24 juuni, 2019

Paharet

Eile oli klassika. Laps kadus teise tuppa ning järgnes pikk vaikus. Iga mudilase ema teab...

Mõne aja pärast läksin vaatama - Oscar oli ühe Vana Tallinna kommi kätte saanud ja nagu üks tüüpiline pooleteisene kunagi, teadis otsekohe, et sellega peab kõige kaugemasse nurka põgenema. Seisis seal, üleni šokolaadine. Pikad pruunid triibud jooksid üle tugitooli, tumba ja beeži vaiba. Lapsed - elu õied!


Mul on emme külas. Eelmisel aastal sättisime ta sõbranna perega samadele lendudele, aga seekord pidi tulekuga üksi hakkama saama. Ostsime sellised piletid, et oleks ainult üks vahemaandumine ja seal omakorda võimalikult lühike ooteaeg, aga see mure jäi ikkagi, et kuidas ta Frankfurtis õige väravani jõuab.

Samas lendavad isegi lapsed vajadusel üksi ja neile saab saatja tellida, eeldasin, et selline teenus on vabalt saadaval. Olin valmis maksma ja puha, aga Lufthansa väitis, et ainus, mida saavad pakkuda, on mobility assistance, mis on tasuta ja selles mõttes sobis, et õigesse väravasse nad mu ema igatahes toimetasid. Lihtsalt tõid ratastooli kaasa, mida tegelikult vaja ei olnud.

Vancouveris tuli täitsa ise, täitis inglise keelt oskamata tollideklari ära (töötaja abiga), sai ilma lisaküsimusteta passikontrollist läbi ja kohe oli kohver kah lindil. Mind ennast on aegade jooksul Kanada passikontrollis ikka mõnusalt pinnitud, alles nüüd, mil elamisluba käes, saan sama ludinal läbi kui ema.


Meil on nüüd palju lugemist ja maiustamist (oo ja suitsuvorsti!). Tellisin omale kodumaalt Tuplat, no selline nostalgia, et anna olla - kuus aastat pole söönud. Matt maitses ja ütles, et see on ju Mars?! Halloo, ei!

Mallu raamatu lugesin esimese kahe õhtuga läbi ja mulle väga meeldis. Jane oma pole veel jõudnud, ema ütles, et olevat väga hea, aga nutma paneb päris mitu korda. Minu-sarjast tahtsin tegelikult Tokyot ka, aga seda polnud enam kuskil saada. Igatahes suvelugemist jagub!

Paari päeva pärast on Matt'i sünnipäev ja mul pole mitte ühtegi ideed! Ta ise väidab, et ei tahagi midagi (mis on suure tõenäosusega tõsi), aga mulle tundub, et sünnipäev võiks siiski natuke eriline olla. Maru tihedalt käivad need sünnipäevad, igal aastal... Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini paistab aeg lendavat!

Ja jaanipäev on ka jälle! Kanadas pole, aga eesti sõprade sotsiaalmeedia on lõkkesuitsu alla mattunud, sellepärast tean. Ükspäev just mõtlesin, et peaks proovima ise šašlõkki teha. Sellist ehedat, klassikalist. Tomati-kurgisalat kõrvale ja ongi nagu päris! Kanadas küll grillitakse igal suvisel kokkusaamistel, aga menüüs on alati burgerid. Neid on maru lihtne teha, sellepärast vist. Mina pole eriline burksisõber. Saiasõber olen muidu küll! Seda rohkem imestatakse kui võtangi ainult pihvi (sellele pannakse tavaliselt ka juust peale sulama) ja söön kõrvale midagi värsket. Kusjuures seda vanakooli burgerit tahaks täiega, sellist, kuhu hunnik kapsast vahele uhati - mäletate? Nagunii mäletate, ma olen kindel, et Eestis saab seda endiselt vähemalt iga teise nurga pealt.

Okei, lähen lugema nüüd!

9 kommentaari:

  1. Tupla ja Mars sama asi? Mitte mingil juhul! Muidugi, nüüd ma tahan ka Tuplat, aga pean vist Eestini ootama.

    VastaKustuta
  2. Tupla ka minu lemmik, ma ei teadnudki, et seda veel tehakse, Mars pole aga kunagi meeldinud. Eks pean poodi minnes nüüd hoolikamalt vaatama.
    Kusjuures hispaanlased pidid ka jaanituld tegema, neil ta muidugi natu teise nimega. Minu üks kaugematest onudest dirigeeris laulupeol ka.
    Head Jaanipäeva!

