13 märts, 2017

Jube sitt on haige olla

Juhtusin kuskil külma saama ja olen nüüd juba peaaegu nädal aega haige olnud. Kurk valus, nina tilgub, väike köha ja vahepeal lähevad kõrvad lukku, mis on eriti imelik (aga Matt'i sõnul täiesti normaalne). Öösel ärkan mitu korda üles, sest küll ei saa hingata ja küll põleb kurk. Kohutavalt tüütu! Täna on kuidagi veel nõrgem olla ja terve keha natuke valus ja kange. Kondid ja nahk.

Võib-olla oleks mõistlik paariks päevaks koju jääda ja ennast ravida, aga samas palavikku mul ju pole, pealegi jäävad diivanil lesides kõik kohad veel valusamaks. Ma ei tea, mida teha. Ilmselt lähen ikka tööle ja juhul kui enesetunne kehv on, tulen poolest päevast koju tagasi. Vähemalt saavad kiiremad asjad tehtud.

Täna lebasin peaasjalikult ainult diivanil ja vaatasin mingit seriaali. Vahepeal tõin tibu seltsiks, aga ta eriti ei viitsinud minuga passida seal. Talle meeldib õlale lennata ja seal istuda, aga mul on sellega halvad kogemused. Õlalt kanasita rookimine on juba pigem rutiin kui erand. See on muidu mu lemmiktibu uuest kambast ja tal on ainsana nimi - Poppy.


Teiste kanadega on muideks kohe nii hästi, et keegi ei lähe supiks. Pärast seda kui ainsa kiusliku pooleks päevaks puuri panin, muutus olukord kardinaalselt! Järgmisel hommikul jalutasid kõik koos ringi ja polnud seda nägugi, et omavahel läbi ei saaks. Silkie'd hoiavad küll pigem omavahel kokku, aga see on neil mingi värvivärk. Punased jalutavad ka alati kõrvuti ning valged tegid sama kui neid veel kaks oli. Ainult Dora on kogu aeg omaette olnud, sest teine must osutus juba üsna väiksena kukeks ja pidi uude kohta kolima.

Õrre peal istumise korralduses on kah muutused. Alguses magasid kõik vanad kanad õrrel ja silkie'd põrandal. Sel päeval kui terrorist puuris oli, nägin esimest (ja viimast) korda silkie'sid teiste kanadega õrrel. Ja kui Matt nüüd ükspäev õhtul pimedas neid vaatamas käis, oli valge kana koos silkie'dega põrandal maganud, samas kui kõik teised õrrel olid. Väga kummaline! Ma ei tea, oli see juhus või magabki ta nüüd põrandal... Peab mõnipäev uuesti vaatama minema.

See hierarhiavärk on neil ikka tõsisem kui ma arvata oskasin.

- - -

Doktor Matt andis mulle natuke aega tagasi mingi tableti ja kogu valu läks ära! Appi kui hea. Ma ei tea, miks ma juba varem ei küsinud...

05 märts, 2017

Kisma

Tervitusi kanalast!

Paar päeva tagasi tüdinesin igapäevasest tolmupühkimisest ära ja kolisin tibud majapidamisruumi ümber. Nii hullult siblivad, kogu aeg on tolmupilv üleval! Ei tea, mida nad nii meeleheitlikult leida püüavad? Kui lasteaed jalust ära sai, hakkasin koristama. Selgub, et kanasulgedega on nagu kuuseokastega - ikka leiad mõne veel jaanipäeval ka. Kõik kohad on neid täis...

No ja siis on meil need silkie'd... Esimesed kaks nädalat elasid oma majakese ja puuriga keset kanaaeda, seejärel hakkasime kampa vähehaaval kokku laskma. Ja mis selgus - meie muidu padurahulik valge kana käitub nagu kuri vanainimene kui mõni silkie'dest vaatevälja juhtub! Ülejäänutel on suht suva. Punastel kohe nii suva, et ma pole aru saanud, kas nad üldse märkasid, et neile sõbrad tõime. Hierarhia on muidu selline, et punased on kunnid, must Dora on kuskil vahepeal ja valge kana kõige madalam.

Matt otsustas ükspäev vaadata, et mis juhtub kui silkie'd teistega ühte kuuti panna? Valge kana peksis nad muidugi otsekohe välja. Jube kummaline on vaadata, sest siiani on nad kõik eriti rahulikud olnud, pole kunagi ei üksteist ega meid nokaga löönud. Ja nüüd lendab valge kana silkie'le selga, hoiab jalgadega kinni ja vehib nokaga turja nii kuis saab!

Õues on nad nüüd kogu aeg koos, mis tähendab, et silkie'd hoiavad enamasti oma maja taha varju ja valge kana ajab neid ainult siis taga kui meelde tuleb. Aju on ju pisike, vahel läheb isegi poole jooksu pealt meelest ära, mida ta parasjagu tegemas oli. Vaatab korra kõrvale ja kohe ongi, et... oot mis... ahjaa, tore rohulible... sööks veidi.

Mingil hetkel hakkasime pimeduse saabudes silkie'sid kuuti tõstma. Ja siis mingi aeg läksid juba ise, aga ootasid tunnelis, kuniks valge kana magama jääb, enne kui päriselt sisse läksid. Matt käis taskulambiga vaatamas, et mis seis on. Ühel õhtul leidis veel mingi looma eest. Ütles, et ei jõudnud näha, kas oli rott või orav. Teised kanapidajad kurdavad kuuti tikkuvate rottide üle, nii et mina olin täiesti kindel, et rott. Aga Matt arvas, et pigem orav! Noh eksole, teistel on rotid, aga meil, näe, orav. Nii nunnu.

Eile läks enne magamaminekut kanu kontrollima ja leidis jälle külalise eest. Seekord ei saanud külaline suure ehmatusega aru, et mis värk on ja vahtis tükk aega Matt'ile otsa, enne kui liduma pistis. Istusid seal kõik külg külje kõrval põrandal reas - silkie'd ja rott. Ei olnud orav!


