2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)
Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.
Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.
No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.
Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!
Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.
Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.
Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.
Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.
Kirjeldaksid nagu mu last :) läbi öö hakkas magama alles aastapaarikuusena, umbes pooled ööd.
VastaKustutaJa päeval tegi pikemaid unesid (tund kuni neli!) vankris, ainult õues muidugi, eesti stiilis ikka - terrassil. Selles mõttes on oma maja (või ka rõduga korter) täielik õnnistus.
Head vastupidamist! Ja mõtle - sa saad selle jupiti magamiseda sama trenni nagu usa navy sealid, mõni maksab peale sellise trenni eest kindlasti!
Terrassil magamine oleks hea lahendus, aga meil on siin pesukarud ja need võivad lapsele ohtlikud olla. Paar korda olen ta vankrikorviga terrassile tõstnud kui ta pärast jalutuskäiku pole kohe üles ärganud, aga see tähendab, et sõna otseses mõttes pean teda kogu aeg vaatama, enam-vähem akna all istuma.
KustutaAga jaa, magamatuse trenn on päris hea! Tunniajane lõunauinak tundub juba nagu paradiis :)
Isver, muidugi on teil need väiksed röövlid seal ju! Olin juba unustanud. Ma kunagi Kanadas käies imestasin, et ongi nii palju ja nii julged nagu filmides. Ega siis ei saa neile sellist mänguasja jätta jah sinna terrassile. Basically you’re screwed then :D tunnen kaasa ja loodan parimat!
KustutaKõige stressivabamalt sain mina omal ajal beebi magama järgmiselt. Beebivoodilt sai üks külg eemaldatud ning selle küljeta poolega enda voodi vastu lükatud (ja kinnitatud, et minema ei sõidaks). Magama panemiseks panin siis beebi tema voodisse, ise heitsin ka poolküliti tema voodisse, et imetada. Kui ta siis rinna otsas magama jäi, eemaldasin end tema voodist ning magasin oma voodis edasi. Kui laps suuremaks sai, siis öösel ärgates polnudki vaja teda alati imetada, piisas vaid minu näpu hoidmisest. Aga see aeg tuli muidugi palju hiljem.
VastaKustutaMul sama. Eks ma üritasin ka seda tissi otsas magama panemist vältida, aga viimase puhul töötas see hullu moodi hästi, et polnud mingit põhjust (jäi magama ja magas pika une). Mõni laps ärkab siis kohe varsti jälle üles, kui tiss kadunud, aga mu viimane käitus hästi. Kui laps aasta ja kolm kuud oli, siis võõrutasin tissist ja mõtlesin küll, et ei tea, kuidas see magamapanek välja nägema hakkab (eelmised jäid luti ja pöidlaga magama), aga pole hullu, laps oma voodisse, ise sinna samma kõrvale raamatut lugema ja ei lähe poolteist tundigi kui juba magab ;) (lõuna unne jääb õnneks sama meetodiga 5-10 minutiga magama).
KustutaMulle pikali imetamine millegipärast üldse ei sobi, paar korda olen ikka proovinud kui ise nii unine olen, et istuda ei jaksa, aga kuidagi ebamugav on siiski.
KustutaÜks padi selja taha ja teine põlvede vahele, muudmoodi mina külili imetada ei suutnud.
Kustutamu vol1 oli ka täiesti unetu kuju... nii ma tukastasingi teda imetades, muidu oleks hullaris lõpetanud, sest päeval ta magaski ainult tiss suus ja vahel ka 15 min sinna otsa
Kustutaaga huvitaval kombel oli ta nõus magama siis kui vanaema käru lükkas - nii et vanaemad/tuttavad rakkesse ja saad ise päris asju teha see aeg ;)
Mul suurem laps kohe-kohe 4 ja väiksem 2 ja siiani ei raatsi nende lõunaune ajal ise magada, sest siis on minu aeg (30 minutit!!!, siis suurem ärkab). Ja üle paari tunni järjest pole ma neli aastat saanud öösel magada, vahelduva eduga keegi ikka ärkab- nutab,tahab pissile, juua jms. Magada saab siis, kui lapsed on vanaema juures öösel :)
VastaKustutaMa arvasin, et kaks kuud on juba päris pikk aeg, aga neli aastat?!! :)
KustutaOn sihuke vahva raamat nagu Farley Mowat "Ära hüüa hunti". Film on ka, aga see nii lahe ei ole. Seal oli see värk, et mees läks Alaskale või kuskile sinna hunte uurima, pani telgi nende pesa ligidale üles, kuid probleem oli selles, et tema oli harjunud inimliku 7-8 tunniga jutti magama, hundid aga magasid paar tundi, siis mõni tund aktiviteeti, ja jälle mõni tund und. Vahepeal keerutasid ühe koha peal. Kindlasti oled näinud ka koeri sedasi magamas.
