Kujutan nüüd ette neid lugejaid, kes ei ole hetkel rasedad ja kes ei põe diabeeti ja kes tulid siia niisama elust-olust ja kanadest/Kanadast lugema. Palun vabandust! Ma luban, et rasedus läheb mul lõpuks üle!
Selgub, et Kanadas ja Ameerikas on rasedusdiabeedile veidi erinevad kriteeriumid ning üllatuslikult avastasime, et Kanada standardite kohaselt mul küll (napilt!) on rasedusdiabeet, aga Ameerika standardite kohaselt ei ole. Muide, Ameerikas käib testimine veidi teistmoodi (mul on sõbranna seal rase) - magusa joogi võib kodus ära juua ja siis laborisse vereproovile ilmuda. Kanadas (ja Eestis ka) tuleb kohapeal tarbida ja seejärel rahulikult istuda või lamada, sest füüsiline aktiivsus toob veresuhkrut allapoole. Kui mul oleks lubatud kodus juua ja siis kohale jalutada, poleks mul ka Kanada standardite järgi diabeeti.
Guugeldasin Eesti süsteemi ja selgus, et kõiki rasedaid ei testita, ainult neid, kel on mõni riskifaktor, näiteks raseduse esimeses pooles suhkrunäitajad paigast ära olnud või kehamassiindeks üle 25. Mul riskifaktoreid polnud, aga tulemus näitab, et ka Eesti standardite kohaselt mul rasedusdiabeet siiski on!
Üks asi, mis mulle alguses selgusetuks jäi, on see, miks paljud allikad soovitavad rasedusdiabeetikutel valida rasvavabu tooteid? Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja süsivesikuid tarbides tegelikult just peaks midagi rasvast lisama, et veresuhkur liiga kiiresti üles ei hüppaks (nt süüa õunaga koos pähkleid). Matt valgustas, et seda soovitatakse eelkõige mõeldes ülekaalulistele rasedatele, sest nemad on põhilised, keda rasedusdiabeet kimbutab. Mida kiiremini ja suuremaks nende kaalunumber läheb, seda kõrgemaks lähevad kõik riskid. Need, kel kaaluga tõsisemat probleemi pole, peaksid ikkagi rasvast ka sööma.
Ma tahaks omalt poolt mainida, et kui soovituslikku menüüd jälgida, on jube keeruline liiga palju rasva süüa. Rasvaseid asju on lihtne üle süüa siis kui need sisaldavad süsivesikuid (šokolaad, koogid, krõpsud, küpsised, vahvlid, burksid, friikad), aga kuna süsivesikuid peab hoolega piirama, on sellised söögid ju nagunii menüüst maas! Mina saan lisaks lihale/kalale praegu rasva näiteks maitsestamata kreeka jogurtist (mul on lausa 10%-ne), mida õunatükkidega segan; pähklitest (no kui palju sa neid ikka korraga ära sööd) ning juustust (ma õnneks pole suurem fänn, aga omleti peale riivin ja leiva peale panen). Nii et liigse rasvatarbimise pärast küll muretsema ei pea. Kui ma rasva ka ei sööks, läheks ilmselt sünnitama raseduseelses kaalus...
15% kõikidest rasedusdiabeetikutest pannakse insuliini süstima, sest menüüga ei ole õnnestunud olukorda kontrolli all hoida. Insuliin platsentat ei läbi, seega lapsele ohutu. Võib määrata ka suukaudsed ravimid, aga need jõuavad lapse vereringesse ja kuigi on kindlaks tehtud, et loodet nad ei kahjusta, on kaugriskid endiselt teadmata. Nii et Kanadas pannakse rasedad enamasti süstima.
Veresuhkur läheb muideks peaaegu kohe pärast sünnitust normi ja rinnaga toitmine vähendab hilisemat diabeeti haigestumise riski lausa oluliselt. Teine tähtis tegur on regulaarne füüsiline aktiivsus - sportlikumatel inimestel on riskid madalamad. Ning toitumine loomulikult ka. Pepsi ja burgerite peal diabeeti ei väldi.
Enamikul nendest, kel on korra rasedusdiabeet olnud, tuleb see järgneva(te) rasedus(t)ega tagasi. Muideks, sinna ei ole suurt midagi parata, ei esimesel ega järgmistel kordadel - platsenta toodab hormoone, mis häirivad insuliini toime avaldumist kudedes. Seetõttu toodab kõikide rasedate kõhunääre endisest suuremas koguses insuliini (sest loodus ju teab), paraku aga jääb mõnel ka sellest väheks ja siis tekibki rasedusdiabeet. Ei ole nii, et näe, sõi vist liiga palju kommi. Kuigi jah, mida ebatervislikumalt toituda ja vähem liikuda, seda suuremaks läheb diabeedirisk ja seda mitte ainult rasedatel.
