24 juuni, 2016

Frontaalsagara naljad

Matt'il on autos neli eesti õllelaulude plaati, mille oli kunagi ammu kingiks saanud, siis ära unustanud ja nüüd uuesti üles leidnud. Püüdsin seletada, et see muusika ei ole meil mingi rahvuslik uhkus, mida iga päev kuulaks, aga noh, tema jaoks ju vahelduse mõttes tore.

Tahtmata kõlada nagu viimne kuivik - aga tegemist on puhta alkoholipropagandaga! Kuni ma kaasa ei mõelnud, oli jumalast tore, väike jaanipäevatunne tekkis ja võttis jala tatsuma. Kohe kui järgnevaid tekste inglise keelde pidin tõlkima, läks see muidugi hoobilt üle...

---

See mees, kes õllel au ei tee ja varakult läeb voodi
see on kui närtsind lilleke ja lepalehe moodi.

Kuid mees, kes enne hommikut ei lahku õllelauast
see elab elu võrratult ja võrratult läeb hauda.

---

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, siis kui jälle pühad saabuvad.
Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.

---

Taat tuli kodu poole, aedupidi käis
õlut oli rihmavahe tihedasti täis.
Eit aga torises, et mine kuhu veel,
mina sinust kurivaimust välja ei tee.

Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis,
sedapuhku peeti oli nahavahe täis.
Eit aga nähvas, et nii molu mees,
teist ei ole leida terve ilma sees.

Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis,
selget valget viina oli silmadeni täis.
Eit aga käratas, sa igavene tõhk,
korja oma kodinad, et puhas oleks õhk.

---

Joo, sõber joo, joo ennast täis kui siga,
oma viimased kopikad kõrtsmikul too ja ütle, mis elul on viga.

Mu naine joob ja ise ma joon ja lapsed on pätid ja vargad,
pätid ja vargad, pätid ja vargad.

---

Ega õluvett ei tulegi ju igal õhtul rüübata,
kuid summeril on sobilik ka kuus kannu korraga.

Ega õlu pole alkohol, et joodikuks sind ajab,
on loomulik, et terve mees ju mõnda kannu vajab.

---

Me joome veel, me joome veel, me joome veel,
et rõõmsaks muutuks meie meel, et pehmeks muutuks meie keel,
me joome veel.

---

Olete kuulnud "frontaalsagara naljadest"? Otsmikusagar on see aju osa, mis vastutab mõtlemise ja analüüsimise eest ning neil, kes on terve elu rämedalt viina visanud, saab kõnealune piirkond lõpuks nii palju kahjustada, et huumoriks liigitubki ainult väga primitiivne höhöö-tüüpi nali, sest nad ei suuda enam keerukamates mõistetes orienteeruda. Nii võib ka intelligentne inimene end alkoholi abil aastakümnete jooksul lõpuks külajoodiku tasemele viia ja sinna jäädagi. Kurb noh.

Vahele tuli igasugu toredaid "simmairuudiralla" lugusid ka ja kõige hullem on see, et Matt oskab enamikke kaasa laulda! Ma peaks ta kunagi mõnele ehtsale eesti külajaanipeole vedama, inimesed ei saaks ilmselt hommikuni aru, et ta kohalik pole.

Osad laulud on jällegi kas lihtsalt veidi veidrad (ainult sinule tuksub mu karvane rind, karvane rind, karvane rind) või täiesti depressiivsed (isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all, kallim neiu hingab teise rinna naal, õed ja vennad on läinud ilma laiali, ainult kask on jäänud truuks mul surmani).

WTF kask???

Lõpuks küsisin, et kuule, kas teil on inglise keeles ka selliseid laule, et "joo ennast täis kui siga", "ema pisaraid on valus vaadata" või et "vanemad on ammu mulla all ja ainult kask on jäänud"? Matt ei teadnud, et oleks (siinkohal muidugi ei pretendeeriks absoluutsele tõele, nii et kui keegi teab, et on, jätke link, saan teda harida).

Mingi hetk tuli vahele õlleversioon "Põdra majast" (muidu õigete sõnadega, aga ruiraraa stiilis) ja mulle tundus kogu eelneva repertuaari valguses, et see on küll üks tore süütu laul, aga maru raske oli seletada, miks peaks täismehed laulma põdrast, "kes väiksest aknast välja vaatab" samal ajal kui "jänes lidub kõigest väest"?

Ja kohati on väga keeruline tõlkida, sest hoo pealt ei anna kõiki sõnu otse teise keelde ümber panna ja nii ei lähe nad ju riimi ka. Seega pean lihtsalt jutustama, millest jutt käib. Aga kui laul on selline???

