Tegelikult ei lähe inimesed kergekäeliselt lahku. Lahkuminek on väga suur suhete ümberkorraldamine ja trauma mõlemale poolele. Seetõttu on mul raske mõista, kust need teooriad tulevad, et kui juuksed maha lõikad või kaalus juurde võtad, läheb mees kohe minema. Tegelikult ei lähe kunagi AINULT juuste või kilode pärast (välja arvatud juhul kui olete 16-aastased ja "suhe" on kestnud kaks kuud).
Armastus koosneb lugematust arvust komponentidest ja oluline on erinevate osade vaheline tasakaal. Tasakaalu kõigutavad kõik asjad, mis elus toimuvad. Näiteks lähed ülikooli, õpid uue eriala, hakkad karjääri tegema, endale hullult meeldib... aga kaaslane tunneb, et see pole enam sina. Talle võib-olla sobis, et olid varem rohkem kodus, et ei rääkinud nii keeruliste sõnadega. Aga võib-olla saab hoopis inspiratsiooni ja läheb kah õppima või leiab uue põnevama töö! Sel juhul on tasakaal jälle paigas.
Samuti ei tingi paksuksminek üksi lahkuminekut. Kui olemuselt jäädakse samaks, ei lähe tasakaal nii palju nihkesse, et suhe puruneks. Aga oletame, et sellele lisanduvad muud asjad - näiteks oli paaril varasemalt kombeks õhtuti koos rattaga sõitmas käia, aga nüüd üks enam üldse ei taha. Lisaks käidi nädalavahetusteti väljas pidutsemas, aga üks enam ei taha, sest ei tunne end oma kehas hästi, midagi pole selga panna, äkki inimesed vaatavad ja arvustavad, ah ma jään parem koju. See viib tasakaalu juba natuke rohkem nihkesse, sest ära on kadunud ühised tegevused, mida varem koos nauditi. Võib-olla läheb kaaslane siis üksi, mis tekitab teises kõrvalejäetusetunde, mis omakorda väljendub pahuruses. Aga võib-olla on pahur hoopis see, kes peab üksi minema, sest talle meeldis neid asju oma kaaslasega koos teha. See omakorda tingib tülide lihtsama tekke. Ja lõpuks ongi asjad nii palju nihkes, et enam ei saada aru, miks koos ollakse.
Seesama tasakaalu teema on ka põhjus, miks uuringute kohaselt paarisuhtega rahulolu pärast laste sündi mõneks aastaks allapoole kukub. Kõik on ju hoopis teisiti! Beebi võtab mõlemalt vanemalt palju ajaressurssi. Kui laps ei maga, on ka vanem(ad) magamata ning üleväsinud inimesed ei ole tavaliselt rõõmsad. Mida väiksem laps, seda suurem tants tema ümber käib. Jääb vähem mahti iseenda tassi täita, rääkimata kaaslase vajaduste märkamisest. Enamasti saadakse küll mõistusega aru, et lapsed kasvavad suureks, elu läheb lihtsamaks, varsti saab jälle õhtuti koos kinos käia. Aga paljud suhted ei ela seda perioodi üle. Eriti kui tasakaal oli juba enne lapsesaamist paigast ära ja laps tehti "suhte parandamise nimel".
Muideks, teiste suhteid kõrvalt vaadates ei näe kunagi tõelist sügavust, mis lahkumineku tingis. Inimestele ei meeldi end haavatavana näida. Enamasti on kummalgi osapoolel erinev versioon sellest, miks asjad sedasi läksid ja kummagi sõbrad on veendunud, et just see teine oli süüdi!
Suhte alguses sõlmitakse alateadlik leping: "Sa meeldid mulle, sest..." Lepingut ei saa ühepoolselt muuta, selleks peab olema mõlema nõusolek. Sisemise ja välise ilu kõrval on palju muidki tähtsaid osasid, näiteks:
- kas tahame elada linnas või maal
- kas tahame lapsi ja kui palju
- kas võtame koduloomad
- kes peseb nõusid
- kes teeb süüa
Kui lepingut rikutakse, läheb tasakaal paigast ära. Keegi tõstatas eelmise postituse all olevates kommentaarides küsimuse, et kas armastuse suurus oleneb asjaoludest - kui oled juurde võtnud haiguse või ravimite tagajärjel, siis armastab edasi, aga kui ennast "ise käest lasknud", läheb minema?
Muidugi oleneb! Sõnatu lepingu kõige olulisem punkt on:
- ma pean sulle korda minema
Ilma selleta ei jõua mitte kuhugi. Need inimesed, kes muutuvad olulisel määral (mis iganes osas) ning teatavad, et teine hakaku astuma kui ei sobi... nende suhe oli juba ammu läbi. Nad juba ongi lahus, mis siis, et sama katuse all.
Inimesed ei lähe välimuse muutuse pärast lahku. Ma ei tea mitte ühtegi sellist paari. Ja ma tean palju paare, kes on lahku läinud. Isegi selliseid, kus üks osapool on välimuse koha pealt muutunud. Lahkumineku põhjus on ikka olnud midagi palju raskemat. Pigem on "ilu" see viimane juuksekarv, mis suhet koos hoiab, aga no see on juba absurdne suhe. Kas keegi muutub üleöö? Ei muutu. Ja kui juukselõikus ühte partnerit häirib ja ta aru ei saa, et juuksed kasvavad alati tagasi, siis on vist eriti tumba partner, ma pigem jätaks ise tumba maha. Kas naist peaks huvitama, mida mees tema välimusest arvab - no aastal 2018 küll ei pea. Aga paraku suhtes tuleb arvestada sellega, et kui teise osapoole arvamust ei austata isegi nii palju, et seda koos arutada, et miks mingi muudatus hea on, siis on suhte alus juba suht rabe. Ma ei tee vist ühtegi iluportseduuri oma mehe pärast. Ausaltöeldes ei tee ma seda mitte kellegi teise pärast. Ma lihtsalt tahan ja teen. Välja arvatud minu kehakaal. Mul on 3 last ja abikaasa. Nende pärast ma ei saa lasta oma organitel rasvuda. Neil on mind kaua vaja. Samas kui mu abikaasal on mingeid erisoove, siis ma olen nõus teda ära kuulama, aga "jah, kallis" ei ole alati garanteeritud. Aga kui tuua sisse Kanada paralleel, siis siin õnneks ei ole see surve ideaalne välja näha nii tugev.
