Iseenda torkimisest

Sügise lõpp on kummaline aeg. Korraga hakkab nii vara pimedaks minema, et isegi kanad sätivad end juba nelja paiku magama. Mõnes mõttes mulle see hämar aeg meeldib - saab küünlad põlema panna, end diivanile kerra tõmmata ja mõnd head filmi vaadata. Ainult, et häid filme on minu meelest üha keerulisem leida, ei tehta enam midagi head. Ja teed võib lõputult juua, kuigi olgem ausad, tee kõrvale oleks mõnus küpsiseid süüa, aga seda ma ju praegu teha ei tohi.

Eelmisel nädalal käisin diabeediõe juures. Kanadas saadetakse kõik rasedusdiabeetikud tunniajalisele individuaalnõustamisele. Väga tore tädi oli, küsis alustuseks kohe, et mida ja mis aegadel ma söön ning pani paberile kirja. Kuna olin ise juba põhjaliku uurimistöö teinud, selgus, et menüü ongi juba täpselt selline nagu peab ja midagi muuta polnud vaja.

Igal pool kirjutatakse, et rasedusdiabeetikuna on väga oluline olla aktiivne ja sporti teha, see pidavat veresuhkru stabiliseerimisel suureks abiks olema. Diabeediõde tegi asja kohe veel selgemaks ja ütles, et kõige olulisem on just kohe pärast söömise lõpetamist 10-15 minutit liigutada, see pidavat täiesti silmnähtava kasu andma. Koristamine ja muud kodused tööd sobivad, ei pea isegi jalutama minema. Kuhu sa siin õhtul kottpimedas läbi vihma ikka jalutad, onju.

Kas pole huvitav, kuidas alati räägitakse, et kuula oma keha?! Minu keha ütleb pärast söömise lõpetamist, et nonii, nüüd võiks mingi 10-15 minutit diivanil lääbakil olla ja võib-olla seejärel viitsiks midagi teha. Maru tüütu on end kohe pärast mõnusat kõhutäit püsti ajada ja tegutsema hakata! Keha ei tea ikka mitte midagi!

Esimesel diabeediõega kohtumise nädalal peavad kõik intensiivselt veresuhkrut mõõtma: 4-7 korda päevas! Päevad vahelduvad - üks päev neli ja järgmisel seitse. Seitsmese variandi puhul enne ja pärast igat toidukorda, pluss vahetult enne magamaminekut. Snäkid saab ilma mõõtmata süüa. Kui näidud on head, peab järgmisel nädalal vähem torkima.

Mul on lapsepõlvest meeles, et näpuvere võtmine oli jube valus! Toona kasutati mingeid kolmnurkse otsaga žilette ja verevõtutädid olid alati natuke tõredavõitu. Nõukavärk vist.

Suur oli mu kergendus kui selgus, et torkemasin, mida kasutama pean, ei näe üldsegi välja nagu keskaegne piinariist ja nõel on mikroskoopiliselt väike. Need värvilised asjad seal pildi peal on siis nõelad. Torkamine käib pliiatsitaolise pulgaga ja nõela polegi näha. Paned plastmassotsiku vastu näppu, vajutad nuppu ja tehtud. Torkesügavust saab ise reguleerida - kokku on neid 6, mulle õnneks toimib number 1.

Ja kõige suurem üllatus oli see, et torget ei tehta näpupadja sisse nagu lapsepõlves. Tädi ütles, et pangu ma käed kokku ja soovitas torgata näpuotsa sellesse ossa, mis teise käega kokku ei puutunud. Ehk külje peale! Padjakeses pidi kõige rohkem närve olema, pole vaja endale liigset piina valmistada.

Ma olen nüüd pea nädal aega end torkinud ja sõrmed pole absoluutselt valusad, sest seda külgmist osa millekski muuks ju nagunii ei kasuta (erinevalt padjakestest, mis pidevalt millegi vastu puutuvad).

Edaspidi hakkan diabeediõega kohtuma kord nädalas, et tulemused üle vaadata ja otsustada, mida edasi teha. Selgus, et need hormoonid, mis raseduse ajal insuliinitalitlust häirida võivad, lähevad kuni 35nda nädalani üha tugevamaks ja siis rahunevad maha. Järgnevalt jooniselt on näha, miks suhkrutesti just 24-28 nädala vahel tehakse ja miks ei pea muretsema, kas eelnev kommisöömine jõudis lapsele juba mingit kahju teha - ei jõudnud!

Minu näidud on senini igati eeskujulikud olnud. Ainus kord kui suhkrutase lubatust kõrgemaks kerkis, oli siis kui sõin hommikuse pudru kõrvale ka ühe õuna. Kui ma ei teaks, et mul see ajutine diabeedijama on, paneksin pudrule juustu asemel vahtrasiirupit ja sööksin magustoiduks ehk kausitäie komme... Seega hea, et avastati!

Kuna ma nüüd täpselt näen kui palju mingi toit suhkrutaset mõjutab (see on igaühel erinev), olen saanud katsetada kui palju süsivesikuid menüüsse lisada. Natuke kartulit või riisi on prae kõrvale okei, samuti saan süüa täisterapastast tehtud salatit eeldusel, et lisan sinna hunniku värsket kraami. Ja õnneks saan siiski ka putru edasi süüa (paljudel ajab see suhkru liiga kõrgeks), kuigi selgelt on näha, et munatoitude hommikul on näit madalam. 

Sellise dieedi järgimine ei ole tegelikult üldse nii raske kui arvasin. Esiteks püsib kõht väga hästi täis ja mingeid juhuslikke isusid pole üldse (müstika!). Rasvaseid asju nagu juust ja pähklid võib täiesti rahulikult süüa, need ei tee veresuhkruga mitte midagi. 

Olude sunnil olen taasavastanud omleti ja see maitseb munatoitudest kõige paremini. Eelpool mainitud pastasalat on mu uus lõunasöögilemmik, ükspäev tegin eelmisest õhtust üle jäänud pruuni riisiga ka, aga pastaga tuleb parem. Ja kuna mitu korda on külalisi käinud, oli vaja midagi küpsetada, seega tegin toorjuustukooki - endale eraldi väiksemasse vormi ilma küpsisepõhjata ja suure hunniku mustikatega. Esimesel korral ei lisanud üldse suhkrut, teisel korral panin linnunokatäie ja proovid olid mõlemal juhul igati korras. 

Ja kuigi mul kommiisu praegu üldse ei ole, tean kindlalt, et kui võiksin, võtaksin ikkagi paar tükki (ja siis veel mõned... ja veel mõned), nämm!