21 oktoober, 2017

Lapsele nime valimine

Beebigrupis oli täna küsitud, et mis te oma lapsele nimeks panete ja miks? Enamik vastuseid olid igati mõistlikud, kuni jõudsin naiseni, kelle mehe nimi on Codie, nende esimene poeg on Frankie Codie ja veebruaris sündiva poja kavatseb nimetada Codie Frankie'ks, et siis on nii mees kui mõlemad pojad üksteise järgi nime saanud. Ja ta ei teinud seejuures nalja!

Mäletate, kuidas ma eelmises postituses mainisin, et igaühel on õigus oma lapsele just selline nimi valida nagu ta tahab ja kellelgi teisel ei peaks siin kobisemist olema? Ma sain just aru, et see ei vasta alati tõele. Teatud juhtudel võiks leiduda mõni hea sõber, kes aitaks lapsevanemate tähelepanu juhtida faktile, et Codie, Frankie Codie ja Codie Frankie ühes peres võib olla natuke liig. Huvitav, mis saab siis kui nad otsustavad veel ühe lapse saada ja see on ka poiss? Codie Codie? Frankie Frankie?

Minu meelest läheb keeruliseks kui isal ja pojal on sama eesnimi, kunagi ei saa aru, kellest jutt on. Mu sõprade suguvõsas on komme, et esimene poeg on alati Jüri ja see on juba mingi viis-kuus põlvkonda kestnud. Kujutate ette, et saate igavesti toreda mehega tuttavaks, plaanite pisiperet... ja siis selgub, et esimene poeg PEAB olema Jüri. Löö või maha, aga minu laps ei oleks elu sees Jüri, olgu tegemist nii pika peretraditsiooniga kui tahes.

Eile kirjutas üks naine beebigrupis, et ootab kaheksandat (!) last ja kõikide eelmiste nimed lõpevad täishäälikuga. Ka kaheksandale oli täishäälikuga lõppev nimi välja valitud, aga nüüd meeldib talle hoopis üks teine nimi, mis ei lõpe täishäälikuga. Kas oleks okei beebile see nimi panna, sest ta oleks õdedest-vendadest ainus, kelle nimi ei lõpe täishäälikuga?

Igal inimesel omad kriteeriumid, eksole. Kui kellelgi mu sõpradest oleks kaheksa last, kahtleksin, kas suudaksin kõikide nimed üldse meeldegi jätta, päris kindlasti ei paneks ma tähele, mis tähega need lõpevad.

Aga teate, mis teeb nimevaliku veel keerulisemaks kui see niigi on? Kui kolite teisele poole maakera. Nagu mina.


Mul on nimele alljärgnevad kriteeriumid (võtke kohe heaga kohvitass kõrvale, nüüd läheb pikemaks lugemiseks):

- Kuna meie laps kasvab üles Kanadas, peab nimi olema kanadalastele tuttav ja loogiline. Mina ise olen pidanud nii ees- kui perekonnanime juba viis aastat tähthaaval ette lugema ja ma ei taha, et lapsel sama saatus oleks. Perekonnanimed on meil Matt'iga mõlemal eestimaised, siit pole leevendust loota, nii et olgu lapsel vähemalt see rõõm, et eesnimi pikemat tutvustamist ei vajaks.

- Kuna pooled sugulased elavad Eestis, peab nimi olema niipalju eestimaine, et isegi mu vanaema suudaks selle ilma igasuguse probleemita välja lugeda/hääldada/meelde jätta.

- Nimi peab olema piisavalt lühike, et sellest ei oleks vaja teha lühiversiooni. Siinmail on nii tavaline, et passi läheb üks nimi, aga kasutama hakatakse hoopis teist (umbes nagu Aleksander=Sass). Meie sõbrad tahtsid oma pojale Jaxon nimeks panna, aga siis leidsid, et kuna nad teda nagunii Jax'iks kutsuks, siis las ollagi Jax. Loogiline. Seda enam, et Kanada/USA lastel on alati keskmine nimi ka ja seda tegelikult ei kasutata, ongi lihtsalt "varuks". Rohkem nagu ametlik nimi, mida on tore diplomi peale kirjutada kui kooli lõpetad; enamik sõprugi enamasti ei tea, mis su keskmine nimi on. Nii et see võib vabalt olla pikem, võõrapärasem või mõne vanavanema auks, sest kasutusel on ta ainult paberil.

