30 august, 2020

Mis kõik kaks päeva enne pulma viltu jõuab minna

Arvata oli, et eks midagi ikka läheb, sest muidu oleks kogu see asi juba naeruväärselt lihtsalt välja kukkunud. Ja mis siin ikka pikalt keerutada, hakkame aga pihta - kaks päeva enne pulma läksin õmbleja juurde kleiti ära tooma ja kui enne oli see lihtsalt õige veidi suur olnud, siis nüüd ei istunud ülemine osa kohe üldse! Kõik oli kuidagi vale koha peale tõstetud, rinnapadjad turritasid dekolteest välja ja pits hoidis püsti. Õmbleja taganes silmi vidukile tõmmates nii kaugele kui väike ruum võimaldas ja ütles, et kui EEMALT vaadata, siis VÄGA hull ei ole.


Mina leidsin siiski, et nelja külalisega pulmas on suhteliselt väike tõenäosus, et mul õnnestuks kõigist nii ohutusse kaugusesse hoiduda, et selline kriiskav möödapanek märkamata jääks...

48-tunnise ajavaruga oli laias laastus kaks varianti - kas tõmmata kleidile kampsun peale (sest seelikuosa oli ilus) või minna riskile ja lasta samal õmblejal dekoltee normaalse(ma)ks teha. Valisin teise variandi. Esimene variant jäi plaan B-ks.

-

Sama päeva õhtul mõtlesin, et prooviks kunstripsmeid. Mul oli neid kaht eri sorti, ühed dramaatilisemad, teised õhemad - tahtsin näha, kuidas näos paistavad. Ja ma ei tea, kas te olete enne nii koba inimest kohanud, kes ei suuda sõrme silmani suunata, vaid selle hooga läbi huule lööb, aga täpselt nii läks. Võib-olla ma sellepärast ei kasvatagi tavaliselt küüsi pikaks, et alateadvus teab, et võin endale kogemata viga teha. Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas mu käsi sellise hooga liikus, et küüs enam-vähem nii sügaval maandus, et oleks peaaegu teiselt poolt välja tulnud. Või noh, põhimõtteliselt tuligi. Oleneb, mis nurga alt vaadata.

Ja kui esimese hooga mõtlesin, et veidi piinlik on nii koba olla, et isegi omaenda silmale pihta ei saa, siis järele mõeldes oleks palju hullem olnud omale kaks päeva enne pulmi küüs SILMA lüüa.

Verd tilkus esimese hooga ikka nii käbedalt, et jõudsin korraks juba muretseda, et võib-olla peab õmblema minema ja väga kuradi tore tõesti kui pruudil huulest niidid välja turritavad.


Aga ma ei hakka asjadest ette ruttama, sest see tore päev, kus mu kleit ja huul mõlemad totaalselt rikutuks osutusid, ei olnud veel läbi. Nimelt hakkasin õhtul magama minema kui korraga - piip-piip - tuli sõnum... mu fotograafilt... et ta poeg kukkus rattaga mäest alla kihutades põlve vigaseks ja nad ootavad Vancouveri lastehaiglast kõnet, et millal operatsioon tehakse, aga see saab tõenäoliselt toimuma järgneva kahe päeva jooksul (nagu ka minu pulm). Ja ilmselgelt tuleb selleks saarelt Vancouverisse minna (kahetunnine praam, khm). Ja kui sul on valida, kas olla haiglas oma lapse kõrval või paar tundi võõraid inimesi pildistada, siis loomulikult ei ole see isegi mingi tõsiseltvõetav valik.

Nii et jah, vähem kui 48 tundi enne pulma polnud mul kleiti ega fotograafi, aga positiivse poole peale võib paigutada huule, mis ainult seestpoolt siniseks ja paiste läks. Võinuks ka hullemini minna...

20 august, 2020

Ühisosa

Kui ma õigesti mäletan, oli see Hans H Luik, kes mingis intervjuus ütles, et selliste inimestega, kes raamatuid ei loe, ei ole tal mitte midagi rääkida. Esimese hooga oleks tahtnud kohe pimesi nõustuda, aga kui järele mõtlesin, sain aru, et ma tean mitmeid väga intelligentseid ja huvitavaid inimesi, kes ilukirjandust üldse ei loe, aga nendega pole mitte ainult huvitav rääkida, vaid ka huvitav kuulata. Lisaks tean palju inimesi, kes neelavad ilukirjandust hunnikute kaupa, aga see ei tee neid tingimata huvitavaks vestluspartneriks. Ja kolmandaks on mul mitmeid sõpru, kelle osas ma isegi ei tea, kas ja kui palju nad loevad, sest ma lihtsalt ei räägi nendega raamatutest, me oleme sõbrad mingil muul põhjusel.

Igaühega on ühisosa erinev ja siduvaks teguriks ei pea tingimata just suur lugemus olema.

Ma käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kuidas mu nime hääldada ja sealt jõudsime sujuvalt selleni, et ma olen Eestist ja et tema on Fidžilt ja mul kukkus lõug põrandale, et miks peaks keegi ehtsalt paradiisisaarelt üldse kuskile mujale kolima ja ta rääkis, et miks ja üleüldse hakkas meil kohe esimesest minutist nii hästi klappima, et pidime vahepeal hammaste osas pause tegema, sest nende puhastamine jäi meie meeldivale vestlusele ette.


Saarel, kus ma elan, on immigrante suhteliselt vähe. Nii et kui ma kellegagi ühes seltskonnas olen olnud, tunnevad need inimesed mu edaspidi iga kell ära, sest aktsent reedab. Ja kui need inimesed hiljem juhuslikult juttu ajama tulevad, ei ole minul suure tõenäosusega aimugi, et ma neid varem näinud olen, see-eest mäletavad nemad täpselt, millest me eelmisel korral rääkisime. Mingi suvalise mängugrupi emaga pole sest suurt midagi, aga Matt'i tööürituste raames vanade auväärt tohtritega jutustama sattudes on küll vahel peopesad niiskeks tõmbunud.

