Igatahes kulgeb ravi hästi ja mõne nädala pärast saab ta koju tagasi. Juua ei tohi aga enam mitte kunagi. Ma ta mehe käest juba uurisin, et kuidas see välja hakkab nägema, kas tema hakkab samuti karsklaseks? Külla tulnud sõbrad samuti ei joo? Kõik sünnipäevad ja muud üritused on rangelt kuivad? Aga kui nemad meile külla tulevad, kas meie võime klaasi veini võtta või oleks viisakam vahele jätta? Kui kaugele kellegi toetamine ulatub?
Neil on plaan, et esimesel (pool)aastal pole kodus tilkagi alkoholi ja mees ei joo. Edasi arvab mees, et päris karsklaseks ei taha jääda, aga naine leiab, et võiks.
Nonii, arutasime seda siin isekeskis. Mina leidsin, et pärast esialgset toetusperioodi (mis on elementaarne) võiks mees teha, mida tahab, sest temal ju probleemi pole. Matt ja ta sõber (mitte see, kelle naisest ma räägin) leidsid, et sõltuvus on haigus ja kaaslane peaks samuti karsklaseks hakkama. Et kui näiteks üks on heroiinisõltlane, ei saa ju teine end edasi süstida, muidu kihutab esimene kah kohe allamäge.
Tõsi! Samas on alkoholi puhul olukord veidi erinev, sest mõni joob klaasi veini kaks korda kuus ja rohkem ei tahagi, aga teine ei saa pärast esimest lonksu enam kunagi pidama.
Matt'i sõber tõi võrdluseks näite - tema vanemad on 40 aastat abielus olnud. Isale meeldis matkata ja kanuuga sõita, aga pärast emaga kohtumist jättis need hobid täiesti kõrvale, kuna ema on ratastoolis ja ei saa selliste asjadega tegeleda. Aga see on jällegi natuke teine asi, sest õnnetus, mis emalt liikumisvõime võttis, oli juhtunud juba ammu enne nende tutvumist. Seega tegi isa teadliku valiku.
Sõbral oli veel üks näide - tema õemees ei söö sibulat-küüslauku ja seetõttu ei tehta selles kodus kunagi sööke, kus üks neist kahest sees oleks. Vot see on minu meelest juba suurem ohverdus, mina isiklikult vist ei oskakski ilma sibula ja küüslauguta süüa teha!
Igas suhtes on tulude-kulude tasakaal. Kui tasakaal eripärade tõttu liigselt nihkesse läheb, ei hakkaks mõistlik inimene kokku kolimagi! Või koliks käbedalt lahku tagasi. No muidugi on neid, kes loodavad, et suudavad kaaslast muuta ja siis aastaid hiljem kurdavad, kuidas "nemad on endast kõik andnud". Suhe ei peaks olema võitlustander! Kui pidevast pingutamisest on higimullid otsa ees, siis äkki ei ole lihtsalt õige kaaslane?
Vanemaid ja sugulasi ei saa nagunii valida, isegi omaenda laste puhul pole alati kindel, kuidas nad välja kukuvad ja kas iseloomud sinu omaga sobivad. Nii et kaaslase võiks ikka mingi normaalse võtta!
No ja siis on paratamatud asjad. Õnnetused ja haigused. Sellisel juhul on loogiline, et tuleb elus korrektuure teha ja kaaslasele toeks olla. Aga ma ei tea, mille alla liigitada alkoholism? Justkui oleks haigus, aga samas ei ole ka. Täpselt samamoodi on mul keeruline kaasa tunda inimestele, kes pärast aastakümneid suitsetamist kopsuvähi saavad. Mida sa ootasid siis?
Igas suhtes on tulude-kulude tasakaal. Kui tasakaal eripärade tõttu liigselt nihkesse läheb, ei hakkaks mõistlik inimene kokku kolimagi! Või koliks käbedalt lahku tagasi. No muidugi on neid, kes loodavad, et suudavad kaaslast muuta ja siis aastaid hiljem kurdavad, kuidas "nemad on endast kõik andnud". Suhe ei peaks olema võitlustander! Kui pidevast pingutamisest on higimullid otsa ees, siis äkki ei ole lihtsalt õige kaaslane?
Vanemaid ja sugulasi ei saa nagunii valida, isegi omaenda laste puhul pole alati kindel, kuidas nad välja kukuvad ja kas iseloomud sinu omaga sobivad. Nii et kaaslase võiks ikka mingi normaalse võtta!