VastaKustutaNo ja siis ta harjutas ennast ka samamoodi magama. Ja mina harjutasin end tema järgi, ning peab ütlema, et väga mugav on, muudkui ilmselt mitte siis, kui pead 8-17 tööl olema. Tegelikult ei ole absoluutselt mingit vajadust 8 tundi jutti magada, vaid paar tundi korraga vaheldumisi mõnetunnise aktiivsusega on täiesti loomulikud ja mõnusad. See 8 tunni värk on mingi sootsiumi ja sotsiaalsuse poolt peale surutud komme, tegelikult looduses ei maga keegi sedasi. Ühesõnaga - kuna sa oled nagunii kodune ega sõltu mingitest kellaaegadest, siis lase südamerahus sedasi jupikaupa ja ära põe üldse. Kui tundub, et kui pikalt magamist pole ette näha ja siis on raske ka selleks lühikeseks ajaks uinuda, siis katsu end siiski magama sundida. Vahel need viieminutised jupidki aitavad väga hästi.
Ma ise jään ka vahel siin tooli peal magama ja näen isegi und, aga kui siis tunnen, et veel oleks vaja, lähen siiski pikali. Aga pikali ka jälle pikalt olla ei saa, selg hakkab valutama. Mina muidugi ei vajagi rohkem und kui 4-5 tundi, aga ega ma ei rahmelda ka, et sedasi ära väsiks.
Ühesõnaga, suru silmad kõvasti kinni, pressi mõtted peast välja ja muudkui maga - küllap sa lapse kägina peale üles ärkad. Asend peab muidugi mugav olema. Ja peamine - kuna pole vaja jutti pikalt magada, siis ära põe magamatuse pärast, siis uinud ka kergemini.
Hm, väga huvitav! Aga kui sa harjutasid, siis panid lihtsalt iga mõne tunni tagant äratuse? Aga eks see oleneb, jah, elustiilist - nagu sa ütlesid, et 8-17 tööl käies jupikaupa magamine ei toimiks.
KustutaEi pannud, lihtsalt mõtlesin omas peas, et mis kell üles ärkan ja siis ärkasingi - muudkui tund aega varem :)
KustutaTeine asi, vat kes magavad jutti nagu kotid, nendel ilmselt on raskem, aga ma olen sihuke väherdis ja kahe unenäo vahel keeran külge ja ärkan üles. Ja vaat siis on see nipp, et mitte üritada pingsalt uuesti uinuda, mis võib võtta ka kaua aega, vaid tullagi üles ja midagi teha. No mingeid kärarikkaid asju muidugi ei saa, aga nt teises toas lugeda või tasa arvutis surfata, ristsõnu lahendada. Peaasi - mitte kudema jääda ja und õngitseda, mis on täiesti mahavisatud aeg. Ja kui siis uuesti und tunned, siis jälle pikali minna.
Ja kui sa sedasi ööpäeva jooksul tukastad, siis vaata, kokku tuleb tegelikult päris suur number. Nüüd on ainult see jama, et ma olen öösel üleval ja päeval magan (eks täiskuu ka praegalt).
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda - kui sa tead, millal laps enam-vähem pikemalt magab, siis katsud selle aja peale sättidagi enda põhilise magamise, sest pidevalt neid viit minutit napsata pole pikapeale rentaabel. No et oleks seda nn pikka und, mille jooksul unenägusid ei näe, ka ikka natuke.
Ma lugesin ka kunagi ammuammu seda raamatut ja proovisin hundi moodi magada! Ei õnnestunud. Iga inimene pole hunt. Kuigi jube hea oleks, kui oleks, nende väikeste bioloogiliste äratuskellade kõrval.
KustutaAga hea meenutus igatahes, tänan! On, millega end lohutada, kui uus titt samasuguse magamisdefektiga tuleb kui eelmine.
