Poe-uudiseid: ostsime uue madratsi. Oli väga huvitav kogemus. Esiteks osutus hind kolmandiku võrra odavamaks kui sildil näidatud. Ma ei saanud aru, miks, mingit kampaaniat neil käimas ei olnud ja allahindlust me ei küsinud. Aga vastu vaidlema samuti ei hakanud.
Paar päeva hiljem tuldi seda kohale toimetama, aga selgus, et on väiksem suurus kui see, mis sai tellitud. Saatsime transamehed minema. Mõne aja pärast helistati poest, vabandati ette ja taha ning öeldi, et õiges suuruses madratsi saame kätte kahe päeva pärast ja paluti, et me poest läbi käiks ning lohutuseks tasuta patju või linu valiks.
Hah.
Läksin siis täna oma nännile järele. Valisin mingid peened padjad ja müügimees pakkus, et äkki soovin madratsikatet ka? Noh, miks ei taha kui tasuta saab! Ma olin pigem eeldanud, et kohapeal hakkab mingi kamm, et võta see kõige odavam linaräbal sealt allahindluste hunnikust, mitte, et antakse ükskõik mille vahelt valida ja surutakse veel miskit kauba peale. Noh ja siis vabandati muidugi veel paar korda. Ma ausalt öeldes ei pane pahaks, et peame kaks lisaööd vana madratsi peal magama.
Hm, vaat suvikõrvits on üks asi, mida ma kindlalt ja põhimõtteliselt ei söö (no kuskil pirukatäidises vaid ehk). Aga sellisena ... ma tunnen, kuidas mu kindlameelsus hakkab pragunema :D
VastaKustutaKas sa baklažaane oled proovinud? Lugesin kord sellist toredat lasteraamatut nagu Nadeždina. Aias ja peenramaal, ja seal kirjeldas, et baklažaan (tomati sugulane) on nii pagana kibe, et vanasti raviti sellega valutavat hammast. Ja et baklažaanipüree, see oo seoke äkis, et lööb varbaküüned lahti.
Püree kohta ma ei tea, ei mäleta, kuigi olen seda ka vist korra ostnud. Aga ühekorra olid müügil imeilusad läikivad tumelillad viljad ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin kolm tükki. No nad olid umbes sellised topeltbanaani mõõtu (ja muide valgeid ja kirjusid ja roosasid on ka olemas). Mõtlesin, et on kibedad ja valmistusin ettevaatlikult haukama (viiludena praetud). Tutkit, Vanja! Maitse oli täpselt nagu praetud suvikõrvitsal - mida ma ka kord prooviks tegin (paneerituna), no et kindel olla, et see eieiei ole minu toit. No igatahes ma sõin nad muidugi ära, ja need baklažaanid ka, sest ega nad siis otseselt vastikud ei olnud ja hamba all ei karjunud. Aga edaspidi, kui ahvatlevad nad ka poes ei tunduks, ma käin neist nüüd mööda.
Kuid kui sulle suvikõrvits meeldib, siis äkki meeldib ka baklažaan? Lisaks muidugi tohutu kogus vitamiine. Kui nii lühikest aega teed, et ainult juust sulab, siis ei tohiks nad veel hävida ka. Võid veel kergelt paneerida ka, siis on natuke nagu "tahedam" maitse, aga see pole tegelikult vajalik. Nad ei ole ka sellised mahla täis nagu tomatid on, vaid kena tiheda viljalihaga.
Aga igaks juhuks võid ju küsida müüjalt, ega nad kibedad pole, st juhuks, kui äkki leidub kaubanduses mõlemat. Kibedat sa juba sel kombel ei söö, see on liiga krepka. Ja kui sa siis neid teed, annad äkki teada, kuidas oli ja maitses, eks?
Omast kogemusest ütleks, et suvikõrvits on vähekuumutatuna palju parem kui niiviisi korralikult paneeritult-praetult nagu sa kirjeldad. Eeldusel, et on selline nooruke, mida saab kõige koore ja seemnealgetega tükkis süüa. Ma enamasti ainult näitan suvikõrvitsatükkidele natuke kuuma panni, siis jäävad krõmpsuma - nagu õrnema tekstuuriga kurk, ja kurgist vähem vesine.
KustutaSee võib olla küll jah. Kas ma nüüd teda eraldi ostma hakkan, ei usu, ehk kui keegi toob, siis võin proovida.
KustutaMa tegelikult kasutan suvikõrvitsat muidu päris palju toitudes, enamasti riivituna või kuubikutena või siis praen kiirelt võis natukese küüslauguga. Aga niimoodi natuke krõmpsuna oli veel eriti hea. Baklažaani olen mitu korda proovinud, kibeda otsa pole sattunud, aga erilist sõprust pole sellega kah luua õnnestunud.
