25 november, 2017

7 kuud täis

Ohohh, peaaegu oleks meelest ära läinud, et mul algas vahepeal kolmas trimester. Me saame vähem kui kolme kuu pärast lapse ja mul on lootust kunagi jälle kõhuli magama hakata. Minu meelest kestab rasedus terve igaviku - kolm aastaaega ju! Ja endiselt ei kujuta ma ette, et meil hakkabki laps olema. Päris laps. Ja et ma pean ta igale poole kaasa võtma, ei saa enam kuskile omaette minna. Aga nagu tore ka.

Ma olen huvitaval kombel pääsenud suuremast osast rasedate hädadest, millest kuulnud olen. Isegi pissil ei käi sagedamini kui mitte-rasedana (ainult teise trimestri alguses käisin), öösiti magan nagu kott, enne hommikut ei ärka. Venitusarme õnneks ei ole, isegi nabarõngast pole pidanud veel välja võtma, kuigi ostsin juba need spetsiaalsed pikemad needid ära. See, kuidas kehakuju muutub, on muidugi täiesti müstiline. Ma eeldan, et iga järgmise rasedusega peaks lihtsamaks minema, vähemalt tekib arusaam, et mis täpselt juhtub ja kuhumaani see kõht lõpuks ronib. Ja ettekujutus, et tegelane, kes kõhus tralli teeb ja paar korda päevas luksub, on päris inimene. Ma ikka enne ei usu kui teda lõpuks näen.

Oo ja siis see, et ta päriselt mahubki välja. Või siis ei mahu ja lõigatakse. Aga et ta tuleb välja ja see on võimalik üle elada. Ja et sellele järgnev aeg on võimalik üle elada.

Rasedusdiabeedi osas on õnneks selgunud, et minu puhul allub see päris hästi dieedile ja lausa nii hästi, et saan üsna tavalisi asju süüa, ka kartulit-pastat ja isegi natuke saia. Kogused peavad muidugi mõistlikud olema. Ja see näppude torkimine on küll veidi tüütu, aga sellega harjub. Ma poleks uskunud!

Kaalu on praeguseks ainult 6,5 kilo lisandunud, kuigi tavaliselt pidi nii olema, et mida madalam kehakaaluindeks, seda rohkem tuleb rasedusega juurde. Samas on viimase kuuga tervelt 2,5 kilo lisandunud, nii et laps paistab siiski kenasti kasvavat. Uue dieediga, mis tähendas põhimõtteliselt ainult liigsete kommide-kookide väljajätmist, läks esimese nädalaga hoopis natuke maha, mispeale diabeediõde maru murelikuks muutus ja sõnad peale luges, et nälgida ei tohi. Nagu ma siis nälgiks... Arst on õnneks chill, ei ole kaalu osas midagi kommenteerinud. Tal on üleüldse selline suhtumine, et pole vaja liigset paanikat teha. Näiteks vererõhk on mul pea terve raseduse ajal lausa naeruväärselt madal olnud, aga mõnel lihtsalt ongi, mis sa teed.

Ootamine on jube tüütu, tahaks, et aeg kiiremini läheks. Teisi vaadates tundub rasedus alati nii käbedalt käivat, hops ja laps käes. Hops ja juba läheb kooli. Enda puhul venib ikka sekundhaaval. Tik-tak, tik-tak...

21 kommentaari:

  1. Tore postitus. Mõnusaid viimaseid ootuskuid! Venitusarmide osas aga on kahjuks nii, et need võivad tekkida alles siis, kui kõht jälle kokku tõmbub. Ma ise ka nii rõõmustasin, et ühtegi ei olnud, kuni peale sünnitust selgus tõehetk...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja siis veel see, et mõnel esimesega ei tule, aga teisega tuleb. Täielik loterii, keegi ei tea, mis juhtub.