- Siinsetest nimedest on pea pooled unisex - kasutusel nii poistel kui tüdrukutel. Need välistasin kohe. Ma tahan, et kui nimi on kuskil kirjas, oleks inimestel ettekujutus, mis soost tegelasega tegemist on. See on ainult kohalik probleem jälle, Eestis polegi ju unisex nimesid. Aga mõned Eesti nimed on näiteks Soomes teise soo nimed - mu sõbranna Kai rääkis, et tema isa tegi soomlastega koostööd ja jõuludeks saatsid sommid neile õega kingitusi. Õde sai Barbie'sid ja muud tüdrukutekraami, Kai sai poiste mänguasju (Kai on Soomes poisi nimi, Kanadas muideks ka).

- Ja kuigi ma tahan, et nimi oleks tuntud ja arusaadav, ei taha ma sellist nime, mis igal teisel samaealisel on. Mulle meeldivad päris paljud nimed, mis praegu populaarsed on ja neile kõigile sai kriips peale tõmmatud.

- Lõpetuseks võiks see olla selline nimi, mida tutvusringkonnas väga ei esine, eriti just sõprade lastel, kellest tulevikus meie omale mängukaaslased saavad. Jama on muidugi see, et sõbrad on nii mõnegi väga hea nime juba ära kasutanud.


Aga noh, ei ole ju palju tahetud? Sirvisin kõik nimesaidid läbi, hoidsin silma peal filmide lõputiitritel, guugeldasin näitlejaid-muusikuid-heliloojaid... ja sain aru, et minu pojal ei saagi nime olema, sest lihtsalt ei leidu sellist nime, mis mulle meeldiks ja samal ajal neile kriteeriumitele vastaks.

Need, mis enam-vähem oleks sobinud, laitis Matt maha (enamasti täiesti loogilise põhjendusega, näiteks et sellest nimest tehtaks vot selline hüüdnimi - kultuurilised eripärad, mida sisserännanuna ei pruugi teada). Siinkohal tuleb mulle meelde, et tean Eestis üht Becky't. Kanadas oleks see täiesti okei nimi, aga Eestis ei julgeks ma küll oma tütrekest Pekiks kutsuda.

Kuni ühel hetkel tuli Matt lagedale nimega, mis on tuntud nii Eestis kui Kanadas ja vastab kõikidele kriteeriumitele. Mina esimese hooga vaimustusse ei sattunud, aga no paha ka ei ole ja midagi paremat pole ma suutnud välja mõelda. Vähemalt ei jää laps nimetuks. Veebruaris teeme siis avalikuks.

- - -

Kuidas teie lapsed omale nime said?

39 kommentaari:

  1. Anonüümne21/10/17 04:26

    Mhh, veebruarini peab kannatama?!
    Kuidas nimed valisime... Esimene Leanora Anne sai nime kohe kui rasedaks jäin. Oluline oli, et nimi algaks L-tähega. Nimed tulid vanatädi Eleanora ja vanaema Anne nimedest.
    Teine, Esmée Claire pidi alguses olema lihtsalt Estée, aga mees muutis nime Esmée-ks. Minul kästi viimasel minutil ikkagi lisanimi panna, et äkki talle ei meeldi oma eesnimi. Nimed võetud tulid Estée Lauderist ja Marie Claire ajakirjast. Don't judge! Kõige hullem on see, et ma ei pannud üldse tähele, et ta nimi riimub (Esmée Claire LaRiviere) ja et põhimõtteliselt on ta ka Eclaire (kuigi see on väga mõnus dessert).
    Kolmas, Ruben Kyle - tema nime mõtlesin pikalt. Mul oli valikus nt selliseid nimesid nagu Erasmus (filosoof), Roald (Roald Dahl), Finn, Eduard (vana-vanaisa), Juhan (vanaisa), Egon (vanaisa). Keskmiseks nimeks tahtsin eestipäraselt Klaid (Clyde), leidsin selle eesti nimede listist. Enamus mu nimekirjast sai range veto kas mu vanematelt või mehelt. Teiste arvamus mulle korda ei läinud. Käiku läinud nimi tuli Ruben (eesti nimede listist) Kyle (mehe keskmine nimi). Kyle = kile, aga no ta ei pea seda kasutama...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ruben oli üks minu lemmiknimedest, aga Matt tõmbas kriipsu peale. Ja Finn on lahe nimi, aga sõpradel juba olemas (ma ei tea, kas Matt'ile oleks meeldinud).

