Täna käisin ilma lapseta poes ja ladusin selle järelveetava väikese korvi silmini täis. Asju kassalindile pannes hakkasin mõtlema, et nojaa, oleks võinud ikka käru võtta, sest kuidas ma selle hunniku nüüd autoni tassin? Tavaliselt läheb kõik Oscari kärusse ja käe otsas ei pea midagi kandma. Jõudis siis järjekord minuni ja esimene asi, mida kassapidaja küsis, et kas tahaksin autoni minemiseks käru?
Saate aru, luges mõtteid!
Ütlesin, et vist oleks vaja küll, lähen toon kohe. Kassapidaja vastu, et oioi, ei! Viipas kellelegi ja see keegi vudis kärmelt õue käru järele. Nii kenad on nad siin. Aga jah, näe, kuus aastat Kanadas ja ma ei suuda ära harjuda.
Muuseas, ükspäev just arutasime Mattiga, et kuhu veebruar kadus? Oli jaanuar... ja siis kohe märts! Veebruari nagu polnudki! Teil oli või?
Uudiseid ka - meil on nüüd lapsehoidja! Või noh... Oscaril. Ma ei saa enam aru, mis olukorras on normaalne "meietada" ja mis olukorras mitte. Selle tasemini, mida beebigrupis alatihti näen, et mehest saab "meie issi", ei ole veel õnneks jõudnud.
Aga hoidja, jah. Pikem lugu, nii et võtke kohvitass näppu, muidu võite poolel teel ära nõrkeda.
Millalgi peaaegu aasta aega tagasi mainis sõbranna, et neil on nüüd lapsehoidja. Tema tütar on Oscarist ainult kaks nädalat vanem, seega küsisin kohe, et kust ta leidis sellise, keda nii väikesega üksi julgeb jätta? Me olime Matt'iga arutanud, et väga mugav oleks kui vahel hoidja abiks käiks, aga kuidas usaldada täiesti võõrast inimest? Kuidas ma tean, et ta üldse lapsega tegeleb kui ise ära olen? Kuidas ma tean, et ta Oscarile haiget ei tee? Ma saan aru, et päris iga teine vast pole selline julmur nagu peidetud kaamerate videotest võib näha, aga vaevalt need julmurid end kohe uksel vastavalt tutvustasid, eksole?!
Nii ma siis tegelikult ei otsinudki. Lapsehoidjate grupil hoidsin silma peal, aga mitte väga tõsiste kavatsustega. Põhimõtteliselt lootsin, et äkki sajab ideaalne hoidja taevast kaela või midagi. No ja sadaski!
Hüppan nüüd ajas tükk maad edasi - mäletate, rääkisin, et käin Oscariga aegajalt mängutoas, sest talle väga meeldib seal ja ühtlasi saab natuke teisi lapsi ka näha. Kohe esimesel korral nägin seal sõbranna tütart ühe naisega, kes ilmselgelt ei olnud mu sõbranna. Ja peaaegu iga kord olid nad seal.
Soojus, millega see naine mu sõbranna last kohtles, oli muljetavaldav! Ma poleks iial osanud arvata, et ta ei ole selle lapse ema ega vanaema kui poleks kindlalt teadnud. No ja tema jällegi ei teadnud, et ma selle lapse vanemaid tunnen (alles kolmandal korral ütlesin). Ükspäev saatsin sõbrannale pildi Oscarist, taustal tema tütar hoidjaga:
Sõbranna ütles, et kuule, saame kokku, sada aastat pole näinud! Ja muideks, tütar sai just lasteaeda sisse, kas sa hoidjat tahad omale?
Midaaaaaa?!
Nemad olid selle naise leidnud tuttavate kaudu. Taust on selline, et omad pojad pesast välja lennanud (elavad teises linnas), mees mängib iga päev golfi, aga teda golf eriti ei huvita, pisikesed lapsed aga meeldivad. Sõbranna ütles, et tütar täiesti jumaldab seda hoidjat ja kui lasteaeda koha said, kaalusid mitu päeva, et mida edasi teha, sest ei raatsinud hoidjast loobuda. Aga kohta ei saanud käest lasta, sest järgmine võimalus võib alles mitme aasta pärast tulla. Lastehoiuvärk on siin kreisi!
Rääkis, et see naine on kuskilt Euroopast pärit (nüüd tean, et Austriast), aga juba aastakümneid Kanadas elanud. Tuli siia omal ajal au-pair'iks, siis sai ise lapsed ja põhimõtteliselt ongi terve elu lapsehoidmisega tegelenud. Sõbranna ütles, et tal on mitmeid hobisid, vahel koob lapsele midagi, vahel toob ukulele ja laulab, hea meelega käib õues ja mängutoas. Olevat hästi soe ja armas inimene!
Kui küsisin, palju ta hoidjale maksab, rääkis muuhulgas sellise loo, et nad olid alguses tunnitasus kokku leppinud, aga kuu aega hiljem teatas hoidja, et ta tahab nüüd vähem. VÄHEM!!! Sõbranna oli vastu vaielnud, et eiiii, misasja! Aga hoidja ei olnud nõus esialgset summat võtma enam. Said siis lõpuks kuskile keskele kokku lepitud. Hoidja sõidab tuttuue Subaru džiibiga, rahapuudust tal ilmselt ei ole.