Aga see hügienist, eksole. Te ei kujuta ette kui värskendav on kohtuda kellegagi, kes on samuti kuskilt mujalt sisse rännanud (kuigi tema tuli juba pea 30 aastat tagasi) - ühisosa, noh! Ta küsis, et kas mul on palju kohalikke sõpru (tal ei ole) ja rääkis, et igatseb oma inimesi ja vanemana plaanib kolida sellesse linna, kus neid rohkem on. Ja järjekordselt sain aru, et inimesed ei ole kanadest väga erinevad, see omasugustega kokkuhoidmine on meil kõigil veres (kanad nimelt hoiavad väliselt sarnastega kokku, valged kõnnivad valgetega ja punased punastega ühes grupis, see pidi mingi kohastumus olema, et vaenlasele vähem silma paista).

Ma olen seda oma siinsete eestlastest sõpradega arutanud ja avastanud, et tuttavad tuttavateks, aga sõpru on meil kõigil teiste eestlaste (ja muude immigrantide) seas rohkem, kohalike seas vähem. Omasugustega lihtsalt ongi kohe mingi ühisosa olemas, millele kõike muud ehitama hakata, samas kui kohalikuga kobad tükk aega small talk'i teha ja kui veab, siis äkki on mingid ühised huvid ka ja kui ei vea, siis pole mõtet numbreid vahetama hakata.

See on mind pannud ka rassi(smi)teemadele teise pilguga vaatama, näiteks lõpetasin just ühe sellekohase raamatu lugemise ja ei olnud paljude seal esitatud väidetega absoluutselt nõus, sest mina olen täpselt samasuguseid komistuskivisid kohanud valge inimesena teiste valgete seas lihtsalt sellepärast, et ma tulen teisest kultuuriruumist. Ja ma ei taha siinkohal kanadalasi kritiseerida, sest sõbralikumaid ja viisakamaid inimesi kui nemad, on raske leida, aga igas kultuuris on mingid omad normid, kombed ja kirjutamata reeglid, mida lihtsalt polegi võimalik viimseni tabada kui sa just pole siin ise üles kasvanud.


Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kuidas ma Hans H Luige juurest võõrsil elamise teemade juurde jõudsin, siis on vastus lihtne - tegelikult tahtsin ma üldse ühest konkreetsest raamatust kirjutada, aga sissejuhatus läks lappama.

Nimelt jäi mulle mitmest kohast silma, et paljude inimeste arvates on "Eleanor Oliphant"-i raamat üks parimaid lugemiselamusi üldse, naljakas ja nauditav. Briti raamatuauhindade jagamisel sai Aasta Raamatu tiitli ja Goodreads'is on uskumatult kõrgete hinnetega. Soetasin endalegi ja... ma ei tea, kas ma olen mingilt muult planeedilt või milles asi, aga sellist kräppi pole juba ammu pihku sattunud. Mõne raamatuga on nii, et saad aru küll, mida teised selles näevad, aga enda jaoks pole lihtsalt õige žanr. Filmidega sama - me näiteks vaatasime hiljuti Matt'iga väga head õudukat ja ma tunnistan, et see oli super, kuigi ma vihkan õudukaid ja pool aega silmi kinni hoidsin.

Aga "Oliphant" ei olnud hea! Pigem nagu loeks mingit pubekaealise kirjandit ja pööritaks täiskasvanuna silmi, et isver küll. Ja mul pole aimugi, mida teised selles näevad?! Kelleltki küsida ka pole, sest ainus sõbranna, kellega ma sellest rääkisin, oli minuga samal arvamusel ja ütles, et andis suhteliselt alguses alla. Mina pidasin 200 lehekülge vastu ja siis lihtsalt enam ei suutnud rohkem aega raisata ja lehitsesin diagonaalis "lugedes" lõpuni.

Kui keegi oskab selle raamatu fenomeni lahti seletada, siis oleksin tänulik. Ja kus see nali seal oli? Ma olen segaduses...

17 august, 2020

Pruutkleidisaaga

Ma arvasin, et kleiti on suhteliselt lihtne leida. Esimese hooga panin ainult ühte poodi proovimiseks aja, aga hiljem mõtlesin, et nagunii saab sellist asja ainult kord elus teha, võiks siis viimast võtta ja ikka mitmes käia. Ja oli hea mõte küll!

Esimese poe kogemus oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Omanik, kes meili teel täitsa kena tundus, paistis reaalsuses pigem nagu ületöötanud ja ebaõiglast palka saav pedagoog. Selline, kelle lemmikõpilane sa juhtumisi ei ole. Esimese viie minuti sees kästi mul seina peale kleebitud covidi info läbi lugeda ja selle alt olevast korvist endale mask ja kindad võtta: "Sest ma ei taha iga asja üle pesema ja desinfitseerima hakata, mida sa puutunud oled". Olgu mainitud, et omanikepaarist kumbki ise maski ei kandnud...

Kunstseemendaja tööpostil Õnnelik pruut oma elu tähtsaimat kleiti valimas:


See ruum, kus kleidid rippusid, oli megaväike ja igale stangele oli neid mahutatud umbes kümme tükki rohkem kui päriselt mahuks. Selline tunne nagu sobraks taaskasutuspoes, mitte butiigis, kus hinnad neljakohalised. Suurused jooksid ühel stangel vasakult paremale, teisel paremalt vasakule, silte näha ei olnud, kleidid olid kilega kaetud, erinevad stiilid läbisegi - täielik puder ja kapsad. Valisin siis poolpimesi sealt miskit.

Esimesed kaks ei läinud selgagi. Proovimise toas peeglit polnud, aga kui koridorist läbi minna ja maja teise otsa kõndida, olid seal nii poodium kui ka peeglid. Nendes kleitides, millel isegi lukk kinni ei läinud, ei hakanud ma pikka matka ette võtma. Viis minutit hiljem tädi koputas, et kuidas läheb? Mina vastu, et aitäh, kenasti. Tema veits ärritunult: "...aga peegli ette pole sa veel ühegagi tulnud!"

Lõpuks sain midagi sellist selga, mis paistis õiges suuruses olevat ja nägi ka muidu suht okei välja. Panin ontlikult kindad kätte ja maski ette ning läksin tädi tõreda pilgu all peegli ette. Sõbranna oli hommikul öelnud, et teeme siis videokõne või midagi, aga ma ausalt öeldes võitlesin endaga, kas isegi pilti julgen teha...

Proua pedagoog pildistamist vist otseselt heaks ei kiitnud, sest esimese jupi aega seisis ta mul konkreetselt kõrval, suu kriipsuks surutud. Ma ei tea, kuidas ta üldse nii lähedale julges tulla, arvestades, et telefoni haarates võtsin nii maski kui kindad ära...