Kanade integreerimisega on veel üks nipp - selle asemel, et rünnatavaid peita, võib hoopis ründaja eraldada. Selle käigus peaks ta aegamisi oma koha hierarhias kaotama ja uued sõbrad omaks võtma. Täna jälgisin seda seltskonda natuke ja no nii kahju silkie'dest! Nad on juba palju julgemad, siblivad rõõmsalt ja üritavad sisse sulada, kuniks valgele kanale jälle meelde tuleb, et ammu pole terrorit teinud. No ja siis on natuke aega jälle suurem tagaajamine.

Panin siis valge kana sellesse puuri, mida silkie'd varem kasutasid. Oo, see ei meeldinud talle kohe üldse! Teised vanad kanad ei saanud jällegi aru, et mis juhtus, millest selline lärm - lendasid puuri katusele ja muudkui uurisid, kuidas saaks sõbrale abiks olla. Vaesed silkie'd olid järjekordselt nii ära ehmatatud, et hoidsid majakese taha peitu, ei jaganud ära, et kiusaja välja ei pääse.

Käisin vahepeal poes ja kui tagasi tulin, hakkas hämarduma. Ja mida ma näen - silkie'd on rõõmsalt kuudis ning istuvad koos teistega õrre peal! Me ei ole eelnevate nädalate jooksul neid mitte kordagi õrrel näinud, mõtlesime juba, et see on mingi tõu eripära!

Lasin valge kana välja ja ta oli ikka väga kuri! Lendas tunneli katusele ja röökis mu peale. Ma pole teda kunagi niimoodi käitumas näinud. Mõne aja pärast läks kuuti ja peksis loomulikult kohe silkie'd välja. Et ta ka jaksab... Tsirkust on meil siin kogu raha eest!

Täna viisin keset seda kammaijaad tibud esimest korda õue. Nad on alles vähem kui nädala lambi alt väljas olnud, nii et pikki visiite ei saa teha - külm hakkab! Aga kuna nad nii hullult oma kastis siblivad, mõtlesin, et oleks tore neile muru tutvustada. Ladusin lapsukesed pesukorvi ja õues keerasin selle neile teispidi peale. Nad piiksuvad nii kõvasti, et kohemaid on kõik ümbruskonna varesed ja harakad kohal... Muru maitses neile väga hästi, aga natuke kippusid lõdisema. Nad on praegu sellised veidi rääbakad ka, kasvatavad uusi sulgi selga. Pole nagu õiget puhvaikat veel.


Muudest uudistest nii palju, et järgmisel nädalal saame lõpuks ometi noorteprogrammi uutesse ruumidesse kolida. Reedel sain võtmed kätte ja sõitsin päev otsa ringi, et kõike vajaminevat kokku osta. Meil hakkab nüüd neli korda rohkem ruumi olema! Alguses vaatasin rohkem mööbli poole, aga siis muutsin lähenemisnurka ja soetasin hoopis nukumaja, hularõngad ja lauahoki. Las hullavad! Küll see mööbel aegamisi tuleb, meil juba ühtteist on ka.

Nendes ruumides asus varem lasteriiete pood, seepärast on värvid sellised... pehmelt öeldes julged. Mulle meeldib! Ainus jama, et kõik ruumid on samade värvidega ja minu kontoris on üks roosa ning kolm sinist seina. Väikeses ruumis, eksole. Kärtsroosa ja kärtssinine. Alguses mõtlesin, et lasen üleni heledaks värvida, aga nii suur isu oli kolima hakata, et ei hakanud mässama. Panen valged kardinad  ja loodetavasti näeb kogu asi natuke vähem hullumeelne välja kui mööbel sisse tuleb. Või siis läheb hullemaks...

Pildil on kuskil veerand kogupinnast - kogu ruum on selline tore sopiline ja avatud. Sellest osast, mis minu kontori kõrvale jääb, tahan teha vaikse ala, kus oleks hea niisama lösutada või raamatut lugeda. Selle ruumi ühele seinale kleebin kõik fotod, mis mul viimase poolaasta jooksul ühistest matkadest-tegemistest kogunenud on - lasin just 70 pilti välja printida. Nimelt see ruum avaneb tagahoovi ja kuna seal on parkla, palun vanematel just seda ust kasutada, mitte neid klaasist eesuksi. Meil käib nats nagu lasteaias, et kui ema tuleb, on ikka kas mäng või jutt pooleli, ei saa kohe minema. Siis on vanematel vähemalt midagi vaadata.

Ühte soppi tuleb suur laud ja palju toole, et saaks lauamänge mängida. Ja ühte nurka läheb ainult vaip, palju patju, nukumaja ja mänguasjad. Meil on paar klienti, kes hea meelega päriselt mängiks. Hetkel on ruumipuuduse tõttu nii, et kui nemad oma dinosaurused laiali laotavad, jõuab ikka mõni sealt üle kõndida ja noh, oleneb kes, mõnel kipub nii olema, et kohe peab teise asjadele peale astuma ja oh seda hädakisa siis.

Üks osa tuleb tugitoolidega, et nad saaks koos istuda, aga ei satuks üksteisele "kogemata" liiga külje alla. No ja siis lauahoki osa, mille ümber peab natuke tühja ruumi jääma, sest selles mängus kipuvad seisud vahel veidi tuliseks minema. Muul ajal saab seda tühja ala siis hularõngaga keerutamiseks või hüppenööriga hüppamiseks kasutada. Appi, ma olen nii elevil! Täna on laupäev ja käisin seintele tehtud pisiparandusi üle värvimas. Ei suutnud vastu panna!

Näeb ju vahva välja?!

01 märts, 2017

Värske õhu mürgitus

Meile tulid nädalavahetuseks sõbrad Vancouverist külla ja kui eelnevalt plaane arutasime, ütles Nele, et ilm on ilus, lähme matkama ka, onju?! Mina, vana laiskvorst, oleksin muidugi esimese hooga kohe kuskile kohvikusse kütnud, aga selles oli muidugi oma tõetera, et ilusa ilmaga võiks hoopis loodusesse minna. Panin siis vaimu valmis. Ühtlasi ütlesin Matt'ile, et ta peab natuke töötegemisest kõrvale hoidma ja sõpradega aega veetma. Muidu on see jama, et kui ta parasjagu haiglas ei ole, kipub IT-projektide kallal töötama ja kui ma ukse vahelt sisse vaatan, teatades, et vaata kui äge, päike paistab, ütleb ta tavaliselt midagi sellist, et "võime korra välja minna, mul on ehituspoest midagi vaja". Ja siis me teeme paduromantilise sõidu ehituspoodi, kus mina igavusse suren ja tema mingi järjekordse kanamajamaterjali või muu taolise kraami kokku otsib.

