Oscar pidas end igati ontlikult üleval. Lennuk ei olnud õnneks täis, nii et ta sai oma koha, seega tõmbasin talle rihma peale ja kuna autos käib ju samamoodi, ei tulnud ta selle pealegi, et püüda midagi peale istumise teha. Minu õnneks! Lihtsalt nokitses seal oma väikese auto kallal kogu see 15 minutit, mis kohalejõudmiseks kulus. Täielik musterlaps!
Aga sellel, et ma tavaliselt Vancouveris ilma lapseta käin, on ikkagi sulaselgelt põhjus. Ei oska ta lugu pidada kohvitamisest ega poodlemisest. Sünnipäeval oli muidugi tore ja teistel lastel on sellepärast vahva külas käia, et neil on ju täitsa teistsugused mänguasjad! Ja õues hoopis teistsugused porilombid. Ja rabarberikooki sai. Sõi kohe sellise koguse nagu kodus üldse süüa ei antaks (rabarberikooki muidugi väga ei anta kah).
Õhtuks oli Oscar nii kutu, et kärus istudes pilk juba täitsa seisis. Laupäevaõhtune metroo oli ikka elamus omaette, vähemalt mul endal oli põnev. Teisi väikelapsi igatahes sellel kellaajal kesklinna poole ei sõitnud.
Hotellides oleme viimase aasta jooksul palju peatunud ja sellepärast tean, et neil on siin beebidele ainult reisivoodeid pakkuda, kuskil ei anta täissuuruses võrevoodit, mida ma Eestis näinud olen (kus ma seda näinud olen üldse? mõne teise blogija piltidel?) Reisivoodid on Oscari-sugusele rabelejale liiga kitsad, tal on vaja end öö jooksul miljon korda pöörata ja nii väikesel alal lihtsalt ei mahu! No ja siis ta ärkab iga pööramise peale üles, sest kogu aeg jääb sein ette. Päris voodisse ei saa panna, sealt kukuks maha. Nii et olen viimased korrad talle lisatekkidest põrandale aseme teinud ja see töötab väga hästi.
Seekordne hotell asus mu endise kodumaja vastas (parempoolne rohekate klaasidega) ning juhuslikult oli tuba 14ndal korrusel nagu toonases koduski ja täpselt "vanade" akende vastas. Nostalgia!!! Vanasti nägin kodust sedasama hotelli ja õhtust tubades sagimist, nüüd silmitsesin oma vanu aknaid ja kogu seda ümbrust, mis juba nii tuttavaks on saanud.
Kuus aastat tagasi oli kõik nii uus ja põnev, üldse ei teadnud, mis saama hakkab ja kuidas elu läheb. Nüüd on siin mu kodu ja mul on omaenda pisike kanadalane.
Hommikul haarasin selle kanadalase kaasa ja läksin kunagisse lemmik-kohvikusse oma kunagist lemmik-võileiba sööma. Jälle selline nostalgia, et hoia ja keela! Seejärel võtsime suuna lähimale mänguväljakule, kus ma - tadaaa - mitte kunagi varem käinud ei olnud! Polnud nagu põhjust, eksole.
Ja hiljem käisin veel sõbrannadega mere ääres jalutamas, kus Oscar muuhulgas üht tädi täiesti süüdimatult kannist krabas (tuterdas ja korraga läks tasakaal ära, aga keegi polnud talle öelnud, et isegi hädaolukorras pole viisakas võõra tädi tagumiku järele haarata). "Kannatanu" sai paraja šoki ja hüppas sellise näoga ümber, et Oscar oleks ilmselt kohe vastu lõugu saanud kui ta... lõuad nii madalal poleks asunud. Piinlik lugu! Aga õpetlik.
Linnaelu ja suured seiklused väsitasid lapse täitsa ära ja lõpuks ei tahtnud ta enam kärus püsida ega croissant'i süüa. Sõbrannadega kolme peale hoidsime teda äralennu eel ohjes, aga ikka oli seda kõike kuidagi liiga palju. Ma pole teda nii hüperaktiivsena veel näinudki! Lend läks üsna kenasti, aga Oscar pidi seekord vahetpidamata midagi näppima, et suuta koha peal istuda ja te ei kujuta ette kui palju vidinaid selleks 15 minuti jooksul kulub! Käiku läksid mu päikeseprillid, pangakaardid, käekell, ehted ja kõik, mida võis istmetaskust leida. Pluss tema enda kaks väikest autot, mille olin kohmanud käekotti tõsta. Iga minuti tagant tuli uus asi anda. Aga koju me jõudsime!
Laps sõi kahe suupoolega keedetud porgandeid, magas pika pärastlõunase une ja oli õhtuks täitsa endine ja normaalne tagasi. Maaõhk mõjub ikka hästi! Kuigi linnas oli väga tore.
Nii toredad "riisiterakesed" lapsel suus :)
VastaKustutaKohvikutest ja nostalgiast rääkides - Tartus Raekoja platsis oli nõukaajal üks sihuke keldris asuv söögikoht - pontšikubaar, kus olid lastelauad, tahulise klaasi sees piimaga kohv ja suured kuumad sõõrikpontšikud. No ega laps üle kahe süüa ei jaksanudki, ja see soe piimakohv ka - tollal oli see nagu midagi erilist. Vahel käisime raekoja taga mingis piimasaalis või mis see oli, kus müüdi korpe, aga need olid liiga kuivad ja päike paistis vastikult palavasti läbi maani klaasakna sisse, aga vot see hämar jahe keldrikohvik ja need eksootilised pontšikud - unelm tollal!
Ma kujutan ette seda pontšikulõhna!!!
KustutaEe ... mis püramiide see Oscar seal ehitab, taguots upakil? :D Ja miks tal sel sõbrannadega pildil teine püksisäär üleval on (kui see nüüd on tema)?
VastaKustutaSee sinine kleit on väga ilus :)
Hommikune ringutamine :)
KustutaPüksisääred elavad täitsa oma elu olenevalt sellest kui palju parajasti ronimist on. Nendel pükstel on alumises ääres kumm, nii et kui juba üles libiseb, ei taha ise enam alla tulla.