      Kustuta
  2. Mul olid samad kriteeriumid ja nimeks sai Oliver. 8 aastat tagasi ei olnud see veel eriti populaarne Kanadas (Eestis veidi rohkem), aga nüüd on juba edetabelites sees. Keskmine nimi on abikaasa isa järgi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minul oli ka alguses plaan, et keskmine nimi võiks olla Matt'i isa järgi, sest ta on lihtsalt niivõrd tore inimene (ja lapse ainus vanaisa), aga eesnimi, mille nüüdseks valinud oleme, ei sobi minu meelest üldse isa nimega kokku, nii et see plaan ei lähe siiski käiku.

      Kustuta
  3. Meil ka tuleviku tarbeks samad kriteeriumid, et peab oleme mõistetav USAs ja Eestis, hääldus võiks olla võimalikult sarnane ja ära jäävad Eesti tähestikus võõramaised tähed (z, y, w, c, f). Nendele lisaks ei tohi nimes olla ka tähti k ja g, sest nooremana oli mul väga tugev kõnedefekt ning ma ei suutnud neid kahte tähte öelda. Praeguseks on küll see periood möödas ning k ja g on suupäraseks muutunud, aga sellegipoolest ei, ei, ei!

    Praeguseks oleme leidnud ühe nime, mis vastab kõikidele kriteeriumitele ja meile meeldib ka. Aga kuna õnneks titeplaane lähitulevikus ei ole, siis on veel aastaid aega, et sobivaid nimesid leida.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne21/10/17 07:19

    Minul on ka veebruari lõpus sündimas teine poeg ja nime mõtlemisega on probleeme :) Nimelt on kaks kindlat tähe kriteeriumit, nimi peab lõppema o-tähega, sest mehe suguvõsas on nii olnud juba pikka aega ja no püüame seda austada. Kuna sündimas on poiss siis minu soov on see, et nime sees oleks r-täht :D. Ja lõpuks peame leidma nime, mis oleks lihtne ja laps suudaks seda ise tulevikus öelda ning mis meeldib ka meile :) ahjaaa, nimi ei tohiks lähiringkonnas ja sugulastel kasutusel olla. Nii, et nime otsimisega läheb meil aega ehk lapse sünniks oleme midagi leidnud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne22/10/17 22:11

      Karro :)

      Kustuta
    2. Kermo, Varmo, Riido, Raino

      Kustuta
    3. Anonüümne24/10/17 21:28

      Renno, Raido, Rünno, Reivo, Riivo, Rünno

      Kustuta
  5. Meie peamine kriteerium oli see, et laps peab olema "oma nime nägu". Ja lisaks võiks nimi olla pigem rahvusvaheline ja üheselt mõistetav. See sai kiirelt paika, et poiss saab ka teise eesnime, minu toredate esivanemate järgi. Ja kui poiss ära sündis ja oli täitsa Matu nägu siis jäigi üle veel otsustada, kas eesnimeks saab Matis või Mathias.
    Mulle meeldib see loogika, et teine eesnimi on mõne esivanema või muidu inspireeriva inimese auks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu sõbrannal oli samamoodi, et hüüdnimi oli enne valmis kui päris nimi tuli, tema nimelt tahtis, et tütar oleks Liisu, pandigi siis nimeks Eliise, et saaks Liisuks hüüda.