Laupäeva hommikul ajasin ta üles, et sõpradele praami vastu minna ja kuniks ta duši all käis, tegin kiirelt kohvi ja võileiva valmis. Võikule tõmbasin kile ümber, et autos poole söömise pealt laiali ei laguneks ja kiirustasin Matt'i, et hakkame juba minema, praam on kohe siin!

Matt arvas, et võiks ikka kõik koos tagasi koju tulla ja siis üheskoos kohvitada, aga mul oli juba hoog sees, et kuidas me ikka nii laisad oleme ja vaata Nelet - tuleb saarele ja kohe teab, et otse loomulikult lähme matkama. Kohvikut isegi ei maininud! Pealegi oli juba keskpäev, mis tähendas, et kui midagi teha tahtsime, tuli seda teha kohe, sest muidu on ups ja jälle pime.

Jõudsime siis sadamasse, mina ikka veel jube uhke, et nii vapralt matkaplaani omaks võtsin ja isegi Matt'i suutsin kaasa tirida. Tutvustasin plaani, et nii, nüüd me sõidame sinna mäe otsa seda maakoore sees olevat lõhet vaatama... kui Nele pettunult ohkas, et "aa... kohvikusse siis ei lähegi või?"

No ütle nüüd noori inimesi - ilusa ilmaga matkamise asemel kohvikusse? Sellist jama pole enne nähtud! Lubasin, et kohvik tuleb pärast matka ja vedasin nad ikkagi mäe otsa. 


Raja alguses oli lageraiet tehtud, sinna hakatakse mingit uut elamurajooni ehitama. Esimene veerandtund oli ümbrus pehmelt öeldes masendav, nii et tulihingelised kohvikulised jõudsid juba mitu korda nöökida, et küll on ilus matk! Aga kui natuke kõrgemale jõudsime, hakkas juba mingi vaade ka tekkima ja no pole ime, et nad sinna maju tahavad ehitada - isegi Vancouver paistab koju kätte (need mäed seal teisel pool merd)! 

Väga tore jalutuskäik oli, varsti hakkas teiselt poolt mäge uus vaade paistma ja isegi päike tuli välja. Pärast kuskil tunnipikkust rassimist küsis Matt, et oot, kus see lõhe pidi olema? No ja mina muidugi ei teadnud. Eeldasin, et kui sissetallatud rada läheb, siis ju see lõhe seal kuskil on! Matt jäi seisma, et igaks juhuks guugeldada ning seletas teistele, et seda juhtub pidevalt, et "Anu paneb sellise hooga minema nagu teaks, mida ta teeb ja Matt lidub järgi, aga poole tee peal selgub, et Anul polnud aimugi, kuhu ta läheb ja sihtmärk on hoopis teisel pool".

Noh, peab tunnistama, et on juhtunud. 

Matt sai väikse guugeldamise põhjal teada, et see rada on mõnikümmend kilomeetrit pikk, nii et kui hea entusiasmiga kütta, võib õhtuks järgmisesse linna jõuda, aga see polnud vist nagu plaanis. Veel saime teada, et lõhe oli kuskil täitsa raja alguses, kuskil 20 min parkimisplatsist. Vaene Matt oli juba värske õhu mürgitust saamas ja protesteeris, et ma pean hakkama neid matkakirjeldusi natuke täpsemalt lugema, mitte ainult esimese reaga piirduma. 

Pöörasime ümber ja hakkasime tagasi minema, ise arutades, et kuidas me selle õige koha siis nii kapitaalselt maha magasime? Ja saate aru - oleks teist korda kah maha maganud kui Nele peiks Matej poleks ühel hetkel selja tagant hüüdnud, et kuulge, siin nagu on ju mingi lõhe! Ja oligi! Alla minnes oli seda oluliselt lihtsam märgata (vähemalt üks meist neljast siis märkas ka, samas kui ülejäänud kolm olid juba mööda lidunud).


Pealtnäha tundus, et polegi nagu midagi erilist, aga jube sügav! Päris kõhe vaadata. Hiljem uurisin natuke lähemalt ja sain teada, et lõhe tekkis maavärina tagajärjel ja siiamaani pole teada kui sügav see täpselt on. Huu...

Õhtuks oli Matt veel mõned inimesed külla kutsunud ja neile õhtusöögi välja kuulutanud. Kuna olin Nelele lihapirukaid lubanud, tegin nende kõrvale natuke kanasuppi ka ja lõpuks söödi kõik potid-vaagnad tühjaks, mitte midagi ei jäänud järele!

Ahjaa, enne kui ülejäänud seltskond kohale jõudis, mängisime tibudega ja Nele tahtis pilti teha kui nad kõik mul käe peal rivis seisid. Aga samal hetkel lendas üks neist pähe ja ei läinudki kaua, kuniks ta plörinal sittus, nii et osa sitta oli juustes ja osa õla peal. Matt vaatas mind ja ütles tõsiselt, et "nüüd sa pead küll duši alla minema". Umbes nagu ma oleks plaaninud terve õhtu niimoodi istuda, et sitt mööda kiharaid alla tilgub.

Ükspäev just arutasime Matt'iga mingit kana ja koera sõprusvideot vaadates, et sellest jääb mulje, justkui annakski neid niimoodi toas pidada, et jooksevad vabalt mööda vaipa ringi. Mõnus sitalepik oleks! Ma olen siin ikka igal õhtul tibud natukeseks kastist välja võtnud, et nad saaks veidi rohkem liigutada ja ringi lennata, aga see tähendab, et käin ise paberiga kannul, sest kamba peale tuleb keskmiselt kaks junni minutis.


Järgmisel päeval oli juba nii hea matkahoog sees, et jalutasime kohe pärast hommikusi pannkooke rippsilda vaatama. Christine tuli kah Sampsoniga ja pärast porist matka ta enam nii kohev ei olnud. Sampson, ma mõtlen. Aga igati mõnus nädalavahetus oli, matkates saab ikka palju rohkem elamusi kui kohvikus käies! Mine tea, võib-olla peaks end teinekordki toast välja ajama...