KustutaMe oleme ka suvikõrvitsa avastanud. Kõige parem on mu meelest lehttainaga - lehttainas ruutudeks, peale suvikõrvitsa- ja tomativiilud ning fetajuustukuubikud, soola-pipart natuke ja ahju. Ja vahel teeme täidetud suvikõrvitsat - kõrvits pooleks, seemnesisu välja, poolikud kirsstomatid ja fetajuust sisse. Koos punase kalaga võiks lõputult süüa.
VastaKustutaTaigna mõte on küll hea, proovin järele. Seda pooleks tehtud varianti olen juba proovinud, panin natuke peekonit ka sisse, sai väga mõnus.
KustutaMinu lemmikuks on suvikõrvitsat leivale panna. Kõigepealt tõmban juustunoaga (või nt kartulikoorijaga) õhukesed viilud ja viskan need pannile. Natuke kuumutada ja siis tasapinnale (tavaliselt lõikelauale) ning sutike pipart ja soola peale. Endiselt kuumad lõigud (või)leiva peale ja väga hea on!
VastaKustutaHm, jälle hea mõte! Ma kuskil nägin sellist retsepti, et samuti juustunoa või kartulikoorijaga viilud lõigata, need korraks keevasse vette pista ja seejärel serveerida krevettide ja parmesaniga. Ma pole proovinud, aga tundub hea.
KustutaAga oled sa pimedas ruumis elusale konnale peale astunud? Vot see on ka elamus, mida ei unusta!
VastaKustutaÕnneks pole ette tulnud! :)
KustutaMina olen ükskord laudas surnud võhrule peale astunud, ja siis korra angerjale, keda ma maoks pidasin. Vot see viimane oli tõesti jube kogemus. Aga läksin tagasi ja dedutseerisin välja, et oli angerjas, mitte nastik ega must rästik (olen musta rästikut ka näinud) ja see natuke rahustas maha.
VastaKustutaKus see angerjas siis niimoodi vedeles?
KustutaEi vedelnud midagi. Ilmselt oli kellelgi kotist või autokoormast maha kukkunud ja kimas aga kippelt mere poole, st lähima veekogu poole, milleks oli meie oja u 15 m kaugusel. Lugesin sellist raamatut nagu "Angerja teekond" (autorit ei mäleta), et angerjad võivadki sedasi ligi kilomeetri või rohkemgi mööda maad ja teavad täpselt, millises suunas minna. No et tunnetavad nagu veekogu lähedust.
VastaKustutaTa sunnik oli jäme nagu aiavoolik ja selja peal see pikk seljauim nagu angerjal ongi, kollaseid laike kaelal polnud ega heledamat kõhualust, ja ta polnud selline läikivmust nagu rästik oli ega nähtavaid soomuseid seljas. Uss, st madu on pealegi selja pealt natuke lapik, aga see oli pigem kalale omaselt külgedelt lapikum. Ja oleks see uss olnud, ma oleks ilmselt sähmaka kirja saanud ja ta oleks sealsamas vingerdanud. Ma kargasin küll sekundiga üles õhku, aga maandudes teda seal enam ei olnud. Tulin siis tagasi ja ta oli länt - egas ta sinna mind siis passima jäend. Aga ehmatus oli ikka päris suur küll, Praegugi võtab selle meenutamine väikse võbina sisse :) No egas ma angerat kart', ma kartsin ikke ussi. Meil oli seal rästikuid palju (märg maa ja konnad, hiired, juu nõu), lasime ikkagi alati paljajalu ringi mööda heinamaid ja maasikamaid ja otse ette nad kunagi ei jäänud.
Muideks ma pole Eestis kunagi ühtegi madu näinud, ei rästikut ega nastikut.
KustutaNoh, kui aus olla, ega sa pole eriti midagi kaotanud ka. Meil elas kunagi kooli elavnurgas vaskuss koos poegadega, nii tore oli. Looduses ma neid näinud ei ole ei vaskussi ega nastikut näinud, aga rästikuid meetrite kaupa. Kunagi sai käidud klassiga metsa istutamas, siis ühel korral oli lausa viis rästikut. Ja see must, seda ma nägin emaga seenel käies. Nagut paras vorst, silmad punased peas.
KustutaNo ja sisalikke samuti suurel hulgal, ühekorra isegi arusisaliku isaslooma, ilmselt pulmarüüs - pealt oliivroheline ja kõhu alt käreoranž, küll oli ilus loomake :)