      Kustuta
  6. Anonüümne21/10/17 08:41

    Minu Lily oli kuni sünnini Rita, aga vot, kui sündis ei olnud üldse Rita ega kellegi muu peale Lily nägu :D Lily tuli minu vanaema traditsioonide järgi, ta nimetas oma 4last vene ajal müügil olevate marmrlaadikommide järgi, võtsin siis meie valikud ette, Tiina on mu tädi- jäi välja, Mari mulle endale ei meeldi ja kuna Lily oli ainus,mis üle jäi sobis see ideaalselt :) Detsembris sündivale poisile plaanime nimeks panna Remy, kas ka näoga kokku sobib näen umbes 9nädala pärast :D

    VastaKustuta
  7. Meil oli kaks peamist kriteeriumi: ei tohi sisaldada võõrtähti ja peab hakkama L-tähega (mehe suguvõsas traditsioon, et laste nime esitäht on sama, mis isa nime esitäht). Lisaks arvestasime ka sellega, et nimi oleks lihtsasti hääldatav-kirjutatav ja lähisugulaste-sõprade hulgas kasutusel poleks. Noh ja ilus võiks ka olla.

    Tütar sai nimeks Loviise. Nimi oli olemas juba ammu enne rasedaks jäämist, õnneks tuli täitsa Loviise nägu laps.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loviise on hästi armas nimi!

      Kustuta
  8. Meil otsustatud nii, et kuna mees annab lastele oma afrikaansi perenime siis eesnimi tuleb eestipärane. Nime häälduse pealt muret ei tumne,mina hakkama saanud ja küll lapski saab, nii või naa peab nimeaid siin tähthaaval aafrikas hääldama isegi kui oled kohalik. Ja kuna mees ise ka ei hääälda lapse nime eestipärast õigelt, siis oleme kokku leppinud et nii minu hääldus kui ka tema hääldus on õige. Nimi tuli lõpuks naise järgi, kes meie kihlasõrmuse tegi... Eliise.. lihtne ja ilus meie jaoks ja ega tglt pole ta nii keerulist midagi.
    Mehel endal on kaks eesnime ja ta ei kasuta kumbagi.. Carel Marthinus aga eluaeg kõik teda Martiniks kutsunud.

    VastaKustuta
  9. Servus! Kommenteerin esimest korda (vist?) kuigi lugeja olen juba mõnda aega :)
    Kuna teema on tuttav, siis mõistan probleemi :D
    Kuna isa on portugaallane, siis otsisime nime, mis eksisteeriks nii Eestis kui Portugalis ja see ei ole teps mitte lihtne. Esiteks on need riigid ja keeled kultuuriliselt ikka väga erineva taustaga ja teiseks on portugaallastel olemas nimekiri lubatud eesnimedest. Kui nime listis pole, siis seda panna ei saa. (Erandid on küll olemas - kui üks vanematest on välismaalane nt. Aga kuna soov oli enivei leida nimi, mis mõlemas keeles eksisteeriks, siis see selleks :))
    No ja peale selle elame me hoopis Saksamaal, mis lisas kriteeriumi, et ka siin peaks see nimi hääldatav olema :)
    Ja last but not least...meeldida võiks nimi nii mulle kui abikaasalegi :D

    Lõpuks oli meil listis vist 3-4 poisinime (kusjuures tüdrukutele tundus nagu lihtsam meeldivaid/sobivaid variante leida). Üks neist oli meilgi Ruben :) Siis veel Samuel, Bruno ja rohkem praegu ei tulegi meelde.
    Esimesi samme teeb meil nüüd siin aga hoopis üks väike väänik nimega Tobias :) Hääldus on erinevates keeltes siiski tsipa erinev, aga vähemalt kirjapilt on kõigil sama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No teil oli siis veel keerulisem kui pidi kolme riigiga sobima! :)