No ja siis on paratamatud asjad. Õnnetused ja haigused. Sellisel juhul on loogiline, et tuleb elus korrektuure teha ja kaaslasele toeks olla. Aga ma ei tea, mille alla liigitada alkoholism? Justkui oleks haigus, aga samas ei ole ka. Täpselt samamoodi on mul keeruline kaasa tunda inimestele, kes pärast aastakümneid suitsetamist kopsuvähi saavad. Mida sa ootasid siis?
Ajutiste ohvritega on lood teised, ajutiselt võib minu meelest ükskõik millest loobuda! Näiteks kui mul avastati rasedusdiabeet ja pidin suurema osa süsivesikuid kolmeks viimaseks raseduskuuks menüüst välja viskama, protesteeris Matt mingi hetk selle üle, et kodus ei ole saia. Aga vot sai on minu narkootikum! Ma ei saa krõbeda koorikuga pehmet saia koju tuua... ja seda siis mitte süüa. Pikemat diskussiooni sel teemal ei tekkinud, sest toidupoes käin ainult mina ja seega saia koju ei sattunud ning varsti oli laps käes ja sai laual tagasi. Matt elas kah kuidagi üle.
Keerulisem ongi vist siis kui tuleb millestki alatiseks loobuda. Eriti kui see ei ole õnnetu juhuse tagajärg, vaid kaaslase rumal käitumine. Või mis teie arvate?
Keerulisem ongi vist siis kui tuleb millestki alatiseks loobuda. Eriti kui see ei ole õnnetu juhuse tagajärg, vaid kaaslase rumal käitumine. Või mis teie arvate?
Minu laiendatud peres on alkohoolikud esindatud ja kui satume koos pühasid tähistama, sünnipäevadele vms, siis neile kes võtavad on ikkagi alkohol lubatud. Samuti on alkohol olemas nende samade alkohoolikute kodus kogunemiste puhul(neile, kes tohivad võtta). Õnneks on "haiged" seda tunnistanud ja teavad, et nemad ei või võtta, samas teistele takistusi ei tee. Usun, et teie peretuttavast emaga hakkab sama moodi olema, kui ta on läbinud ravi ja saanud mingi aja toibuda. Täiesti võimalik on, et alkohol ja (endised) alkohoolikud on samas ruumis ja sellest ei juhtu midagi kohutavat, samas ei peaks meespool igaveseks alkoholist loobma või ise salaja jooma hakkama.
VastaKustutaKuna alkoholism on sõltuvus, siis on ta samapalju ka haigus - sõltuvushaigus ja kui asi on ikka nii kaugel, et peab lausa pere või kainuse vahel valima, siis oleks vist teisel poolel ka targem 100% toeks olla. Tean paare, kus ühel poolel on samuti selline haigus ja seeõttu majapidamises ei tohi alkoholi leiduda. Küll aga pole teisel poolel keelatud nt sünnipäeval või muul koosviibimisel väike pits teha. Lihtsalt koju seda ei osteta, et toetada inimest, kellel on probleem.
VastaKustutaMeil on näiteks mitmed sõbrad, kes üldse alkoholi ei tarbi. Neil pole sellega probleeme, aga nad lihtsalt ei tarbi. Siis automaatselt nagu ise ka ei taha midagi juua nendega koos olles, muidu tundub kuidagi veider.
Minu isal diagnoositi peale jõule lõppstaadiumi kopsuvähk. Tal on parimal juhul aasta elada. Suitsetanud algklassidest alates. Ma vihkasin lapsena kui ta meie läheduses tossas ja vihkan suitsu/suitsetamist elu lõpuni kogu südamest. Kuid see mis toimub mu isaga, see õud ja kurbus, kaotada oma üliväga kallis isa, seda ei leevenda miski. Ja ometi ei ole ma elusees aru saanud või mõistnud neid inimesi, kes endaga seda teevad...ja nüüd mõistan veelvähem. Ma arvan ka, et KUI sa ise seda endale teed, siis tee üksi! Ehk et kui mees/naine ei joo/suitseta ja teine seda teeb aga püüab sellest vabaneda/ravida, siis ei pea kaaslane enda üks kord kuus veinist/õllest sellepärast loobuma, et sõltlasel oleks kergem. Sa pead ise tahtma loobuda ükskõik mis olukorras.
