Kui Ossu kella kümnest oma esimest lõunauinakut alustas, läksin samuti voodisse. Kaks tundi hiljem olin nagu uus inimene! Nii kummaline, kuidas terve öö ei pruugi üldse mingit tulemust anda, aga paar lisatundi päästavad päeva.
No ja siis tänane öö - magama läksin liiga hilja, öösel ärkas Oscar tervelt kaks korda (erakordselt palav oli ja huvitaval kombel on ta suviste ilmade kiuste kuskilt nohu hankinud), hommikul jälle seitsmest püsti, aga ma olen täiesti puhanud! Mingit loogikat pole magamise pikkuses...
Palavuse vastu otsustasime nüüd lasta konditsioneeri paigaldada. Naabrid panid endale eelmisel aastal ja teistel naabritel oli juba varasemast. Juulis-augustis on siin nagu leilisaun, mitte ühtegi jahedamat päeva pole ja ühtki pilve ei eksi suve jooksul taevasse. Sellepärast on meil endiselt elutoas-köögis need ribakardinad, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi, ilma nendeta oleks kuumade ilmadega toas pesueht kasvuhoone.
Rääkisin Matt'ile juba detsembrist saadik, et hakkame konditsioneeri-teemaga tegelema (hakkame on selles kontekstis hakka, sest meestetöö ju), tema vastas muudkui, et "jajah". Iga kuu tõin teema korra üles ja Matt ütles "jajah". Kuni mais vastas: "Nüüd on juba hilja ju! Miks sa varem ei öelnud?!"
Mul on tõesõna selline tunne, et mehed ja naised on erinevatelt planeetidelt.
Igatahes küsis paarist kohast hinnapakkumised ja selgus, et polegi hilja veel, jõuavad enne suurt kuumust ära paigaldada küll!
Järgmise asjana suutsime (mis on siinses kontekstis pigem ikka suutsin, aga kellele seda liigset täpsust ikka vaja on) ära kaotada katlaruumi võtme. Kui töömehed käisid asju üle vaatamas, oli Matt tööl ja võtmega majandasin mina. Ma tean täpselt, et panin selle konksu otsa tagasi. Aga konksu otsas seda enam ei ole. Müstika. Mitte keegi teine pole vahepeal garaažis käinud, konksu all passivad kummikud raputasin ka juba igaks juhuks läbi, kõik muud kohad on samuti üle vaadatud - ei ole.
Kuskil on varuvõti, aga keegi ei mäleta, kus. Õnneks on garaažis kaamerad, eks peab salvestiselt vaatama, kuhu ma selle võtmega siis kõndisin? Panin ju konksu otsa? Täpselt tean, noh!
Sellel pildil on äsjakoorunud linnupojad. Aianduspoes oli ühe poti kõrval suur silt, et inimesed teaksid seda mitte liigutada. Töötajad rääkisid, et igal aastal teevad väikesed linnud nende välialal olevatesse pottidesse paar pesa ja hauvad seal pojad välja. Need konkreetsed olid eelmisel päeval koorunud ja linnuema sädistas natuke murelikult sealsamas kõrval. Nii armas. Ma pean nüüd iga päev poes käima, et näha, kuidas beebid kasvavad.
Mul on aianduspoodidega täiesti omamoodi (sõltuvus)suhe. Sisse astudes kunagi korvi ei võta, sest "ma ei osta seekord midagi". Siis kõnnin kolm tiiru peale ja "ahhhhh, ma tahaks seda ja seda ja seda ja lilli ka" ning lõpuks vaarun ikka terve käruga välja.