Kleit tundub pildilt ilus, aga seljas oli natuke kare ja seelikuosa oli tehtud sellest materjalist, mida mu vanaema akende ees putukavõrguna kasutab. Ütlesin tädile, et võtan mõtlemisaega ja arutan sõbrannaga läbi, vastuse asemel tuli arusaamatu mühatus ja poest lahkusin salamisi palvetades, et mul õnnestuks kleit mujalt leida ning ei peaks seda haput nägu enam kunagi uuesti nägema.

Ja hakka või kõrgematesse jõududesse uskuma, aga järgmine pood oli kui paradiis. Esiteks paluti mul neile saata mõned pildid mulle meeldivatest kleitidest. Kohe mainiti ka seda, et nad broneerivad aja ainult ühele kliendile korraga (seda tegi ka eelmine pood), minuga tegeletakse personaalselt ja maski kanda ei ole tarvis. Aega soovitati varuda umbes kolm tundi, "et saaksid protsessi rahulikult nautida". Tegelikult kulus vähem kui kaks - kleite oleks neil lõputult jagunud, aga ma lihtsalt ise tundsin, et kuskile peab piiri tõmbama, sest muidu ei suuda ma elu seest neist ainult ühte välja valida.

Teenindus oli täiesti teine tera kui eelmises poes. Nad olid minu saadetud piltide põhjal eelvaliku teinud, mida siis kolme-neljakaupa korraga ruumi toodi. Ma ei tee nalja kui ütlen, et oleksin võinud neist ükskõik millises abielluda! See naine, kes mind seal aitas, ütles, et õige kleidi tunned lihtsalt ära. Nii oli ka. Panin selga ja mõtlesin, et vau! Hiljem lisandus teine väga sarnane ja veel kolmaski, mis oli natuke teises stiilis ja mille ma oleksin viisakasse mõisapulma valinud.

Veel rääkis ta, et tihtipeale tulevad tulevased pruudid sõbrannade ja emade-ämmadega koos, aga see, et kellegagi lähedane oled, ei tähenda, et ka kleidi osas sama maitse oleks ja lõpuks jagab igaüks soovitusi nagu hakkaks hoopis ise abielluma ning vaene pruut ei saa enam aru, mida tema tahab. Ja siis tulevad need pruudid hiljem üksi tagasi, et kogu proovimisering uuesti läbi teha.

Mina saatsin pildivaliku sõbrannadele hindamiseks, aga eelnevalt mõtlesin korralikult läbi, et kui nende arvamus minu omaga ei ühti, kas see paneks mind oma otsuses kahtlema? Mul oli kolm lemmikut, aga sisimas teadsin, millise neist lõpuks ära ostan. Läks nii, et kolmest kaks olid ka nende lemmikud... aga mitte see, mis minu omaks saab!

Muide - kui ma nende pruutide peale mõtlen, kelle pulmas olen külalisena käinud, siis sellist kleiti nagu ma ise kannaks, polnud neist kellelgi, ometigi nägid nad suurepärased välja. Kleidid peegeldasid just nende olemust. Ma arvan, et minuga on sama lugu - kui kõrvuni naeratavana oma värske abikaasa kõrval seisan, ei mõtle keegi esimese asjana, et "aga kleit on küll kuidagi täitsa vale".

Piltide põhjal on mu lemmik see, mille mõisapulma oleksin valinud. Aga murul abiellumas ma end selles ei näe. See lihtsalt ei ole selle päeva kleit. Kuigi imeilus... Ja no mis ma räägin, need on kõik nii kaunid, et mööda panna ei olegi ju võimalik!








Seda, millise ma pulmapäeval selga panen, ei saa veel avalikult mainida, sest Matt ei ole kleiti näinud. Aga tore oleks teada, millised on teie lemmikud?

EDIT: vasakpoolne on minu kleit ja parempoolne see, mis esimest kohta jagas (ja mis tagantjärele täitsa selgelt vähem õige tundub kui see, mis mul nüüd kapis ripub).

13 august, 2020

"Inimestele üldiselt meeldib pulmas käia"

Nelja külalisega üritust on selles mõttes lihtne korraldada, et ainus päriselt tähtis asi oli leida kuupäev, mis sobiks mõlemale tunnistajale ja meie lapsehoidjale. Sellega läks suhteliselt lihtsalt, sest nagu mu sõbranna ütles, siis "inimestele üldiselt meeldib pulmas käia".

Aga samas on ka neid asju, mis isegi nii väikese ürituse juures ajuraginat pakuvad - näiteks fotograafi valik. Otsisin sellist, kelle stiil mulle kohe meeldiks, et ei peaks iga detaili üle rääkima ja enda jaoks kohandama. Leidsin kaks-kolm lemmikut, üks neist pakkus videoteenust ka. Video peale polnud ma mõelnudki. Aga miks mitte?

Kirjutasin, et mis meil plaanis on - paar külalist, väike tseremoonia, tunnike-poolteist oleks see aeg, mille jooksul võiks pildid ja paariminutilise video tehtud saada. Nagu juba mainisin, ei abiellu Kanadas keegi nii privaatselt ja väikselt nagu meie, nii et ma väga ei imestanud kui miinimumpakett vähemalt 2,5 tundi pildistamist ja mõneminutilist videot sisaldas.

Loogiline, et pruutpaarist tehakse muuhulgas ka poseeritud ilupilte, aga poseerimise peale lausa tunde kulutada ma tegelikult üldse ei taha.

Aga okei. Me ei pea ju kogu etteantud aega ära kasutama ja saaksime ilusa mälestuse. Miinimumpaketti kuuluv näidisvideo, mille fotograaf mulle saatis, oli filmitud suures pulmas, algas hommikuste ettevalmistustega ja lõppes millalgi keset ööd, mis polnud meie tagasihoidliku plaaniga üldse võrreldav. Hakkasime arutama, et mida filmida võiks? Tseremooniat natuke, mõned stseenid Oscarist ja külalistest ning kuna mu sõbranna, kes pulma tuleb, veel abielus ei ole, saaks kimbuviskamise kah teha.

Jaa, tore, muidugi saab. Aga koos kimbuviskamisega on hind viis sotti kallim.

