Veel selgus, et enamikul juhtudel magab naine kas seina pool või lihtsalt uksest kaugemas otsas, juhuks kui öösel peaks tuppa sisenema suur kole koll. Sedasi on mees kollile lähemal, et naise elu eest võidelda. Nii palju siis võrdõiguslikkusest.
Puht praktilise poole pealt ütleks ma veel, et vanasti olid meil Matt'iga kummalgi öökapis omad asjad, näiteks telefonilaadijad ja muu träni, nüüd seda muret muidugi enam ei ole, mõlema poole sahtlites on lihtsalt midagi, mida Oscar on suvatsenud sinna jätta. Enamasti paar mänguautot ja kortsutatud pabereid. Nii et praktilise poole üle pole enam vaja pead murda, koleda kolli osa muidugi jääb, nii et Matt on uksele lähemal.
"Oma koht" ei piirdu minu meelest ainult voodiga. Meil on näiteks ka söögilauas igaühel kindel koht. Ja kui filmi vaatame, on kummalgi oma diivan. Lapsepõlves oli samamoodi. Ja kui Matt on öösel ära, ei maga ma mitte kunagi tema poolel. Kusjuures üksi elades oli mul samuti voodis "oma pool".
Sõbranna elukaaslane väidab, et tema lapsepõlvekodus polnud söögilauas ega diivanitel-tugitoolidel "oma kohta". Igaüks istus seal, kus juhtus. Huvitav, kas magamiseks ikkagi oli kindel ase või kukkus iga laps õhtul sellesse voodisse, mis esimesena ette jäi?
Ma pole varem sellele mõelnudki, aga tõesti, mind häiriks lausa väga kui Matt ühel päeval teataks, et hakkame nüüd nii magama, et mõnikord oled vasakul ja teinekord paremal. Kusjuures praktilist vahet pole, aga... mul on ikkagi oma kohta vaja.
Kuidas teie magate?
Üldiselt siiski igal oma koht. Lapsepõlvekodus oli söögilaua taga igaühel oma koht. Niisama istuti küll kuhu juhtus aga söögiaegadel ikka igaüks omale kohale. Üksi elades oli minu pärast kogu voodi ja magasin suht risti aga siiski pigem "omal poolel". Praegu on nii, et mina magan ukse pool. Mitte, et mees kolle kardaks aga lapse titeeast on nii jäänud, et mul kergema unega on uksepoolselt kohalt kergem söösta.Ja kui nüüd hästi järele mõelda siis mööbli paigutusest hoolimata olen alati maganud voodinaabrist paremal pool...
VastaKustutaMul üks sõber ütles, et tema magab uksest kaugemal ainult sellepärast, et nad on suured kaisusmagajad ja ta ei suuda vasaku külje peal magada. Nii et naine peab teda kollide sissetungi puhul kaitsma!
KustutaMeil on ka mõlemal oma koht. Aga pärast lapse sündi koht vahetus, nüüd magab mees kaugemal uksest, sest tema ei kuule kui laps ärkab ja pissile tahab vms. Seepärast olen mina stardivalmis ja uksele lähemal. Ta magaks ka selle hirmsa kolli maha ....
VastaKustutatwitteris oli sel teemal ükspäev just tuline arutelu, mis jõudis isegi The Guardiani välja: https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2019/mar/25/is-it-normal-for-couples-to-swap-sides-how-to-share-a-bed-and-be-happy
VastaKustutahttps://twitter.com/steveohrourke/status/1109116446712516609
põmtselt on briti rahva ühine seisukoht selge: ei mingit kohtade vahetamist, see ei ole normaalne :D
"Huvitav, kas magamiseks ikkagi oli kindel ase või kukkus iga laps õhtul sellesse voodisse, mis esimesena ette jäi?" Appi, kuis ma naersin!
VastaKustutaMina jällegi üksi olles tunnen end väga lebolt ja vahel magangi diagonaalis üle voodi. Küll aga peavad inimesed (eeskätt härra Abikaasaga) käima minust vasakul. Voodis samamoodi. Eelmises kodus magasin mina uksepool, sest voodi oli lihtsalt niipidi, nüüd mees. Kolle ma ei karda, aga teistpidi magada ka ei oska. On olnud nelja aasta jooksul paar korda, kus ma olen pidanud teisel pool magama. Ikka väga kummaline oli olla.
Mul on ka lapsest saati peres kohad jagatud olnud. Ja nüüd ka, enam vähem söögilauas omad kohad aga nt.kui veikko tööl on siis Ville ja Mai kobivad kohe meie voodisse ja nii on kõik sassis. Aga muidu on jah nii, mina magan seina ääres 😀😀
VastaKustutaVoodis ikka oma koht (ka uksest kaugemal), söögitoas ka, sööme nagu krahvipere, üks ühes, teine teises laua otsas. Kui on lapsed külas või niisama külalised, siis enamasti meie istume ikka "oma" kohtadel. 😀
VastaKustutaDiivanil aga on küll nii, et kes ees, saab veidi mugavama koha (diivaninurga). Enamasti olen see küll mina, kes koeraga nurga vallutab miskipärast. Ju ma olen kiirem. ☺
Mu närv ei peaks vastu, kui ma ei saaks oma kohal magada, süüa või telekat vaadata. Terve elukorraldus oleks segamini nagu puder ja kapsad! :D
VastaKustutaIssand, kui meil keegi teise koha peale koliks diivanil, söögilauas, autos, siis tuleks kodusõda. Ja, ka meil magab naisterahvas alati uksest kaugemal, mehe selja taga.