      Kustuta
  2. Anonüümne26/11/17 19:13

    Iga järgmise lapsega ei pruugi midagi lihtsamaks minna. Pigem läheb kõht suuremaks ja kiiremini suuremaks....
    Esimese lapsega oli ka pisike kõht, kolmandaga lõpusirgel 107 cm...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa seda küll. Aga samas paljud asjad on juba teada. Näiteks see, et esimese trimestri iiveldus võib siiski niimoodi üle minna, et kohe täitsa hea ja normaalne on olla. Ma ei kujutanud ette, et see võimalik oleks. Teisega ma juba tean, et ei ole vajja paaniliselt mingit spets kehapatja otsida magamiseks, täitsa tavaline king-size padi ajab asja ära. Nüüd ma juba tean, mismoodi lapse liigutused tunda annavad, seda ei osanud varem kuidagi ette kujutada. Ja üks asi, mida ma siiani ette ei kujuta, on see, et kui hull see sünnitusjärgne verejooks ikkagi on ja mis sidemeid peaks kasutama. Mis tunne see on kui laps välja tuleb ja kaalust üleöö vähemalt viis kilo ära kukub. Ja kõht väiksemaks läheb. Kui jube on taastumine (no iga kord erinev muidugi, aga siiski). Mis tunne see on kui keegi tissi otsas piima imeb (alguses vist valus nagu kõik räägivad). Nii palju on neid asju, mille osas järgmine kord oleks juba mingi kujutluspilt olemas.

      Kustuta
  3. Anonüümne27/11/17 13:18

    Äh, mis te hirmutate.
    Minu teine rasedus oli iivelduse ja viimaste nädalate libavalude tõttu veidi raskem, aga ei midagi ületamatut. Kummagi rasedusega venitusarme ei saanud, taastumine oli pärast teist sünnitust kordades kiirem. Kõht tekkis teisega küll kiiremini ette, aga ümbermõõt oli mõlemal juhul enne sünnitama minekut ca 100cm (pikkust on mul 174-175 cm, nii et ei olnud hiigelkõhtu). Mõlemal korral hämmastab see, kui kiiresti sünnitusvalu meelest läheb. Sünnitusjärgne high-tunne on ka ainulaadne.
    Teise lapsega on endal rahulikum ja tšillim olla. Ei põe mõttetute asjade pärast, kõik saab tehtud vajadusel ühe käega ja titt süles :) Esimese lapsega on jällegi kogu see uudsus äge.

    VastaKustuta
  4. Mul teisega tuli lõpuks korralik kõht (no umbes selline nagu esimesega oli poole raseduse ajal) mõni päev enne sünnitust, aga kummalisel kombel oli olemine raskem kohati. Samas oli mul tol ajal ka 1,5-2aastane koguaeg käe otsas või süles.
    Sünnitusjärgne verejooks oli ebameeldiv, kestis pikalt ja oleks tahtnud vähem, teisest küljest oli kõik muu taastumise juures mõlema lapsega üsna köki-möki. Esimesega olin kohe samal päeval krips-kraps (kuigi oli väga raske sünnitus), teisega olin samal päeval pisut nõrk, aga järgmine päev sain endaga juba kenasti ise hakkama.
    Aa, mis minu jaoks oli üllatus - sügavalt hingata oli pisut valulik esimestel päevadel, hingamist hoidsin ise üsna pindmise seetõttu. Aga ma ei uurinudki, et millest see tingitud oli - kas pressimisest või et kopsul oli rohkem ruumi või.. :D

    Ja päeva lõpus on lihtsalt niiiii palju asju, mis nii olenevad rasedusest, naisest, meeleolust, kuu seisust... Mina püüan nüüd kolmandaga lihtsalt vaimu valmis panna kõigeks, sest nüüd teise trimestri alguseks on kõik olnud täiesti erinev eelmistest kogemustest. Üllatusi alati :D

