Minu meelest ei ole õiglane kaaslast selle eest risti lüüa kui ta eeldab, et sa põhiasjades laias laastus endiseks jääd. Nii sisemuse kui välimuse osas, muust olulisest rääkimata. Sest just neisse omadustesse ta ju armus!
Mingid muutused on muidugi paratamatud. Me kõik vananeme. Vahel jääme haigeks. Mõnikord oleme natuke laisavõitu. Vahel pahurad. Ja võib-olla olime suhte esimestel aastatel endast hea mulje jätmises püüdlikumad kui edaspidi (see on muideks teaduslikult tõestatud fakt).
Aga...
...kui pruut omal ajal pikkade blondide juustega su põlved nõrgaks võttis, võib juhtuda, et on raske leppida kui ta sind ükspäev tumeda poisipeaga üllatab.
Võib ju rääkida küll, et sisemine ilu ja bla-bla. Aga mis see sisemine ilu lõpuks üldse on? Seisab ta välisest eraldi või on sellest siiski mõjutatud? Kui päevast päeva oma paisunud keha üle kurdad, kas ei võta see mitte ka tükikest sisemisest ilust ära?
Oleme me tegelikult sisimas õnnelikud ja enesega rahul kui peegelpilt enam ammu seda ei meenuta, keda seal näha tahaksime...
Tihti öeldakse, et "õige kaaslane armastab sind sellisena nagu oled". Armastabki. Kui need omadused, mis talle tähtsad on ja millesse ta omal ajal armus, ära ei kao. Suhe ei ole kalapüük, kus fakt, et lest on merest ämbrisse püütud, tingimata ka õhtusöögi kindlustab.
Ei saa end täiesti käest lasta ja siis teist süüdistada kui too sind enam sama säravate silmadega ei vaata. Sest sisemine ilu, noh!
See gif oli küll kümnesse😅
VastaKustutaJummala hea postitus, aga no GIF on PARIM
VastaKustutaNo ma ei tea, kui pikkade juuste ära lõikamine paneb mehe kaugele ära jooksma, sest noh- enne oli ju nii... või kui ravi tõttu jääd juustest ilma ja võtad ka kaalu juurde, siis ups- sa oled end käest ikka ära lasknud ja sa ei meeldi enam mulle- head aega!
VastaKustutaSee on hea teema! Mul läks sulle vastamine nii pikaks, et kirjutan sellest hoopis järgmise postituse! :)
KustutaMa lugesin sinu uut teemat ka, aga... vastan siia- minu elu.
KustutaOlin suure vaevaga lahku läinud ja vabaks end võidelnud vägivaldsest suhtest- stressi tõttu kaalusin tollal 49 kilo. Vahetasin töökohta, elukohta. Töökaaslane oli suur, tõsine, ülbe ja habemega mees ja ma vältisin teda niivõrd kuivõrd. Aga ta ikka käis ja oli. Aga ta oli järjekindel ja nii 1,5 aastaga sain ma aru, et välimuse ja ülbuse taga on peidus armastav ja hooliv mees- kõik see, mis eelmises abielus oli olemata. Läks veel aega ja 7 aastat peale tutvumist abiellusime ja 9 aastat hiljem sündis tütar. Minu 48 kilost sai sujuvalt 59 ja peale lapse sündi mingil hetkel lausa 79 tema ajas mingi aeg habeme ära- põhimõtteliselt olid kõik rahul ja keegi ei hakanud virisema, et vaata, milline sa välja näed- paks oled jne. Siis jäi ta haigeks- leukeemia. Keegi ei öelnud, mis saab ja kuidas asjad kujunevad, sest arst ka ei teadnud. Mina olin kolme lapsega kodus, noorim aastane ja päeval tegin vajaminevaid toimetusi, öösel nutsin. Mina kaotasin kuuga oma 25 ülekilo, mees sai keemiaravi ja jäi kiilakaks ning rohtude tõttu läks võttis juurde. Laias laastus võttis see aasta meie elust, enne kui julgesid loota, et haigus on seljatatud. Mis aga muutus ja mis minu jaoks oli nii võõras- et mees peitis end jälle ülbuse taha- ta oli seda häirivalt teiste suhtes ja ka meie suhtes ja kuigi ma alguses püüdsin mõista- 35 aastaselt olla surmast sentimeetrite kaugusel- see paneb psüühikale paugu ikka. Mingi aeg ma vaikisin, siis küsisin, siis panin ta fakti ette, et ma ei suuda ja ei taha ja ei ole ära teeninud sellist suhtumist ja et see ei ole see inimene, kellega ma abiellusin. Noh jah, me oleme nüüd koos olnud 15 aastat, mina olen 10 kiloga ülekaalus, tema on 20 kiloga ülekaalus ja vaatamata sellele, et ma mingil hetkel olin valmis lahkuma ( no läksingi ära, aga ta tuli järgi mulle), siis oleme ausad- ma tean, et ma saan temale loota kui mul on raske ja koos me saame hakkama kõigega. See, kas me võtame juurde kaalus, jääme kiilakaks või mis iganes-väline ei ole tähtis, loeb siiski sisemine kahe inimese vaheline klik.