VastaKustutaMinu lähedasel diagnoositi samuti lõpustaadiumis agressiivne kopsuvähk. Vahetult enne jõule. Kahjuks elas ta vaid kolm kuud. Inimene, kes ei suitsetanud, käis alati nii palju jalgsi niisama (punktist a punkti b) ja looduses ka kui võimalus oli, sõi tavalisi kodutoite (mitte fabrikaate vms), aga selline äkiline asi. See on nii valus ja ebaõiglane, tegemist oli terve, elurõõmsa ja aktiivse inimesega, kes armastas teisi aidata. Ja talle anti vaid kolm kuud, et lähedastega hüvasti jätta - niipalju siis õiglusest maailmas. Võid olla ka suurepäraselt tervislik ja elada elu parimate kavatsustega, aga universumit ei koti, keerab ikka täiega.
KustutaAga soovitan kohe praegu öelda kõik, mis öelda on, oma isale ja anda talle kõik andeks ja vastupidi, sest ka minu lähedasel tundus ravi hästi minevat, ta isegi nüüd jalutas ja käis väljas jõuvarude piires, kõik tundus hästi minevat ja just seetõttu tuli surm nii ootamatult. Vähemalt polnud valusid ega oksendamist, lihtsalt nõrkus ja väsimus tavapärasest rohkem. Su isa nautigu, proovigu ja öelgu kõike, mida veel saab, et midagi kripeldama ei jääks. Vaid see on positiivne külg selle asja koha pealt, et antakse mingigi võimalus nö otsad kokku tõmmata.
Kaasa peaks loobuma. Tegin nii ja elu ongi parem ilma alkoholita - algul raske, age ise ei tahagi enam.
VastaKustutaKuna ma ise alkoholist ei hooli siis on minu jaoks loogiline see, et sellisel juhul kaaslane ka ei joo ja alkoholi majapidamises ei leidu. Viimati ei kuulunud alkohol eluks vajalike toitainete hulka ja lõõgastuda/tähistada saab ilma üsna edukalt. Aga oleneb muidugi ka sellest alkohoolikust. Kas ilmaolek on tema jaoks loogiline või peabki end pidevalt "joonel" hoidma ning neelud käivad iga klaasi nähes...
VastaKustutaNo ega sellest olukorrast ise aru ei saagi kui pole mdagi sarnast läbi elanud. Arutada ju võib kuid esmapilgul tunduvad blogija arvamused üsna must valged.
VastaKustutaKusjuures arvan et kui see naine poleks võõruturavile läinud siis mingeid laste jagamisi poleks olnud, nad oleks määratud isale, kuni naine ennast "parandab".
Sibula ja küüslaugu probleemi olen ise lahendanud nii, et segan selle juurde kõige viimasena ehk siis eraldan enne viimast segamist ilma maitseroheliseta koguse (mul üks sõbranna ei söö kumbagi) ning temal on siis eraldi kauss ühisest söögist (eraldi sööki talle ei tee). Poeg ei söö jälle üldse kala, temale teeme pere kalaroa (ise mehega armastame väga-väga kalaroogi)korral on alati sama lisandite kõrval tükk liha. Alkoholismi puhul on üks nipp koju mitte rohkem alkoholi osta kui selleks üheks õhtuks, siis ei lähe ka asi käest ära, a´la 6 täiskasvanut ja kui arvestada, et 2 pokaali inimese kohta, siis 3 pudelit veini, sel juhul peaks ka see lisapokaal jätkuma kui vaja. Ma ise arvan,et kui oleks sõltlane kodus, siis ma kodus ka alkoholi ei jooks ega tooks ka, sest põhjuse, miks pudel avada, leiab alati.
VastaKustutatead, mulle siia paistab, et isegi selle probleemi niiviisi püstitamine - "omg, kas ta tõesti peab LOOBUMA ja ei tohi enam KUNAGI juua?" näitab mingit teatavat... sõltuvust. võitlustander? higimullid otsaees? kaaslase defineerimine "normaalseks" selle alusel, kas tema seltsis saab viina võtta?