    VastaKustuta
  5. Imetamise kohta täpsustus, et esimesed kuskil kuu aega on igakord imetamist alustades paariks hetkeks hirmvalus ja see on ok, aga kui kogu imetamine valus on, siis on ikka midagi pahasti, kas imemisasend vale või mingid haavandid, põletikud või veel midagi hullemat. Ma olen oma neljaga õnneks kõigest sellest hirmsast pääsenud.
    Verd peale sünnitust tuleb ma pakuks, et umbes nii nagu päevade alguses, aga lihtsalt pikemalt. Selge see, et kõigil omamoodi. Aga pakuks, et tugevam veritsus kuskil 10kond päeva ja pärast seda veel paar nädalat väiksemat sorti veritsemist. MÕni saab muidgui oluliselt vähemaga hakkama, aga mõni jälle ilmselt rohkemaga.
    Sünnitamise halb kõrvalmõju on see, et seks on aut ja mitte ainult kuu aega peale sünnitamist vaid see võib suht aut ikka olla aasta või lausa paar (st et naisel endal ei ole mingit tunnet, et oh kus tahaks). Nii et naudi, kuniks antakse, rasedana ei tohiks sellega probleeme olla.
    Olen mõelnud, et loodusel on palju erinevaid nippe, kuidas naisi hoida liiga varajasest rasestumisest peale eelmise lapse sündi: 1. naisel pole isu, aga kui see isu ikka tekitatakse, siis 2. kõik on kuiv ja märjaks ei lähe ja kui ka see probleem ületatakse, siis 3. munarakud ei eraldu, aga kui mingil põhjusel peaks ikkagi eralduma, siis 4. katkeb rasedus imetamise käigus suure tõenäosusega ära. Mul näiteks on katkenud - sain aru, et olen rase ja lausa füüsiliselt tundsin, kuidas iga imetamise ajal olid emaka kokkutõmbed (nagu sünnitamise ajalgi) ja ära ta katkes. Mul on vanima ja noorima lapse vahe 6 a niiet eks annab loodust vähe tüssata.
    Rasedusarmide koha pealt olen ma aru saanud, et see on ikka põhiliselt geneetikas kinni. Mõni kreemitab ennast ogaraks, aga kasu ei midagi, mõni ei tee midagi ja kõik korras. Samas raseduse armid küll ainult kaunistavad naist, teismeliseks tagasi ei saa meist keegi ja ilmselt on meis kõigis siiski midagi rohkemat kui ainult veatu nahk. Mina olin ka esimesega peale sünnitust hullult rahul, et arme ei tekkinud, kuni avastasin, et piimapaisuga sain ühe rinna peale armid. Ülejäänud kolme rasedusega midagi rohkem ei lisandunud (ja ei teinud selle heaks midagi).
    Ka peale neljandat rasedust ei suutnud ma ette kujutada, et mu kõhus päris inimene elab, nii et sellega ei harju. Ka peale neljandat rasedust ei olnud ma päris kindel, millal ma esimesi liigutusi ikkagi tundsin ja minu jaoks kõige häirivam oli see, et ka neljandal korral ei saanud ma tuhkagi aru, millal ma sinna haiglasse peaksin minema hakkama.
    Naudi pikki segamatuid mõnusalt teetassi ja raamatu taga istutud tunde. Võib-olla saad loteriivõidu ja lapse, kes magab kolmetunniseid unesid ja pääseb ilma kõhu- ja hambavaludeta, aga enamusel ikka nii hästi ei lähe. Mul ei ole ühegiga nii hästi läinud. Praegu, kus noorim on aastane, on juba päris lihtne, kui see välja arvata, kuidas see inimene ronib ja igale poole ulatub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Imetamise kohta olen kuulnud, jah, et see on alguses päris valus. Kõik räägivad, et hiljem on isegi vaat et nauditav, aga ma ei suuda seda hetkel üldse ette kujutada.