Nii on jah, et loeb see kahe inimese vaheline klik. Kui see on olemas, on muu juba teisejärguline. Ja aitäh seda lugu jagamast, ma ei kujuta ette kui kohutav võib olla selline diagnoos saada... :(
KustutaSee suur et... lesta saab merest, ei ole mageveekala.
VastaKustutaAga seda välimuse ja armastuse asja saab siduda mitut moodi.
Minul tuli võrdlemisi lühikese perioodi jooksul juurde 35 kilogrammi. Jube? Jube. Algas sellega, et loobusin suitsetamisest (on väheseid väga sihikindlaid isikuid, kes siis kaalu koguma ei hakka, aga nende hulk on kaduvväike), edasi tuli kilpnäärme alatalitlus ja kolmandaks rasedus. Rasedus ise kilosid praktiliselt juurde ei toonud, küll aga tuli kaalutõus hiljem. Vaata, masendus tekib, käegalöömistunne, lootusetus. Mina kogesin seda ja Eveliisi blogist on saadud lugeda, et tema ka. Üritad, põrud, üritad, lööd käega, üritad jälle. Mingil hetkel saavutad seisaku ja oled korraks õnnelik sellegi üle - peaasi, et kaal enam ei tõuseks.
Kui minu abikaasa oleks mulle sel raskel ajal öelnud, et jätab mu maha, kui veel paksemaks lähen, siis... arvata on, et temaga kokku jäädes oleks depressioon väga tõenäoline olnud ja paaniline enesepiitsutamine samuti. Aga terve paarisuhte alahoidmine oleks peale seda olnud sama ebatõenäoline kui lestapüük mageveejärvest. Sellise mehepoja juurest oleksin ma ise kõige oma ülekilodega jalga lasknud.
Minul läks väheke paremini, mees hoolis mu hingest kah. Ei solvanud vormist väljas keha, vaid ütles rahulikult, et ärgu ma nüüd paanitsegu. Et ravigu ma end enne terveks (see õnnestus, muide) ja siis samal ajal võiksime toitumisega koos tegelema hakata ja siis edaspidi ehk veidi füüsilist ka juurde tuua. Nii see läks ja täna on minuga kõik nii kuis peab, mehega samuti. Olin suurem kui Eveliis kunagi vist olnud on, aga mu abikaasa ei öelnud mu kohta kordagi "paks", samas kui Eveliisi blogist loed, kuidas täitsa okei välimusega naisele öeldakse umbes nii: "oled juba nii kaua paks olnud, et ma ei mäletagi milline sa normaalsena olid".
Näed vahet?
Üks mees lubab naise maha jätta, kui see julgeb paksuks minna. Lisaks veel solvab kah, mis ometi on niigi depressioonis naisele lausa hävituslik.
Teine mees näeb probleemi, on toeks, suunab, ei osata. On selles jamas koos naisega.
Mis sa arvad, kumb paar sellest tervemana välja tuleb, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt?
