Taastumine oli kökimöki. Tundub, et suuremate rebenditega naised olid pikemalt oma haavadega hädas. Minu "lady parts" ju elu keerulisemaks ei teinud.
    Igatahes sünnitama minnes võiks olla ikkagi positiivselt meelestatud, kuid valmis erinevateks olukordadeks.
    Valutunne tõepoolest ununeb. Selle eest kannab loodus õnneks hoolt ja annab raseduse ajaks ja hilisemaks ilgelt s*ta mälu. :-D Muidu oleks inimesed ammu välja surnud.

    VastaKustuta
  21. Anonüümne13/9/17 22:11

    Vabandan trükivigade pärast viimases kommentaaris. :-)

    VastaKustuta
  22. Mul läks rasedus 2 nädalat üle tähtaja, sain juba saatekirja ja siis mõned tunnid hiljem otsustas plika, et ta tuleb ikka ise. Veed tulid õhtul paiku 8, keskööks jalutasin haiglasse, tuntavamad valud hakkasid öösel 3 ajal ja tüdruk sündis hommikul kell 8. Arst pärast ütles, et parasjagu - liiga kiire sünnitus ei olevat ka hea. Mina väga üksipulgi kõiki variante läbi mõelnud ja erilist plaani ei teinud, pigem võtsin selle joone, et kõik teised on hakkama saanud, saan mina ka ja kui ei saa, siis on kohapeal piisavalt vastava tarkusega inimesi, kes teavad, mis edasi kõige parem oleks. Ja nii oligi. Hingamise ja lõdvestumisega läks mul algul kehvasti, mul tekkis valude vahel vappekülm ja kui uus valu tuli, siis ei saanud peaaegu krampi vappunud keha kohe õigesti hingama ja tekkis surnud ring. Tunnikese vappusin ja lootsime et läheb ikka üle, siis arst arvas, et epiduraal võib-olla aitaks, aga ei pruugi, et proovime sooja vanni enne. Issand kui hea see oli, sai lõpuks ometi sooja :) Nii ma seal vedelesin ja valutasin, a kõik muutus talutavaks soojas vees, lõdvestumine, hingamine - kõik tuli kuidagi loomulikult. Pressidega tulid juba karmimad valud, a see on kuidagi talutavam - tead, et lõpp on kohe-kohe. Kui tüdruk kõhule pandi, siis naersin ämmakale, et näe, saingi hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A ja seda tahtsin veel öelda, et mind aitas valude ajal nende hingamisseeriate lugemine. Mul olid valud suht ühepikkused ja siis ma lugesin, mitu korda ma veel hingama pean kuni valu lõpuni. Tegi valu lõppemise kuidagi reaalsemaks ja käega katsutavamaks.

      Kustuta
  23. Anonüümne14/9/17 02:02

    Üllatas see, et sünnitus ei olnud valus. St "valus" pole õige sõna - oli lihtsalt väga intensiivne tunne, mis nõudis keskendumist - vaatad kella ja tead, et... tuleb jälle :) Selle järel muidugi ka vaheaeg puhkamiseks. Kusjuures ma olen muidu jube valutundlik. Sünnituse ajal ei tulnud aga valuvaigisteid meeldegi. Üldiselt läks ladusalt, kuid lõpus ei tahtnud titt hästi välja tulla. Lõikumise või pressi valu ei olnud, oli ainult mõte, et saaks ta ise sealt välja pressitud. Kuidas ta seal muidu õnnetult ripub, pool pead väljas :S

    Usun tugevalt sellesse, et liikumine nii raseduse kui ka sünnituse ajal on kasuks. Püüdsin sünnituse ajal samuti võimalikult palju püstises asendis olla ja ringi kõndida. See ei olnudki nii keeruline (mul on liikumispuue kah, muide :) Voodisse ei läinudki. Võimalik, et oli alateadlik pelg, et jäängi sinna lebama ja siis tulevad igasugused muud hädad.

    Üllatas ka see, et kuigi olin õiget hingamist palju-palju harjutanud, oli nii keeruline uutades häält madalana hoida - ikka kippus tuhu keskel või lõpus korraks kõrgem oktaav sisse tulema, tee või tina.

    Magamisest - ptui-ptui-ptui - aga ma pole aastaid nii hästi puhanud kui nüüd tita ajal. Ilma naljata. Töö kõrvalt jäid unetunnid alatasa lühikeseks. Nüüd on öösel küll söötmispause, aga titt magab kaisus, tiss suhu ja kümmekonna minutiga uinume mõlemad jälle. Mõnus-mõnus-mõnus! Tean, et see võib olla väga erinev ja alates 6. elukuust magavad lapsed vähem. Meil see aeg kohe varsti ukse ees. Aga siiani vähemalt on olnud ülisuper. Isegi und olen hakanud uuesti nägema - aastaid alamaganuna seda naljalt ei juhtunud.

    VastaKustuta
  24. Anonüümne14/9/17 12:19

    Mina sooviks omast kogemusest kaasa kiita kõigile, kes soovitavad teadlikku lõdvestumist sünnituse ajal. Ühes eelmises kommis keegi Liis kirjutas "kõige olulisem on mõtete ja lihaste lõdvestamine - laps sünnib ise" ja kahe käega kirjutan alla.

    Mis kõige tähtsamt - lõdvestumine aitab valuga toime tulla. Hakkasin tuhude ajal "harjutama" ning lasin ennast iga valuhoo ajal võimalikult süldiks ning püüdsin aeglaselt ja sügavalt välja hingata. See aitas ootamatult hästi! Kui siis vahepeal pidin valuhoo ajal midagi tegema, mis täielikult lõdvestuda ei lasknud (näiteks sünnitusmajja minemiseks autosse minema), siis oli ikka niiiiiiiiiii neetult valus, et no täitsa öö ja päev lõdvestunud olekus valuhooga!

    Seda on kirja teel väga raske selgitada, aga kui valuhoo tulekul ennast täiesti lõdvaks ja süldiks lasta ning hästi sügavalt välja hingata (näiteks kasutada uuuuuuuuu häälikut), siis valun nagu voogab sinust pehelt üle. Et on küll valus, kuid see on selline pehme valu. Kui aga valuhoo tulles lihtsalt niisama olla, siis see valu on täiega terav ja tõmbab nii pingesse, et seda on väga raske taluda. Ma mäletan, et nendel hetkedel, kui ma lõdvestuda ei saanud oli valu nii pinev ja talumatu, et pani õhku ahmima ja kõrgelt kriiskama.

    Tuhude ja sünnituse ajal soovitatakse küll püsti olla, et gravitatsioon asja aitaks, ja liikuda, kuid minul segas see lõdvestumist. Selle asemel olin põlvili või käpuli ning valuhoo tulles toetasin ülakeha voodile või toolile. Eriti mõnus oli sünnituse ajal peale valuhoo üleminekut samas asendis veidi tukastada :) Ei kujuta ette, et oleksin suutnud ennast niimoodi lõdvestada selili olekus!

    VastaKustuta
  25. Anonüümne15/9/17 11:24

    Tere Anu.
    Me pole kaua su blogi peale sattunud ning nüüd kus sattusime on uudiseid kui palju.
    Palju õnne Teile beebi tuleku puhul. Hoiame pöidlad pihus, et asi sujuks rahumeelselt.
    See teema on naistele alati väga huvitav jälgida, seega tänud et nõnda detailselt meid kursis hoiad.
    Iiris ja Meelis

    VastaKustuta