      Veritsuse osas eeldasin ma mingit koselaadset kogemust, sest kõik räägivad, et tuleb osta kõige paksemad sidemed, mis üldse müügil on. Minu meelest on isegi pesukaitsmed ebamugavad, see eriti paks side tundub piinamisena. Seda enam, et kui on õmbluseid või midagi, siis pole ainult verejooks, vaid ka muidu ebamugav/valus.

      Kõhu kreemitamise osas olen ma lootusetu. Ma teadsin seda tegelikult juba enne rasedust, ma pole muidu ka suurem asi kreemitaja-maskitaja. Hea kui juuksed kammitud saan. Ja samuti usun, et see on pigem nahatüübis või geenides kinni, mitte nii väga kreemis. Minu pere naistel pole kellelgi venitusarme, loodetavasti pääsen ja kui ei pääse, siis ei pääse. Mis seal ikka. Ma ei usu, et nende vältimiseks suurt midagi teha annaks.

      Sa said kuue aasta sees neli last? Vau! Väga tubli! Minult on viimasel ajal paljud uurinud, et kas Matt'i ema tuleb esimesteks nädalateks meile elama või kas palkame kohe pärast sünnitust lapsehoidja, sest kuidas ma muidu beebiga hakkama saan... Mina jällegi ei saa aru, miks ei peaks saama? Matt on ise alguses mõnda aega kodus ja hiljem töötab üsna okei graafikuga, ei ole pikalt kodust ära. Ja nii väikesed ju magavad palju. Ma ei julge loota, et tingimata lihtne on, aga halloo, mul on kõik mugavused - pesu peseb masin ja kuivatab masin, nõusid peseb masin, ruumi on nii et tapab, auto on olemas, liikuma pääseb iga kell, oma aed on ka. Ja mul pole teisi lapsi, kes beebi kõrvalt tähelepanu vajaks. Patt oleks nuriseda! Mina ei taha kedagi appi, kes tahab last näha, astugu mõneks tunniks läbi, aga ma ei kujuta ette, et keegi päevade kaupa minu kodus passiks.

      Mulle praegu tundub taevalikuna, et kui laps on käes, siis on ju järelikult sünnitus möödas (seda ma endiselt kardan) ja raseduseelsed riided hakkavad selga mahtuma ehk valik läheb kõvasti laiemaks. Ma saan kõhuli magada (no eks näis, kas tisside peal saab, aga vähemalt kõht ei jää enam ette). Ja ma saan kõiki asju süüa, ei pea muretsema mingi listeeria, salmonella ega diabeedi pärast. Ja mul on omaenda pisike hästilõhnav beebi! Nii vägev! Selle kõrval tundub magamatus ja lapse nutt üsna tühine (aga eks ootame, millal see aeg käes on, reaalsus võib tulla hullem kui ma ette kujutan, hahaa).

      Kustuta
    2. Mina ootasin sünnitust kõik korrad ühest küljest selle pärast, et nii vastikult raske oli olla. Kui sünnitamine möödas, siis ikka saad lapse vahepeal maha panna ja ei pea teda 100% ajas kaasas tassima. Teine ootamise põhjus on see, et siis on ikka päris kindel, et lapsega on kõik hästi. Vaatad peale - hingab, järelikult kõik korras. Seal kõhus ju ei näe - mõnda aega ei ole liigutanud ja siis mõtle, et kuidas tal seal ikka on ja sünnitust kartsin ka just selles osas, et see on selline piiriületus, et kas läheb kõik hästi (lapsega) või mitte.

