16 mai, 2019

Kolm saladust

Tegin eile lõhesuppi. Oli mingi selline retsept, et kui supp peaaegu valmis, lisa lõhe ja vahukoor. Mõtlesin veel, et kui puljongile vahukoor sisse valada, siis tuleb ju... piim? Ei tulnud! Ikka täitsa teise meki andis. Maru hea supp! Serveerida soovitati värske tilliga, seega istus see tillikimp mul kogu kokkamise aja nina all ja peab tunnistama, et tillilõhn võib kohe täitsa terapeutiline olla! Või oli see lihtsalt kombo heast muusikast, peatselt valmivast toidust ja tillist. Rääkimata näljasest mudilasest, kes igati rahulolevalt omaette mängis, selle asemel, et südantlõhestavalt nutta.

Mudilase osas oli oma roll natukesel viinamarjadel, mida talle ooteks pakkusin. Lugesin kuskilt, et kui lastel läheb veresuhkur madalaks (mis näljasena juhtub), muutuvad nad virilaks. Mine sa võta kinni, aga Oscaril muutub tõesti viinamarjadega tuju kiiremini heaks kui näiteks maasikate abil.


Ma olen viimasel ajal lugemise lainele sattunud. Vanasti olin ikka suuuuur lugeja - noh, nii vanasti kui kodus veel internetti polnud. Vahepeal jäi see asi kuidagi harvaks, sest ülikooli ajal neelasin pigem erialast kirjandust ja sealt mingid aastad hiljem kolisin Kanadasse ning kogu aur läks hoopis muule ja sealt mõned aastad hiljem sain lapse ja vot siis oli küll esimest korda elus vist lausa selline aasta, kus kohe mitte ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Aga nüüd! Laps on suur, eksole - üheaastane on päris suur juba - mul on aega iseendale.

Hiljuti tõin raamatukogust "Tuulest viidud" (950 lehekülge!). Matt naeris, ütles, et see olevat rohkem nagu vanaema lektüür. Mitte, et ta seda ise kunagi lugenud oleks. Mul endal oli ka eelarvamus, kartsin, et tuleb imal armastuslugu ja selliseid ma üldse ei salli. Aga noh, raamatul olid igal pool nii kõrged hinded, et võtsin selle riski... Alguses mõtlesin, et hea kui aasta lõpuks läbi saab, ilmselt tuleb sada korda raamatukogus pikendada, aga nädalaga oli loetud! Nii hea!

Mul oli kunagi venelannast kolleeg. Nagu päriselt Venemaalt. Alles täiskasvanuna kolis Eestisse ja hakkas keelt õppima. Tema rääkis, et vene keeles on palju rohkem sõnu, eriti just kirjeldavaid. Et kui ta keeleõpetaja käest küsis, kuidas mingit lauset eesti keeles öelda, soovitas see kõigepealt lause vene keeles lihtsamaks teha... ja siis veel lihtsamaks... ja siis natuke veel. Alles seejärel sai eesti keelde tõlkida.

Mõtlesin toona, et väga lahe oleks sellisel tasemel vene keelt osata, et saaks vene kirjandust originaalkeeles lugeda. Ei läheks midagi tõlkes kaduma. Nüüd saan vähemalt inglisekeelseid suurteoseid õiges keeles nautida. Asi seegi!

-

Buduaar küsis hiljuti, mis on õnneliku suhte kolm saladust? Kolmega vist ei anna kõike kokku võtta, aga panin sel hetkel pähe tulnud olulisemad kirja, lugeda saab siit.

15 kommentaari:

  1. Anonüümne16/5/19 20:53

    Kõik õige. Mäletan oma lapsepõlvest, et eesti-vene sõnastik oli 1 köide, vene-eesti sõnastik 4 köidet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hämmastav, et sellise erinevuse juures on veel võimalik üldse raamatuid tõlkida. Täitsa teine teos tuleb ju välja!

