Pool juba läbi...

Mulle meeldib, et mõni rase on nii usin olnud ja iga nädal/kuu pilte teinud ning need siis lõpuks teistelegi vaatamiseks ritta seadnud. Alguse osa on alati selline, et "oi kui nunnu ja näe, peaaegu hakkab välja paistma", keskelt tuleb "no nüüd on küll kõigile selge, et seal keegi kasvab" ja lõpp enamasti "oh god, on see üldse füüsiliselt võimalik, et kõht nii suureks paisub?!!"

Ma olen alati imestanud, miks rasedad nabaneedi välja võtavad? Pole selle üle muidugi ka suuremat pead vaevanud, võib-olla oleks muidu isegi välja mõelnud. Ükspäev uurisin enda oma ja daah, pirn lõi põlema - kõhu kasvades ju nahk venib! Aga neet ei veni. Nüüd hakkan ise jõudma sellesse punkti, kus see enam väga ei liigu. Õige veidi on veel ruumi, aga varsti peab ära võtma. Pagan küll. Mulle meeldib mu neet! Hakkab pihta see lapse nimel ohvrite toomine!

Ühest küljest tundub, et aeg on väga kiiresti läinud, aga teisest küljest oli see ikka väga ammu kui ma veel ei olnud rase.

Mul on telefonis mingi app, mis annab teada, millise puuvilja suurune see beebi hetkeseisuga on. Alguses oli tore - kuu aja vanuselt on loode nagu mooniseeme. Nädal aega hiljem nagu apelsiniseeme. Aga hiljem läheb arvestus minu meelest veidi metsa - ühel nädalal on apelsin, järgmisel avokaado. Need apelsinid, mis siin müüakse, on küll avokaadost 2-3 korda suuremad! Kõige hirmutavam on see, et arbuusimõõtmed saavutab ta juba EELviimasel nädalal, mitte viimasel. Nüüd saan isegi aru, et kui miski arbuusist suurem peab kõhtu ära mahtuma, võib tõesti ka nabarõngas ette jääda.

Praegu on ilmselt selline "vaikus enne tormi" faas. Vaevused on läinud, hea on olla ja kõht ei jää veel ette. Kui ma siin suve lõpupoole hakkasin natuke rasedam välja nägema, siis jahedate ilmade saabumisega tulid käiku kampsunid ja joped, mis peitsid kõhu jälle täiesti edukalt ära. Saan uuesti salarase olla.