Päike läks just metsa taha looja,
neiu ütles: "Eks sa tule minu tuppa sooja"

Läksin mina tuppa ja toas polnud tooli,
neiu ütles: "Eks sa tule minu juurde voodi"

Läksin mina voodi ja voodis polnud tekki,
neiu ütles: "Eks sa katsu minu sooja pekki"

Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.

Matt leidis, et ma peaks tõlkimisega veits rohkem pingutama, sest ei kõlavat üldse loogiliselt. Seleta siis, et tõlkimisel pole midagi viga, sest see ei kõla ka eesti keeles suurt loogilisemalt! Läheb hästi riimi küll, aga ühele pesueht kanadalasele on nii suurt litsakust vähe keeruline selgitada.

-

Muide, mis värk selle sõnajalaõie otsimisega on? Meil käisid eile Matt'i kaasresidendid külas ja Matt mainis midagi, et Eestis otsivad kõik praegu sõnajalaõit ja "Anu, räägi neile, mis see on"!

Mul on tihtipeale tunne, et tean eesti asjadest vähem kui Matt. Sõnajalaõis on tegelikult mingi helendav ussike, onju? Aga miks teda otsima peab ja mida edasi tuleb teha - mul pole aimugi! Hägusalt meenub, et sellel lool oli mingi romantiline varjund, et peaks kellelegi kinkima vms? Mina küll ei taha, et mulle uss kingitaks! Ma pole kunagi neid näinud (pole ka otseselt otsinud), ma ei saa aru, miks nad ainult kord aastas helendama peaks ja kahtlustan, et äkki on see hoopis müüt?

Milleks guugeldada kui su blogil on nupukad lugejad! Keegi kindlasti teab...

Head jaanipäeva!

15 kommentaari:

  1. Sõnajalaõiega on selline asi, et [müüdi järgi] see olla haruldus ja Vanakurat passivat alati peale, et see leidjatelt sisse vehkida. Inglid või haldjad või Vanataat näitavat seda vaid kahele üdini puhtale hingele. Ei mäleta enam, kas see tuli ära süüa kahekesi või mis, et siis hakkad mõistma lindude ja loomade keelt ja üleüldse saad õnnelikuks. Tegelikkuses, kui sa vaatad maarjasõnajalga, siis selle noored lehed on sõrmuse moodi keerdus, meenutab tõesti keerulist lilleõit.
    Helendavad aga jaaniussikesed, kes liigiliselt on hoopis jaanimardikad, aga emane jääbki ussikesekujuliseks. Lõunamaades on fluorestseeruvaid putukaid ja mereolendeid (meduuse, krevette, kalu ja planktonit) rohkem.
    http://looduskalender.ee/n/node/458
    https://et.wikipedia.org/wiki/Jaanimardikas
    Mina olen neid korra elus näinud, aga tänapäeval nad ongi vist suht haruldased.
    Mis puutub õllesse ja õllelauludesse, siis näiteks iirlastel on neid vist rohkemgi ja kuna iirlased on tuntud loriaajad, siis mõtet pole neist samuti rohkem mõtet otsida (näh, tore sõnamäng tuli :) ) kui meiegi omadesse. Ja iirlane ütleb, et kui on õlut joodud, siis järelikult on, mida lasta. See Taat tuli koju ja nahavahe alkašši täis, see ju vana iiri joogilaul ja hulgem salme. Aga et kask - no see ilmselt tuleb ikka vanast heast "Üks kask meil kasvas õues..." no et kask vanast ajast õuepuu.
    Siin sulle iiri joogilaulude link ka
    https://www.google.ee/webhp?sourceid=chrome-instant&ion=1&espv=2&ie=UTF-8#newwindow=1&q=irish+drinking+song
    Ega nende sõnad vähem jaburad ei ole ja päris roppe ilmselt seal polegi, mis ei tähenda, et neid üldse ei oleks.
    Ja kui sa tahad mitu suutäit nalja saada, siis loe Douglas Wells'i "Jänki seiklused Hiiumaal", jeerum, see oli tõeliselt hea raamat. Üks lahedamaid kohti oligi see, kuidas ta hiiu salakavalat koduölutit mekkis ja mis sellest siis välja tuli. Peaks ilmselt inglise keeles ka olemas olema, kuna mees ise oli ju ameeriklane ja kirjutaski ta inglise keeles.

    VastaKustuta
  2. Vaat sõnajalaõie otsimine on ses mõttes eriti arenenud frontaalsagara nali, et sõnajalg on eostaim ega õitse iial. Seega kuulub sõnajalaõie otsimine samasse kategooriasse, nagu vene muinasjuttude "mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida". St põhimõtteliselt aetakse taga midagi, mis on ette teada saavutamatu ja otsimise tulemuse asemel tõuseb ainutähtsaks protsess, mitte tulemus.