      Kustuta
    2. Vaidlen vastu. See on mingi nõuka-ajast jäänud idiootlik arusaam. Igas keeles on vastavalt nende vajadusele piisavalt sõnu, kuigi muidugi on ka meie jaoks ekstreemsusse kalduvaid, nt eskimotel lume kohta ja meresaarte elanikel mere ja ilma kohta. Aga Venemaa ja Eesti ei ole nii erinevad, noh jah, ehk Venemaal tema suure territooriumi kohta (jätame Siberi välja) on ehk rohkem murdeid. Point on pigem selles, ja viimasel ajal tunnen, et lausa valusalt selles, et eestlane ISE ei tunne oma keelt ja selle rikkusi. Kui küsitakse tõsimeeli kõige triviaalsemaid sõnu ja väljendeid, et mis need tähendavad - ausalt, mul tuleb lausa nutt peale. Ma ütleksin, et kui tõlkija ei leia vasteid, siis on ta kas küündimatu, ei tunne ainest, ei tunne kumbagi keelt piisavalt - või kõik kolm kokku. ALATI on võimalik leida vasteid, kui mitte otsesõnu, siis kaude ja abisõnade abil kirjeldades. See mingi loll jutt, et vot vene keel on rikas ja eesti keel vaene, ausalt, ma tahaks kohe kaigast anda neile sovetinärudele ja tiblahingedele, kes nii ütlevad. URRR!! Ma ei ole vene keele vastu, on jah huvitav keel, kultuur, folkloor jne jne, aga et eesti keel oleks vaene, igav, puudulik - no minge te, teate, sinna ja tänna! Lihtsalt EI TUNTAGI eesti kultuuri, keelt, pärimust, EI OLE oma emakeele tunnetust, niisama lihtne see ongi. Ja õudne tegelikult. Eesti on üks väheseid rahvusriike, kes eraldab end keele järgi, ja kui seda ka enam ei osata, siis .... Vabandust, et nii kuri postitus sai, aga ausalt, sihuke jutt ajab mul alati sapi keema, sest see on niivõrd vale ja niivõrd ebaõiglane ja alatu - eriti kui eestlased ise seda räägivad.

      Kustuta
    3. Mul rohkem "päris" venelastest tuttavaid ei ole, et nende arvamust küsida ja Eestis kasvanud venelased räägivad lihtsamat vene keelt (meil oli seal töö juures palju venelasi, sellest tuli korduvalt juttu). Aga seda, et eesti keel vaene oleks, ei ole ma üldsegi väitnud. Vene kultuur on Eesti omast väga palju erinevam ja emotsionaalsem, selles mõttes tundub mulle loogiline, et neil võib tõesti teatud liiki sõnu rohkem olla, minu meelest annab ka vanduda vene keeles mahlakamalt kui eesti keeles :)

      Ahjaa, tõlkimisest - ma olen jube halva tõlkega raamatuid juhtunud lugema, vahel tekib tõesti küsimus, et kas kasutati google translate programmi või oli see ikka inimene, kes sellise tõlke kokku pani.

      Kustuta
  2. Anonüümne17/5/19 07:48

    Cax Murkaga täiesti nõus. Kes nii räägib, see ei tunne keelt.

    VastaKustuta
  3. Noh, platnoikultuur on subkultuur ja ma ütleksin, et see, mis mahub sõnade reo ja p-i vahele, on küll teatud nüanss, kuid kõrgkultuurile ei anna vulgaarsus midagi juurde. Ja tuletab meelde, kui sai loetud Capeki "Üheksat muinasjuttu" - täis lasteraamat, aga kui seal mõni röövel või külamutt või tolliametnik sõimama kukkus, siis neid reosid, ligundeid ja paskaake tuli ikka kippelt terve lehekülje jao - ja kõik sellised, mis veel nö viisakuse piiridesse mahtusid ja lasteraamatusse sobilikud olid. Kui palju siis neid tärniga sõnu veel oli - aga mis see siis näitab? Ühelt poolt seda, et on võimalik ka eesti keeles mahlakalt sõimata ja vanduda, minemata ropuks, ja teiseks - roppused ei ole kohustuslikud. See praegusaegne ropendamine isegi Vikerkaares mõnede autorite poolt, kus vulgarismid ei johtu isegi otseselt kontekstist ega tegelastest, vaid lihtsalt on, iseendi pärast, see ajab lihtsalt oksele. Kõike muud aga saab täiesti üle kanda, lihtsalt on tarvilik teatud nüansitunnetus. No nt selline lihtne sõna nagu sinine - kas kõik teavad, millised on sinilill, pleekinud sinilill, kuldnokamuna, elektrisinine, meelespea, Mynthoni komm, vitriol, koobalt, kuninga- ehk pariisi- ehk berliini sinine, ultramariin, tuvisinine, öösinine, suitsusinine, kukekannusesinine, mailasesinine, põuane pleekinud juulitaevasinine, sügav ere augustikuine taevasinine, petrooleumisinine (kevadine raudkülm vesi), ja veel lugematult. Samamoodi ka teised värvid, samamoodi ka teised sõnad ja omadused ja kirjeldused. Aga nii, nagu mõni ei erista värve ja toone ja helisid, siis mõni ei erista ka keelelisi nüansse, mis ju ei kaldu ei heledama-tumedama ega kõrgema-madalama või teravama-tuhmima suunas, vaid kõikvõimalikes suundades neljadimensiooniliselt, siis viletsa tõlkija puhul ongi tegemist küündimatuga. Lisage siia juurde veel ainest või konkreetset tehnilist, bioloogilist, ajaloolist või kultuuriloolist nüanssi mitte tundja, ja ongi tekst lame ja ilmetu.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne17/5/19 09:07