Muideks - kui suur see hilisem 2. tüübi diabeeti haigestumise risk siis rasedusdiabeetikul on? Uuringutest selgub, et risk on tugevas seoses kehamassiindeksiga. Ülekaalulistel (KMI üle 30) vahemikus 50-75% ja normaalkaalulistel alla 25%. Täpsem number sõltub erinevatest riskiteguritest - kui tervislik on toidulaud, kui aktiivne on elustiil, kas lähisugulastel on esinenud diabeeti jne.
Kindlasti tasub arvesse võtta, et tavapopulatsiooni (kes pole rasedusdiabeeti põdenud) risk pole samuti teps mitte 0%, eriti neil, kes liigse kaaluga hädas. Aga eks natuke murelikuks ikkagi teeb ja põhjusega.
Nii et näpud kommikausist eemale ja õue jalutama!
Ütleksin, et Eestis testitakse siiski rasedusdiabeedi suhtes tegelikkuses rohkem, kui ainult neid, kel suhkrunäitajad paigast või kehamassiindeks suur. Mul ei olnud ühtki neist ja testiti; vähe aja pärast pakuti lausa uut testimisvõimalust (kuigi tulemus oli olnud täiesti korras). Analüüsikabineti uksetagune oli testivaid rasedaid täis ja priskem oli ca kümnest inimeset üksainus tulevane ema.
VastaKustutaSeda on rõõm kuulda! Eks ilmselt oleneb siis arstist/ämmaemandast ka. Ja perekonnas esinev diabeet tõstab samuti riski, aga paljudel on keegi vanematest diabeetik, eks neid on samuti mõistlik testida.
KustutaMul oli teise rasedusega (kui rasedusdiabeet oli diagnoositud ja hea kontrolli all) väga huvitav situatsioon kogu selle "rasedusdiabeetikutel ei lasta rasedusi üle tähtaja kanda" traditsiooniga.
VastaKustutaUus-Meremaal on samuti nimelt komme, et rasedusdiabeetikutel lastakse - olenevalt suhkrutasemest - rasedusi ainult 38.-40. nädalani kanda ja siis saadetakse nad kas esilekutsumisele või plaanijärgsele keisrile - üle tähtaja üldiselt minna ei lasta. Mindki taheti esilekutsumisele saata, aga... vot ei läinud ma, kurjam selline. Ise sünnitasin, 40+5.
Ja põhjus nimelt selline: kui raseduse lõpupool hakkas haiglas tekkima traditsiooniline jutt selle kohta, et "neljakümnendaks nädalaks planeerime teile esilekutsumise", siis ma hakkasin neilt huvipärast küsima, et miks, täpselt, diabeediga naistel üle tähtaja minna ei lasta? Sest kuigi laias laastus ma sain riskiteguritest aru küll (suhkruhaigusega naistel kipuvad platsentad kahjustatud olema ja lapsed liiga suured, et ise vaagna kaudu välja mahtuda jne), oli mul asi sellegipoolest segane seetõttu, et need probleemid tekivad naistel ju SUHKRUTASEME tõttu - mitte diabeedi enda tõttu.
Et kui kellelgi on diabeet, siis see ju last tingimata ei kahjusta - kahju tekib ÜLELIIGSE SUHKRUTASEME tulemusena, mitte diabeedist endast.
Kuna mina olin rasedusdiabeetikuna "kõrge riskitase" haigla arvepidamise mõttes, hoidsid nad mul alates 22. nädalast väga hoolikalt silma peal. Iga kolme nädala tagant (lõpus isegi tihemini) ma käisin ultrahelis, iga nädala-kahe tagant käisin diabeedi-õe kontrollis, enne ja pärast iga söögikorda torkisin sõrmi, et suhkrunäidud kalendrisse kirja panna.
Et kogu selle pideva kontrollimise tulemusena me teadsime, et minu laps ja rasedus olid mõlemad väga terved. Et, jah, praktilises mõttes mul oli diabeet küll - aga kuna me hoidsime hea dieedi tulemusena suhkrutasemeid väga heas normis, siis SISULISELT ma ei erinenud ju mitte-diabeetikust naistest millegipoolest.