      Mina sain omale esimeseks lapseks sellise, kes ei maganud üle poole tunni korraga ja kui ärkas siis oli otseloomulikult veel väsinud ja viril. Ja loomulikult alustuseks paar kuud kõhumuresid ja vähemagavat last. Mul on praegu tagantjärele tunne, et terve esimese aasta ma üritasin pidevalt teda magama panna, sest ta oli viril ja väsinud. Kuskil poole aastaselt võttis tal magama jäämine kuskil tunni ja siis ta pool tundi magas. Kogu see pidev ootamine, et ta magama jääks ja lootmine, et ehk ta täna magab oli meeletult frustreeriv. Ilmselt oli see eriti raske selle tõttu, et ootused olid kõrged: mina ikka oskan ju väga hästi. Ma kujutasin, ette, et kui mina kõik õigesti teen, siis on laps õnnelik ja rahul. Kui ma peaaegu pükstest välja hüppasin, et kõik väga hästi teha ja laps ikka röögib, siis ajas katuse sõitma. Hiljem lugesin raamatut "nutt ja jonnihood", mida võib igale algajale emale soovitada, kus sain kinnitust, et nutt on lapse viis kurta oma elu üle. Ta ei ütle oma nutuga alati, et tal on praegu halb, vahest ütleb ta seda, et küll mul oli raske sündida või et küll tänane päev oli pikk ja emotsiooniderohke, ma olen väsinud sellest või veel midagi kolmandat. Ja kui su sõbranna sulle midagi kurdab, siis sa kuulad ta ju ära, mitte ei ürita teda panna kurmisest loobuma. Samamoodi tuleks lapse kurtmine ära kuulata ja talle toeks olla, mitte teda kiigutamise, kõndimise või loksutamisega selles takistada.

      Kõige hullem kogu asja juures on pidev magamatuse tingimustes toimimine aasta või poolteist jutti (mitte aega-ajalt magamata vaid iga jumala päev magamata). Puhanud peast poleks kogu see trall ju midagi keerulist (mis sa seal kodus siis niiväga muud ikka tegema peaks). Ja kogu selle tralli kõrval oli tõesti tegu, et leida aega käia WCs või teha süüa või kasvõi korra maha istuda, et juua üks tassike teed ja lugeda raamatut. Samas kedagi appi poleks ma endale tahtnud. Kui mehel oleks rohkem aega olnud, siis oleks küll olnud abiks, aga isegi vanavanematele ei usaldanud ma väga last hoida. Edaspidi mul nii kiivast endale hoidmise soovi pole olnud, aga siis küll.

      See jutt pole hirmutamiseks vaid ehk ootuste madalal hoidmiseks. Kui läheb paremini, siis võid kergendatult ohata ja kui nii hästi ei lähe, siis vastab kõik ootustele.

      No ja märkimata ei saa jätta, kuidas ma esimese lapse ajal vihkasin, kuidas mitme lapse omanikud teadjalt targutasid, no ja vaat mis must nüüd saanud on.

      Kustuta
    3. Ma tõesti ei kujuta ette, mis seal esimesel nädalal niivõrd palju raskem peaks olema kui edaspidi. Süüa ehk ei jõua hästi teha, aga kui ei ole tervet hunnikud lapsi, kes tahavad korralikku toitlustamist, siis pole ju millegi hambaalla leidmine teab mis raketikunst. Võib-olla oled sa harjunud oma mehele korralikult süüa tegema, aga küllap ta saab mõne aja ilma selle teenuseta ka hakkama.

      Ma muidu seda tööjaotuse juttu täiesti mõistan. Meil on ka nii, et mees käib tööl ja kodus olles ehitab maja ja remondib autosid, niiet oleks imelik, kui ma veel sunniksin teda pesu pesema või koristama (see tuleks ju selle arvelt, et maja valmimine lükkuks veel kaugemasse tulevikku). Söögi osas teeb tema hommikusöögid ja nõusid ikka peseb ka aeg-ajalt, aga muud klassikalised naistetööd kipuvad ikka minu õlul olema. Võib-olla tulevikus, kui maja valmis ja mina kunagi kauges tulevikus tööle peaks minema, siis jaotame teisiti.