    Mina olen kakskeelsest perest pärit, isa on venelane ja ema eestlanna. Mõlemad keeled vabalt suus ja suhtlen nii eesti kui vene keeles probleemideta. Minu arvates on küll suur vahe, kas lugeda nt "Anna Kareninat" originaalkeeles või mitte ja eelistangi vene kirjanike teoseid ikka originaalkeeles lugeda. Mulle vene keele kõla tegelikult üldse ei meeldi, see on nii robustne, aga vene keel on palju ilmekam ja annab emotsiooni kordades paremini edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle just meeldib vene keele kõla, nii mõnus vulisev!

      Kustuta
  5. Originaalkeeles lugemisel on minu arust oluline mitte isegi niivõrd see, kas keel on rikkam või mitte, vaid kuna selle rahva keel annab selle rahva meelelaadi, emotsioone ja rahvuslikku omapära paremini edasi. See ei ole ainult tõlke küsimus, vaid see kuidagi lihtsalt sobib nii. No nt ka vene rahvalauludes on leelotusi, aga sellist ürgset ugri runot ja joigu, alliteratsiooni ja assonantsi ja rütmi ei hakka venelane ilmselt iialgi mõistma ega aru saama sellest nii, nagu ugrilane saab. Kakskeelsuse võlu on - kui mõlema potentsiaal täielikult ära kasutada, just selles, et on võimalik mõlema kultuuri hinge tundma õppida, sellest aru saada. Ja ka ainult siis - ma ei pea siin silmas tänapäevast praktilist asjale lähenemisel, et eri riigid ja asjaajamine jmt. Ma ise olen ka "puhastverd poluvernik", aga kasvanud eesti kultuuris ja kuigi mind huvitab ka vene kultuur ja etnograafia, folkloor, sellesse sügavuti minek, aga samas ka läti, poola, viikingi, iiri ja inglise (no kelle verd on), siis meie oma regivärss on see, mille rütmis mu süda tuksub. Tšuudi nõiajuured ja haldjaveri on ilmselt tugevamad kui Aleksander Nevski põhja-vene oma. Oleks ma Venemaal või Lätis üles kasvanud, ilmselt oleks siis sealne "vaim" tugevam, aga nii, nagu ma siin olen, siis on just see maa andnud mulle oma hingamise.
    Mis emotsioonidesse puutub - siis paraku, kuna ma ise olen ka keskmisest eestlasest temperamentsem, siis on nt Tammsaare minu jaoks surmavalt igav ja mõttetu targutamine, ja Libahundi Tiina on lähedasem kui tema kasupere. Tšehhovi ja Turgenevi ja Aleksei Tolstoi peened hingekoedki on valusamalt omasemad kui keskmine tuim "Maa ja rahvas", mis ka on orja- ja sovetiajast pimestatud ja muserdatud, varjurahvas on aga tagandatud metsa ja müütidesse ja vaenulikuks tunnistatud. Aga ma loen rahvalaule, loen rahvanaljandeid ja vanasõnu, ning see maa, see hing, see keel ja meel on mu sees. Ei, eestlane pole emotsioonivaesem kui venelane, lihtsalt ta ei avalda neid kergesti. No misukest lori Saares ja Hiiuski aetakse, sellest küll mingit temperamendipuudust välja ei loe :) Venelane on vahetum muidugi, see on õigus.