      Kustuta
  10. Anonüümne21/10/17 12:29

    kusjuures, minul on poisi ja tüdruku nimi välja mõeldud juba 15 aastat tagasi :) Õnneks lähevad mõlemad ideaalselt kokku ka uue perekonnanimega. Jama on ainult selles, et poisi nimi on viimastel aastatel jube populaarseks muutunud. Ja nüüd ootan ise last. Ja ma ei teagi, mida teha :D täitsa pekkis, sest kui on poiss tulemas, siis ta jääbki ilma nimeta, sest ükski teine nimi mulle niimoodi ei sümpatiseeri :D

    VastaKustuta
  11. Hee, meil koolis anti just ülesanne, et pärast vaheaega tuleb lastele kaasa anda paber, kus oleme lühidalt seletanud nende nime tekkimise lugu. Mingi hingedekuu teema neil, terve kool teeb.

    Mõlemad nimed olid mul "olemas" juba alates ülikooliajast. Kuidas meeldima hakkasid, ei mäleta :D Minu kriteerium on ka alati olnud lihtne ja rahvusvaheline, et igal pool oleks arusaadav ja kerge hääldada.

    Kahte nime polnud absoluutselt plaanis panna, aga plika puhul see lihtsalt tekkis iseenesest ja oli liiga hea, et panemata jätta, sobis esimese nimega ideaalselt kokku ka. Elasin kogu raseduse aja Londonis, Eestisse tulin alles sünnitama - nii et Britt tundus enam kui kohane :P

    Kuna plika sai kaks nime, tundus, et poisil võiks ka olla. Temale panime teiseks nimeks isa nime, mis on Eestis harva esinev, aga minu meelest väga ilus. Nii et ka mõnusalt tähenduslik.

    Kutsume ikka ainult esimese nimega :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on läbi aegade igasugu nimesid "olemas" olnud, aga kõik nad kestavad kuskil aasta või paar ja siis mulle ei meeldi enam. Õnneks polnud siiani neid kellelegi panna. Maru jama oleks kui paneks lapsele nime ära ja siis kahe aasta pärast mõtleks, et appi, mis tobe nimi sai! :) Selles mõttes vist isegi kindlam, et lõpuks hoopis Matt valis!

      Kustuta
  12. Minu lapsed on Oliver ja Elenor. Poja nimi tuli kuidagi "ise". Tütar sai nime poja kunagise rühmakaaslase järgi. See tüdruk oli nii armsate suurte pruunide silmadega :) Oliveri kutsume Olliks ja Elenori Elluks.
    Mõlemad nimed on sellised, et välismaal seletama ei pea ja Eestis oskavad kõik hääldada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga ilusad nimed mõlemad!

      Kustuta
  13. Anonüümne21/10/17 18:36

    Mul esimene poiss Ruudi.Mehe vanaisa hüüdnimi oli see ja ta kindlasti soovis seda panna. Teise poisi nimi Robi. Selle panin mina kuna tahtsin R tähega.

    VastaKustuta
  14. Meie soov ja idee mehega oli see, et laste nimedes peaks sees olema R - kõlab ja põriseb ilusti. Enne esimest last me veel abielus polnud, seega ma tegin mehele kerge ultimaatumi - mees valib kas soovib ees või pere nime panna, loomulikult soovis ta perekonna nime panna. Eesnimeks soovisin mina panna mehe nime ega mees otseselt vastu polnudki, lihtsalt kõhkles et kas ikka on ok et peres kaks täpselt ühe ja sama nimega inimest. Tänaseks 9a on selgunud et pole hullu, enamus kutsub meest Hintsuks ja poega Hindrekuks ning need kes abikaasast viisakalt Hindrekuks nimetavad üldiselt tema poegade nimesi ei tea. Teine poeg sai nimeks Ottomar, selle nime leidsin webist kuskilt nimede saidilt ning see meeldis meile mõlemale kohe esimesel kuulmisel, ühtlasi oli mu vanaisa nimi Ottomar. Kolmas laps, tütre nimi oli meil valmis juba enne esimese lapse soo teada saamist, et esimene tütar kannab meil nime Eleanor - ülla ülla, nimi pärineb filmist Kadunud 60 sekundiga, kutsume teda Noraks. Neljas laps sai nimeks Johannes - kuhu siis R kadus??? No me mehega ei leidnud ega leidnud R tähte sisaldavat sobivat poisi nime, kuigi poeg lasi end kenasti oodata, sündis 42+5, kuigi senini olin max 39+5 kõige kauem rase olnud ning iga järgnev sünnitus algas varem kui eelmine, viimane laps siis otsustas kõhus pikemalt mõnuleda. Haiglas beebile otsa vaadates, ütlesingi mehele, et tead mulle vaatab vastu Johannes, mees sellega koheselt ei nõustunud, seega pakkusin,et tal on veel vabalt nädala aega uus R-ga nimi välja mõelda aga ei leidnud ta ikkagi sobivat nime ning väike vennast saigi Johannes. Ühtlasi on ka see mu vanaisa nimi :)