Parandasin selle lesta-osa ära, aitäh! Ma pole kõige suurem kalamees, nagu näed :)
KustutaMul on hea meel, et sul nii tore mees on. Ja tegelikult mitte ainult tore mees, vaid järelikult on teie suhtes nii palju enamat, et ainuüksi kehakaalu muutus ei löö tasakaalu paigast ära.
Eveliis ei ole ju paks, muideks! Nagu ta isegi ütleb, võiks keha lihtsalt rohkem trimmis olla. Suurem probleem on ehk see, et teda ennast häirib, mitte et meest nii väga häirib.
No ravi tõttu on ju hoopis teine teema, postituses on ju öeldud, et inimesest endast sõltuvad asjaolud, st mainitud on ise oma väljanägemise käest laskmist.
VastaKustutaArvad, et mehe iseloom või armastuse suurus sõltub asjaoludest? Et kui haigus või ravi, siis armastab, aga kui "ise käest lasknud", siis jätab maha? Näiteks Eveliisil on ju ka põhjus - depressioon ja AD-d. Paljudel juhtudel on need kaks kaalutõstvad asjaolud. Toitumishäire on ka "asjaolu". Ja mõne niisama lodeva puhul võib alles aastaid hiljem ilmneda "asjaolu", et inimesel oli tegelikult mingi haigus või ravimi kõrvalmõju.
KustutaSõltub ikka asjaoludest ka! Meil on palju lihtsam leppida sellega, et kaaslasega temast endast mitteolenevatel põhjustel midagi juhtus kui sellega, et ta end ise käest ära lasi ja olukorra parandamise vastu huvi ei tunne.
KustutaAga selle osas, et "niisama lodeva" osas aastaid hiljem selguks, et tegemist oli tervisehädaga, olen ma veidi skeptiline. Sel juhul küll kui inimene mõistlikult sööb ja ka füüsilise koorumuse eest hoolitseb. Aga kui õhtused jalutuskäigud sujuvalt õhtuse krõpsusöömise ja õllejoomisega asenduvad, siis ei ole päris aus hiljem öelda, et aga tegelikult oli mul see tervisehäda. Sest need krõpsud ja õlu annavad omalt poolt päris tugeva panuse, võib-olla oleks kaal ka ilma nendeta lisandunud (tervisehäda tõttu), aga mitte nii suurel määral.
Ahjaa, ma muideks ei kirjutanud Eveliisist! Sain lihtsalt tema pealkirjast inspiratsiooni.
Ma tihtipeale ei mõista seda miks alati on vaja vastandada sisemine ja välimine ilu. See on mingi hull teema nüüd tänapäeval. Ma ei mõtle sinu postitus, üldse mitte, olen sinu postitusega nõus, aga üleüldiselt. Kas mitte mõlemad ei võiks olla olemas või siis vähemalt tasakaalus. Mul endal on see tasakaal hästi oluline. Mees lihtsalt peab minu maitse olema ja silmale mingit ilu pakkuma, kõige alguses tuleb see, siis alles hakkab edasi arenema kõik muu, omavaheline keemia, iseloom, omadused jne. Olen olnud pool aastat nüüd suurepärases suhtes. Olen leidnud enda jaoks ideaalse partneri, nii välimiselt kui sisemiselt. Hoolitseb enda keha eest, vaimu eest ja on tark, hooliv ning empaatiline. Mida muud võikski veel soovida. Ma mäletan kunagi ühes foorumis keegi tõi väga hea mingi uurimuse selle kohta kui öeldi, et pole tark ehitada suhet välimise ilu peale kuna see nigunii kunagi kaob. Sellele vastati nii, et kui pikemalt olla inimesega suhtes siis tunded ja armastus nö kinnituvad aja jooksul, tekib see side ja see pole enam nii suur asi kui välimus peakski muutuma ehk kaaslane vananeb.