Näidisvideos küll kimpu ei visatud, aga filmitud oli vähemalt 12 tunni jooksul, mispeale tekkis küsimus, et kui minu tunniajane ja nelja külalisega pulm nende kallisse miinimumpaketti ei mahu, siis mis üldse mahub?

Lõpuks sain aru, et olen omaenda raha eest end sundimas mingisse sellisesse plaani, milles ma üldse osaleda ei tahagi ja ütlesin neile, et liigume otsingutega edasi. Kirjutasin hoopis sellele fotograafile, kes meist paar aastat tagasi perepildid tegi. Tema oli saadaval, hind normaalne, suhtlus meeldiv - olemas! Jääb vaid loota, et ta õigel päeval kohale ilmub. Ma ei tea miks, aga mul on selline tunne, et midagi peab ikka viltu minema... Loodetavasti muidugi ei lähe!

08 august, 2020

Poolsalaja tanu alla

Otsustasime ühel õhtul, et teeme oma väikese pulma kuu aja pärast ära, lükata pole seda nagunii enam kuhugi ja koroona annab ideaalse vabanduse, miks me sadu külalisi ei kutsu nagu Kanadas muidu kombeks.

Kuna tunnistajaid peab kaks olema, on külalisteks Matt'i sõber oma naisega ja minu sõbranna oma mehega. Täpselt need inimesed, kes on meist kummagi kõrval ka ilma kutsumata alati olemas.

Alguses mõtlesin, et teeks registreerimise kuskil ilusas pargis. Nüüd kaldun selles suunas, et kaunistaks hoopis omaenda aeda ja teeks kodus. Oleks kuidagi lihtsam ja muretum. Ilus ümmargune laud on mul olemas, kus tähtsale paberile allkirju panna. Ja Oscar saaks rahus ringi joosta, kuniks keegi ta pildi tarvis kinni peab püüdma.


Keegi andis hea mõtte, et fotosessiooni ei pea tegelikult üldse pulmaga samal päeval tegema. Tõepoolest - miks mitte mingi muu aeg valida ja rahulikult võtta? Aga registreerimisest tahaks ju ikka ilusaid pilte, nii et esialgu panustame siiski õigele päevale. Juhul kui ma tulemusega rahul ei ole või kui juhtub, et terve päev kallab vihma, võib hiljem end veel korra lille lüüa ja kahekesi mõnes kenas kohas poseerimas käia.

Kleit tuleb päris. Vaagisin tükk aega, kas on mõtet osta üks ilus, aga ülehinnatud riidetükk ainult selleks, et see paariks tunniks selga panna ja ülejäänud eluks kappi seisma jätta ning jõudsin otsusele, et jah, absoluutselt ON mõtet! Mingeid uhkeid kingi ma ei tahtnud, aga siis ütles sõbranna/pruutneitsi, et kuule, plätudes ju ikka ei lähe ja kontsaga kingas on ikkagi kehahoiak ka kohe teine. Minu kurtmise peale, et kus ma neid pidulikke valgeid kingi hiljem kasutan (ratsionaalne inimene, noh), mainis ta rahulikult, et need ei pea ju valged olema. Ja tõepoolest! Ei pea tõesti! Kaks pead on ikka kaks pead. Nii et kingad tulevad ka (kui ma leian kuskilt).

Aga ma pean tunnistama, et enda sättimise teema on ikka kõvasti keerulisem kui ma esmapilgul arvasin. Meigi mõtlesin esimese hooga ise teha, sest kohalike meikarite nägemus ilusast pruudist meenutab minu maitse jaoks pigem transvestiiti, aga sellele plaanile hüppas jälle sõbranna/pruutneitsi vahele ning leidis, et peab ikka profimeik olema ja üleüldse peaks laskma end tähtsa päeva puhul poputada - soeng ja värgid. Aga ma tahaks, et see inimene koju kohale tuleks ja te ei kujuta ette kui keeruline on meie linnas leida sellist meikarit, kes A) ei maaliks mind täiesti tundmatuks, B) oskaks ka soengut teha, C) tuleks koju, D) oleks meie valitud päeval vaba, E) vastaks meilidele.

Maniküüri lasen juba paar päeva varem teha, sellega on lihtne. Ja siis jääb veel ehete küsimus, sest kui ma juba ehtsa pruutkleidi selga panen, võiks ehtedki veidi edevamad olla. Üks kord elus ju võib! Aga kõigepealt on vaja kleit välja valida, küll siis näeb, mis sinna juurde sobib. Abielusõrmus on mul õnneks juba olemas.

Aga Matt'il ei ole veel mitte midagi ja mul on tunne, et kui ma seda osa kah enda peale ei võta, siis ilmub ta eht-iseendalikult sinistes teksades kohale ja viskab sinna dressipluusi peale.

Mismoodi inimesed üldse mingit suuremat pulma planeerivad? Ma hakkan juba selle väiksegagi veidi stressi minema...

03 august, 2020

Vigade parandus

Mõtlesin, et jagan teiega kah seika, mis mind ennast kulme kergitama pani - nimelt oli Oscari jalg pärast herilaserünnakut täiesti normaalne, kuni KAHEKSA päeva hiljem tekkis selline reaktsioon:


Matt ütles, et kui hullemaks ei lähe, siis sekkumist ei vaja. Mina ei kujutanud sel hetkel ette, et milline see hullem veel välja võiks näha, aga järjekordselt oli tal õigus, sest järgmiseks päevaks kadus punetus ära nagu poleks seda kunagi olnudki. Mis oli hea, sest me sõitsime sel päeval suvilasse, kus mingit arstiabi läheduses pole.

Suvila asub Vancouverist 5,5-tunnise sõidu kaugusel, aga kuna me elame saarel, lisandub ka kahetunnine praam. Pluss pooltund, mis enne väljumist sadamas peab olema. Ja kõik peatused. Mida on kaheaastasega reisides päris mitu...

Kanadalaste jaoks on pikad vahemaad täiesti normaalsed. Meil ühed sõbrad sõitsid just teise linna kellelegi külla ja see linn on 12-tunni kaugusel (pluss kaks tundi praami, sest nad elavad kah saarel).