    VastaKustuta
  15. Anonüümne22/10/17 12:07

    Mina olin poole raseduseni kindel, et ootan tütart. Nimi oli olemas ja kõik ok kuni ultrahelis öeldi, et on poeg. Siis olin nädal aega nagu puuga pähe saanud, lugesin poiste nimesid ja kartsin, et laps jääbki nimeta. Ükski ei sobinud. Ühel õhtul eskalaatoriga poes üles sõites torkas pähe Ruben. Mehele ei meeldinud aga ta ei osanud ka midagi paremat välja pakkuda. Lükkasime siis otsustamise edasi, et vaatame, mis nägu laps sündides on. Noh ja kui sündis siis oli Ruben, mis Ruben. Ei mingit aju väänamist rohkem. Vanavanemad ja mõned tuttavad üritasid muidugi hakata last Ruubiks kutsuma aga sai see ära keelatud. Küll aga pani laps ise endale lühikese ja armsa hüüdnime ja see on siiani kasutusel.

    VastaKustuta
  16. Anonüümne22/10/17 22:46

    Mul oli juba puberteedina kolm R-tähega nime tagataskus ootel. Revo, Raik, Rünno.
    Poeg aga lasi end kaua oodata ja mu kõige lemmikum nimi jõudis vahepeal mu jaoks amortiseeruda. Lapseootele jäädes ja peale soo teadasaamist lisandus valikusse Romek. Kõik R-tähega, minu isiklik kiiks, aga selgus, et seesama kiiks on ka abikaasal.Tal oli lisaks veel see kiiks, et moodne või keskmiselt kaasaegne nimi ei lähe kohe mitte. Nimi võis olla kas väga vana või siis natuke vana :D. Ja mitte üle viie tähe, sest prekonnanimi on juba ise üsna pikk.
    Revo oligi juba maas, Romekile tõmbasime ka kriipsu peale. Rünno meeldis mulle väga, nimi ju lausa muinasaegne, aga abikaasale kahjuks ebasümpaatne. Raik - seda nime ma armastan! Abikaasagi oli nõus. Korra oli juba tuju ülev, aga siis hakkas mind üks asi häirima. Käänamine nimelt. Mina võin ju küll öelda: "Vii see õun Raikile!", aga suguselts oleks sealt tuletanud igasugu putru. Raigile, Raigule, Raikule, Raigole. Lõpuks ta olekski olnud lihtsalt üks Raiks, sõpradele Raix. Sellest kõigest poleks muidu lugu olnud, aga mul on üks kiiks veel - ma nimelt ei seedi suuremat hüüdnimesid, eriti mitte eesnimedest tuletatuid. Võõraste puhul pole lugu, aga enda lähedaste puhul häirib. Nii et ka Raik läks allavoolu ja ootamatult ei olnudki meil enam ühtegi nime.
    Me otsisime ja mõtlesime, aga kui valik on üsna otsas ja kitsas, siis pole nagu teha midagi. Lõpuks musta huumorina pakkus tulevane isa: köhh - Rambo! Võttis köhima küll! Ma siis pakkusin head vana nime vastu: Rill.
    Rambo-Rill... Selles valguses tundusid kõik teised nimed jälle ilusad ja mõistlikud ning meie mõistuse lõi ka klaariks tagasi. Oli meil ju ometi mehe ammusurnud vanaisal täiesti sobiv nimi, mis meile mõlemale meeldis, mis oli lihtsalt nii tavaline, et kohe ei tulnud selle pealegi.
    Nii sündis Raul.