VastaKustutama arvan, et kui see mees ise ei ole alkohoolik, siis pärast ajutist - pool aastat? aasta? - alkoholita elamist ei tundu samamoodi jätkamine talle enam mingi probleemina. kui aga tundub nii suure probleemina, et lahkuminek lahendusvariandina kerkib, siis... no kuidas muidu seda interpreteerida kui alkoholisõltuvus? õnneks ta teab kedagi, kes teab head võõrutusravikliinikut :)
kuidas sa seda ise näed - kui nüüd selgukski nii, et teile seal peres klaasikest veidi enam kunagi ei pakuta ja kõrtsi nad teiega ka ei tule, kas see oleks sõpruse lõpp?
kui sul avastataks gluteenitalumatus ja Matt ei saaks enam kunagi sooja lõhnavat krõbeda koorikuga saia koju tuua, oleks ainus lahendus lahkuminek?
ei plaaninud anonüümset kommentaari jätta, kogemata läks nii!
KustutaAga ma ei öelnudki, et kui see sõber naisele toeks olles enam kunagi juua ei tohiks, siis pigem läheks lahku. Paljusid muid asju ka ei öelnud, vähemalt mitte nii katastroofilises toonis nagu sulle tundus :) Arutlesin lihtsalt! Igaks juhuks mainin, et ise olen nii väike alkoholitarbija, et pole isegi mainimist väärt, aga vot täielikult loobuda jällegi kah ei tahaks.
Kustutaokei, see kukkus tõesti katastroofiline välja:) ma tegelt ka tahaks kaasa arutleda, nii et ma proovin uuesti.
Kustutamumst siin on kaks eraldiseisvat teemat, üks on ohvrite toomine suhtes ja teine on alkohol.
jah, kui olukorda saab juba iseloomustada kui enda sundimist, ohvrite toomist või pidevat pingutamist, siis, olen nõus, oleks mõistlikum see suhe lõpetada. ja ma ise ei teaks küll lubada, et oleksin neiks tegevusteks pikalt valmis isegi juhul, kui teist poolt on tabanud õnnetus või haigus ja see pole kuidagi tema süü... Tuleb lihtsalt loota, et isegi, kui, ütleme, olen kirglik matkaja ja kohtusin oma kaasaga matkal ja koosmatkamine on meie suhte suur ja oluline osa, siis juhul, kui üks meist peaks sattuma ratastooli, leiame vast ikka, et armastasime teineteist ka inimeste, mitte ainult matkajatena, ja leiame piisavalt põhjuseid ja viise edasi koosolemiseks. aga kui ei leia ja selgub, et ma ei suuda seda meest siseruumides taluda, siis... pole ju mõtet enam.
aga alkoholi kohta mõtlen ma hoopis seda, kuidas ühest küljest joomine loomulikult on inimese enda valik; aga asi, mis inimeseti erineb, on organismi taluvus ja ka see, kui lihtsalt tekib sõltuvus. seega kaks inimest võivad teha sama valiku ("joon täna pool pudelit veini"), aga tulemus on kas lühikeses või pikas plaanis erinev. siin toodi sisse suitsetamise ja kopsuvähi teema ja see on üsna ühene - kõik teavad, et suitsetamine tekitab kopsuvähki ja seda teha ei ole mõistlik. üldse. keegi ei käi kellegi kallal norimas "mis sa oled rase või, et suitsu ei taha? ühe ikka võid teha!". aga... kas natuke-joojad sellele mõtlevad, kuidas üldse-mitte-joojatega just sdea kogu aeg tehakse?
ehk siis... mida peab tegema inimene, kes võibolla teab ja võibolla ise ei teadvustagi, et tema ei peaks kas üldse või teistega sama palju jooma, sest temast saab niiviisi alkohoolik; aga kelle ümber on normaliseeritud "paar klaasi veini ikka võib, sellest ei juhtu kellelegi midagi"?
mis ma tahan öelda, on vist see, et minul on (endise) alkohooliku suhtes rohkem kaastunnet kui ise end kopsuvähki suitsetanu suhtes, ja ma teeksin sõbra või abikaasana kõik, et teda aidata. ise üldse mitte joomine (eriti kui nagunii väga vähe jood) on NII lihtne, aga võib olla nii abiks. mitte ainult sellele ühele inimesele, vaid kõigile, kelle jaoks tegelikult ei ole hea alkoholitarbimise normaliseerimine.
Kuule, palju parem arutelu! Nii tore, et sa ikka tagasi tulid ja uuesti sõna sekka ütlesid.