22 veebruar, 2017

Beebid ei hüüa tulles...

Matt läks ükspäev Vancouverisse asju ajama ja kui valmis sai, helistas, et läheb "noh nii igaks juhuks" vaatama, et mis kanavalik seal kah on... Tunnike hiljem selgus, et saadaval on seitsme erineva kanasordi tibud ning ilmselgelt üks nunnum kui teine. Väga palju puudu ei jäänud, et olekski sealt seitsmega lahkunud sest "meil ruumi ju on!".

Pika arutelu tulemusel saime kokkuleppele, et tuleb kolm. Täiskasvanuna peaksid nad välja nägema sellised:


Te ikka panite tähele, et ühel on HABE?! Kohe ongi habemega sort. Muneb siniseid mune! Meie habemik on tumedamate sulgedega, aga teised kaks peaksid küll suht täpselt selliseks kasvama nagu pildil. See alumine tume kana muneb šokolaadipruune mune.

Mul oli juba meelest läinud kui maailmatu armsad need tibud ikka alguses on. Väga äge oli pühapäeva hommikul selle peale ärgata, et keegi elutoast "tsiip-tsiip" hüüdis.

Tibud tulid laupäeval, eksole. Pühapäeval hakkas Matt jälle oma siidikanu guugeldama. Alguses arvasin, et see on suht ohutu ettevõtmine, sest meil oli selleks hetkeks juba seitse kana! Aga kui ta mõne aja pärast kellelegi helistas, et "ma kuulsin, et müüte kanu", muutusin juba oluliselt valvsamaks.

Selgus, et selles farmis on ainult ilma habemeta silkie'd ja algselt tahtsime ikka habemega. Siidikanad on suhteliselt mõttetud linnud - munevad ainult paar korda nädalas ja munad on väikesed. Igal võimalikul juhul püüavad hauduma hakata ja kui see hoog peale tuleb, ei mune tükk aega üldse. Neil on erksinised kõrvad, must nahk, mustad luud ja must liha, nii et suppi neist kah väga ei saa (kui keegi üldse tahaks vaevu kilosest linnust süüa teha). Ainus põhjus, miks neid pidada, ongi see, et nad nii naljakad välja näevad. Ja habemega silkie on kahtlemata naljakam:


Siis aga selgus, et silkie-tibudel on väga keeruline sugu määrata ja kui ei taha kukega riskida, tasub osta veidi vanemad linnud. No ja sellel mehel olid neljakuused - peaaegu täiskasvanud. Ühtlasi selgus, et see habemega versioon on põhimõtteliselt natuke pime kui just pidevalt tukka ei trimmi. Ei ole mingit mugavat kohastumust, et silmad noka peal asetseks või nii... Ehk tegelikult ei olegi nii paha mõte ilma habemeta kana võtta - leiab vähemalt söögi ise üles. Aga meil on juba SEITSE KANA!

Matt ütles, et mõned surevad nagunii ära ja mõni uutest tibudest võib kukeks osutuda. No umbes nii, et vaatame ikka helget poolt! Ja broneeris meile kaks silkie't, sest topelt ei kärise.

Kanaperemehe hoovi keerates jooksid kolm Jack Russell'it vastu. Kuna mul Eestis oli see koer, tegi süda kohe jõnksu! Uurisin kindluse mõttes, et äkki on neil kutsikaid ka? Sellisel pehmel hetkel, mil Matt on omale just VIIS uut kana organiseerinud, oleks suhteliselt soodus aeg endale koerapoeg nuiata. Peremees ütles, et russell'it ei ole, aga nende retriiver sai hiljuti kutsikad... Võtsime siis ainult kanad.

Appi kui veidrad nad ikka on! Ja nii pisikesed! Natuke porised olid ka, nii et kodus tegime kanadele vanni. Selgus, et silkie'dele meeldib pesemine lausa hullupööra ja kui ma fööni välja tõin, läks veel eriti suureks mõnulemiseks. Rohkem veidramaks ei anna vist enam minna...


Ja seal me siis olime - ports kanu õues, tibud kastiga elutoa nurgas ja silkie'd majapidamisruumis uut maja ootamas. Uusi ja vanu kanu ei tohi kohe kokku panna, nokivad üksteist surnuks. Esimesed nädalad peab laskma üksteisega harjuda nii, et võrk on vahel. Ja kui aeg küps, peab kanamajas kõik ümber tõstma - söök/jook/õrred uude kohta, midagi uut ja põnevat juurde, näiteks kapsa võib laest alla riputada, seda on tore nokkida. Uued kanad pannakse kuuti õhtul pimedas ja kui nad seal hommikul kambakesi üles ärkavad, on kõik uus - kuut on uus ja kanad on uued. See pidavat nende pisikese aju piisavalt segadusse ajama ja olukorraga leppima panema.

Selle juures on aga üks väga oluline asi - lisatavad kanad peavad olema samas suuruses! Aga silkie'd on pea kolm korda väiksemad!!! Ja kui me siis veel natuke guugeldasime, saime teada, et silkie'sid on ka sellepärast keeruline lisada, et nad isegi teiste kanade jaoks liiga harjumatud välja näevad ja tihtipeale ei hakata neid kunagi aktsepteerima.

Meie uued tibud kasvavad vanade kanadega samasuurusteks, nende pärast ma ei muretse. Ainus jama on, et see võtab päris mitu kuud aega, pluss ei saa neid enne õue viia kui ööd soojaks muutuvad, sest kui temperatuuri äkitselt muuta, tekivad neil igasugu probleemid ja haigused. Ja kuna ka nemad peavad alguses eraldi majakeses elama ja uue seltskonnaga harjuma, peavad silkie'd sellest majast enne välja kolima (mis ei pruugi kunagi õnnestuda). Ehk need kanad tuleb toas suureks kasvatada! Appi!

Rääkimata sellest, et lisamaja meil ju ei olnud! Õnneks on meie pere suurim kanasõber ka üsna kobedaks ehitusmeheks osutunud, nii et tagasiteel koju jätsime siidikanade paari autosse ootele, ostsime materjalid ja õhtu otsa kostis garaažist katkematut klopsimist, kuniks mina uusi sõpru pesin ja föönitasin (käsi püsti, kes veel saab öelda, et on KANA föönitanud!).