Külvasin istutuskastidesse seemneid, eksole. Panin hästi loogiliselt, et "need võtavad rohkem ruumi ja need teised vähem, siia äärde panen üldse lilled, sinna teisele poole terve rea herneid". Noh ja mis sai - sittagi ei mäleta! Herned, kurgid ja astrid tulid kenasti üles. Astreid ma muidu ära ei tunneks, aga kuna neid sai pool kastitäit külvatud, siis lihtsalt tean. Mingid muud asjad on kah üles tulnud, aga kurkide vahele. Ma ei külvanud ometigi midagi kurkide vahele, halloo! Nii rumal ikka ei saa olla. Aga umbrohi nagu ka ei ole. Meil on nii uus muld, et selles peaaegu ei olegi umbrohtu. Ja ainult kurkide vahel seda leidubki, nii et kahtlustan, et ikkagi panin need sinna ise. Kusjuures üldse ei mäleta, mida kõike külvatud sai! Maitsetaimi ja... noh, igasugu asju veel. Aga nüüd on juba mitu nädalat möödas ja osades kohtades on tühi plats, midagi ei tulnud üles. Äkki tuleb veel? Ja kurgid on selle mingi-muu-asjaga üheskoos, mis ei ole tegelikult üldse hea mõte.
Nii et ostsin poest mingeid taimi lisaks, sest lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ma ei tea, mis Tootsi peenar sellest lõpuks kokku tuleb kui need seemnest pandud asjad ka ikka lõpuks kasvama peaks hakkama. Pean endale kuskile kirja panema, et ei hakkaks järgmisel aastal seemnetega üldse jamama, ma nii kõva aednik ilmselgelt ikka ei ole. Pealegi on taimi istutada palju vahvam.
Ahh, suvi on nii tore!
Meil oli koolis ilus suur aed ja ühel aastal sain ma sinna väikese tööotsa peale, nimelt neid silte üle värvima, mis iga peenra otsa käisid, valged ja mustaga peale kirjutatud eesti ja ladina keeles liiginimi. Hiljem lugesin paari kaktuseraamatut ja seal olid lillepottidesse pandud pisikesed plastikust lõigatud värvilised sildid, samuti peal (enamasti) ladinakeelsed nimed, sest ei eesti ega vene keeles (vene autorid olid) pole enamikul kaktustest nimesid, ja üldiselt kaktusemaailmas käibivadki ladinakeelsed nimed, sest liike on meeletult, ja kui veel hübriidid ka tekivad, siis...
VastaKustutaSildid, mida mina värvisin, olid sellised umbes 1.5 cm paksused ühest otsast teritatud, umbes 20-30 cm pikkused ja 5-7 cm laiad liistud, aga võib panna ka lihtsalt pulgad, mille küljes neljakandiline vineeritükk. Ja võib panna ka paksemast plastikust (nii umbes 5 mm) lipikud, aga need kipuvad ära pleekima. nimi on soovitav kirjutada veekindla markeriga. kui teil seal on aga vareseid või harakaid, siis võid valmis olla selleks, et need võidakse välja kiskuda, siis on vast parem, kui need lipid on suuremad ja raskemad.
Võid muidugi ka joonistada oma aiamaa ja peenrakastide plaani ja teha sinna jaotised vastavalt sellele, kuhu ja mida külvad, ja siis kirjutad, et kell 2 on hernes, kell 4 on kurk, kell 8 on astrid ja kell 10 on tageetesed ja keskel päevalill või maasikas või redised. Plaan on ka sellisel juhul vajalik, kui linnud või pesukarud või opossumid su sildid välja kakuvad ja minema veavad.
Jaa, mõistlik oleks küll. Aga ma mõtlesin, et nii loogiliselt panin ju, küllap hiljem lihtsalt kasvavad suureks ja ongi kõik. Pakkides on väikesed plastikust infotulbad, mille saab mulda pistma, aga mina ilmselgelt ei pistnud. No ja nüüd siis nuputa... Omad vitsad peksavad nagu öeldakse!
KustutaMinu sildid on jäätisepulgad. Marker ei pleegi ja varesed pulki välja ei kisu. Ning jäätist võib ohjeldamatult süüa kuna pulki on vaja.
VastaKustutaJah, jäätisepulk on hea mõte.
VastaKustutaOi jah, ma tean täpselt, mida Sa aianduspoodides tunned. Ma annan ka endale alati aru, et rohkem lilli ja taimi ei ole mulle vaja ja ikka tassin ma iga jumala kord mõned endaga koju kaasa. Seemnete külvamisega on ka sama lugu... neid maha pannes olen täiesti kindel, et ma mäletan, kuhu miski sai, aga tegelikult läheb see kõik üsna ruttu meelest ning siis tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, kas ja mis idanema hakkab :)
VastaKustutaMingid postitused kaovad hetkel, nagu see ujuva karu lugu. Ega mitte blogiauhindade pärast?
