Kanada lasteaiad

Me käisime hiljuti üht lasteaeda üle vaatamas, mille ootejärjekorras Oscar on. Muide, see on siin puhtalt eraäri, riiklikke lasteaedasid ei ole. Riik panustab mingil määral rahaliselt ja nagu kõik muud toetused, on see sissetulekust sõltuv.

Kanada on nagu Robin Hood - võtab rikastelt ja jagab vaestele. Tulumaks on astmeline, nii et mida rohkem teenid, seda rohkem annad ära. Kõik toetused on samuti astmelised. Mingist piirist allapoole teenijatele on teatud teenused täiesti tasuta, mingist piirist ülespoole teenijatele ei kompenseeri riik mitte midagi ja nende kahe äärmuse vahele jäävate puhul kehtib põhimõte, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem panustab riik.

Oscar, kes oli veel paar kuud tagasi täiesti beebi, kasvas kuidagi väga äkitselt suureks. Hirmsasti tahab seltskonda, mänguasjad hakkasid korraga huvitama ja eriti vahva kui saab kuskile kodust väljapoole mängima minna, kus on täitsa teistsugused asjad. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et kuidas ma saadan oma väikese tita juba kevadel hoidu (no ta oleks selleks hetkeks muidugi juba vähemalt aastane olnud, aga ikkagi). Aga nüüd on tunne, et andke ainult võimalus, ma saadaks KOHE! Oscar ise läheks kah meelsasti kohe, kabjaplaginal liduks minema.

Lastehoid on niisiis erakätes. Neid on igas suuruses, kodusest kahe-kolme-neljalapselisest kuni Eesti mõistes lasteaiani välja. Mina tahan sellist, kus on rohkem kui üks töötaja. Ühe puhul ei tea ju kunagi, mis seal täpselt toimub, aga kui on rohkem, teostavad nad natuke ka üksteisele järelvalvet.

Ahjaa, seadus on selline, et ühe töötaja kohta ei tohi olla üle nelja lapse.

Suuremates hoidudes on rühmad kahes jaos:
- 3 kuud kuni 3 aastat
- 3-6 aastat

Kuutasu põhineb sellel, mitu päeva nädalas (ja need peavad olema kindlad päevad) on sinu lapsele broneeritud. Kuutasu püsib muutumatuna olenemata sellest, kas laps kohale jõuab või mitte. On ta siis haige või reisil või niisama kodus - hoiu eest peab ikka maksma. Tasu on suuremates hoidudes enam-vähem sarnane (see on siis kuutasu vastavalt sellele, mitu päeva nädalas oled oma lapsele hoiu broneerinud):

Muuhulgas hoiatati meid kohe, et esimesel aastal on kõik lapsed palju haiged, alustavad nad siis hoiuga üheselt või viieselt. Immuunsüsteem haiguste najal ju arenebki. Nohu-köha siin haigusteks ei loeta. Hoidu ei tohi last viia kui tal on:

- palavik üle 38 kraadi
- oksendab
- kõhulahtisus
- nakkushaigus

Lasteaiakohta on muideks väga raske saada! Igal pool ootejärjekorrad. Hoiud eelistavad täiskohaga kliente (mis ei tähenda, et neil osalise ajaga lapsi ei oleks), meie aga tahame ainult kahte päeva nädalas. Õnneks pole vahet, mis päevad need täpselt on. Kui saadavale tulevad näiteks esmaspäev ja kolmapäev, siis need võtamegi ja asi ants. Mina saan oma tööd suures osas arvuti ja telefoni teel teha ning Oscari graafiku järgi aega planeerida. See pole üldse probleem!

Siiani on kõik hoiud öelnud, et enne suve algust suuremat lootust ei ole. Aga kunagi ei tea.

- - -

Tulles pärast pikka juttu tagasi esimese lause juurde - ma tahtsin tegelikult sellest konkreetsest hoiust kirjutada. Auto poole kõndides küsis Matt, et kuidas mulle meeldis. Raske öelda! Minu ettekujutus lasteaiast on selline nagu Eesti omad on, aga siin on kõik hoopis teistmoodi. Ei saa öelda, et parem või halvem, lihtsalt... harjumatu. Laias laastus jäi hea mulje ja kui nad meile kohta pakuks, võtaksin selle vastu. Aga mis vaevama jäi, oli magamise osa.

Selles rühmas käib 12 last (teoreetiliselt vanuses 3 kuud kuni 3 aastat, aga kui vanad praegused täpselt on, ma ei tea). Meie käisime seal uneajal ja magamisruumi kiikasime vaid üle ukse.

See ruum oli täiesti kottpime ja korraga mängis nii white noise kui ka rahulik voogav muusika, mõlemad päris valjult (muidu äratavad lapsed üksteist üles). Kui nüüd kristalselt aus olla, ei oskaks ise just parema lahendusega välja tulla, et 12 beebit/väikelast korraga magama saada, aga...

Muidu oleks vist okei (pimeduse ja taustamüraga ehk harjub), aga kaamerat selles ruumis pole ja pilkases pimeduses ning muusika/müra taustal ei saaks mingi nipiga aru kui keegi nutab. Kodus on Oscar paar korda oma jala niimoodi pulkade vahele kinni väänanud, et mul oli tükk tegemist, et seda sealt lahti päästa ning mõnikord on mingi muu põhjus, miks ta rahuliku uinumise asemel südantlõhestavalt nutab. Mu emasüda ei suuda kuidagi leppida, et ta võiks nii kaua karjuda, kuniks ära väsib, ilma et keegi appi läheks.

Okei, ma sain just aru, et võib-olla ma ikkagi ei ütleks sellele hoiule kohe jah, kui koha saaksime... Kuigi ju nad siiski teavad, mida teevad, see on siiski Kanada, mitte nõukaaegne Usbekistan. Ma lihtsalt ei taibanud detailide kohta küsida, alles pärast jäin mõtlema.

Järgmiseks nädalaks on teise koha külastus planeeritud, täitsa põnev on neid vaatamas käia. Suuremate kõrval olen ka paari väiksema hoiuga ühendust võtnud, näiteks üks on meie kõrvaltänavas, mis oleks eriti mugav. Sealne tädi oli telefonis nii meeldiv ja tore, et ma oleks võinud Oscari kinnisilmi kohale viia kui neil ootejärjekord KAKS aastat poleks. Ja ühes teises kohas oli telefonile vastanud inimene kuidagi... mitte otseselt ebaviisakas ega midagi, aga mul jäi paha tunne. Esmamulje loeb palju!