Ja siis ma uurisingi arstidelt, et kuulge, seletage mulle - miks me seda last, tingimata, 40. nädalaks kõhust välja peame ajama, kui muidu peetakse rasedusi normaalseks kuni 42. nädalani välja? Et mis, täpselt, teeb minu riski diabeetikuna vastuvõetamatuks, kui suhkrunäidud muidu hea kontrolli all on olnud?
Ja tuli välja, et... tegelt ei ole head põhjust neil selleks. Et sellised "laia laastu eeskirjad", mis günekoloogias diabeetikute kohta kehtivad, ei tee vahet 1) naistel, kel on diabeet AGA HEA SUHKRUTASE, ning 2) naistel, kel on diabeet aga HALB SUHKRUTASE. Et kui arst hakkas mulle ette lugema paberitest, et "diabeedi tulemusena suureneb komplikatsioonide risk ...%", siis ma segasin talle vahele ja küsisin, et kas see on kõigi diabeetikute kohta kehtiv, või ainult nende kohta, kel on halvad suhkrutasemed?
Ja siis arst vaatas mulle silma, mõtles natuke ja... tunnistas, et need infod on kõik ÜLDISED diabeetikute omad. Et haiglale kättesaadavate statistika-andmete mõttes ei tehta vahet naistel, kel asi kontrolli all on, ja neil, kes edasi Coca-Colat joovad ning oma platsentad tuksi keeravad. Günekoloogilised eeskirjad pannakse paika ühe hoobina, vahet tegemata.
Ja siis ma küsisin arstilt, et okei: laastus tahetakse naisi, kel on diabeet, 40. nädalaks lapsest lahti saada seetõttu, et statistilises mõttes on ohutum neile keisrilõige teha, kui lasta neil last edasi kanda. Aga kuna minu rasedus on siiamaani nii edukalt kulgenud, ja kõik ultrahelid on alati tipp-topp vormi näidanud, ja suhkrutasemed on normis olnud - et miks me, täpselt, mind siis 40. nädalaks esilekutsumisele tahame saata?
Ja tead mis? Arstid tegid koosoleku ja tulid lõpuks sellele järeldusele, et tegelikult ma olin SUHKRUTASEME HEA KONTROLLI TÕTTU sisuliselt ju väiksema riskitasemega kui "laia laastu diabeetik" - et teoreetiliselt mul oli diabeet küll olemas, aga insuliini tase oli ju kogu aeg korras, ja kõik senised uuringud näitasid lapse head tervist minu kõhu sees, ja nad lasid mul edasi rase olla.
Laps sündis 40+5, igati terve plika ja sünnitus läks hästi.
Matt ütles, et siin keegi otseselt ei sunni kui ikka rase vastu on (eeldusel, et näitajad korras), arstid saavad ainult soovitada. Aga seda kui suur see laps on, ei saa väga täpselt ette ennustada, sest ultrahelil on päris suur eksimisprotsent ja kes ise sünnitavad, nende puhul on oluline, et laps ikka välja mahuks, sest kui kinni jääb või liiga palju muljutud saab, lähevad tema jaoks riskid kohe üles.
KustutaMuide, siin on lisaks esilekutsumisele väga populaarne "membrane sweep", mis tähendab, et kui tähtaeg lähedal (või isegi üle), stimuleerib arst sõrmega emakakaela (keerutab näpuga 1-3 korda emakakaela suudmes). Selle peale vabanevad mingid hormoonid, mis võivad sünnituse esile kutsuda järgneva 24 tunni jooksul. Päris paljud räägivad, et lasid seda teha ja osadel toimis ka. Ma ei tea, kas Eestis ka tehakse, mina ei ole kuulnud (aga võib-olla pole lihtsalt keegi juhtunud mainima). Põhimõtteliselt siis looduslikum esilekutsumiseviis, ei pea kohe ravimeid kasutama.
Minu üks hirmudest oli, et äkki laps ei taha lõpuks tulla ja siis olen 42 nädalat rase nagu paljud sõbrannad. Hiigelsuur ja paistes. Mul on just hea meel, et laps pigem natuke varem välja meelitatakse, aga see tuleneb tõenäoliselt sellest, et mulle väga ei meeldi rase olla, mulle meeldib ainult lapsesaamise idee ja rasedus tuleb välja kannatada.