Minu laps hakkas vankris magama umbes 4-kuusena. Enne seda röökis või nõustus tegema vankris 15-minutilise miniune. Aga 4-kuusena siis nõustus magama, kärutasin nii paarkümment minutit kuni kutt uinus ja siis jätsin käru terrassile, kus ta siis vähemalt 2 tundi veel edasi põõnas. Ja see magamatuse värk läheb paari aastaga üle :D Päris kole on tagasi mõelda ajale kui magasin keskmiselt 6 tundi ööpäevas ja mitte rohkem kui 2 tundi jutti. Ja selle kõrvalt käisin veel tsükliõppes ülikoolis. Täitsa üleelatav oli. Kuigi lapse esimesest eluaastast ja siis toimunust mul eriti mälestusi ei ole...
VastaKustutaMina olen enda kolme lapsega märganud, et kuni umbes 8. elukuuni on selline rütm täiesti okei - ei olegi eriti üleväsinud ja kõik toimib. Pärast seda aga tuleb väike tagasilöök - meel läheb kurvaks, et magada ei saa ning väsimus annab tunda (eks see adrenaliin ja esmane hundivaimustus beebist saab mööda :) ). EKs minul ole ka asi selles, et päeval magada ei oska ja õhtul kohe ei raatsi ka magama minna. Õnneks on mul saanud lapsed õues magada ning teinud siiski pikki päevaunesid.
VastaKustutaKas Te ei ole mõelnud panna seda tüüpi võrku ümber terrassi nagu USAs pannakse ümber basseinide? Saaks O. õues mugavalt magada.
Eks annaks ikka panna, aga suurem jama on selles, et liikumatus vankris ta naljalt ei maga. Isegi liikuvas ei maga alati ja kui magama jääb, ärkab vahel uuesti üles. Õnneks on juba kevad ja mida soojemaks läheb, seda rohkem hakkan ma ise aias aega veetma, siis saab ta kuskil minu kõrval vankris olla, pole võrku vajagi.
KustutaSellepärast vanasti olidki hällid, kui kärusid veel polnud, et selline monotoonne kiikumine suigutas mõnusasti (no tekitab sisekõrvas sellist laineloksu moodi tunnet, siis vibratsioonid aeglustuvad ja jäädakse magama).
KustutaMu õde näitas mulle paar aastat tagasi veebis miskit vankrimatti, põhimõtteliselt oli see nagu kummimatt, mis käis seisva vankri alla ja see siis kuidagi vibras. Ma veel naersin, et mis jaburusi kõik välja ei mõelda, aga kui oma laps keeldus seisvas vankris magama ja ma iga ilmaga 6 tundi päevas temaga ringi kärutasin, siis mõtlesin, et v-olla polegi väga mõttetu asi. Samas mul polnud ka rõdu ega terassi, kuhu oleks saanud jätta, 60 korteriga maja akna alla ei tihanud jätta, olgugi et elasime esimesel korrusel. Õnneks öösiti oli meil kõik korras - sünnist saati oma voodis (küll minu käeulatuses) ja alates 2-kuuseks saamisest 6 tundi jutti ja siis pärast söögipausi veel 3-4. Meil töötas hea ööune saamiseks rutiin - me tegime igal õhtul enne ööund õhuvanni ja siis pärisvanni, siis kõht täis ja piiga uinus minutitega. Kui mõnel õhtul jäi miskipärast vann võtmata, siis oli ööuni kohe tuntavalt rahutum.
KustutaMe kasutame päeval võrkkiiku väljas magamiseks. Lõpuks hakkas seal magama pikemaid unesid kui ainult 30min.
VastaKustutaMinu kolm järjestikust last on ka samasugused olnud, et esimestel kuudel mingist pikast unest juttu ei olnud ja mingeid müstilisi kolmetunniseid päevaunesid pole nad ka kunagi maganud. Kusjuures nüüd tagasi mõeldes ja pisidetaile analüüsides leian ma, et olin autoroolis ohtlikum kui inimene, kes on terve viina hinge alla keeranud. Tol ajal ma muidugi seda ise nii ei näinud ja elu ei saanud ju elamata jätta. Igatahes avariisid ma siiski ei teinud ja ellu jäime kõik aga arvan, et asi oli õnnes, mitte minu reaktsioonierksuses seal rooli taga.