Igatahes võtsin temaga käbedalt ühendust (õnneks ta juba natuke teadis mind ja Oscarit mängutoast) ning saimegi ta endale! Ta on kuidagi niivõrd üdini normaalne inimene! Selline tunne nagu oleks pereliige või midagi. Leppisime kokku, et tuleb kaks korda nädalas kolmeks tunniks ja kuna ilmad on nii soojad ja mõnusad olnud, on nad siiani alati kogu aja kodust väljas veetnud (tema enda valikul). Käivad mängutoas ja liivakastis, kiikumas ja jalutamas. Hoidja saadab iga natukese aja tagant Oscarist pilte ja lapsel on kogu aeg suu naerul.
Nüüd on nii, et aegajalt broneerin talt lisavahetusi mitte sellepärast, et mul endal oleks rohkem vaba aega vaja, vaid sellepärast, et Oscarile ta nii väga meeldib. Tuleb koju, põsed punased ja nina natuke tatine ning vajub varsti magusasse unne, sest õues müttamine on teadagi väsitav! Ma ei tea, mida rohkemat ma ühelt hoidjalt üldse tahta võiks.
Nii et põhimõtteliselt leidsin ideaalse lapsehoidja ilma, et isegi otsinud oleks. Vot nii osav olen!
See lambist on selline asi, et sa andsid nö kosmosele pistellungi sisse ja lasid ta siis lahti - ja voila - kui vaja, siis oligi olemas. Ja tegelikult mulle õudselt meeldib selline võsatelegraafi värk. Ameeriklased ja teised suurrahvad ei saa sellest aru, neil territoorium suur ja igasugust rahvast, aga Eesti on piisavalt pisike. No kõik just kõiki ei tunne, nagu arvatakse, aga keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ... jne, ja foorumite ning samuse võsatelegraafi teel levib inf lausa välgukiirusel ja on palju adekvaatsem kui mingite firmade või agentuuride reklaamtekst. Pealegi kõik asjad sinna üldse ju ei jõuagi.
VastaKustutaNo ja kui nüüd sama asi teatud määral ka teil seal toimib, siis ma arvan, et sellele tasub panustada küll. Minu moto on: räägi inimestega, ja kogemus näitab, et kui sul midagi vaja on, siis räägi sellest kõikidele, sest iialgi sa ei tea, kes sind aidata saab :)
P-S. Kas see roosa asi seal vannis on vesi või mingi geel?
VastaKustutaVesi. Hästi natuke selle vanni põhjas ja lastele väga meeldib solberdada seal. Tavaliselt on ilma värvita, nad vist iga päev vahetavad seda vett.
KustutaMina olen siin kaugel Torontos üks peaaegu samasugune "kummaline proua", kes pooleldi varajasel pensionil olles, käib kaks korda nädalas üht väikest tüdrukut hoidmas 😊 Sest mulle meeldivad lapsed. Mu oma tütred ütlevad, et olen loodud vanaemaks. Paljud ei saa küll minust üldse aru, miks ma peaks oma vaba aega sellisele tüütule asjale kulutama. Aga lapsed on vahvad, annavad nii palju tagasi, ilma et sellest aru saaksid. Lisaks tunnen, kui palju rohkem oskan märgata ja rõõmu tunda ühest pisipõngerjast võrreldes selle ülikiire ajaga, kui mu oma lapsed väikesed olid.
VastaKustutaJaa, "räägi inimestega" on ka minu moto. Kui miskit vaja, räägi kõikidele. Ma praegu käin ja räägin kõikidele, kuidas kodust kolm nädalat autoga välja ei pääsenud, sest lumi. Järgmiseks talveks on lumesaha-inimese kontakt olemas, enam kui kindel.
VastaKustutaSee courtesy clerk'i teema toidupoodides, asjade kotti ladumine ostja eest - ma olen sellega tänaseks juba harjunud, aga mul läheb juba üheksas aasta emotsionaalselt soojas kliimas. Kusjuures iga kord, kui küsivad, kas vajan kraami autosse toimetamiseks abi, tunnen end jube vanana =)
p.s. Oscar tundub nii vahva laps!
Oscar on väga hästi välja kukkunud, jah! :)
KustutaMeil on ühes poes puldiga ostlemise võimalus (nagu Eestis Selveris). No taevas tänatud! Mulle ei meeldi, kui keegi teine minu eest asju kotti pakib (mul oma süsteem, et kodus oleks lihtsam asjad oma kohtadele panna) ja ebamugav on öelda, et nad seda ei teeks, nii et kui vähegi võimalik, ostleme puldiga poes. Teine variant on iseteeninduskassad ja no viimane variant on tavakassa.
KustutaMul on ka oma süsteem! Külmad asjad lähevad näiteks ühte kotti, et kui koju jõudes pole mingil põhjusel aega kõike kohe lahti pakkida, on kõik okei kui ühe koti sisu saab külmikusse laotud. Puldivarianti pole ma siin näinud, aga iseteeninduskassasid kasutan päris tihti. Nendega on ainult see häda, et tihtipeale on masinal mingi error ja siis peab teenindajat ootama, et see jälle oma koodi sisse toksiks, et ma saaks edasi tegutseda. Tüütu natuke. Ma olen mõelnud kojutellimise võimaluse peale ka, see on nii odav siin, et tegelikult ju võiks. Aga samas meeldib mulle värskeid asju ise valida, pole kindel, et ma nende valitutega rahule jääks.
Kustuta