Olime kavalad ja läksime kahes jaos. Õhtul üle mere, sealt edasi poolteist tundi sõitu, ööseks hotelli, hommikul väike jalutuskäik ja kiikumine ning jälle teele. Ise olime nii rahul, et ainult neli tundi minna. Poolel teel suunati liiklus ümber, sest oli mingi suur õnnetus juhtunud ja tee pandi kinni. Mägedes tähendab selline asi aga tundidepikkust ringi, sest teedevõrgustik on nii hõre. Nii sai meie neljast tunnist ikkagi sujuvalt seitse.


Pikkade sõitudega olen ma nüüdseks juba harjunud, sest tee on väga ilus ja üheskoos autos lõksus olemine annab võimaluse huvitavateks jututeemadeks. Samas ei näe ma sel ikkagi suurt mõtet, et suvila just seitsme maa ja mere taga peaks asuma - rahu, vaikuse ning  sooja järvevee leiaks lähemalt ka. Boonusena võiks mingi sääsevaba piirkond olla, sest suvilas on neid alati mustmiljon. Meil kodus pole näiteks üldse, kärbseid ka pole.

Sellega seoses pean väikese vigade paranduse tegema, sest kui eelmises postituses mainisin, et Oscar ei paista pärast herilaste intsidenti neid üldse kartvat, siis suvilas selgus, et kardab ja kuidas veel! Herilasi ma seal ei näinud, aga sääskede eest põgenes elu eest ja kui mõni kiil juhtus mööda lendama, oli veel eriti kole lugu.

Aga muidu oli tore puhkus.

22 juuli, 2020

Õudusfilm päriselus

Olete näinud Hitchcock'i õudukat "Linnud"? Meil juhtus ükspäev midagi sarnast, ainult, et herilastega. Ma ausalt öeldes eelistaks linde, aga sedapuhku ei antud valikut.

Käisin Oscariga jalutamas ja tal oli vaja tingimata mööda kraavi kõndida. Alguses üritasin teda veenda tee peale tagasi tulema, aga lõpuks andsin alla, sest mida hullu seal kuivas kraavis ikka leidub?

Leidus herilasepesa. Ükspäev ma just kirjutasin kui kirglikult ma neid vihkan, eksole. Etteruttavalt võin öelda, et need tunded ei ole viimaste päevade jooksul teps mitte soojemaks muutunud. 

Igatahes astus Oscar sinna sisse ja sai esimese hooga kuskile pahkluu kanti nõelata. Haaras valusast kohast käega ja sai kohe järgmise sutsaka peopessa. Seejärel istus suures ahastuses röökides maha ja sai veel neli korda, sedapuhku kintsu ja põlvele. Kokku siis kuus. Ma pole vist terve elu jooksul kokku kah kuut korda nõelata saanud, aga seda tean väga täpselt kui valus on üks - kuut ei taha ettegi kujutada.

Haarasin meeleheitlikult röökival lapsel mõlema kaenla alt kinni ja jooksin temaga herilaste eest teisele poole tänavat. Herilased muidugi maha ei jäänud. Terve parv lendas ümber ja kümmekond olid nagu takjad ta pükste küljes, kehad ümmarguseks väändunud, püüdes nõela sisse torgata. Tee ääres oli mingi tokk, millega neid maha rapsisin. Samal ajal ronis paar tükki mul õlal ja juuste sees ja kogu see olukord oli nii megarõve, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Igatahes sain enamiku putukaid Oscari pükste küljest lahti ja jooksin temaga veel kaugemale eemale. 

Järgmised kolm tänavat pidin haledalt nutvat last süles tassima, sest kõndima ta enam ei soostunud. Sõbranna arvas, et tal on nüüd ilmselt terveks eluks herilastest trauma, aga mina ausalt öeldes ei usu, et Oscaril oleks olnud aega isegi tähele panna, mis juhtus, sest kui sa oled kahene ja saad kolme sekundi jooksul kuus korda nõelata, siis ilmselt ei uuri ümbruskonda, et huvitav, mis see nüüd oli ja kuidas antud olukorda edaspidi vältida. Mis tähendab, et mingit ettevaatlikkust tal herilaste suhtes ilmselt endiselt ei ole.

Järgmisel päeval oli kraavi kõrvale suur hoiatav silt ilmunud. Ilmselgelt pidid nad potentsiaalsest ohust varemgi teadma, sest muru niites ei istu need putukad tõenäoliselt samuti vagusalt peidus. Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.  

Muide, seda, kus nad end täpselt peidavad, ei paista. Maa sees elavad? 


07 juuli, 2020

Pulk äravoolus ja muid jutte

Kui meil mõned kuud tagasi maalrid käisid ja paar seina üle võõpasid, mõtlesin, et oh kui mõnus töö, isegi vaadata on rahustav. Kellele siis värvida ei meeldiks!

Aga praegu blogin ainult sellepärast, et terve keha on nii valus, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi muud teha kui diivanil vedeleda. Ma nimelt peitsisin aeda. Ja alguses oli tõesti nauditav, aga pärast paari päeva juba valus ka.

Kõik sai alguse sellest, et vana värav hakkas otsi andma ja tellisime uue. Uus nägi vana plangu küljes aga kuidagi vale välja (ja ma ei hakka mainima, et Matt selle kogemata poolenisti samblatõrjega üle pritsis ja halliks muutis). Otsustasin, et tõmban peitsiga üle, siis on sarnasemad. Enne kui poodi vahendite järele läksin, jäin mõtlema, et äkki värviks terve majaesise aia üle, sest seda ei ole nii hullult palju... Mõeldud-tehtud.


Tulemus sai palju värskem ja kaalusin, et äkki peaks terve ülejäänud aia ka üle käima. Aga meil on seda niiiii palju, et ma polnud päris kindel, kas viitsin terve suve võõpamisega tegeleda. Otsustasin, et ei viitsi... aga teen ikka. Ja nagu ma olen - kõike on vaja KOHE! Edeneb hästi, aga ma ise muutun iga päevaga kuidagi kangemaks. Alguses hakkas ranne valutama, siis selg, nüüd õlg takkapihta.

Nii meenuski kui terapeutiline oli vaadata, kuidas maalrid suure rulliga rahulikult üles-alla sahistasid. Päevast-päeva sellist tööd tehes vist ikka päris nii terapeutiline ei ole kui kõrvalt tundub.