    VastaKustuta
  3. Ma just lasin emal eelmine kord tuua Rakvere pihve, et endale ise seda vanakooli burksi teha. Kapsasalati hakkisin ise ja kastmeks läks ketsup-hapukoor. Täitsa õige maitse sain kätte!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma juba hakkasingi mõtlema, et asi siis see kapsasalat ise valmis teha, aga see on tõsi, et pihv peab ju ka õige olema. Meil Rakvere omi ju ei müüda :)

      Kustuta
  4. Tervitused emale :)
    Muide, mul tekkis küsimus, et ega sul äkki pole eesti keelele aktsenti juurde tulnud? St ise sa ehk ei saa aru, aga kas ema ei ole tähele pannud? Ma ise olen küll märganud, et kui olen näiteks tädipoja ja tema sõpradega mitu päeva intensiivselt suhelnud, siis mõtlen ka juba vene keeles ja isegi kõne on kuidagi pehmem ja veidi nagu ülejala. Mul on muidugi see kiiks, et ma vahel võtan vestluspartneri kõneviisi üle, seepärast mul ka nt vene keeles eesti aktsenti ei ole, kuigi ma ei saa öelda, et ma nüüd niiii hästi keelt oskaks. Ei, asi on lihtsalt häälduses ja teatud sõnade kasutamises, mida koolis ei õpetatud, aga mida venelased ise kõnekeeles kasutavad (ei pea ropendamist silmas). Igatahes alati arvataksegi, et ma oskan keelt paremini kui ma tegelikult oskan :) Sama ka saksa ja inglise keelega. Aga see muidugi läheb üle, kui eesti keele peale tagasi lähed.
    Mida ma silmas pean - sul pole vist seal ju väga palju võimalusi eesti keeles suhelda (või ma eksin), et kas sa ise ka tunned (või siis ei tunne), et inglise keel natuke segama hakkab? Või lülitud autopiloodil kergesti ümber, olenevalt sellest, kellega parajasti suhtled?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aktsenti ei ole, aga mõned spetsiifilisemad eestikeelsed sõnad ei tule mõnikord kohe meelde. Ma räägin Oscariga ju ainult eesti keeles, nii et praktikat ikka on. Eestlastest sõbrannad on siin ka ja paari eestikeelset saadet vaatan üle neti (no natuke loen uudiseid ka, aga need on tavaliselt nii ärritavad, et väga ei jaksa). Ja emaga räägin/kirjutan umbes ülepäeviti.

      Selles mõttes inglise keel segab natuke küll, et päris kõike ei saa otse tõlkida ja mõni inglisekeelne sõna annab asju paremini edasi kui sama asja eesti keeles öelda. Näiteks kui selle šokolaadise Oscari pildi sõbrannale saatsin, kirjutasin juurde BUSTED, sest "teolt tabatud" või "jäi vahele" ei tundunud üldse nii täpne. Ja osad sõnad on selline kahe keele vaheline rämps, näiteks "deitimine" - sest "kohtingul käimine" kõlab jube vanamoodsalt ja kohmakalt. Või "boyfriend" - vaat elukaaslane on eesti keeles igati normaalne sõna, aga mis enne seda on? "Peika" on selline natuke naljakas. Ema mul ütleks "kavaler", see on jälle kuskilt tema noorusaegade kandist pärit, ma ei tea kedagi, kes tänapäeval seda sõna kasutaks. Ja poiss-sõber kõlab jällegi kohmakalt.

      Ma lülitun autopiloodil ümber küll nii nagu vaja on, aga inglise keel tuleb ladusamalt kui olen seda intensiivsemalt rääkinud mingi aja (näiteks tööl käies või kui inglisekeelsed sõbrad on mitu päeva järjest külas). Matt ütleb, et mul läheb inglise keeles aktsent hullemaks kui olen vahepeal näiteks mitu päeva eesti sõpradega veetnud. Ma ise ka tunnen. Nii et arenguruumi veel on!

      Kustuta
  5. Kas sul ema kanu ka plutitab-toidab või mis ta neist arvab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis ta ikka arvab - toredad kanad! Tema vanematel on ka eluaeg kanad olnud :)

      Kustuta
  6. Kavaler on täitsa tore sõna, ma ka kasutan seda. Lisaks kasutan veel selliseid veidi mugandatud sõnu nagu saksakeelne flamme, prantsuskeelne lamuur, ingliskeelne poifrend. Iroonilises võtmes ka trabant, aga see on natuke kaugem, alles nö austaja- või nn tiirlemisfaasis. Aga ma olengi seoke altmodisch, mulle meeldivad sellised vanad sõnad :) Elukaaslane on täitsa tore sõna, kuigi natuke pikk. Peika pole ka päriselt see, partner kõlab liiga ametlikult. Hm..., kuuluta või konkurss uudissõnale välja :)

    VastaKustuta