VastaKustutaMa läheks ka ikka tugevalt närvi kui keegi minu voodipoolt vallutada tahaks.
Üldiselt on mees minust vasakul. Aga paari bf-ga on olnud ka paremal, ja seda mitte mingi otsustamise pärast, vaid lihtsalt kuidagi on kujunenud ja õige tundunud. Samas ma olen üpris rahutu unega ja tõusen mitu korda öösel üles, siis pean järelikult ukse pool küljes magama. Me oleme vahel ka jalutsi ja päitsi ära vahetanud, aga siis ikkagi olen mina ukse pool, st sellisel juhul mehest vasakul, aga niipidi me pikalt ei maga, mõni nädal kuni kuu ja siis keerame tagasi.
VastaKustutaVanematekodus olin mina see, kes köögis süües kõige ligemal uksele istus ja seljaga, aga nüüd seal käies lähen alati kõige kaugemasse laua otsa, näoga ukse poole. Aga see on ehk ka sellepärast, et seal on aken ja ma tahan jahedat.
Vanaema juures, kui ta veel elas, oli alati kõige nõutum koht samuti uksest kaugel ja näoga selle poole, isegi suht "kvadraatne" lell pressis end alati sinna nurka, muidu olin seal mina.
Näiteks lapsena kuskil reisil või pioneerilaagris valisin ma võimaluse korral alati sellise voodi, et kui ma oma põhikülje peal olin, siis oleks mu nägu vastu seina, et keegi mulle magamise ajal otsa ei saaks vaadata. Igatahes tingimata pidi olema seinaäärne ase, ning bussis ja rongis ja lennukis valin ka aknapoolse koha, et saaks välja vaadata ja vastu seina tukkuda, ja et möödakäijad vastu mind ei nüherdaks.
Huvitav on see, et mõnes kohas ja mõnede inimestega ja teatud olukordades kujunevad jah sellised kindlad kohad välja, samas teistega ja mujal jälle ei kujune. Pole ma veel ka täheldanud mingit mustrit, miks ühtedel juhtudel nii ja teistel naa on.
Ja suuremas ruumis (näiteks kohvikus) istud nii, et näed, mis toimub, mitte nii, et kõik selja taha jääks, onju? Vähemalt mul on nii.
KustutaJah, täpselt. Sedasi strateegiliselt :)
KustutaAga vahel siiski ka nii, et näoga vastu seina, no et keegi mulle jälle suhu ei vahiks. Kõige parem on veel nii, kui seal on mingi suur potipalm või sammas või trepp vmt, no et siis "suahiilid" selle taga - ise näed teisi, aga teised sind ei näe XD Ja ikka eestlaslikult - võimalikult eraldi nurgas.
KustutaAhjaa, veidi OT - torkas järsku pähe, et kas teil kodus liivakast on (ei meenu nagu, kas sa oled sellest rääkinud), ja mida Oscar üldse liivakastist arvab? Või ta veel ei arva midagi?
VastaKustutaLiivakasti veel ei ole, aga millalgi tuleb. Praegu on seis selline, et Oscar sööb kõike, mis kätte satub ja liivadieet pole kõige soovituslikum :)
KustutaAga kas ei olnud nii, et ta oli kas sinuga või hoidjaga kuskil pargis, kiikus ja mis ta seal tegi, kas seal ei olnud liivakasti pinkidega selle ääres? Või on mul siis valesti meeles.
KustutaIkka oma koht kõigil, isegi koertel :-) Tegelikult tuli meelde, et meil oli õega kunagi oma kindel nurk, kuhu peale pahanduse tegemist pidime seisma minema :-D
VastaKustutaVoodis on mõlemal oma koht ja mina olen see, kes on uksele lähemal. Eks pean siis nende kollidega ka kaklema :D Aga põhjus on praktiline - abikaasa norskab ühel küljel magades, nii et valisime pooled selle järgi, mis toimib paremini.
VastaKustutaPool on kindlalt paigas. Kunagi kirjutasin isegi blogis, mis juhtus, kui pooli vahetada proovisime. Nagu võõra inimesega oleks voodis...
VastaKustutaPole oluline, kord nii ja kord naa. Aga praegu pigem on kujunenud.
VastaKustutaMingi uuring oli, et ühel pool magajad on eluga rohkem rahul?
Meie magame ja istume, kus juhtub. Hetkel küll on voodis asjad rohkem paigas, sest ma magan sellel küljel, mille vastas lapse voodi on. Vanasti võistlesime rohke aknapoolse koha üle või eelistasime seda madratsipoolt, mis hetkel sirgem oli - jobu kattemadrats kisub. Diivanil ja köögis istume ka vastavalt tujule ja kellelgi pole probleemi :)
VastaKustuta