VastaKustutaJah, ülekaal ei ole lihtsalt visuaalne probleem (nagu meedia püüab väita), see on eelkõige tervisele halb. Ja nagu sa ütled - kolme lapse emana on vastutus rohkemate inimeste kui ainult iseenda ees.
KustutaNo lahkukasvamine on arusaadav. Olgu selle algseks vallandajaks siis pealegi kehakaal ja sellest tingitud elust kõrvalejäämine. Arusaadav ei ole mees, kes vormist väljas naist paksuks tituleerib ja mahajätmisest räägib. See on täielik vaimne vägivald ja korralik depressiooni kasvulava mõnitatavale. Isegi kui see mõnitatav oma kaasat kaitseb ja aru et ei saa, et vaimne vägivald on. Selle sees elades tihti ei saagi aru, alles mõnda aega peale lahkuminekut lajatab nagu kaikaga: "kuidas ma küll mendaga käituda lubasin!?"
VastaKustutaLoomulikult võivad inimesed lahku minna ja seda igasugustel põhjustel, aga mingugi siis pigem lahku, kui et õõnestatakse seespidiselt oma kaaslast. Mina küll ei tea, mis põhjusel peaks täiskasvanud inimene laskma end halvustada
Lahkukasvamine on mõnikord ka ennetatav, seda ei tohi lihtsalt üle kriitilise piiri lasta.
KustutaVaimne vägivald ei ole kindlasti okei ja kui kellelgi on selline kaaslane, kel ongi kombeks mõnitada, pole suhe tõenäoliselt hoidmist väärtki. Ja alati ei tähenda muutused välimuses negatiivset, need võivad vabalt partnerile kenasti sobida (või on muude asjade osakaal nii palju suurem, et ta võib-olla ei pannud neid tähelegi). Ja vahel muututakse koos ja ollakse rahul. Aga kõrvale ei saa jätta, et liigne kehakaal on päris tõsine tervisehävitaja, võib-olla on kaaslane hoopis selle üle mures? Ja kui kaalu lisandub väga suures koguses, on vähetõenäoline, et inimene selle üle ise väga rõõmus on - see aga toob muutused juba paljudes teistes asjades, meeleolus, tegevustes, riietuses vms. Neid variante, miks miski on okei või ei ole okei, on igas suhtes miljoneid.
Oluline on kogu kompott ja tasakaal erinevate osade vahel.
Head nimepäeva lapsele!!
VastaKustutaMa olen laias laastus väga nõus mõlema postitusega. Ei saa sisemist ja välist ilu eraldi võtta ja kui suhe või inimesed selles suhtes on nii oluliselt muutunud, et "esialgsest lepingust" pole enam haisugi järel, siis pole midagi imestada, kui see suhe enam ei toimi ega õige tundu ühele või mõlemale poolele.
VastaKustutaKüll aga on minu meelest see sisemise ilu rõhutamine nii suur ja probleemne teema pigem seetõttu, et paljud suhted purunevad teemal "ta lasi end käest, läks paksuks ja kogu aeg vingus partneri kallal", pannes kogu vastutuse sellele "muutujale". Aga mis oli muutuse ajendiks, põhjuseks, millised on tagamaad?
Kui 2 inimest koos otsustasid suhtes mõne olullise muutuse kasuks, näiteks lapse saada, on ilmselge, et asjaoud on muutunud ja kogu eelnev elu ei saa jätkuda samal lainel. Just sel hetkel kipuvad asjad katki minema. Üks pool jätkub õhtuste rattasõitudega, trennis ja tööl käimisega ning omab endiselt aega endale. Teine pool on ootamatult täielikult uute olude küüsis ega saa abi, tasakaal on paigast ja partneritel ei ole enam võrdsed võimalused. Algabki see "allakäiguspiraal" ja pole ime, kui üks pool märkamatult "end käest laseb", depressiooni langeb jne. Minu meelest on see olukord Eestis kohutavalt domineeriv kahjuks.
Elan ise Rootsis ja just see 50%-50% laste eest hoolitsemine siin on minu meelest nii uskumatult silmi avav. Juba lapse sünnist saadik on kogu vastutus jagatud mõlema lapsevanema vahel, tasustatud lapsehoolduspuhkus, töölt ära jäämine haigete lastega, trenni ja taastumisaja tähtsustamine mõlema partneri osas võrdselt jne. Võrdsust tähtsustatakse muidugi kõiges, mitte ainult lastega paarisuhetes. Suhe ja kaaslase eest hoolitsemine on mõlema partneri ülesanne.
See siinne suhtumine on minu jaoks eriti ilmseks teinud vajaduse alati küsida "aga mis on tagamaad?" Kuidas nii juhtus, et üks partneritest on 25kg juurde võtnud, kaotanud oma sisemise ja välise ilu ning muutunud nii palju, et suhte jätkamine on võimatu? Kuidas see juhtus ja milline osa oli selle ennetamises teisel partneril?
Nõus, nõus, nõus!!!
Kustuta