Kuus kuud täis

Ohoo kui tore nädalavahetus mul oli! Matt pidi teises linnas mingeid suuri eksameid tegema ja arvas, et ma võiks kaasa minna. Hotelli jõudes ütles check in'i tädi, et see tuba, kus me peatume, olevat tema lemmik, asub 17-ndal korrusel ja on imelise vaatega. Paljutõotav, eksole?! Mul on oluliselt tihemini juhtunud, et kui hotellil on mitukümmend korrust, saan mina ikka mingi kolmanda või nii ja kui broneerimislehelt tundub, et peaaegu igast toast peaks super vaade olema, vaatab minu aken vastasmaja seina või muud igavat. See on nagu autorendiga - Audi A4 or similar ei ole mitte kunagi Audi A4, vaid alati similar.

Järgmiseks tõmbas tädi sahtli lahti ja ulatas meile kaks paberkotikest, kummaski soe pähklite ja šokolaaditükkidega küpsis sees. Saate aru, neil on selline sahtel, mis küpsiseid soojana hoiab! Ühtlasi selgus, et need küpsised on kogu hotellis viibimise aja piiramatus koguses tasuta, mine ainult ja küsi! Viisakas kanadalane võib-olla tõesti piirduks ainult selle ühega, mis talle saabumisel anti, aga nahaalne rase ida-eurooplane käis küll iga kord leti juurest läbi kui vähegi alumisele korrusele asja oli.

Rasedus on selles mõttes tore, et täiesti vabalt võib näiteks keset ööd jäätist süüa, mingit süümepiina ei teki. Kõik normaalsed riided on nagunii lootusetult kitsaks jäänud ja rasedate omad tehakse õnneks sellised, kus on alati venimisruumi. Mul pole õrna aimugi, mitu sentimeetrit on raseduse ja mitu maiustamise tagajärjel juurde tulnud. Varsti tehakse see kohustuslik diabeeditest, siis võib muidugi juhtuda, et lõbus elu saab läbi.

Aga tuba oli tõesti vägev ja vaate osas üldse ei valetatud, isegi vannitoast oli vaade!

Ja kui ma esimese hooga arvasin, et ei raatsi toast välja minnagi, täiesti okei oleks rõdul peesitada ja küpsiseid süüa (sooja oli +17), muutus see kohe kui Matt leidis, et äkki ma võiks natuke beebiasju kokku otsida, sest suuremas linnas on teadagi parem valik.

Lapsesaamine on ikka täitsa sürr ettevõtmine. Mul on endiselt natuke raskusi mõistmisega, et see tüüp, kes mu kõhus põtkib, on päriselt olemas ja tuleb ühel hetkel välja. Ebareaalne! Päris oma beebi! Vau...

Kohaliku veebruaribeebide grupi esimene laps on juba sündinud, tuli 25-ndal nädalal, aga on senini õnneks kenasti kosunud. Vaatan neid pilte ja ei suuda uskuda, et mul on sama suur laps kõhus. Et tal on isegi küüned ja ripsmed, muust rääkimata. Ma pigem kujutan teda ette selle kummikaruna, keda esimest korda ultrahelis nägin. Selles staadiumis, kus neil on saba ning kõrvad pole veel kaelalt pea külge liikunud. Teoreetiliselt saan ju aru küll, et see pirakas tegelane, keda viimases ultrahelis nägin, arenes ikka sellestsamast kummikarust, aga... ma ei tea, mõistus ei võta vist veel hästi vastu.

Kuniks Matt eksameid kirjutas, käisin peaaegu kõik beebipoed läbi. Sain päris palju asjalikke asju, näiteks mähkmekoti. Paljudel emadel kipuvad need olema kirjud ja piltidega, aga mul oli algusest peale kinnisidee, et kuniks mina seda tassima pean, mitte laps, peab kott olema võimalikult neutraalne. Selline, mida ma ka muidu kannaks. Leidsingi! Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, miks need kotid kõik nii suured on - kui palju träni ma siis ikka kaasa vean, aga rase sõbranna, kel juba kaheaastane mudilane olemas, ütles, et ärgu ma muretsegu, pigem jäävat ruumist puudu.

Mis võib olla tõsi, sest kui viimane kord koos kohvikus käisime, lasi seesama kahene ennast niimoodi täis, et kõik riided tuli seljast ära võtta. Kohvikust välja kõndis ta uhkelt ainult pampersis ja karvases talvevestis. Kotitäis vahetusriideid peab ikka kaasas olema. Soovitatavalt endale ka.

Beebipoodides müüakse selliseid imeasju, mille olemasolust mul varem aimugi polnud! Näiteks soovitavad kõik Nose-Frida't mis on rootslaste leiutatud vahend beebi ninast kollide väljaimemiseks. Sõna otseses mõttes imemiseks - õnneks on filter vahel. Olevat kõige geniaalsem asi üldse. Ma veel ei ostnud, loodan, et mul on nii perfektne beebi, kel polegi ninakolle (nali!).

Siis on sellised väiksed "mütsikesed", mida saab kasutada beebipoistel mähkmete vahetamise ajal, et nad sind suure kaarega täis ei kuseks. Neid ka veel ei ostnud.

No ja siis need nunnud kampsunid ja asjad, mis on kaks korda kallimad kui minu enda garderoobi kõige hinnalisemad esemed. Beebindus on ikka täielik äri! Endale veel ostaks sellise hinnaga, sest ma kannaks seda hilpu oma kõva kümme aastat, aga lapsele, kellele kampsik kahe kuuga väikseks jääb, tundub nagu mõttetu.

Ja kuigi lubasin endale, et ei osta mitte ühtegi mänguasja, sest esiteks ei lähe niipea vaja ja teiseks kindlasti kingitakse, leidsin öökulli, mille saab krõpsuga kas voodi või vankri külge kinnitada ja kui teda tõmmata, jookseb põrinal mööda paela üles tagasi. Nii nunnu! Ma lõbustasin ennast sellega terve pärastlõuna (rase teeb, mis rase tahab!).

Muudest uudistest nii palju, et mul sai hiljuti kuus kuud täis. Viimase nädalaga olen hakanud päriselt rase välja nägema, mitte lihtsalt nagu jämedavõitu vorst. Kõhul hakkab see iseloomulik kuju tekkima. Õnneks püsib naba täiesti õige koha peal, ei kipu väljapoole nupuks tulema. Seda ma natuke kartsin, sest minu meelest on kõige rõvedam tunne kui keegi su naba katsub ja kui ta välja peaks tulema, puutub ju kogu aeg miski sinna vastu. Ma oleks sunnitud legoklotsi naba peale kleepima, et jubedat tunnet vältida. Kujutate ette kui tobe ma siis välja näeks?!

Kaalu on senini lisandunud 4 kilo, aga suurem spurt on ilmselt alles ees, sest praegu moodustab laps sellest ainult kuskil 600-700 grammi. Matt, sindrinahk oli sündides pea 5 kilo, ma väga loodan, et poeg selles osas isasse ei ole...