    VastaKustuta
  6. Anonüümne17/5/19 23:49

    Keele jutt on väga huvitav. Mina hakkasin vene kirjandust hindama kui lugesin seda itaalia keeles. Gogol oli siis päriselt ka naljakas jne. Kuid nt inglise kirjandust itaalia keeles lugeda oli piin, eesti keeles aga väga mõnus (hea tõlke puhul). Minu meelest mõned keeled on omavahel paremini sobivad ja see kajastub kirjanduse tõlkes. Kuigi mõnes mõttes on iga tõlge uus tekst. Kui nt võtta luuletuste tõlkeid, siis peab ka tõlkija olema hea luuletaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea tähelepanek!

      Natuke teise nurga alt - ma olen avastanud, et inglise keeles on sõnu, mida ma ilmselt mitte kunagi ei hakka suutma täiesti ilma aktsendita hääldama, mu suulihased lihtsalt ei tööta nii! Kanadalased räägivad hästi pehmelt. Aga näiteks itaalia keelega oleks ilmselt lihtsam, sest see on natuke rohkem "kandiline" nagu eesti keelgi.

      Kustuta
  7. Sageli ongi nii tõlgete puhul, et eraldi on märgitud teksti tõlkija ja luuletuste tõlkija.

    VastaKustuta
  8. Vastupidise nurga alt ka - ma olen tihti mõelnud, et nt meie filmiklassikat inglise keelde tõlkida - no kuidas! Siin on niivõrd oluline ka kontekst, alltekst, kohalike tollaste olude tundmine, ja veel - kuidas sa murdeid tõlgid? Ka murretel on sageli eraldi tõlkijad. Igatahes kui filmist "Noor pensionär" tõlgitakse lause "Seltsimees emalendur" - "Comrad mother pilot", siis on see lame. No ei anna edasi seda mahlakust. Või teine, "Siin me oleme": "Sool pöle rohkemb möistust kut Gotlandi käial", "Tuleb kut marupull, väratist pilpad järel" No mis šoti või korni broke'i selleks peaks kasutama, kui neil ei muutu niivõrd sõna, kuivõrd hääldus. Venelastel niisamuti.
    Kunagi juhtusin ühte ingliskeelsesse foorumisse (ilmselt ameerika oma), kus arutleti Gaidai ja teiste vene filmiklassikute üle, konkreetselt oli sel hetkel jutuks "Briljantkäsi". Seal võtsid ka mõned venelased sõna (inglise keeles muidugi), aga no taas - neid surematuid kilde sealt tõlkida, tundmata-teadmata konteksti - lame, täiesti lame. Merkade huumor on üpriski üheplaaniline, nemad nõukaajal kasvanud põlvkonna metatekstidest aru ei saagi, kui tuli kõike ridade vahelt öelda.
    Siinkohal tuleb võtta müts maha ja teha maani kummardus meie suurte tõlkijate ees, kes on ümber pannud rootsi, saksa, tšehhi, poola ja vene keelt. Jääb vaid loota, et peale kasvab uus põlvkond häid tõlkijaid kõige selle rämpsu ja mütsiga löömise ning ülejala laskmise taustal, mis praegu levib. Koolipoisid tõlgivad "Täheväravat", omamata vähimatki aimu kvantfüüsikast - kamoon! Või siis loodusdokke, teadmata, mis asi on etoloogia. Nojah. Kohati ajab selline asi küll harja punaseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, just, vene filmi/kirjanduse "surematuid kilde" on absoluutselt võimatu inglise keeles edasi anda. Võtame või "12 tooli". Ma olen üritanud oma mehele Ostap Benderit tutvustada, aga no ei õnnestu. No kuidas sa tõlgid adekvaatselt "po tshom u vas ogurtshiki? Eh, daite dve!"?? Tõlkimatu.

      Kustuta
  9. Ahjaa, tagasi tulles lasteraamatute juurde. James Krüssi "Minu vaarisa ja mina" - soovitan soojalt. Seal oli mingi helgolandi murdes luuletus, ei mäleta enam, kes ja millisesse meie murdesse see luuletus pandi. Kõrd elli andsak vanamiis, kes kõkkõ lugi är, ja kõik, mis maal ja puus ja viis, ta aina lugi är'. Super, ma ütleks. Vot vaene eesti keel! :) Kes nüüd nö riigikeeles tahab lugeda, kui aru ei saanud, siis võtke see raamat ja lugege :)

    VastaKustuta