    VastaKustuta
  17. Nimepanekuga võid kindel olla, et kohe kindlasti teie jaoks sobiv nimi nii mõnelegi meelt mööda pole. :) Kui mu viimane tütar omale Brenda nimeks sai, tegid sugulased-sõbrad nime kuuldes üsna üllatunud näo, üritasid varjata oma tõelist emotsiooni nime kuuldes ja uurisid veidra näoga, et kust siis selline võõras nimi lapsele sai pandud. :) Aga teada on, et lõpuks harjuvad kõik nimega ära. Lihtsalt alguses võib vastakaid emotsioone tekitada, kuid sellest ei tohi end häirida lasta- tegemist on siiski teie lapsega, mitte sugulaste-sõprade omaga.

    Samas tuleb valmis olla, et mingil perioodil lapsele enda nimi nagunii ei meeldi, olgu ta Codie või Jüri. Saan ikka vahel vanema tütre käest pähe, et me sellise nime nagu Hanna-Liisa otsustasime panna. :)

    Kuid ma teeks mingisuguse nimekirja endale poiste nimedega ja kui laps rinna peal on, siis tead täpselt milline neist kõige õigem talle on :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma püüdsingi nimekirja teha, aga seni on ainult üks nimi jäänud, mis meile mõlemale meeldib ja muuhulgas kõigile tingimustele vastab. Nii et laps parem olgu selle nime nägu, sest vastasel juhul jääb üldse nimetuks :)

      Tüdrukute nimesid on mul küll terve rivi, ma ei tea, miks poisile nii raske nime on leida.

      Kustuta
  18. Esimesele lapsele olekski peaaegu jäänud nimi panemata. No lihtsalt ei meeldi mulle Rasmused vms nimed ja ühtegi ilusat ei olnudki, mida saaksime panna (ilusaimad olid sõbrannade lastel juba :) ). Lõpuks siis lapse tädi pakkus nime ja vist päev enne kuuseks saamist sai nimi pandud.
    Teisega oli veitsa lihtsam. Daniel hakkas ammu meeldima ja oligi teine seda nägu kohe sündides. Aga no et liiga lihtne kõik ei oleks, siis minule nimi meeldis aga mehele mitte :D Aga kuna ta midagi muud ka pakkuda ei suutnud, siis nii jäigi :))
    Muidu meeldis väga ka Scott aga Eestis kahjuks seostub see nimi vaid rattafirmaga :D
    Sebastian ja Eric ja Freddy ja Kristjan meeldivad ka. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No siis on sul ju nimevaru olemas, võid julgelt kolmanda peale mõtlema hakata :)

      Kustuta
  19. Anonüümne28/10/17 20:06

    Musta huumorit kah - ma leidsin oma lapsele nimele kohaliku ajalehe surmakuulutustest. Oli üks vanahärra ära surnud ja tal oli ilus lihtne nimi; samas ei olnud see väga levinud nimi (ise ei olnud kuulnudki, alla 100 inimese Eestis neid). Nime ei hakka siin välja tooma, pärast kõik narrivad kutti, kuidas nime sai.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, see on küll hea lugu!

      Kustuta
  20. Anonüümne29/10/17 08:03

    Tere,
    Meil siin Soomes on ka huvitavad nimed. Mu töökaaslastel on sellised nimed;Miska, Aaron,Tuure, Jani, Tommy, Jari,Panu,Max,Rami. Ja isegi Anusid on meil kontoris kokku lausa kolm.