    Et muinasjuttudes sõnajalaõis siiski aegajalt leitakse, see illustreerib hoopis sisemist hingelist eneseleidmist, oma sisemise väeni jõudmist, zen värk, kognitiivne hüpe, lähima arengu tsooni järsk laienemine, eneseteadvuse tõus, katarsis ja muu joppenpuhh.

    Jaaniussi ma siiski sõnajalaõiega ei seostaks, kuna jaaniusside pulmalend peaks Eestis aset leidma pigem augustis, mil jaanipäev on juba nii unustatud kui ka andestatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne24/6/16 23:24

      Ikka juuni lõpp ja juuli algus on nende mardikate/usside helendamise kõrgaeg ju ja just seetõttu paljud neid sõnajalaõiega seostavadki.

      Kustuta
  3. Muude maade joomalauludest meenub mulle näiteks "Drunken Sailor", kiimalaul on nt "Early one morning", "Matona Mia Cara", "Tourdion" ja nii edasi.

    VastaKustuta
  4. Mina tean, et kui neiud tahtsid unes oma tulevast näha, siis tuli jaaniööl sõnajalaõis leida. Väidetavalt õitseb see ainult sel ööl. Aga nali on selles, et sõnajalg üldse ei õitsegi, vaid paljuneb eostega :)
    Kuigi tulevast pidi vist siis ka unes nägema, kui korjad 7 või 9 erinevat lilleõit ja paned padja alla. Või siis tuli neist äkki pärg ka punuda enne :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub, et keegi oli kiirem ja põhjalikum, kui mina telefoni kaudu kommenteerides :)

      Kustuta
  5. "Sõnajalaõit" ehk siis jaaniussikese olen päris mitu korda näinud, eile ei helendanud aga üks teine õhtu vaatame veel, ehk siis näkkab.
    Ja iirlastel on ikka kamaluga ka selliseid laule, et "mitte kedagi mul enam ei ole aga kivi merekaldal ikka ootab" ja niisama ohtrat alkotarbimist ja elu põletamist propageerivat kraami (vaata nt sellist lugu nagu Donegal Express).
    Aga eestlased ja iirlased olla sarnased ka mõtteviisilt või nii...

    VastaKustuta
  6. Anonüümne24/6/16 22:29

    Selle 7 lilleõie kohta täiendus. Praegu käib uus "legend" ringi... jaaniööl tuleb magada 7 mehega, siis näeb oma lemmiklille unes. Maarja

    VastaKustuta
  7. Anonüümne24/6/16 23:52

    Sònajalaóis ja jaanimardikad ikka kaks erinevat asja. Inimesed pigem valesti aru saanud. Otsitakse neid mólemaid, aga täiesti erinevad asjad.
    Jaanimardika olen ise paar aastat tagasi leidnud ja tóesti helendas! Lausa nii palju, et terve peopesa hóógus rohelist. Internetis ka pilditóestused olemas, ei ole tegu müüdiga.

    Sónajalaóis aga seevastu on asi, mis tóesti ei eksisteeri, sest sónajalg on eostaim. Ja sónajalaóit otsima minema tähendas siiski seda, et sa lähed oma kallimaga metsa alla jalutama/kurameerima. Seda ei leitud kunagi ja selle lausega móeldi ka seda, et ei tea millal tagasi jóutakse. Ehk siis noortel vóimalus "minema hiilida".

    VastaKustuta
  8. Anonüümne25/6/16 01:51

    Appi, kas jaanimardikas on tõesti selline haruldus? Ma olen lapsepõlvest saati (st kuskil 20 aastat) peaaegu eranditult iga aasta helendavaid ussikesi otsinud ja alati ka leidnud, eelkõige on neid millegipärast teede äärtes ja nt jõe kallastel. Seda siis Põhja- ja Kesk-Eestis.

    VastaKustuta
  9. Novot kui palju infot! :)

    VastaKustuta
  10. Anonüümne25/6/16 10:04

    Kase kaitseks.
    Kask on eestlaste folklooris olnud koduigatsuse ja lapsepõlvemeenutuste sümbol.
    Sealt siis ka võrdlus, et kui kõik kallid lähedased oled kord kaotanud, siis kodukask on sulle veel jäänud...
    Näiteks:
    http://luuletused.score.ee/vaata/8056_Ernst_Enno_-_Kodu-kask
    http://meiekask.blogspot.com.ee/2006/02/laulusnad.html

    VastaKustuta
  11. Anonüümne25/6/16 14:12

    "Sõnajalaõis

    Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja."
    http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaanipaev.php

    Jaaniussid ehk jaanimardikad
    https://et.wikipedia.org/wiki/Jaanimardikas

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi...meil on oma Jaanimardikas...minu pojal Jaanil on kallis kaasa Mairi ja me kutsume teda JaaniMardikaks...nii armas..

      Kustuta