Lõpuks tulin tuppa, megaväsinud, üleni valutav ja kohutavalt näljane. Ma sain tegelikult juba kaks tundi tagasi aru, et oleks aeg lõpetada, aga tahtsin purgi lõpuni teha. Toas avastasin, et Oscar oli autod söögilauale ritta ladunud ja liivakastist igale masinale kühvlitäie liiva peale toonud. Mõnele natuke ette, taha ja kõrvale ka. Mis tähendas, et ma ei saanud sööma hakata ega diivanile surema heita, vaid pidin hoopis tolmuimeja järele minema. Lapsed, elu õied! Tõesõna.

Muideks, meil on hetkel vanni äravoolus helendav pulk. Nägin kuskil pilti, et keegi oli lapsele vannis mängimiseks pulgad andnud, mis andis pimedas eriti ägeda efekti. Käisin täna ekstra neid ostmas. Andsin ainult ühe korraga, et eks näis, kas meeldib. Meeldis ja kuidas veel! Aga kui laps vannist välja tuli, jäin mõtlema, et oot, kuhu pulk jäi? Kõik kohad otsisin läbi - pole. Lõpuks vaatasin äravoolu ja... oh õudust. Ilus diskovalgus seal. Pildi pealt tundub nagu oleks pulk sealsamas, haara ainult pintsettide järele, aga tegelikult on palju kaugemal. Mul võiks ka selline normaalne laps olla, kes omale asju ninna ja kõrva topib, mitte torudesse. Siis oleks Matt'il vähemalt vahendid olemas, millega välja koukida. 

Aga pole midagi, tohterdamist jagub selletagi, näiteks eile kukkus Ossu mänguväljakul joostes nii, et verd voolas lausa suust ja ninast korraga. Maru dramaatiline nägi välja, aga ninast jäi suht kohe kinni ja suust tuli ainult sellepärast, et hammas oli natuke huulde lõiganud. Täna kukkus diivanil hüpates nägupidi käetoe vastu ja sai omale terve põsesarna suuruse sinika. Normaalne. 


Aga helgematel teemadel ka - meil oli hiljuti viies aastapäev. Matt küsis lõuna paiku, et kas sa lilled said? Mina, et mis lilled? Hommikul pidid tulema... Helistas siis, aga keegi vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistati tagasi, mina juhtusin kõrval olema. Küsiti, et tahate veel neid lilli? Matt siis minult, et tahad või? No miks ei taha! Õhupalli tahate ka? Matt juba naerab. No ikka õhupalli ka! 

Kui lilled kohale jõudsid (Matt käis uksel, mina värvisin aeda), saatis naabrinaine sõnumi, et "whaaaat, ma olen nii kade, tahan ka kulleriga lilli!" Meil on külaelu, noh.

30 juuni, 2020

See või teine

Laenasin Briti instast mõned küsimused ja kohe lausa pean siia omalt poolt ühe juurde lisama, nimelt:

Dušš või vann - kuumast dušist ei ole mitte midagi paremat, vannis käin keskmiselt korra aastas. Matt on jällegi läbi ja lõhki vanniinimene, kes võiks vabalt vannis eladagi. Õnneks on meil ühes vannitoas vann ja teises dušš, nii et kõigile jagub. Aga ikkagi huvitav kui erinevad inimesed on...

Ilus figuur või ilus hing - ma ei ole kunagi aru saanud sellest "ilus, aga loll; kole, aga tark" vastandamisest. Üks ei välista ju teist! Ma pigem ütleks, et kindlam on ilus olla, sest kui hing nagunii kole juhtub olema, oleks inetu välimusega juba täitsa pekkis. Aga miks mitte ilus figuur ja ilus hing mõlemad?!

Ujumine või kaldal päevitamine - ma pole kummagi tegevuse fänn. Esiteks olen kohutav külmavares, piisavalt sooja vett pole minu jaoks lihtsalt olemas ja päikese käes lamada on jällegi piinavalt palav. Suvi meeldib mulle muidu väga, aga rannas ma tõesti eriti ei käi.

Vara üles või hilja voodi - mina olen raudselt öökull, aga seoses emaks saamisega on uni erakordselt hinda läinud, nii et viimastel aastatel olen magamaminekuaega selle järgi timminud, millal Oscar hommikul üles tuleb, sest puhanuna ärgata on kõige mõnusam üldse! Isegi mõnusam kui kaua üleval olla.

Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps - meie sõprade esimene beebi oli nagu õudusunenägu - vähe sellest, et ta kohutavalt vähe magas, karjus ta suurema osa ärkveloldud ajast nutta. Ma tõesõna ei tea, kuidas nad sellest eluga (ja koos!) välja tulid. Praeguseks on poiss igati rõõmus kolmeaastane ja hiljuti said nad tütre vanemateks. Ja see praeguseks kolmekuune beebi on väga rahulik ja leplik laps, kes on algusest peale ülihästi maganud. Küsimuse juurde tagasi tulles - teate, selliseid võiks mul mitte ainult kahe-, vaid ka kolme- ja neljakaupa olla. Üks väga aktiivne on juba olemas ja neid ma mitmekaupa tõesti ette ei kujutaks.

Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - üksi elaks ma kindlasti korteris ja kesklinn sobiks hästi, aga lastega on vaja ruumi ja aeda, vaikset ja rahulikku keskkonda, kus uksest välja astudes kohe auto otsa ei sõidaks. Ja mulle tegelikult meeldivad kõik aiatööd ka.

Prillid või läätsed - minu jaoks on mõistetamatu, kuidas inimesed endale rahumeeli näpu silma torkavad. Matt teeb seda igal hommikul, aga mul on õnneks nii nõrk miinus, et igapäevaselt prille ei vaja, nii et läätsesid ei hakka isegi proovima.

Kool või elukool - iga kell kool. Minu meelest tuleb kasuks kui oled vähemalt korra elus lõputöö raames uurimuse teinud, valiidsuse ja reliaablusega maadelnud ja aru saanud kui palju asju peab õigesse lahtrisse kukkuma, et saaks üldse midagi väita. Kriitiline mõtlemine tuleb elus tihtipeale kasuks.

Megakuum suvi või ilus lumine talv - kuna mulle meeletu kuumus ei meeldi, siis pigem valiks ilusa lumise talve, aga reaalsus on see, et sillerdava lumega päikesepaistelisi päevi on kahetsusväärselt vähe ja lõpuks taandub see "ilus lumine talv" ikka pimedusele ja lörtsile. Pimedus ei meeldi mulle jällegi üldse ja kuna meil on kodus konditsioneer, saab kuumuse eest tuppa peitu tulla, seega suvi võidab, olgu või kuum.

Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - raudselt hiljem! Kusjuures sellest saan ma veel aru, et ärkad perest varem ja istud kohvitassiga vaikselt päikesetõusu nautides, aga mõned inimesed ärkavad poolest ööst, et hommikul trennis või jooksmas käia ja seejärel kella kaheksaks tööle jõuda (mis on juba ise üle mõistuse vara). Brrrr. Hommikune uni on püha!

Ümbermaailmareis või oma kodu ost - oma kodust ei ole minu jaoks mitte kunagi midagi olulisemat olnud. Kodu lihtsalt peab oma olema. Reisida olen õnneks omajagu saanud ja seetõttu tean, et ümbermaailmareis ei oleks minu jaoks - mina tahan natuke ära olla, max mõned nädalad ning siis oma koju tagasi tulla. Asjad lahti pakkida, oma voodis magada, hommikul oma kapist pudruhelbeid võtta. Ma ei jaksa kogu aeg teel olla.

Jõulud või jaanipäev - jõulud, jõulud, jõulud! Terve detsember oma tulukeste ja pühademuusikaga. Pakkide avamine. Pere ja sõbrad. Hea söök. Boonuspunktid kui peaks lund ka olema.

Siider või õlu - ma pole suurem siidrisõber, aga õlu ja viski on sellised joogid, mis mulle absoluutselt ei maitse.

Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - "ilus mees" võrdub minu peas strippari tüüpi ilueediga, kes kulme kitkub, endast lõputuid selfisid teeb ja maailmanabana käitub. Minu meelest ei pea mees ilus olema, mehes peab hoopis see miski olema - mingi enesekindlus, emotsionaalne tugevus, arukus, soojus. Miski, mis põlved nõrgaks võtab, aga mida pole võimalik alati sõnadesse panna. Kui võtta küsimuse teine osa, siis selle vastu pole mul küll midagi kui mees hästi teenib, perekonda ülal pidada suudab ja lastele kodu kindlustab.

Kusjuures vaatasin praegu instast Briti vastajate tulemusi ja 61% valiks pigem ilusa mehe ja ainult 39% eelistavad keskpärase välimusega rikast. Samas kui eespool küsiti, et kas "ilus figuur või ilus hing", siis ainult 11% valisid figuuri ja 89% hinge. Tuleb välja, et enamikule inimestest on mehe puhul oluline välimus ja naise puhul sisemus.

Vot siis.

21 juuni, 2020

Elu edetabelid

Blogimaailmas on vaikus. Ma ei tea, kas kõik naudivad suve või milles asi, et nii vähe kirjutatakse? Mitte, et ma ise parem oleks... Indigoaalane kirjutas elu edetabelitest, mõtlesin, et panen siis enda omad kah ritta.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Herilased. Tõesti kohe südamest vihkan neid. Eelmisel aastal olid nii agressiivsed, et ma käisin aegajalt terrassi peal elektrilapatsiga õhku puhtamaks löömas, teisiti ei saanud enam elada (hiljem selgus, et räästa all oli pesa). Sääsed ja ämblikud võiks ka minu poolest täiesti olemata olla, absoluutselt ei tunneks puudust.
2. Kui tuleb aevastus... aga viimasel hetkel läheb ikka ära ja jätab ninna selle ülirõveda aevastuse-eelse kirbe tunde.
3. Liivased jalad. Kuni nad konkreetselt liiva sees on, pole viga midagi. Aga liivane jalg kergelt üle pühkida ja kingad jalga panna... brrrrrr!

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. Krõbeda koorikuga värske sai rohke võiga. Ma võin end konkreetselt lõhki süüa, paremat asja ei ole olemas!
2. Koristamine, organiseerimine, pesu pesemine. Inimesel peab ju hobi olema, noh! Ma pean muuhulgas end väga tagasi hoidma, et tänaval suvalist prügi üles ei korjaks ja tee ääres olevast võõrast peenrast olen rohkem kui üks kord mõne suurema umbrohu välja tõmmanud.
3. Magamine. See tuleb vist natuke vanusega ja natuke sellega, et Oscar oli beebina kohutavalt kehv magaja. Hommikul puhanuna ärkamine on absoluutselt hindamatu! 

Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Ma olen alati imestanud, kuidas mõned inimesed kohe täitsa noorena teavad, mida elult tahavad. Viiendas klassis on selge, mis eriala ülikoolis valivad; gümnaasiumi lõpuks on eluarmastuse leidnud... Mina polnud viimase paari aastani isegi riietuse osas oma stiili leidnud, alles nüüd tean, mis meeldib. Erialasid on mul kolm. Välismaal elamisest polnud kunagi unistanud, aga juba tiksub kaheksas aasta ja kogu aeg hakkab ainult rohkem meeldima. Alati olen tahtnud noor ema olla, aga esimese lapse otsustasin alles 35-selt saada. 

Kahetsemisega on nii, et mul üldiselt ei ole kombeks kahetseda. Ma olen nii põhjalik, et kui midagi otsustan, on see otsus järelikult kaalutletud ja vähemalt minu enda jaoks õige. Ja eks ikka on miskit, mida oleks võinud teisiti teha või siksakis jooksmise asemel ühe sammuga astuda, aga samas on kõik mingitpidi vajalik olnud - mingi järgmise astme või inimese juurde juhatanud, miskit olulist õpetanud. Ja noh, oleks ju minagi võinud viiendas klassis valitud erialale kindlaks jääda või mõne teismeea peikaga abielluda ja karja lapsi saada, aga... jumal tänatud, et teisiti läks, hahaa!

Elu parimad sünnipäevakingitused:
Piinlik tunnistada, aga ma isegi väga ei mäleta, mida täpsemalt täiskasvanuna kingiks olen saanud, mingit nii eredat mälestust ei ole millestki jäänud, et seda eraldi välja tuua. Üllatussünnipäev oli näiteks tore! Aga lapsepõlves olid kõik sünnipäevad elu parimad. Näiteks kui ma viiesena pesueht beebinuku ja nukuvankri sain... Ohhh! Mul läheb isegi praegugi veel pulss üles sellele mõeldes. Ja kuna ma palju lugesin, kingiti tihtipeale raamatuid ja mäletan, kuidas ma niiiii väga tahtsin neid KOHE lugema hakata, et natuke raske oli isegi külaliste äraminekuni oodata. Ja kuidas me klassiõega koolist koju jalutasime ja ta rääkis, et sai sünnipäevaks muuhulgas kolmevärvilise hambapasta (Aquafresh) ja ma olin täiega kade, sest toona olid kõik hambapastad ju valged. Ohh, väikesed rõõmud!

