Aitäh kõigile, kelle hääled Seiklusjuttude blogi neljandat aastat järjest oma kategooria parimaks tõstsid! Tunnustus on nii tore!
Vaatasin hiljem ka blogipeo ülekannet ja suureks üllatajaks oli Meelise pateetiline kõne. Ei, kõne ise mulle meeldis, ainult et kui peaks kokku lugema, kelle blogis on kõige enam kriitilisi ja lausa mahategevaid postitusi ilmunud, tuleks Marimellid ju kindlalt esikolmikusse?!
Korraldusliku poole pealt läheb minu meelest iga aastaga paremaks. Mulle meeldib, et nüüd keskendutakse ainult kirjutajatele, kõrvale on jäetud instagrammijad ja juutuuberid. Kategooriad on loogilisemaks muutunud. Üritus ise tundus sujuvam. Meet & Greet osa oli natuke igavavõitu, aga vähemalt viisakas. Eelmisel aastal läks kuidagi räpaseks ja piinlikuks.
Intervjueerimisega on see probleem, et tüüpiline eestlane pole teab mis suur suhtleja, eriti kui seda peab tegema keset lava, mikrofoni ees ja prožektorite valguses. No ja ole siis meheks ja leia korraldajana see kirik keset küla steriilsuse ja skandaali vahel. Sest kui vaatajad haigutavad, on jama, aga kui asi nii üle võlli läheb, et mitmendat aastat järjest mitmed suured blogid osalemast keelduvad, on kah pahasti.
Meelis ütles kõne lõpus, et kel on midagi öelda, tulgu lavale ja tehku seda "siin ja praegu", mitte hiljem blogis... kuigi tegemist oli ometigi kirjutajate üritusega, mitte kodumaise väitlusklubi kokkutulekuga.
Kuna minu blogis reklaami (mida tänapäeval nimetatakse peenelt #koostööks) ei ole ega tule ning seetõttu leivapalukese kadumise pärast muretsema ei pea, võin ilmselt ka kirjalikult sõna võtta. Meelise kõne valguses, mis manitses viisakusele ja sõbralikkusele. Nemad ise olevat selles osas suunanäitajad.
Sel aastal tuli oma blogi registreerides kirja panna, kas oled ka blogipeole tulemas. Panin, et ei ole. Mõned kuud hiljem sain kirja, et olen üks võitjatest ning ühtlasi küsiti uuesti üle, kes on tulemas ja kui ise ei tule, kas keegi saaks sinu asemel tulla? Kirjutasin, et ei ole tulemas ja pole ka kedagi teist saata.
Seepeale sain tänitavas stiilis manitsuse "tuletame siinkohal siiski meelde, et palusime juba registreerides osalejatel 15. juuni blogiauhindade jaoks broneerida ja see päev vabaks teha juhuks kui võit peaks tulema". Veel sain teada, et "korraldajate kodu ei ole auhinnaladu" ning uuesti nõuti nime, kes tuleb minu eest üritusele auhinda vastu võtma "et laval ei tekiks piinlikke olukordi". Öeldi, et enne ega pärast üritust ei ole võimalik auhinnale järele tulla, seda tuleb teha laval.
Vaatasin hiljem ka blogipeo ülekannet ja suureks üllatajaks oli Meelise pateetiline kõne. Ei, kõne ise mulle meeldis, ainult et kui peaks kokku lugema, kelle blogis on kõige enam kriitilisi ja lausa mahategevaid postitusi ilmunud, tuleks Marimellid ju kindlalt esikolmikusse?!
Korraldusliku poole pealt läheb minu meelest iga aastaga paremaks. Mulle meeldib, et nüüd keskendutakse ainult kirjutajatele, kõrvale on jäetud instagrammijad ja juutuuberid. Kategooriad on loogilisemaks muutunud. Üritus ise tundus sujuvam. Meet & Greet osa oli natuke igavavõitu, aga vähemalt viisakas. Eelmisel aastal läks kuidagi räpaseks ja piinlikuks.
Intervjueerimisega on see probleem, et tüüpiline eestlane pole teab mis suur suhtleja, eriti kui seda peab tegema keset lava, mikrofoni ees ja prožektorite valguses. No ja ole siis meheks ja leia korraldajana see kirik keset küla steriilsuse ja skandaali vahel. Sest kui vaatajad haigutavad, on jama, aga kui asi nii üle võlli läheb, et mitmendat aastat järjest mitmed suured blogid osalemast keelduvad, on kah pahasti.
Meelis ütles kõne lõpus, et kel on midagi öelda, tulgu lavale ja tehku seda "siin ja praegu", mitte hiljem blogis... kuigi tegemist oli ometigi kirjutajate üritusega, mitte kodumaise väitlusklubi kokkutulekuga.