Kõige toredam oli muidugi see, et kui Matt uue maja lõpuks õue viis ja silkie'd sisse tõstis, jooksid vanad kanad kabuhirmus oma kuuti peitu. Nii palju siis sellest, et vanad võivad uued surnuks nokkida... Meil on ikkagi väga ontlikud kanaprouad, mitte mingid kraaklejad mutid.

Täna hommikul käidi kah ikka veel kauge kaarega uuest majast mööda. Asi muutus pärast seda kui Matt neile saia ja banaani viis ning suured kanad oma banaani kiiremini nahka pistsid kui silkie'd enda omale pihta said. Ja siis hakkasid korraga kõik väikse maja vastu huvi tundma! Me esialgu rõõmustasime, et näe, tahavad sõbraks saada, aga peatselt mõistsime, et nad näevad hoopis silkie'de puuris söömata banaani ning üritavad välja nuputada, kuidas selleni jõuda.


Saiast rääkides - uutele tibudele on sai nagu kassile palderjan. Neil käib muidu elu mõneminutiliste tsüklitena - uni, söök, sitt, uni, sitt, söök, uni jne. Eile panin viilu saia neile puuri ja ossa raks kus oli elevust! Kaks tundi järjest käis katkematu sädin ja saiasöömine, hetkeks ka ei astutud saiast kaugemale. Lõpuks võtsin selle välja, et vähem lärmi oleks ja kurnatud saiasööjad magasid seepeale oma pikima ja sügavaima une.

Täna mängisime nendega natuke köögiletil ja oh õnne - seal leidus veidi saiapuru! Jälle tohutu elevus ja isegi väike kaklus, et kes pudi endale saab... Nagu narkootikum! Ma ei mäleta, et eelmised tibud oleks niimoodi saia armastanud.


Ahjaa, tegin siin just Matt'ile nalja, et näe, sa ei saa enam midagi kobiseda, et emal neli koera kui endal üheksa kana majas. 

No ja täna hommikul saatis ämm mulle kutsikate pildi... Neil on nüüd üheksa koera! Kusjuures täiesti kogemata! Neil on üks isane ja kolm emast ning jooksuajal oli isane mõnda aega kellegi juures hoius, pluss kandis koju tagasi tulles mingeid spetspükse. Või noh... enamik aega kandis. Igal juhul selgus, et see emane peni, kes jõulust saadik pidi dieedil olema, sest kippus jämedamaks minema, ei olnudki lihtsalt paks. Klassika!

18 veebruar, 2017

Vana kana

Matt selgitas ükspäev, et inglise keeles öeldakse vahel noorte naiste kohta spring chicken (kevadtibu). Võtsin sõnasabast kinni ja teatasin: "Tere, mina olen spring chicken". Matt raputas naerdes pead: "Ei, sina oled vana kana!"

Lubasin seepeale omale uue eakama boyfriend'i otsida, et saaksin kah spring chicken olla, aga Matt arvas, et tahab mind ikka endale hoida, hoolimata sellest, et ma vana olen (ta on must kolm aastat noorem)! Nüüd on nii, et kui õhtuti magama läheme, võtab kaissu ja ütleb: "Sina oled minu ilus vana kana". Iga jumala päev. Näe, välismaa mehed teevad tõesti rohkem komplimente…

14 veebruar, 2017

Nilbeid jutte

Iga mõne aja tagant jõuab keegi mu blogisse otsingusõnaga "huvitavaid nilbeid jutte". Vahel ka lihtsalt "nilbeid jutte". Ma peaks hakkama natuke rohkem pingutama, et ülesannete kõrgusel olla…

See nädalavahetus möödus suhteliselt vähenilbelt, aga see-eest kokkamisrohkelt. Reede õhtul tekkis kodu poole sõites mõte, et võiks lihapirukaid küpsetada. Nii ammu polnud teinud! Panin kamina küdema ja taigna selle ette kerkima. Väga idülliline. Mõne aja pärast selgus, et maru hästi töötab see nipp, osa tainast oli juba põrandal ka - üritas põgeneda. Pärmitainas on müstiline!

Kui lihasegu valmis sai, tuli meelde, et sibulat pidi kah sisse panema. Ei viitsinud enam koorima-hakkima hakata, läksin lihtsama vastupanu teed ja lõikasin hoopis sibulapealseid sisse, mõtlesin, et äkki ajab asja ära. Appi kui hea! Ma ei tee enam kunagi tavalise sibulaga.

Ja lihapirukad lõhnavad imehästi, juba ainult lõhna pärast tasub teha!


Meil oli pikk nädalavahetus, esmaspäev kah vaba, aga Matt oli eile ja üleeile tööl. Täna oli ilus päikesepaisteline ilm, sõitsime natuke ringi, käisime mere ääres jalutamas ja farmist juustu ostmas. See on hästi tore farm, igale poole võib sisse minna, kõigile loomadele saab pai teha, iga kord on mõned uued beebid, enamasti vasikad, aga vahel ka talled või põrsad. Matt armus kohe kitsedesse ära ja arvas, et me võiks ju kah kaks tükki omale tagaaeda ringi kalpsama panna. Ja lubas mul jänesed võtta kui tahan! Jänestega ei ole vist eriti palju tööd, onju? Kitsede osas olen ma veits skeptiline.

No ja hea meelega oleks kohvikusse ka läinud, aga riigipüha puhul olid kõik kohad kinni. Mis siis ikka, pakkusin välja, et teen kaneelirulle ja kuna vastuväiteid ei tulnud, läks jälle kokkamine lahti. Matt nõudis, et glasuur peab ka olema. Kanadalased ei mõista, kuidas saab kaneelirulli ilma glasuurita süüa? Nende jaoks on see kuidagi täiesti vale. Ma olen eelnevatel kordadel ikka ilma teinud, sest kaneelirull juba iseenesest ei ole just teab mis dieettoit ja kui suhkruvaap peale määrida, maitseb see nagu tere-tulemast-diabeet. Aga niiii hea!

07 veebruar, 2017

Lumevangis

Tere tulemast Alaskale! Igatahes palju puudu ei jää… Sahk pole siiakanti veel jõudnud ja autot pole ma juba viimased kolm päeva garaažist välja saanud. Iga kord kui nädalavahetusel aknast õue juhtusin vaatama, oli kellegi auto tänaval lumme kinni jäänud ja rahvas lükkamas/kaevamas.