VastaKustutaEga see enam ka reisiblogi ka pole enam tglt. Ja see pidev kustutamine pole ka nii enam "eluline ja siiras".
Blogiauhindadel on "elu välismaal" ning "reisiblogid" alati ühe kategooria all koos olnud. Seda, et minu blogi ei ole "reisiblogi", olen ma alati öelnud, "elu välismaal" blogi see ju ometigi ju on?
KustutaLühikesed kaherealised "uudisnupu" stiilis postitused olen alati hiljem ära kustutanud, sest tahan blogi hoida pikemate juttude jaoks. Mis ei tähenda, et ma ei võiks omaenda blogis aegajalt mõnd huvitavat pilti või uudist jagada.
Imelik on see ikka. Aga eks sa ise tead.
VastaKustutaMis täpsemalt imelik on?
KustutaNo sinu blogi on rohkem eluline blogi. Kodune elu, elu lapsega, perekonnaga, jne. Kunagi oli elu välismaal.
VastaKustutaKunagi kirjutasin rohkem tööst ja sõpradest, nüüd lapsest ja kodust, aga Kanada iseärasusi olen küll kogu aeg sisse toonud. Elu välismaal ei olegi päris nagu reis, et täitsa iga päev midagi ainult sellele kohale iseloomulikku juhtuks. Teistes "elu välismaal" blogides samuti ju ei juhtu.
Kustuta"Eluline blogi" ei eelda, et see oleks tingimata pereblogi. Eluline ongi see, mis kellegi blogis parasjagu toimub, ka vallaliseelu võib "eluline" olla, miks mitte. Ainult sel põhjusel, et vahepeal pere lõin, ei näe ma vajadust oma blogi teise kategooria alla kolida, välismaal elame me ju ikka edasi ja välismaajutte vahendan endiselt iga kord kui midagi vastavat avastan.
Jah, milleks viriseda. Mulle meeldiks ka rohkem neid "vällamaa värke" lugeda, aga kuna ma ise ka olen "kirjaneitsi", siis tean ma hästi, et kirjutada ja veel mõnusalt kirjutada saab üldselt vaid sellest, mis sind ennast erutab, mis su tähelepanu paelub või muidu südamelähedane on. Elik - kui on olukord, et "no ei dule vaimu bääle", siis nii lihtsalt ongi. Ega see pole mingi kontrolltöö või dissertatsioon, et saaks linnukese kirja ja minekit. Otse sulepeast imeda midagi võivad ehk palgalised sulesepad, aga eks siingi peab mingi teatud "jumalik vahetalitus" olema, ehk siis elu ise, sest tühjast kohast ei sünni midagi.
KustutaNt vanasti koolis sobisid mulle just vaba teema kirjandid, kus võisin suvalise pealkirja keerata täpselt endale sobivas suunas. Aga kui ma ei salli "Tõde ja õigust" ja pean Tammsaaret tüütuks targutajaks, no selle ma ütlengi ühe lausega ära - mis kirjandit ma siis suudaks veel kirjutada teemal "Laste tööharjumused Vargamäel" või "Krõõt ja Mari - naised Andrese elus". Ei huvita, ei koti, ei taha. No ehk saaks - aga see pole siis kirjand, vaid kurat teab mis - endal vastik kirjutada ja teistel vastik lugeda.
Blogi on rangelt vabatahtlik ja kuni sa igasugu "staarblogijate" või säendsete kombel ei pea kaupa reklaamima (pole neid lugenud, aga räägitakse), siis kirjutadki oma rõõmuks ja loodetavasti ka oma lugejate rõõmuks. Ja lugemine on täpselt niisama vabatahtlik. Võib ju küsida - viisakalt - et äkki kirjutaksid ka sellest ja tollest, aga viriseda, et äää, miks ei ole seda ja toda, ja veel nõuda - kamoon!