Kuna minu blogis reklaami (mida tänapäeval nimetatakse peenelt #koostööks) ei ole ega tule ning seetõttu leivapalukese kadumise pärast muretsema ei pea, võin ilmselt ka kirjalikult sõna võtta. Meelise kõne valguses, mis manitses viisakusele ja sõbralikkusele. Nemad ise olevat selles osas suunanäitajad.
Sel aastal tuli oma blogi registreerides kirja panna, kas oled ka blogipeole tulemas. Panin, et ei ole. Mõned kuud hiljem sain kirja, et olen üks võitjatest ning ühtlasi küsiti uuesti üle, kes on tulemas ja kui ise ei tule, kas keegi saaks sinu asemel tulla? Kirjutasin, et ei ole tulemas ja pole ka kedagi teist saata.
Kuna ma ei teadnud, kes täpsemalt on allakirjutanud "EBA tiim" (võib-olla mõni uus abiline, kel pole aimugi mu elukorraldusest (kuigi "elu välismaal" kategooria võiks iseenesest väikese vihje anda) ega sellest, kuidas eelmistel aastatel paki kätte olen saanud), selgitasin kindluse mõttes pikemalt, et elan Kanada kõige kaugemas osas, kust Eestisse lendamiseks kulub terve ööpäev, mis tähendab, et minu puhul ei ole küsimus lihtsalt "selle päeva vabaks tegemises". Kuna olin juba korduvalt oma mittetulekust teatanud, ei saanud ka päris täpselt aru, miks sellest laval "piinlik olukord" peaks tekkima? Lisasin veel, et eelnevatel aastatel on auhind postiga mu ema juurde saadetud. Üritusele ilmumine ei olnud muuseas ka kandideerimise eeltingimuseks.
Seejärel kirjutati mulle, et sel aastal tahetakse auhindade postitamise lisatööd vältida ning et jätkuvalt oodatakse nime, kes üritusel kotikese minu eest vastu võtaks. Vastasin KOLMANDAT korda, et mul ei ole kahjuks kedagi enda asemel saata. Igati lugupidavalt. Mispeale kirjutati:
Mida ma ütlen sellise asja peale? Viskan kah mõned vahvad emoticonid ritta ja arutame veel mõned korrad selle üle, kas ja miks mul pole kedagi teist enda eest lavale sokutada? Nii et ma ei vastanud enam midagi. Ja hiljem kirjutas Mari-Leen täiesti normaalselt, et auhind saadetakse postiga ja küsis, kuhu saata? Millest olekski võinud alustada.
Mitte, et ma sellest paarist nähvatusest hirmus traumatiseeritud oleks, aga ikkagi eeldaks natuke viisakamat suhtlust. Või selgemaid reegleid. Või olen lihtsalt kanadaliku viisakusega nii ära harjunud, et ei saa enam aru, miks mult üht ja sedasama asja kolm korda järjest küsitakse (muuseas, ilma igasuguse irooniata, ise sain praegu aru).
Mul on tegelikult pahameel juba ammu üle läinud. Aitäh, te mu armsad 820 toetajat!
Seejärel kirjutati mulle, et sel aastal tahetakse auhindade postitamise lisatööd vältida ning et jätkuvalt oodatakse nime, kes üritusel kotikese minu eest vastu võtaks. Vastasin KOLMANDAT korda, et mul ei ole kahjuks kedagi enda asemel saata. Igati lugupidavalt. Mispeale kirjutati:
Mida ma ütlen sellise asja peale? Viskan kah mõned vahvad emoticonid ritta ja arutame veel mõned korrad selle üle, kas ja miks mul pole kedagi teist enda eest lavale sokutada? Nii et ma ei vastanud enam midagi. Ja hiljem kirjutas Mari-Leen täiesti normaalselt, et auhind saadetakse postiga ja küsis, kuhu saata? Millest olekski võinud alustada.
Mitte, et ma sellest paarist nähvatusest hirmus traumatiseeritud oleks, aga ikkagi eeldaks natuke viisakamat suhtlust. Või selgemaid reegleid. Või olen lihtsalt kanadaliku viisakusega nii ära harjunud, et ei saa enam aru, miks mult üht ja sedasama asja kolm korda järjest küsitakse (muuseas, ilma igasuguse irooniata, ise sain praegu aru).
Mul on tegelikult pahameel juba ammu üle läinud. Aitäh, te mu armsad 820 toetajat!