Reede õhtul tabas mind trennituhin ja keset ööd panin end järgmiseks päevaks mingisse asja kirja. Sest noh, keset ööd on alati selline tunne, et ossa kus homme tuleb vägev päev! Hakkan tervislikult sööma ja trenni lähen ja ei passi pool päeva internetis. Hommikul ärkasin üles ja kuna lund oli jube palju, sain aru, et võin kohe alustuseks pool kausitäit küpsiseid süüa, sest lumekühveldamine on ju raske töö. No ja edasi läks samas vaimus. Trenni muidugi ei jõudnud.

Kanadel on eriti peen värk, sest osa lund jäi aeda katvasse võrku kinni ja nii tekkis sinna katus. Nii et neil ei saja enam midagi. Kuna nad enamiku ajast kiige peal tšillivad ja sellel kah katus on, peaks nad ilusasti üle elama kui see lumi sealt võrgu pealt lõpuks alla kukub. Kiik on muideks sööginõuga varustatud, nii et mingit mõjuvat põhjust sealt lahkumiseks iseeensest ei ole.


Täna hommikul oli VEEL rohkem lund kui eelnevatel päevadel ja erandkorras otsustasime tööl uksed suletuks jätta. Mul on vaba päev, jeeeiii! Kella seitsmest alates oli küll telefon punane, nii et natuke tuli ikkagi tööd ka teha, aga üheksaks rahunes olukord maha. Tegin Matt'ile hommikusöögi, kaevasin teerajad lumest puhtaks, käisin kanu patsutamas, saatsin doktori tööle ja sättisin end väikse einega laua taha mõnulema. Kuna mul nüüd ootamatult palju vaba aega on, võiks ju õhtuks midagi huvitavat süüa teha (khm, olemasolevatest vahenditest, sest poodi ma ju ei pääse).

Kui ma veel ei teadnud, et kuskile minema ei pea, uurisin lähemalt bussiliiklust, sest see, et ma autoga kuskile ei pääse, oli juba mitu päeva tagasi selge. Selgus, et Nanaimo on nii autokeskne koht, et kõige tihedama ühendusega piirkondades käib buss iga 15 min tagant ja ülejäänutes veel harvem. Ainus variant olnuks kuskil 15-20 min lumes mütata, et bussipeatuseni jõuda, siis pool tundi sõita, sest otse ei lähe siit midagi ning siis veel natuke jalgsi minna. Autoga on muideks 7 min. Takso leidmine on sellise ilmaga pehmelt öeldes keeruline.

Esmaspäeval on millegipärast palju toredam kodus olla kui nädalavahetusel. Kohe täitsa teistsugune tunne! Külmikus polnud eilse suure küpsetamise tulemusel enam ühtegi muna (õigemini kaks tükki oli, aga need sai Matt endale), seega jalutasin isiklikku munavabrikusse ja õnnekombel juhtus ajastus nii hea olema, et kana just tõusis pesast püsti. Kuuma muna lõin kohe pannile, vot nii värske hommikusöök oli.

05 veebruar, 2017

Töömesilane

Täpselt pärast seda kui ütlesin, et tööst ei ole midagi kirjutada, kõik kulgeb kui lepase reega, hakkas selline show pihta, et anna olla. Iga paari päeva tagant tuli mõni uus klient, üks noortest peksis kontori ukse sisse ja uutest töötajatest osutusid kõige paljutõotavamad kandidaadid kahe esimese nädalaga lausa nii vähetõotavateks, et pidime neil minna laskma, samas kui need, kes algselt nii väga säravat muljet ei jätnud, üha paremaks ja paremaks muutusid.

Mõnel ei ole näiteks absoluutselt stressitaluvust! Kohe kui mingi vähegi kriitilisem situatsioon tekib, tardub ära. Mõni unustab oma võtmeid iga jumala nurga peale, kuigi need peavad alati paelaga kaelas olema. Ja lukud on meil ju ainult moepärast, eksole! Ühes kapis ravimid, teises noad... kapinurgal võtmekimp. Ja selle kõrval klient, kelle diagnooside loetelu halvimal juhul lausa mitu rida haarab. "Oiii, aitäh, et meelde tuletasid!" ja paneb võtmed kaela tagasi. Hea, et sul pea kaela küljes kinni on, muidu unustaks selle kah kuskile maha. Aga ettevaatust, mõni meil siin võib aidata sul sest tülikast peast vabaneda - jäta ainult võtmed välja.

Ja paljudel on suur probleem paindlikkusega, kohe kui mingi väiksemgi muutus tuleb, kaob mõtlemisvõime täiesti ära. Noortegrupis on pärastlõunati korraga kuni kümme klienti. Töötajaid peab olema kolme kliendi kohta üks. Nad käivad kolmes erinevas koolis, üks tuleb kodust peale korjata ja ühe toob isa sinna, kus iganes tema grupp sel päeval aega veedab, sest meil on tegevustegraafik. Enamasti püüame kahes grupis toimetada, sest kuskil pooled on sellised suht teravad pliiatsid, kes tahavad lugeda, arutleda ja vaielda ning ülejäänud pigem lõbusad aktivistid, kes muudkui ujuks, matkaks ja hullaks. Aga eranditult kõigil on sotsiaalsed oskused nõrgakesed, mis tekitab omavahelist nääklemist kui liiga erinevad inimesed ühte gruppi panna.

Kui ma siis ajude raginal kogu logistika paika olen saanud, võiks asi ju iseenesest toimida. Aga siis selgub, et üks töötajatest on haige, keegi klientidest tuleb erandkorras poole päeva pealt kuskile viia, üks autodest on rehvivahetuses ja ei jõua õigeks ajaks tagasi, uuel töötajal on algaja load ja ei saa üle ühe kliendi peale võtta, aga unustas seda varem mainida jne.


Viimased kaks nädalat on võimatult palju paberitööd olnud, selle kõrval uute töötajate koolitamine, kahe uue maja avamine, ülepäeviti tööintervjuud, koosolekud sotsiaaltöötajatega, graafikute tegemine, uute klientide peredega kohtumised jne. Õnneks olen lõpuks ometi suutnud kõigile töötajatele ja lapsevanematele selgeks teha, et nad mulle sõnumeid saadaks, mitte helistaks. Esiteks ei ole mul pooltel kordadel võimalik kõnesid vastu võtta ja teiseks on sõnumite puhul lihtne asju hiljem üle kontrollida kui juba kõrvadest auru tuleb ja enam ei mäleta, mida keegi tahtis.