VastaKustutaMa pean ütlema, et minu jaoks on äärmiselt tähtis see keemia, tõmme ja füüsiline sobivus. Ma nt ei suudaks armuda puhtalt iseloomu, et kui mees nt on äärmiselt hea südamega, no kuldne sisu, aga füüsiliselt mind ei tõmbaks siis sellise olukorras ei armu ma mitte kunagi iseloomu. See mees jääb siiski ainult sõbraks. Ja olen kogenud ka vastupidist, kus mind tõmbas väga mehe välimus, aga meie iseloomud, oh kui erinevad me olime. Keeruline inimene ja igasugune emaatiavõime puudus, pikema peale selline asi ei kandnud ja ei suudaks ka sellise pikalt koos olla. Seega kokkuvõte-tasakaal! See on minu jaoks tähtis. Kuid lõppudelõpuks ma usun, et enamus inimesi siiski vaatab ka välimust ja see loeb.
Väga huvitav, et sa tasakaalu-teema sisse tõid! Ma algselt kirjutasin selles postituses pikalt-laialt tasakaalu olulisusest, aga enne kui valmis sai, mõistsin, et liiga pikaks läheb ja võtsin selle välja.
KustutaMa olen NII nõus kõigega, mis sa ütled! Kõik on oluline, kogu kompott on oluline! Ja üleüldse - üks asi on armuda kellessegi, kes füüsiliselt ei ole sinu "maitse" ja sellega muude positiivsete külgede toel (aga neid peab siis palju olema), teadlikult leppida. Hoopis teine asi on armuda kellessegi, kes tervikuna meeldib ja avastada aastaid hiljem, et ta on kardinaalselt muutunud. Siis oleks justkui petta saanud. Ja sel juhul ei ole minu arvates aus süüdistada pettasaanut selles, et talle muutunud olukord ei sobi.
Jaa, see on tõsi, et inimesed ju tegelikult ka juhtuvad vahel elus tegema partneri valikuid muudel põhjustel kui suur ja kirerikas armastus(ma ise pole selleks võimeline, mingi tunne peab ikka alati asjaga koos käima, muidu tundub, et pagan võiks siis ju üksinda elada). Elan Soomes, seega high five, teine väliseestlane :) Ma olen siin Soomes jälginud ka seda suhte teemat ja see erineb päris kõvasti Eesti omast. Siin pidi statistika järgi olema väga palju üksikuid(vallalisi) inimesi ja paljud on ka üksikud tänu sellele, et nö valik on vähene või lausa olematu. Kui kellegi vastu midagi tuntakse siis ei saa kunagi vastukaja jne. Pidi kusjuures päris tavaline olema siin meeste ja naiste puhul keda pole hea välimusega õnnistatud. Ja miks ma sellest räägin kuna sa tõid välja selle, et siis tänu positiivsetele omadustele toetudes võtta kaaslaseks inimene kes pole füüsiliselt nii atraktiivne. Ja kusjuures sellel teemal siin peetakse ikka väga palju vestlusi kas armastuse suhe või nö loogika suhe, et keegi sobib paremini pere loomiseks kui see hurmur kellesse tavaliselt armutakse, aga pole see nö abielu materjal. Eks elu kipub muidugi olema ebaõigalne ja seda ka partneri valiku osalt, kõik kahjuks ei saa kogeda seda täispaketti suhtes ja tasakaalu. See on teema mille puhul võikski lõpmatuseni arutada. Aga tundud huvitav blogija ja huvitava mõttemaailmaga :) Kindlasti jään lugema ja ka elust Kanadas!
KustutaOlen su väitega väga nõus, et armastus oleneb asjaoludest. Samas aga ei arva ma, et kui naine on oma partneri pikkade blondide juustega ära võlunud ning ühel heal päeval imidzhit otsustab muuta, poisipea lõikab ja selle tumedaks värvib, on justkui tegemist altvedamisega. Sest oletame, et suhe kestab kauem kui vaid paar aastat - näiteks kümme, või kakskümmend. Või enam. Selle aja jooksul on ju normaalne, et inimene muutub, nii sisemiselt kui välimuselt? Ja siit tekib omakorda küsimus, KUI palju on OK muutuda, ilma et teine pool tunneks end pettasaanuna? Sest eks ka see teine pool ole ju muutunud? Keegi meist ei ole aasta, isegi paari kuu pärast sama inimene, kes ta on täna. Mõtlemapanev teema igatahes =)
VastaKustutaSee aasta(kümne)te jooksul muutumine käibki nii tasahilju, et lõpuks võib tegemist olla täiesti teise inimesega kui see, kellesse armuti. Naiste välimuses on palju rohkem tegureid kui meeste omas, seetõttu toon naise näite - alustuseks meigid veidi harvem, kuni lõpuks üldse mitte, kaalu lisandub aja jooksul natuke ja natuke, kuni lõpuks on palju, pikad juuksed lähevad iga aastaga jupikese kaupa lühemaks, kuni tundub, et õlgadeni soengut ongi lihtsam hooldada kui vööni kiharaid. Omavahelised põnevad arutelud on aja jooksul asendunud argiste juttudega, vahel näägutamisega sekka. See kuradi prügiämber, mida keegi välja ei viitsi viia! Lõputud jagelemised, kes teeb rohkem. Solvumised. Vaikus.