Minu arust võiks tänulik olla, et selline tore blogi olemas on ja et autor ikka meid sellega rõõmustab. Kui enam rõõmu ei ole ja tüdimus haigutama ajab, siis selle kohta on olemas klassikaline soovitus - rist paremas ülanurgas.
Jaa, just!
KustutaJaa, just! Rist tuleb, kui nii kohe soovitakse. Loomulikult. Seekord hääletasin aga kui kohe nii virisejaks nimetakse siis olgu. Ega peale Cax Murka siin keegi ei esinegi.
Kustuta"Jaa, just" käis kogu Murka kommentaari kohta, mitte ainult ristist kinnipaneku kohta.
KustutaEsiteks - "väljamaa värki" on mul endal kihvt kirjutada ka, mitte ainult teil lugeda. Hea meelega kirjutaks rohkem kui juhtuks rohkem. Viimase kuue aasta jooksul on lihtsalt paljud asjad juba ära juhtunud, eks sellevõrra tuleb neid jutte võib-olla veidi vähem kui vanasti.
Teiseks - sulepeast imeda ma lugusid tõesti ei oska, pean ootama, et "vaim peale tuleks". Vahel tuleb mitu päeva järjest, vahel on pikem paus. Õnneks on blogi täitsa puhtalt minu enda hobi, ei müü ma siia reklaami ega kohustu muul viisil kellegi ees kindlatel teemadel või kindla graafikuga kirjutama.
Kolmandaks - mulle meeldis samuti koolis vabal teemal kirjutada, aga õnneks andis eesti keele õpetaja alati vähemalt kuus-seitse erinevat teemat, sealt midagi ikka leidis. Mis viib meid neljanda punkti juurde:
Neljandaks - võib vabalt küsida, et kirjutaksin mingil teemal, mis huvitab. Ka kommentaarid on mõnikord nii põnevad olnud, et saan sellest ainest ja kirjutan postituse. Muuseas, ma ei eelda, et lugejad minuga tingimata samal arvamusel oleks, vahel tuleb hea arutelu just eriarvamustest. Ja vabalt võib olla, et ma olen milleski eksinud vms - kriitika mõtlen alati tõsiselt läbi, võib-olla on sellest midagi õppida. Aga samas see, mida oma blogiga teen, on ikkagi minu valik. Selles mõttes ei saanud ma aru kommentaarist, mis väitis, et "pidev kustutamine ei ole eluline ja siiras". Esiteks kustutan väga harva ja seekord võtsin vahelt ära praami eest läbi ujunud karu uudise, mis ei olnud teab mis oluline nupuke ega muutnud mu blogi vähem "eluliseks ja siiraks" (millena ma muide ennast kunagi reklaaminud ei ole).
Ja viiendaks - lugemine pole tõepoolest kohustuslik, blogisid on nii palju, et igaüks leiab omale meelepärase. Kui siinsed jutud kellelgi närvi mustaks ajavad, on ju kõigile osapooltele lihtsam kui see ristist kinni panna ja midagi sobivamat lugeda. Virisejaks pole mina küll kedagi nimetanud, maitse üle ei vaielda. See on täitsa okei!
Seega just nii - aga kõik viis punkti, mitte ainult viimane.
Nojah, eks ikka mina see peapahandusekott :)
VastaKustutaVäike semantiline ääremärkus. Psühholöogid tänapäeval soovitavad kritiseerida mitte inimest, vaid tema tegu. No et muidu täitsa ok inimene, aga vaat seekord läks natukene vasakule või nii. Et teinekord ära tee. No kes ongi põmm ja teeb alati, sellega pole muidugi miskit tettä, aga kõik ülejäänud. Aga oo paraku - eesti inimene kipuv võtma ikka nii, et tema on, mitte tema tegu ei ole. Umbes, et kui korra tegid, siis oledki see ja teine ja kolmas - no tegelikult ei ole ju. Ma ei saa ju ka endale tuhka pähe raputada ja Mea culpa carjuda, kui see tegelikult nii ei olnud.
Jah, ma tunnen paari tõelist viripotti, kes tõesti virisevadki iga asja kallal, aga ma sugugi ei arvanud, et see konkreetne lugeja nende hulka kuulub. Küll aga tundsin ma end häirituna, kui sedasi naaksuvalt autorit rünnati - praktiliselt mitte millegi eest.