      Kustuta
  6. Anonüümne29/11/17 13:07

    Mitmendal nädalal läksid arsti vastuvõtule seoses rasedusega (n.ö rasedusega arvele võtmine)?
    Ja millal tehti esimene UH?
    Mul peaks olema u 6 nädalat kui arstile aeg kirja pandud, ei tea kas liiga vara pole minna, samas UH tehakse siis võibolla hiljem?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin peab esimest korda minema kuskil 8-9 nädalal, enne seda on katkemise oht lihtsalt nii suur, et pole mõtet. Mina läksin vist kuskil viienda nädala paiku walk-in kliinikusse, lihtsalt selleks, et Eesti reisi tarbeks iiveldusvastaste tablettide retsepti saada. Ja seal juhtus tol päeval mu oma arst vastu võtma ja lisaks retseptile andis siis kohe saatekirja vereproovidele ka, et noh kui ma juba tulin, teeme ära.

      Ma mäletan, et alguses oli igal pool rasedate gruppides/foorumites palju arutamist selle üle, et kui palju mingi asja näitajad on veres tõusnud ja kas on piisavalt või mitte, Eestis paistsid kõik vahetpidamata UH-s ja vereproovides käivat. Eks alguses on ikka ärevus suur, et mis toimub ja kas jääb püsima. Siin ei tehta seda üldse, ei olevat tõestatud, et mingi ravim aitaks tegelikult püsima jääda, lihtsalt oodatakse, et loodus teeks oma töö. Kui 8-9 nädala paiku on rasedus alles, on suur tõenäosus, et ta ka alles jääb ja siis tasub arvele võtta.

      Kustuta
  7. Anonüümne30/11/17 10:47

    Anu, kas oled mõelnud mis viisin sünnitada? Kas loomulikul teel või kasutada valuvaigistit, näiteks epiduraali?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, ma tahan kõiki valuvagisteid, mis neil pakkuda on! Epiduraali kohe kindla peale. Minust on naturaalsuse soov suure kaarega mööda läinud, mul pole vähimatki huvi teada saada, mis tunne see on kui laps sünnib. Ma tahaks nii, et valus üldse ei oleks. Hambaarsti juures lasen ju ka alati süsti teha, kuigi seal on palju lühemat aega ja vähem valus.

      Kustuta
  8. Anonüümne4/12/17 09:26

    Kirjutasin ühes varasemas postituses, et lasid arstil iiveldamise vastu rohu välja kirjutada. Kas see aitas, kui tihti seda võtsid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitas küll, aga ma väga tihti ei võtnud. Ma olin ju kodus ja nagunii enamik aega pikali, ei pidanud pingutama ega midagi tegema. See ravim teeb veidi unisemaks ja väsinud olin ma nagunii kogu aeg. Kui oleks pidanud tööl käima, ei oleks ilma hakkama saanud, ringi liikuda ja asjalik olla on unisena lihtsam kui iiveldades.

      Kustuta
  9. Anonüümne5/12/17 15:39

    Mitmendal nädalal iiveldamine ära kadus, kas üleöö või järkjärgult? Mul iiveldab põhimõtteliselt koguaeg, hommikul ärgates õhtuni, vahel ärkan öösel iiveldamise peale ka. Oksendanud olen ka mitu korda päevas. Läheks see juba üle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul tuli tasapisi ja läks tasapisi. Nädalake-kaks pärast rasedusest teada saamist algas selline kerge pohmakatunne. Esialgu ainult siis kui kõht hakkas tühjaks minema, mõni aeg hiljem juba katkematult. Pohmakatunne läks nädalatega üha hullemaks ja see meeletu iiveldus, kus mitte ühtegi asja enam süüa ei suutnud, saavutas haripunkti kuskil 9-10 nädalal. Mingil hetkel hakkas jälle väga tasapisi kergemaks minema, suutsin natuke rohkemaid asju süüa, iiveldus läks järjest väiksemaks.