KustutaMitte kõigil, aga mõnes suhtes on nii!
Ja siis on sul korraga selle pikajuukselise alati naeratava blondi gaselli asemel kodus kuri Majasokk. Ja keegi ei saa aru, kuidas ta selle gaselli nii vargsi üle võttis, ta ise ka ei saa aru!
Suhtega peab pidevalt tööd tegema ja endale meelde tuletama, et me kõik väärime oma kaaslasi. Ka kaaslane peab tundma, et sa väärid teda, tasakaal on oluline!
Lahkuminekute puhul näeb tihti, et mahajäetu "ärkab" ja võtab end aktiivselt kokku. Pool aastat hiljem on kadunud 30 lisakilo, näkku ilmunud meik, pähe uus soeng. Töö, mille üle ta juba viimased kümme aastat on kaevelnud, on vahetunud uue ja parema vastu. Rääkimata muudest väiksematest muutustest. Ja siis visatakse mahajätjale "näe, millest sa ilma jäid!"
Aga mis sest tagantjärele kasu on...
Ma mõtlen täpselt nagu sinagi, et suhtega peab tööd tegema. Iga issanda päev. Ning ma ei pea siin üksnes välimust silmas.
KustutaAga jah, ses osas on kahetisi arvamusi. Mul oli hea tuttavaga sel teemal mõned aastad tagasi tuline (kuid hariv) vaidlus – tema leidis, et suhtel, mille nimel peab tööd pead tegema, end pingutama – et sel suhtel pole üldse mõtet, see pole nö. „õige“. Minu seisukoht oli, et kui su olemises/käitumises vahet pole, kas elad partneriga koos või ihuüksinda, siis on suhtes miskit mäda.
Jajaa, seal on mingi tunnetuslik joon, et kui suhte nimel töötamine läheb suuremaks ponnistamiseks, siis vist ei ole õige asi. Aga see igapäevane vaevanägemine ei ole tegelikult raske, lihtsalt tähelepanu peab pöörama ja iseennast jälgima. Et ei valaks suvalisi tööpingeid kodustele kaela, et püüaks midagi kena teise jaoks teha, isegi kui see on väike asi; et tunneks kaaslase vastu huvi, küsiks, kuidas ta päev läks; et leiaks selle hetke kallistuseks või musiks. Väikesed asjad teevad kokku suure. Nii positiivse kui negatiivse osas.
KustutaKui mu mees võtaks 20kg juurde, siis ainus, mis mind häiriks, oleks ehk mure ta tervise pärast. Aga eks vanusega muutub suurem osa inimesi kogukamaks, keha ju pole enam see mis varem. Mind häiriks pigem see, kui inimene end lihtsalt käest laseks. Ei pööraks oma väljanägemisele üldse tähelepanu, jätaks järjest enam duši all käimisi vahele, ei kasutaks nt kodus olles deodoranti ja muutuks muidu räpakaks. Lisaks mingi matslikkus käitumises, näiteks lauakommete kadumine vms. Miskipärast keskendutakse selles "partner muutus" teemas alati just kaalule. Aga tegelt ka, pigem las inimene muutub pehmemaks, aga siiski hoolitseb enda eest, kui et püsib samas kaalus, ainult et kest läheb rooste.
VastaKustutaTäiesti nõus!
Kustuta