Jah, ma olen ka tähele pannud, et teisi kommenteerijaid on väheks jäänud. Olen seda mujalgi märganud ja ilmselt võin siis oletada, et minu postitused peletavad inimesi eemale? Kui see nii on, siis on muidugi natuke kurb, ma sugugi ei tahaks siin üksi soleerida, aga samas - arvamust avaldada võivad ju kõik (loodetavasti viisakaks jäädes). Kas nad aga siia tagasi tuleks, kui mina enam ei kommenteeriks - no seda ma miskipärast ka ei usu. Ja üldse ilma kommentaarideta jääda oleks ka natuke kurb või nii. Inimene ikka tahab tagasisidet, või noh, on ju kena, kui seda on.
Igatahes ma vabandan, kui keegi tunneb, et tal minu tõttu siia enam asja ei ole, aga selle eest vabandada, et ma hingan ja elan - nii, kuidas oskan ja paremaks pean, ma küll ei kavatse.
Kommentaaride hulk oleneb rohkem postitatud teemast, mulle tundub. Mõni teema kutsub rohkem kaasa rääkima, mõni vähem. Lugejanumbrid on tegelikult aastate jooksul kogu aeg vähehaaval ülespoole läinud.
KustutaTore et te kahekesi siin vestlete, muud " ebasobivad" kommentaarid kustutakse kohe. Kahju kunagi oli tore blogi ja mitte nii..kuidas öelda mkhm.
VastaKustutaJah, kustutasin sinu kommentaari, mille sisuks oli midagi sellist, et "aga kuuendat punkti ei tulnudki või, Anul oli vist kehv päev?"
KustutaMa ei väsi kordamast, et viisakas arutelu ja ka kriitika on siin alati teretulnud, aga enda valimatuks väljaelamiseks tuleb sobivam koht leida. See on minu virtuaalne kodu ja täpselt nagu ma oma päris koju ei lubaks kedagi, kes seinale kakase näpuga triipe tõmbaks, ei luba ma neid ka oma blogisse.
See oli ilmselt enne seda, kui sa lambist naaksuma kukkusid. Ebaviisakus on tõesti ebasobiv.
VastaKustutaNo ja see on siis "elu välismaal" blogija, totaalselt ebastabiilne, kustutab kommentaare, vestleb ainult ühe lugejaga. Eks see ka kohe kustub.
VastaKustutaHahaha jälle see anonüümne hull tagasi või?
VastaKustutaHahaa iga oma arvamust esitaja mis blogijale ei meeldi on hull? Väga huvitav "unknown" anonüüm.
VastaKustutaIga arvamuse esitaja küll mitte.
Kustuta-Kadri
Et kohe hull? Kohe diagnoos olemas?
VastaKustutaNo siin näeb läbilõiget antud blogijast. Minu arust veel psühholoogi haridusega,vist?
Kui argumente enam pole siis vastatakse et "sitase näpuga" kirjutatakse, suvaliselt kustutakse, igasugune kriitikameel puudub.
Piret
Piret
Ma ei suuda aru saada, mis jama siin lahti läheb igal aastal enne nende õnnetute blogiauhindade jagamist. Nagu Anu blogi võtaks kellelgi leivapalukese käest või ei saaks see eriti õel kommenteerija ise muidu mingit tähelepanu. Täiesti arusaamatu suhtumine, tuhandeid blogisid ju mida võib täpselt vastavalt oma maitsele lugeda. Ise loen ainult kahte blogi, Anu blogi meeldib väga, huvitabki just kuidas on see nii õelda tavaelu Kanadas ja kommentaare üldse muidu ei kirjuta, kuna kirjutamine ei meeldi ja noh ega ei viitsi ka ja aega ka vähe. Aga sellisest anonüümsest õelutsemisest ma küll aru ei saa, võiks ju Delfis kommenteerida või seal ei paista piisavalt silma teiste omasuguste seas.
VastaKustutaIgatahes jõudu Anu ja ootame uusi postitusi.
Aitäh! :)
Kustuta