    VastaKustuta
  21. Anonüümne29/10/17 14:09

    Kuigi mul veel last pole, olen usin nimemõtleja olnud. Ja ma pole ühtegi nime avalikustanud kõva häälega... Aga vot nõnda on nendega läinud.
    Minu esimene lemmik nime võttis kooli/lasteaia tuttav(kes on alati pigem pinnuks olnud) ära. Kui juba keegi mitte nii meeldiv inimene su nime ära võtab on see suht rikutud minu arust.
    Järgmiseks tekkis mul kaks lemmiknime ja siis sai kuti vend kaksikud ja juhuslikult mõlemad nimed läksid neile. No ühes peres vast topelt nimed ei sobi.
    Siis tuli taas uus nimi, mida kiivalt saladuses hoidsin ning siis hea sõber Saksamaalt kord teavitas, et tema perre on väike neiu sündinud ja nime suhtes võite juba arvata ise edasi.
    Nüüd olen kolm nime südamesse kogunud ja hoian hinge kinni. Kusjuures Saksa sõbra poolt võetud nimi läheb veel kasutusse kui vaja :).
    Poiste nimedega on suht nigel lugu. Kutile pole ükski minu pakutud nimi meeldinud. Huviga ootan mis ta kord ise välja pakub. Hetkel veel on poistele siis poiss1, poiss2, poiss3...

    VastaKustuta
  22. Minu esimese poja nimi on hästi populaarne juba oma 10 aastat (Rasmus). Ma esimesega ei teadnud kuni lõpuni, millisest soost laps sünnib, aga olukord oli selline, et mees oli välismaale minemas ja pidime nime 2-3 päevaga ära parema. Mina tahtsin Robi, aga mu õde juhtis tähelepanu asjale, et tõenäoliselt saaks selle lapse hüüdnimeks Rops. Mees tahtis Ralf, aga kuna lähitutvuskonnas juba oli Ralf, siis kriipsutasin mina selle maha. Ämm siis pakkus Rasmus raamatu "Hulkur Rasmus" järgi. Õnneks pole Rasmuse klassis ühtegi samanimelist, aga kui tänaval hüüda seda nime, siis üsna paljud pead keeravad.
    Teise lapsega teatsin kindlalt, et poiss tuleb, aga ühtegi nime ei osanud ikka valida (kas teile ei tundu, et poisinime on palju raskem leida?). Lõpuks oli sünnitustähtaeg ukse ees ja laps ikka nimetu. Mees ei pakkunud ka midagi. Võtsin siis paberi ja nimeraamatu ette ja kirjutasin umbes 10 nime, mis pole lemmikud, aga mis nagu võiks ühe lapse nimi olla. Viskasin nimekirja mehe nina alla ja teatasin, et enne ta siit ei tõuse kui lapsele nimi välja valitud. Üheks variandiks oli Aaron ning seda nähes ütles mees kohe, et võtame ühe a ära nii kirjapildist kui hääldusest ehk siis Aron.. ja oligi lapsele nimi olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praegu meenus veel 2 asjaolu nimede valimise kohta. Teisele lapsele tahtsin alguses nimeks panna Sebastian, aga kui ämmale seda ütlesin ja tema seda automaatselt teistmoodi hääldas, siis kadus mul soov seda nime kasutada.
      Tütre jaoks oli meil nimi olemas juba 3 aastat enne esimese lapse sündi. Endiselt meeldib väga, aga vot tütart pole :P

      Kustuta
    2. Ma proovisin ja proovisin, aga oskan Sebastiani ainult ühtemoodi hääldada. Mismoodi ämm hääldas? Venitas mõne tähe pikemaks?

      Poistele on väga palju raskem nime valida kui tüdrukutele. Ma ei tea, mis saaks kui meil kunagi veel mõni poeg sünniks, jääkski nimetuks vist. Tüdrukutele oleks terve rida nimevariante.

      Kustuta
    3. Ilmselt ämm hääldas Sebastjaan. :)

      Kustuta
    4. Hahaa, Sebastjaan on väga huvitav nimi!

      Kustuta