Reedel tuli selline lumi maha, et panime nii täiskasvanute- kui noorteprogrammi kinni, küll aga on grupikodud iga ilmaga avatud, aaghhrgh. Osad kliendid tuli veel kuskilt kokku vedada ja töötajad ei julgenud lumes sõita, nii et pidin paariks tunniks oma paberihunniku ootele jätma ja mööda linna ringi tiirutama. Kuna olen viimased kaks nädalat pea igal õhtul kodus ka veel tööd teinud, nädalavahetustest rääkimata, olin tegelikult lootnud reedel varem ära minna, aga sellest ei tulnud loomulikult mitte midagi välja. Ma pole isegi kanu juba ma ei tea mis ajast näinud!

Tänaseks (laupäeva) hommikuks oli VEEL rohkem lund sadanud, paksud hanged maas. Töötaja helistas, et tema piirkonnas on bussiliiklus tühistatud, autot ei saa mingi nipiga välja (mina enda oma ka ei saanud, saani oleks vaja olnud), küsis kolleegi numbrit, et talle teada anda, et võib natuke hiljaks jääda. Vähemalt selline hakkaja inimene, et sumas poolteist tundi lumes, kuniks jõudis lähima bussiliinini, mis käigus oli (kuna Nanaimo on küklik, ei saa bussid osades piirkondades paksu lumega liikuma) ja kaks tundi pärast kodust teeleasumist jõudis ilusasti tööle, jäädes ainult kolm minutit hiljaks. Vot see on pühendumus!

Vastukaaluks ütles teine uus töötaja mulle paar päeva tagasi nõks enne oma 12-tunnise vahetuse algust, et ei leia autovõtmeid üles, nii et ei hakka tööle tulema. Mängleva kergusega. Ilma ühegi vabanduseta. Pakkusin, et lähen talle järele, aga siis selgus, et tal on vist ikka muud tegemist ja hästi ei sobi. Sellele eelnevalt oli ta jõudnud meid praktiliselt iga päev negatiivselt üllatada, nii et viimase nalja peale lasin ta viisakalt lahti ning palusin võtmed tagasi tuua, mispeale ta mulle eriti vihase sõimukirja saatis! Tulise teismelise tasemele küündiva lameduse koos rohkete hüüumärkidega. Issanda loomaaed on ikka kirju.

Aga ei ole hullu, vaikselt hakkab olukord maha rahunema ning veebruari lõpus saame oma uued ägedad noorteka ruumid kätte. Täna oli muuhulgas aega kanasid nunnutada ja stressitase hakkab jälle vaikselt alla minema.

Hommikune lumevaade:

26 jaanuar, 2017

Privaatsusest

Kanadasse kolides tundus alguses kogu aeg, et inimesed tungivad mu privaatsusesse. Kassapidajad küsivad alati su päeva kohta, mõnikord uurivad, et mida sa sellest või teisest asjast valmistada kavatsed ning suvalised võhivõõrad inimesed viskavad tihtipeale komplimente, eriti just vanemad daamid. Mõned aastad tagasi kurtsin Matt'ile, et juhuslik poemüüja küsis "mis sind täna siia toob" ja teine juhtus uurima, kas mul on vaba päev (et hommikupoolikul poes olin)... Mis see nende asi on?! Tema arvates oli hiiglama naljakas, et ma seda nii isiklikult võtsin.

Small talk on miski, mida ma sõna otseses mõttes õppisin. Kuulasin, mida kohalikud ühes või teises situatsioonis vastasid ja püüdsin meelde jätta. Siiamaani õpin! Aga juba hakkab tulema. Vahel natuke konarlikult, aga enamasti suhteliselt ladusalt. Nüüd, neli aastat hiljem, hakkan asjale pihta saama - small talk ei ole teiste privaatsusesse tungimine. See, mida õhtuks süüa teed, pole sugugi nii isiklik teave, et varjama peaks. Pealegi võib sellistes olukordades alati mingi pealiskaudsema vastuse anda või muul moel kõrvale vingerdada. Küll aga on small talk hea jäämurdja! See toob inimesi lähemale ja annab märku, et kõik on sõbralikud. Mul ei ole enam mingi probleem täiesti võhivõõraste käest midagi küsida või komplimente teha.

Komplimentide vastuvõtmine on endiselt jube raske, aga üle poolte kordadest suudan "oh mis te nüüd"-stiilis vastamise asemel lihtsalt "aitäh" öelda. Ma pole veel mitte kunagi kuulnud, et kanadalane komplimendi tagasi lükkaks, kukkudes põhjendama, miks see asi tegelikult nii eriline/ilus ei ole või miks ta enda arvates küll täna sugugi hea välja ei näe.

Üks asi, mida inimesed siin täiesti muretult teevad, on naeratamine. Eriti neis olukordades, kus jääd korraks võõrast inimest silmitsema ja ta juhtub sulle ootamatult otsa vaatama. Tüüpiline eestlane pöörab kibekähku pilgu ära ja tunneb korraks piinlikkust. Tüüpiline kanadalane ei pööra pilku ära ja naeratab. Täiesti hullumeelne! Mul ei hakka see vist kunagi välja tulema, refleks on nii sisse imbunud!

Aga teate, mis ma alles hiljuti avastasin?! Selle süütu small talk'i kõrval, mida ma esiti suure privaatsusesse tungimisena võtsin, et küsi kanadalane mitte iialgi millegi päriselt privaatse kohta! Kui näed natuke loppis välja või on hommikul silmad paistes, ei tule keegi uurima, kas magasid kehvasti või oled nutnud või mis värk on. Sest see on privaatne! Kui sul on mingi nahalööve, plaaster või punn, ei tule ainsatki kommentaari. Kui jutu sees midagi vähegi isiklikumat mainida, ei lennata selle teema külge kinni nagu harakaparv, et lähemalt teada saada, vaid küsitakse mingi väga neutraalne küsimus, millele on võimalik soovi korral neutraalselt vastata või siis sügavuti minna kui juhtud tahtma jagada. Ja kõik austavad seda valikut.