VastaKustutaMuuseas alles kolmanda lapse ajaks olin kätte saanud teatava professionaalsuse (ei tea, kas tingitud lapse eripärast või sellest, et ise enam ei olnud stressis). Näiteks kui nägin aknast, et külalised juba saabuvad, saatsin mehe uksele vastu ja sulgusin beebiga ise viieks minutiks magamistuppa. Viisin tema kõrval lamades enda hingamisrütmi sügava une rütmi ja viie minuti pärast beebi magas. Kusjuures unerütmi teeskelmine ei aidanud, pidin iseenda tõepoolest täiesti maha rahustama, mitte mõtlema seal kõrval, et kas ta nüüd ikka uinub, tahaks seda, teist ja kolmandat teha. Vaid tõesti lasin iseennast poolune taolisesse seisundisse lapse kõrval ja see mõjus maru rahustavalt ja uinutavalt beebile (muidugi mitte esimese paari kuu jooksul, räägin veidi suuremast beebist). Viie minuti pärast sain melu sekka tulla ja laps magas. Lapsed justkui tunnevad ära, kui oled miskipärast kärsitu.
Kas öösel panete tuled põlema, kui laps ärkab? Või käib Mattil seal telekas taustaks? Mul oli laps kohutav magaja ja ma vältisin öösiti valgust nagu tuld :D kui teda mähkida oli vaja, siis tegin telefoniga taskulampi (mille katsin veel tekiotsaga), või kasutasin öölampi, aga juba see valgus võis teda teinekord erksaks muuta. Kui tahad, et laps õpiks, et ööd on magamiseks, siis soovitan soojalt valguse ja müra elimineerida. Ei mingit rääkimist ka omavahel ega lapsega! Kui ta tagasi magama ei jää, siis istuge ikkagi pimedas ja vaikuses, siis hakkab lõpuks taipama, et ööd pole pidutsemiseks.
VastaKustutaPäeval magas mu laps esimesed mitu kuud ainult minu rinnal ja/või linas. Noh, tihti tegingi nii, et jäi kõndides linas magama ja siis heitsin selle pakiga pikali ning magasin ka. Lõpuks hakkas vankris ka magama, kuigi seisvas mitte eriti... mõni laps ei magagi hästi ja teha pole midagi. Noh, ainult leppida saab sellega! Siis on palju lihtsam. Ma ikka olin täiega pettunud endas ja lapses ka, et selle magamisega oli nii kehvasti. Tundsin, et olen täiega läbikukkunud. Aga kui ikka ise ka igal võimalikul hetkel magasin, suutsin kainet mõistust säilitada. Edu!
L.
Kuna Oscar hakkas pikemalt magama, olen tihtipeale temaga koos magama läinud ja magame tema toas. Seal on voodi kõrval pisike soolalamp, mis annab ülinatuke valgust, täpselt nii palju, et näeks, kus lapse suu on. Vahel kui ta Mattiga on, magab elutoas reisivoodis, vahel telekas käib, vahel ei käi, aga hämar on. Valguse peale ei paista ta tegelikult reageerivat, öösel ärgates ei tee tavaliselt silmigi lahti, vigiseb nutta kinniste silmadega, kuniks süüa antakse.
KustutaMis padi see Oscari pea all on ühel pildil? Kas kõhuli olemise ajaks spets padi? Kust sellist saab?
VastaKustutaSpets padi kõhuli olemiseks, jah. See tuli mängukaarega kaasa, ma ei teagi, kust neid muidu saab.
KustutaMillise mängukaare ostsite?
Kustutahttps://www.amazon.ca/Skip-Hop-Treetop-Friends-Activity/dp/B01MS92ROR/ref=sr_1_15?ie=UTF8&qid=1522943453&sr=8-15&keywords=activity+mat
KustutaMitu päevaund Oscar teeb? Kas ootad kuni ta ise hakkab uniseks muutuma ja sätid/proovid sättida ta magama või on sul mingi režiim, et iga paari tunni tagant proovid magamist?
VastaKustutaTal ei ole kindlat süsteemi magamisele, üks päev rohkem, teine päev vähem. Kui autoga sõitma lähme, magab nii kaua kui väljas oleme, ikka tunde. Kodus 10min kuni 2 tundi uinakud tavaliselt. Otsest päevakava pole, iga mõne tunni tagant ikka püüan teda magama saada, aga enamasti see ei õnnestu (pikemaks kui 10-15 min).
KustutaMulle tuli meelde, et minu ema kinnitas mulle kunagi, beebi saab magama niimoodi, kui tema kulme pärikarva õrnalt silitada. Ma pole eriti kindel, kas see tegelikult töötab - ema sai küll mu tite nii magama, aga mina ei saanud. Aga no juhuks, kui sa pole seda trikki veel proovinud.
VastaKustuta