22 jaanuar, 2013

Coron vol 2

Ära sa ütle, jõudsimegi kohale. Täpselt nädal pärast seda kui Eestist lendama hakkasime.

Manila
Coron
Manila lennujaamas mõtlesime end ühe värskendava jäätisekokteiliga kostitada. Pildid olid ilusad, tükk aega valisime, millist võtta. Otsustasime, hakkasime maksma ja... menüüs oli hinnaks 195 peesot, aga noormees küsis üle kahesaja. Meie kohe nagu Sherlockid (viimaste päevade sündmuste valguses), et oota, me ju oskame lugeda - mis sa jamad? Poiss vastu, et kui te tahate kohvikus kokteili ära juua, siis ongi hind 10% kallim. Kusjuures kohvik oli rohkem nagu putka keset koridori, paar diivanit ja mõned lauad läheduses. Kiire pilguheit näitas, et ilma midagi ostmata võib seal istuda ja jalgu puhata küll. Mis loogika selles on, et kui ostad, pead istumiseks lisatasu maksma?

Krõbistas siis poiss kokteili teha ja kraamis lagedale plasttopsi. Meie (endiselt Sherlockid), et halloo, mis toimub? Pildil on kõrge efektne klaas, suur vahukooretutt peal, ära jama oma topsiga! Ahjaa, vahepeal jõudis ta veel küsida, kas me vahukoort üldse tahame... Järgmine loogiline küsimus oleks võinud olla, et kas te kokteili soovite või läheb tühi tops käiku?

Ühesõnaga - nõudsime klaasi. Poiss ütles, et pole, ongi ainult topsid (poole väiksemad kui pildil olev klaas). Isu läks üle, saime raha tagasi ja läksime järgmisesse kohvikusse.

Järgmine oli armas, väiksed küünlad iga laua peal. Tellisime jäätist, istusime lauda, tuli teenindaja... ja korjas meie laualt küünla ära! Ma ei tea, kas liiga väike tellimus oli või...?

Mulle on viimaste päevade jooksul igasugu imelikke inimesi naabruskonda sattunud. Kinos istus mu kõrval hiinlane, kes pärast popcorniga lõpetamist imes suure lurina ja põhjalikkusega kõik oma kümme sõrme puhtaks. Igale näpule pühendas umbes minuti. Seejärel luristas tühjaks joogitopsi. Ma juba mõtlesin talle mainida, et jah, sa võid nüüd lõpetada, paistab, et see tõesti ON tühi! Siis lutsutas tükk aega lädinal oma kõrt. Ma ei tea, miks... Lõpuks krooksus pikalt ja mõnuga. Öööök...

Järgmisel päeval mõnulesime oma lemmik-kohvikus ja meie kõrvale istus üks neiu. Neiu oli ilmselt koledasti külma saanud (kuskohas küll?), igatahes oli tal räme nohu ja väga rögane köha. Köhimise elan ma üle, nuuskamise ka. Aga kui inimene veerandtunni jooksul omale liitri tatti lörinal ninna tagasi luristab ja nuuskamise peale kordagi ei tule, saab mu kannatus selgelt otsa. Ulatasin salvrätiku. Esimese hooga tegi lurisev neiu umbes sellise liigutuse, et ei-ei, pole vaja. Ja mina sellise liigutuse, et... et äkki ikka võtad? Võttis.

Ja mis ma avastasin! Mul on tervendaja-võimed! Sest kuigi ta jättis ikkagi nuuskamata, ei luristanud ta järgneva veerand-tunni jooksul enam mitte ühtegi korda ja siis läks üldse ära.

Täna juhtus lennukis meiega ühes reas istuma keskealine daam, kes juba enne õhkutõusu ridikülist pisikese peegli ja pintsetid välja korjas ning asus oma lõuakarvu kitkuma. Ma ei suutnud lähemalt vaadata, võib-olla ta muutus pärast seda toimingut tõesti veidi veetlevamaks, aga kammoon! Pead sa seda just praegu tegema?

Üks näomaskiga naine oli ka, selline hästi steriilne, et appikene, bakter lendab mu poole, kohe viskan end surnult pikali... Ootesaalis istus suitsuruumis ja jõi Coca-Cola't (hästi tervislik valik). Maski võttis näolt ainult kõrre haaramiseks. Vahel tekib tahtmine võhivõõra inimesega väikesesse arutellu astuda - tule suitsuruumist välja, joo coca asemel vett ja elad maski kandmatagi kauem! Või olid tal samuti lõuakarvad kitkumata ja ei saanud maski ära võtta?

Lennufirma oli hästi öko, oksekotil seisis: "Päästa maailm. Oksenda ainult vajadusel".

Ja nii me jõudsimegi Coroni saarele! Kes siiakanti kavatseb tulla, soovitan nii Manila kui Puerto Princesa vahele jätta, sest kõik need ilusad pildid, mida Google nende pähe välja pakub, on tegelikult Coronil tehtud. Väga keeruline on läbi interneti aimu saada, kus miski võiks asuda, sest valdav osa turiste on suuremal määral huvitatud pigem sellest, kas hotellis on kaabel-tv ja mitut kanalit see näitab (selle kohta oli piiramatult infot). Ma olen kogu aeg imestanud, kuhu need valged inimesed kaovad, kes meiega koos lendavad ja igas lennujaamas hüppan-lennuki-taustal-tüüpi pildi klõpsavad? Ilmselt hotelli. Ja välja enam ei tule, sest telekast näidatakse nii häid saateid.

Jalutasime veidi külatänaval ja sõime maailma parima õhtusöögi. Mulle meeldib siin!

2 kommentaari:

  1. Anonüümne22/1/13 19:30

    noh need aasiapoisid on tuntud luristajad, pidi jube viisakas värk olema ja näitama, kui magusa asja just sisse endale keeras :) kris ps. see saadetud pilt Anu oli TASE!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tase oleks olnud see, kui ma neist bussis oleks pildi saanud teha. Poos oli täiesti ületamatu. Aga nad elavad kuskil läheduses, võib-olla tuleb siit veel rannakaadreid :)

      Kustuta