Kui saaks sulle nii kaugelt klaasi veini välja teha, siis ma teeks kohe terve pudeli! Panid minu mõtted 110% sõnadesse! Marimellid on ühed viimased, kes võiksid võtta kiusamise teemal sõna, sest osad nende postitustest ei ole olnud mitte ainult kiuslikud, vaid mõnitavalt irvitavad. Vastik lugeda ja tänu sellele hoiangi juba ammu nende blogist kaugele eemale. Sinu võidu üle on mul siiralt hea meel :)
VastaKustutaKui juba ammu nende blogist eemale hoiad, siis ei olegi sul ju olnud võimalust Marimelli arengut näha. Et kord koolikiusaja jääb elu lõpuni koolikiusajaks hoolimata sellest, mida ta hiljem oma elus ka head teha võib?
KustutaVaata, kulla inimene, alati ei pea ise lugema selleks, et asjadega kursis olla. Ja arengut on neil null, pidevalt on kedagi vaja halvustada ja kritiseerida. Aga ju siis see ongi nende stiil.
KustutaLäksin huvi pärast vaatama ja ei jäänud mingit halvustamist ja ärapanemist silma. Minu silmale vähem sildistavad kui ...
KustutaSandra, nii armas sinust! Kui järgmine kord Eestisse tulen, tuletan meelde ja nõuan veini sisse! Saame koos ära juua :)
KustutaA - ega head skandaali siis kohe üle päeva ei saa. Mina neid püsivalt ei loe, aga skandaalsed postitused saavad tavaliselt teistes blogides vastukaja, nii et neid juba naljalt maha ei maga. Muuseas, kirjutada oskavad nad ju mõlemad hästi ja blogi on hea kujundusega, aga teemad pole minu jaoks eriti huvipakkuvad, muidu oleksin usinam lugeja.
Sandra, kulla inimene, kellegi teise jutu järgi otsustamine ei ole asjadega kursis olemine vaid kellegi teise kallutatud arvamusega kursis olemine. Kui sina ise halvustad ja kritiseerid, miks siis keegi teine seda teha ei või?
KustutaTegelikult ma saan aru, et neil on niigi ilgelt tegemist selle blogiauhindade värgiga, et lootsid et ehk on keegi sõber ikkagi minemas ja saab asjad mugavamalt korraldada.
VastaKustutaEks Marimellid kah arene... see kõne näitab, et neile on kiusamisvärk kohale jõudnud ja mu meelest sel aastal olid nad vägagi koostööle suunatud jne
Aga igal juhul palju õnne!
Sellest ma saan igati aru. Esiteks oleks palju meelelahutuslikum kui esikolmik end ka näole annaks ja teiseks oleks korraldajatele lihtsam kui ei peaks tegelema postitamise (kuigi posti läksidki ju ainult paar pakki). Aga "elu välismaal" kategooria ütleb ka iseenesest ära, et need kirjutajad ei ela Eestis. Korraldaja võib omalt poolt tingimuseks seada, et üritusele PEAB kohale tulema või laval PEAB käima vähemalt sinu esindaja - fair enough - siis ma vähemalt tean ja ei osale. Aga sama küsimuse korduv tagasipõrgatamine kirja teel ei anna üldse mingit tulemust. Ma ei hakka selle nimel ekstra Eestisse lendama! Ja kui mul ikka ei ole kedagi sinna lavale saata, siis ei ole. Ja mida see suvaline võhivõõras inimene seal laval asjale juurde annaks?
KustutaKorraldus on tõesti aasta-aastalt kogu aeg paremaks läinud ja minul ei ole üldse neil teemadel kunagi ütlemist olnud, sest inimesed vabast tahtest ja tegemise rõõmust teevad, minu meelest on selle kohta algusest peale vägagi hästi olnud!
Nii armsalt pastoraalne pilt - lapsuke kes õitsvaid lilli - muide, mislased need lillad seal ülevalpool on?
VastaKustutaNähvamistest ametlikel kanalitel - kuna mul üks kass läks umbes poolteist aastat Vikerkaare taha, siis mõtlesin pakkuda kodu uuele kassile. Alati neid varjuka pilte vaadates on neist nii kahju. Ja siis jäi mulle silma üks valge kohev kassike. Kirjutasin sinna ja nii, aga kui tutvustus oli selline nõretav, et "nii kaua ja kohe-kohe"!, siis sain sähmaka külma vett vastu vahtimist. Mõtlesin esimese hooga, et misasja? Kas ma ise äkki valesti aru sain? Andsin seda veel mõnele lugeda ja need ka imestasid, et milleks selline nähviv toon. No kirjutasin uuesti, aga teine kiri tuli juba selgelt selline ... maitiagi ... lahmiv. No ma saan aru, et igale suvalisele ei riski anda ja et kust nemad mind ja minu üüratut loomaarmastust ja vastutustunnet teavad ja nii, aga üleüldse jäi nagu mulje, et ei tahetagi anda või et nagu oleks see kass niiii väärtuslik, et kui ma talle igapäiselt kanafileed vahukoores ei serveeri, siis tuleks mulle miljonipeldiku taga kuul pähe lasta mu nurjatuse eest.