Ja eks näis, kas laps keerab end ümber, siiani on pea üleval olnud, teistpidi ei taha üldse olla. Eks vara veel öelda, tal veel tükk aega keerata. Aga kui ei keera, saab lasta proovida välist keeramist, mis on äärmiselt ebamugav ja tihti tagajärjetu ning kui see ka ei toimi, tuleks nagunii keiser. Sel juhul ma eelistaks isegi 38ndat nädalat 40ndale. Keisri kuupäeva saab etteantud vahemikust siin ise valida.
Aga tore oleks kui kõik läheks hästi, laps õigetpidi ja saaks ise sünnitada. Ma väga ei tahaks, et kõht ribadeks lõigatakse.
"Membrane sweep"-i tehakse siin ka: et esiteks proovitakse korra-kaks, ja kui see ei toimi, siis minnakse edasi korralikumale esilekutsumisele.
KustutaMinu plika tuli tiba alla 3200 g, kui mul diabeet oli, ja mul endal oli kaalutousu ca 8 kilo rasedusega kokku. Kuna mul raseduse lopus erilisi raskusi ei olnud (paiste ei lainud, koht hiigelsuur ka ei olnud), siis mul nagu suurt muret ei olnud edasi rase olla...
Eestis räägitakse ka, et rasedusdiabeediga üle kanda ei lasta. 3 rasedusdiabeeti 3 üle kantud last. Viimase lapsega räägiti algusest peale, et kindlasti enne 40ndat nädalat esilekutsumine jms.. Kui ma lõpuks ise 40+5 kisa tõstsin, et laps on 4kilo juba, et äkki kutsuks esile, siis kirjutati haiglasse sisse..
VastaKustutaÜlekandmine võib päris ohtlik olla, huvitav jah, et seda siis nii kergelt võetakse, et lõpuks rase peab ise nõudma hakkama.
KustutaMina käisin esimest last oodates GTT-l, sest ämmaemand oli ülihoolikas ja mul oli ultraheli tõttu teada polütsüstiliste munasarjade olemasolu, muud mitte midagi. Kõik suhkrunäidud olid pigem isegi madalavõitu. Aga pigem niipidi :)
VastaKustutaTeise lapsega ei pakkunud keegi (poole jälgimise pealt kolisin Norrasse) ja ausalt öeldes ei oleks seda väga fännanud ka.
Laste kaal on tõepoolest üsna ennustamatu. Esimene laps oli u 3600 g,kasutasin naerugaasi, sain lahklihalõike ja palju õmblusi. Teine sündis ilma valuvaigistiteta, laps oli ligi 4200 g! Nii et ilma diabeedi ja suure kaalutõusuta (mõlemal korral võtsin juurde 10-12 kg) võib ka suure lapse saada :D Aga seekord jäin terveks, pärast sünnitust kepsutasin ringi nagu poleks midagi olnud :)
Neid GTT kriteeriume on ikka oluliselt rohkem. GTT tuleb naine saata kui juhuslik paastuveresuhkur on 5,1 või üle, KMI üle 30, lähisugulasel DM1 või 2, naise anamneesis surnult sünd/GDM/4500g või raskem laps, polütsüstilised munasarjad, käesoleva raseduse ajal polühüdramnion, glükosuuria, suur kaalutõus.
VastaKustutaJa GDM Eestis üle kanda ei lasta jah. sünnitus kutsutakse esile, sest mida kauem laps kõhus on, seda suuremaks ta kasvab. Ja diabeetiku laps kasvab mõnuga. Siis on lõpus suurem risk preeklampsiale, lapse surmale raseduse või sünnituse ajal, sünnitrauma emale/lapsele, lapse kohanemishäired, hiljem lapse soodumus ülekaalulisusele ja diabeedi leida. Ei ole päris nii, et põhjust pole, niisama kutsume esile.
Ning kõikide rasedate testimine poleks otstarbekas, samas on teada, et valikulise testimisega avastatakse vaid 50%. Erilist tähelepanu tuleb pöörata neile rasedatele, kellel GDM avastatakse enne 20rn, sest siis on sageli diabeet olemas, kulgenud varjatult ning avaldunud rasedusega.
Rasedale endale testimisest ju midagi paha ei juhtu, selles mõttes oleks otstarbekas ikka, vähemalt ei jääks keegi, kel päriselt probleem, kahe silma vahele. Aga eks haigekassale läheb kalliks.
KustutaMa ei ütleks, et diabeetiku laps kasvab mõnuga. Pigem on nii, et kui veresuhkrunäit kontrolli all hoida, siis ei kasva ta midagi kiiremini ega suuremaks kui mittediabeedikutel.
Kustuta