      Millalgi esimese trimestri lõpus usutlesin kaks kuud rohkem rasedat sõbrannat, et kas tõesti läheb täitsa normaalseks tagasi, et ma saan ükskõik mida süüa? See tundus nii võimatu ja uskumatu. Ta ütles, et tal läks ja ennäe imet, läks mul ka! Ma ei mäleta, millal see täpselt juhtus, võib-olla neljanda kuu lõpuks? Aga neljas kuu oli juba täiesti talutav muidu, lihtsalt mitte päris hea veel.

      Absoluutset põrgut oligi mul ainult kaks nädalat, see oli see aeg, mil ärkasin keset ööd meeletu näljatunde ja meeletu iiveldusega, aga mitte ükski asi ei tundunud söödavana. Ometigi oli vaja midagi süüa, sest teisiti ei läinud iiveldus üle (ja tablett ei toimi nii ruttu, söök toimis ikka minutitega). Näljatunne koos tapva iiveldusega tuli täiesti lambist. Kuna Matt oli teises linnas tööl sel ajal, pidin kõik toidupoes käimised ka ise tehtud saama - see käis nii, et enne väljaminekut sõin midagi ja autosse tegin raudselt mingi snäki kaasa, õunalõigud või nektariini vms. Sest poodi oli 5 min sõita ja jumala vabalt võis enne kohalejõudmist (või tagasiteel) kõht hetkega nii tühjaks minna, et surm silme ees. Ja iiveldus, mis nagunii oli pidev, hüppas sel hetkel alati täiesti taevasse. Iivelduse ja näljatundega kaasnes alati midagi paanikataolist, mida mul mitterasedana pole kunagi ette tulnud. Selline tunne, et kui KOHE midagi suhu ei pista, on maailmalõpp. Ja ilma igasuguse naljata.

      Kodust väljas ma praktiliselt üldse ei käinud, elasin need nädalad diivanil pikaliasendis, magasin hästi palju. Hambaarst ütles, et kuna raseduse alguses on söömine hästi kaootiline ja tihe, tasub alati pärast söömist suu veega ära loputada. Ma mäletan, kuidas olin diivanil ja püstitõusmine ning kraanikausini kõndimine tundus nii võimatu missioon, et ma isegi ei kaalunud selle ette võtmist.

      Kanakuudist pidin käima iga päev mune toomas, see oli meeletu pingutus, mõni päev jäi ikka vahele ka. Lisaks iiveldusele ja väsimusele võttis iga asi hingeldama. Kui ma munadega tagasi jõudsin ja oli vaja viis astet trepist üles minna, et terrassile jõuda, siis nende viie astme lõpetuseks oli hing paelaga kaelas. Pidin kohe pikali viskama, et atakki ei saaks, hahaa. Aga see kõik läks hiljem üle!

      Kustuta
    2. Mina ei tea iiveldamisest midagi, aga ma tean üht tuttavat, kel kõik kolm rasedust möödusid täismahus iiveldades. Ime küll, et ta üldse täis kolmanda raseduse ette võtta. Teise puhul ju ikka veel loodad, et ehk oli see esimene lihtsalt selline raske juhus.

      Kustuta
  10. Anonüümne8/12/17 07:46

    Kuidas 7 kuu peal enesetunne on? Kas väsimust on? Kas kõhus on mingeid venimisi või ebamugavustunnet või juba kõik enam vähem ok?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea on, väsimust nagu pole, aga väsin kergemini, võhma on ka vähem. Kõhtu hakkasin tajuma alles nädal tagasi või nii, enne seda ei saanud üldse aru, et keha teistmoodi on (noh kui just ei vaadanud). Nüüd tunnen end natuke paksemana lihtsalt. Venimist mõnel päeval on, aga mitte pidevalt, tundub, et kuidagi hoogudena kasvab. Ebamugavust otseselt ei ole, ainult siis kui laps liiga kõvasti peksab, mida on nüüd mõned korrad juhtunud.

      Kustuta