Igatahes minust jäi see kass võtmata ja sain hoopis teisest kohast - ka hoiukodust - kassipoja. Ehk pidigi see nii minema, sest see kass on vist eelmises elus mu sõber olnud, kohe ronis mulle sülle ja surus end mu vastu ja oli nii tibu kui võimalik. Nojah.
Aga sinu juhtumi kohta võib vist öelda, et üks käsi ei tea, mis teine käsi teeb. Kuigi ma leian, et kui üritus nii uhkelt ja suure aplombiga on välja hõigatet, siis ka organisatoorne pool peaks nagu juba paigas olema - egas nad seda siis esimest aastat ei korralda.
Need lillad on petuuniad, samad, mis seal alumises värvilises potiski. Üilopsakaks kasvavad, praegu on mõlemas potis juba maani, pilt sai tehtud paar nädalat tagasi umbes.
KustutaJah, ja õnne muidugist ka XD XD XD
VastaKustutaMa vist oleks vist mõninga teema siit välja jätnud, mis see annab nüüd? Esikoht käes, pakk saadetud.
VastaKustutaEks ma sellepärast üleüldse blogingi, et saaks arvamust avaldada ja oma elu juhtumisi jagada. Ma ei plaaninud seda kirjavahetust mainida, aga siis kuulasin korraldajatepoolset kõnet, kus manitseti, et mõelge ikka enne kui midagi kirja panete, ärge postitage (saatke) kohe, lugege järgmisel päeval üle, kas see ikka on see, mida päriselt öelda tahate jne. Samas kui mina sain neilt kirju kõmm-kõmm ilma igasuguse järelemõtlemiseta (või sa arvad, et nad päriselt eeldasid, et ostan käbedalt piletid ja lendan ikka viimasel hetkel kohale?) Lihtsalt jäi kuidagi väga kriipima, kuidas see sisu poolest ilus kõne on midagi, millest nad ise läbi aegade just kõige edukamalt kinni ei ole pidanud.
KustutaMa arvan, et esikoht ega pakk ei ole need asjad, mille nimel on kohustus blogimata jätta. Ja mina ei ole kunagi kuskil lubanud, et ma kriitiline ei ole ega teistelt seda nõudnud. Siin kommentaariumis olen küll vahel meelde tuletanud, et niisama lahmimine ei ole okei, kui on midagi öelda, tehke seda viisakalt ja põhjendage oma seisukohti, aga sellest pean ma muuseas ise väga kindlalt kinni.
Ühtlasi ei ole mina kunagi probleemi teinud Marimellide kriitilistest postitustest, ma ei ole see, kes neile halvustavaid kommentaare käiks jagamas. Aga see kõne läks nende poolt koostatuna kuidagi sinna pindude ja palkide või siis kividega loopimise ja klaasist majas elamise valdkonda. Bravuur on okei, vaata näiteks Anu Saagimit, ükskõik, mida ta teeb või ütleb, võtab hiljem ka sirge seljaga omaks.
Ma sain ka sama kirja, et pidin ju auhinnatseremoonia päeva endale juba varakult ära broneerima jne. Vastasin põhimõtteliselt samamoodi, et "elu välismaal" ei tähenda ühe vaba päeva vaid pigem vaba nädala väljavõlumist. Ja kui ma pean 17. juuni USA läänerannikult Uus-Meremaa poole liikuma siis tõesti ei taha üheks päevaks Eestisse tulla.
VastaKustutaLeidsin küll isegi inimese, kes minu eest lavale läheks aga siis tuli juba järgmine kiri, et pannakse auhind posti. Minu meelest välismaa kategoorias on see ka parim lahendus.
Kusjuures ma hea meelega läheks sellele peole kui juhtuks samal ajal Eestis olema. Ei korralda siin mingit pahatahtlikku boikoteerimist, et nimelt ei lähe või midagi.
KustutaNojah, see on jälle see, et "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi", eksole.
VastaKustutaOskar on nii armas laps ja nii suureks ka juba kasvanud��
VastaKustutaKuule ükspäev just vaatasin ta jalalaba ja mõtlesin, et appi, millal see selliseks hiiglaseks venis??? Alles olid nunnud tibatillukesed ja üldse mitte juustuhaisused, hahaa!
Kustuta