KustutaOn kaks eraldi teemat, jah. Suhtes kannatamise teemal oli mul hiljuti ühe sõbraga väga hea arutelu ja korra mõtlesin, et kirjutan sellest kah, aga liiga pikaks oleks läinud. Nii et kannatamise teema polnud tõesti ainult alkoprobleemiga seotud. Lühidalt öeldes peaks inimesed natuke teadlikumalt kaaslast valima ja mitte jääma suhtesse, mis neile rahulolu ei paku. Igaühe jaoks on kuskil keegi ja võib-olla peabki mitu konna enne läbi suudlema kui printsi leiad.
Matkamisteemas ei saanud mina näiteks aru, miks sõbra isa poleks võinud aegajalt matkamas edasi käia. Igaüks peakski tegelema sellega, mis neid õnnelikuks teeb, siis on ka suhe õnnelikum. Aga samas on selle sõbra isal nii palju hobisid, et ju polnud eriline ohverdus sportlik pool ära jätta ja nende asjadega tegeleda, mille jaoks polnud vaja kodust välja minna. Neile järelikult sobis, nad on nüüdseks terve elu koos olnud ja neli last suureks kasvatanud.
Aga see "siseruumides talumise" mõttekäik on sul väga huvitav. Ühegi minu lähedasega pole õnneks suuri õnnetusi juhtunud, aga ma olen vahel mõelnud, et see poleks ainult "heas ja halvas" kellegi kõrvale jäämine, siin on nii palju rohkemat mängus. Kui inimene ise oma muutunud seisundiga kuidagi hakkama ei saa ja lõpuks kellekski teiseks muutub, läheb suhe ju paratamatult katki. Raske teema. Ma väga loodan, et ei pea sellega kunagi silmitsi seisma.
Muide, Kanadas ei usutle keegi kui otsustad mitte juua. See oleks siin äärmiselt ebaviisakas. Keegi ei küsi põhjuste kohta ja keegi ei suru, et võta ikka (või et võta veel). Ja see on hea point, et suitsetamise osas ei survesta keegi ka Eestis. Ma polegi sellele kunagi nii mõelnud!
Aga selles konkreetses suhtes, kus naine nüüd enam juua ei saa, on tegelikult mitu tahku, millest ma rääkida ei saa. Neil oli enne suhte tõsisemaks muutumist selge kokkulepe millegi suhtes ja hiljem selgus, et naine oli lihtsalt valetanud. Nii et mees juba pidi millestki tema jaoks olulisest loobuma. Ilma selleta oleks karsklaseks hakkamise idee ilmselt natuke lihtsam, aga praegu saan väga hästi aru, miks mees tunneb, et ta ei taha järjekordset suurt ohvrit tuua. Seda enam, et kogu kodune elu ja laste eest hoolitsemine on nagunii ainult tema peale jäänud (lisaks tööl käimisele). Tulude-kulude tasakaal on lihtsalt nii paigast ära, et iga väiksemgi asi mõjutab nende suhet praegu, suurtest rääkimata.
Meil on kuidagi nii läinud, et mees minu raseduse ajal ei joonud ja otsustas,et ei joogi enam üldse. Mul ka nüüd üksi imelik juua, seega, meil keegi ei joo :D Probleem on sellest muidugi neil, kes joovad, et mis põhjusel me siiski ei joo, tundub kahtlane jne
VastaKustutaMina arvan, et kui abikaasa on sattunud tugevasse alkoholisõltuvusse ja siis sellest välja rabelenud, siis võiks teine ennast nii palju ohverdada, et mitte enam kodus alkoholi hoida. Kui kodus on alkohol olemas, siis nõrkushetkel on libastumine oluliselt tõenäolisem. See saia näide oli sul väga hea. Sellel, kes ei tohi kunagi saia süüa, oleks väga raske, kui teine iga päev pehmet saia koju tooks. Nii et mina olen absoluutselt kindel, et antud olukorras mittesõltasest abikaasa peaks ohvri tooma. Üritustel las joob, kui oskab juua ;) aga kodus ei tohiks neil enam kunagi alkoholi olla. Ühise õnne ja laste pärast.
VastaKustutaNeil siiamaani ka polnud alkoholi kodus (kui need kappi peidetud viinapudelid välja arvata).
KustutaTäiesti nõus. Nõrkushetkedel kergem kui ei ole alkoholi kodus.
VastaKustuta