Kui olid paar päeva haiguse tõttu kodus, ei tule keegi hiljem uurima, et mis viga oli? Äärmisel juhul küsitakse, kas tunned end paremini, millele on jällegi võimalik kas lakooniliselt või detailselt vastata. Mis iganes sulle endale parasjagu mugav tundub.

Kui lähed kellelegi külla või mingile üritusele ja ei joo, ei tule ühtki kommentaari, et "mis sul siis viga on" või "võta ikka", liiatigi ei prahvata ükski hing, et "rase oled või?" Kui pärast üht-kaht kokteili ütled, et ma enam ei soovi, ei hakka mitte keegi sind ümber veenma või sundima. Mitte üht kommentaari ei tule! Sest see ei ole viisakas. Kui otsustad ära minna, ei tehta sellest suurt numbrit, et "kuidas juba nii vara", "alles te tulite, jääge ikka natukeseks veel". Kui soovid minna, on see vaba valik. Sa võid võõrustaja näol korraks üllatust märgata, aga ta jätab selle enda teada ja tuleb sõbralikult hüvasti jätma.

Ahjaa, teiste inimeste väljanägemise kommenteerimine on kohe eriti ebaviisakas, välja arvatud juhul kui sul on miskit ilusat öelda. Eestis on see ebaviisakas ainult juhul kui keegi on ülekaaluline. Minusuguse kallal võib lõputult tänitada.

Taolisi situatsioone on muidugi mustmiljon ja olen hakanud aru saama, et hoopis mina olen see, kes peab end piirama, et teiste privaatsusesse ei tungiks ja juhuslikult midagi kohatut ei ütleks. Mitte kanadalased oma kahjutu ja igati sõbraliku small talk'iga.

23 jaanuar, 2017

Sotsiaalmeediast

Mind on viimasel ajal hakanud häirima, et Facebook on kole kommertslikuks muutunud. Enam ei ole nii, et jälgid ainult oma sõpru ja neid lehekülgi, mis huvi pakuvad. Nüüd viskab üle ühe postituse mingeid suvalisi linke, juures tekst "sinu sõpradele Kallele ja Mallele meeldib see lehekülg". Lehekülg ise on seejuures mingi täiesti suvakas, näiteks "Forbes" või "Air Transat". Vahva, et Kallele ja Mallele meeldib, aga mida mina selle teadmisega peale hakkan?

Eriti tüütu, et tihtipeale hüppavad soovitatud lehed lausa niisama ette. Ilma, et isegi Kallele-Mallele meeldiks.

Tihti peab Feissar vajalikuks teatada: "Kalle like'is seda pilti". Noh, tore. Mul oligi just hirmsasti vaja teada, et Kallele juhtus mingi suvaline foto meeldima.

Hea küll, ma saan aru, et Kalle ja Malle ei saa midagi parata, et Facebook nende tegemistest mulle aru annab ning minu sõbralist saab ilmselt omakorda täiesti ebavajalikku infot selle kohta, kelle pilti mina "laikinud" olen, aga vähemalt ärge jagage oma seinale mingit jama nagu näiteks suvalist pilti aastast 2015: "Kalle shared a memory". Tänks Kalle!

Ükskõik kui vägevalt mingi pilt välja on kukkunud, ei ole ma suuremat huvitatud, et see iga kahe kuu tagant ikka uuesti ja uuesti mu seinale hüppaks. Ma olen seda tõenäoliselt vähemalt korra näinud. Või viis korda kui sa sedasama hirmus-hästi-õnnestunud-pilti profiilikaks panid, siis taustapildiks muutsid, siis jälle profiilikaks muutsid, visates peale Prantsusmaa lipu, rinnavähi embleemi või vikerkaarevärvid, et erinevatele gruppidele toetust avaldada. Eriti halb kui see juhtus veel selfie olema.


Detsembris leiab Feissar, et lõppevat aastat võiks kõigiga jagada ja juba korra (kaks, viis) näidatud pildid väikeseks klipiks kokku panna. Vähemalt 30 inimest läheb alati õnge ka. Ma pole neist ühegi vaadanud. Kas keegi üldse vaatab?

Lisaks tasub õnnelikke sõbralisti liikmeid teavitada, et oled juba 3 aastat Mallega sõber olnud ning selle puhul postitada kollaaž kõigist kümnest ühisest eriti-hästi-õnnestunud-pildist, et ka ülejäänud sõbrad saaks te kahe üle rõõmu tunda.

Korra kuus tuleb kindlasti mõni lame kettkiri, näiteks "postita oma seinale süda ja kui inimesed selle kohta küsivad, ära vasta midagi - on rinnavähi nädal". Ma sain mingi 20 sellist kirja! .

Ja kui kõik eelnev on järele proovitud, jaga mõnd horoskoobiteemalist Õhtulehe artiklit, näiteks "10 asja, mida Kaljukitsele mitte öelda" ning kommentaariks lisa, et "mõned läksid ikka väga täppi". Sest tõelised sõbrad (jap, kõik need 800) tahavad sind ju ikka sügavuti tundma õppida!

Vot sellepärast peabki inimesel blogi olema, et saaks muudkui iseendast pajatada ilma, et kõik sõbrad seda sunniviisiliselt lugema peaks.

Õnneks saab feissaris nuppu vajutada ja tüütumaid sõpru mitte jälgida. Snapchat'is seda võimalust näiteks pole. Ja mõned inimesed saadavad kümneid pilte ja klippe päevas. Näe, siin on mu lõunasöök. Siin on veepudel. Siin on koerajunn. Siin mina rõõmus. Siin mina kurb. Siin on õhtusöök. Siin mu tekk. Ahjaa, ärgem unustagem patja.

Ainus sotsiaalmeedia äpp, mis mulle tõesti meeldib, on Instagram. Ei viska mingit soovimatut kraami ette ega vala reklaamiga üle. Kõik pildid, mis mu seinale ilmuvad, on eranditult ilusad. Isegi otsing üritab ära arvata, mis sulle meeldida võiks ja saab sellega enamjaolt täitsa hästi hakkama. Ei ole mingit "Kallele meeldib Air Transat, vaata, äkki meeldib sulle ka".