16 juuni, 2020

Vaevarikas rannavorm

Hakkasime sõbrannaga mõlemad hiljuti (uuesti) jooksmas käima ja muuhulgas avastasime, et ka läbitav distants on enam-vähem sama, jäädes veidi üle kolme kilomeetri. Selline hea lühike sutsakas algajale, mille jooksul veel päris ära ei sure. Enesepiinamine pole ju eesmärk omaette, kuigi see on samuti tõsi, et kui mugavustsoonist üle ei jookse, pole kogu ettevõtmisel ka erilist tulemust.

Sõbranna rääkis, et kui mäest üles rassib ja raske on, motiveerib end sellega, et "mõtle kui peaksime kunagi mehega lahku minema või ta ära sureb või midagi... ja ma pean hakkama näiteks 50-selt uut meest otsima, siis tahaks ju heas vormis olla". Ühtlasi tahab ta Tina Turneri käsivarsi ja kuigi mul praegu lambist ette ei viska, millised need on, siis usaldan sõbranna maitset ja tahan ka! Selles mõttes, et 80-selt oleks siuksed käsivarred. Mul on terve senine elu muskli asemel keedunuudel olnud, aga kuulge, veits üle 40 aasta on ka aega treenida ja võib-olla üllatan kunagi veel iseennastki.

Kuigi sellise väikse sörgiga vist ei saa Tina Turneri käsivarsi?

31 mai, 2020

Iluvigadega leppimine

Mallu kirjutas, et mitmed inimesed ütlesid ta lõualotist vabanemise idee peale, et õppigu end lotiga armastama, siis ei pea sellistel protseduuridel käima...

Lõualott ei ole minu meelest mingi vaieldav iluviga nagu näiteks väikesed rinnad, mis mõne meelest on ilusad ja teise arvates mitte. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes lotist unistaks või sõbranna oma kadestaks. Minu meelest võib iluvigadega leppida (noh kui oled selline leplik tüüp, mina ise näiteks absoluutselt ei ole), aga kui armastamise juurde tulla, siis kas iseenda eest hoolitsemine ei lähegi mitte armastamise alla?

Kuulge, ma isegi remondin oma kodu just sellepärast, et seda armastan! Ja kuna kõik uuendused olen saanud oma maitse järgi välja valida, armastan neid veel kohe eriti palavalt. Ma ei kujuta ette, et Mallu tulevikus oma ideaalset lõuaalust takseeriks ja kahetseks, et lasi loti ära kaotada.

Mul on näiteks breketid olnud. Teate, miks ma ortodondi juurde läksin - sest külje pealt oli üks hammas natuke reast väljas ja veidi teiste peal. Vastuvõtul selgus aga, et minu lõualuu olevat nii paljude hammaste jaoks liiga väike ja esihambad seetõttu ettepoole kaldus. Breketite panemiseks tuli ruumi tegemiseks kummagi külje pealt (nii alt kui ülevalt) üks hammas välja tõmmata ning lisaks eemaldada tarkusehambad, mis olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hammastele otsa.

Kaheksa (!) hammast tõmmati välja, kaks aastat kandsin breketeid, paar aastat suulaeplaati (öösiti) ja alumiste esihammaste taga on siiamaani traat. Aga tulemus - oumaigaad! Mitte ainult hambad ei ole ideaalses reas, aga ka profiil läks palju ilusamaks (ei näe enam külje pealt nagu ahv välja), huuled ulatuvad korralikult kinni ja... üleüldse  - KUIDAS ma ise toona tähelegi ei pannud, et mu hammastega midagi valesti oli?

Hea meelega jagaks teiega mingeid drastilisemaid kaadreid, aga selgub, et kui ma uue arvuti saamise puhul fotosid harvendasin (mul oli neid megapalju), sai kõik koledamad pildid ära kustutatud. Alles on ainult sellised, kus ka defektne hambarida peaaegu ideaalne tundub, sest noh, nagu ma ütlesin, ei ole minu jaoks iseenda iluvigade armastamine kunagi mingi tõsiseltvõetav võimalus olnud, isegi mitte tagantjärele, hahaa!

ENNE:

PÄRAST:

Teil muidu tuleb enda iluvigadega leppimine hästi välja? Ei taha olla siledam, saledam, lotitum?

26 mai, 2020

Asjade kaotamisest

Käisin ükspäev dollaripoes ja ostsin muuhulgas üheksa tahvlit lemmikšokolaadi. Varuks. Jätsin garaaži muude varude juurde, et "äkki läheb kunagi vaja". Ja mis selgus - mul ei ole üldse tahtejõudu! Täna, kolm päeva hiljem, on KÕIK otsas. Kuidas see võimalik on? Kolm tahvlit sõin päevas? Täiesti ebanormaalne.

Iseenda eest maiustuste peitmine ei ole tegelikult mitte kunagi toiminud, ma tõesõna ei saa aru, miks ma sellesse üldse endiselt usun?

See-eest olen väga efektiivselt suutnud iseenda eest prillid ära peita. Mul on neid kolm paari - ühed koledad (sangadel kivikesed - vabandage, aga kus mu mõistus oli neid valides?), ühed okeid, aga veits ebamugavad ning ühed ilusad. Need ilusad olid mul alati autos, sest kuna prillid on suht nõrgad, ei lähe neid igapäevaselt vaja, kasutan ainult pimedas sõites.

Ükspäev unustasin prillid autost väljudes eest ära võtta ja mäletan, kuidas panin nad tuppa jõudes kuskile "kindlasse kohta", mingisse sellisesse, mis pidi nad enam-vähem iseenesest autosse tagasi toimetama. Mis koht see oli, pole õrna aimugi. Käekotis pole. Taskutes pole. Autos pole. Üldse mitte kuskil pole. Kodu on mul nii asjadevaene ja organiseeritud, et siia millegi ära kaotamise eest võiks auhinna anda. Aga noh - palun auhinda siis...

13 mai, 2020

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian...

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.


Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...