Tunamullustest porganditest

Meil on aianurgas suured istutuskastid ja kuna suvi kestab siinkandis kuskil oktoobri alguseni, leidsin, et pole seemnete mahapanekuga veel kuskile hiljaks jäänud. Eelmised omanikud ei paistnud suuremad rohenäpud olevat, peenrad olid korralikult heina kasvanud. Õnneks polnud mul jällegi töötu inimesena nagunii midagi mõistlikumat teha ja asusin usinalt rohima.

Istutuskastide kõrval kõrgub ohakas, mis annab juba täiesti korraliku põõsa mõõdu välja, ulatudes mulle lõuani ja olles vähemalt meeter lai. Ma ei tea, mida nad mõtlesid kui selle kasvama jätsid? Et ilus lillade õitega puu? Isegi väikest ohakat on igavene tüütus maa seest kätte saada, ma ei kujuta ette, kuhu selle suure monstrumi juured ulatuvad...

Viimases kastis oli umbrohi kohe eriti kõrge. Hakkasin välja tõmbama ja ennäe imet - hoopis porgandid! Mingid tunamullused. Lõhnasid magusasti, aga olid päris krimpsus. Lasin Matt'il pilti teha, et hea vanaemale näidata. Ma arvan, et tal pole põlise talunikuna aimugi kui kõrgeks porgandipealsed võivad kasvada! 

Muudest uudistest nii palju, et pärast kaht Nanaimos elatud nädalat oskan ilma gps'i abita ka kodust poodi sõita, mitte ainult poest koju. Kõik tänavad näevad nii sarnased välja, võib-olla oleks abiks kui terve ümbruskonna rahulikult läbi jalutaks, aga esiteks pole aega olnud ja teiseks pole kellegagi minna, sest Matt rügab tööd teha ja sõpru mul ju pole. Ükspäev helises telefon ja juba kilkasin, et näe, mul ikkagi on mõni sõber! Aga valeühendus oli. 

Elu oleks nii palju lihtsam kui oleksin näiteks viiene. Siis koputaks kõikide naabrite ustele, uuriks välja, kus teised lapsed elavad ja ütleks neile, et mul on kodus tibupojad! Nii kõva valuuta! Ma pole muidugi ise veel midagi teinud, et sõpru leida. Nüüd siis hakkab tasapisi maja valmis saama ja võib sellistele asjadele mõelda. Muuhulgas näiteks töö otsimisele, sest kui eile toidupoes käisin ja säilivusaegu vaadates mõistsin, et mul pole isegi ligilähedast aimu, mis kuupäev võiks olla, sain aru, et puhkus on täie ette läinud.

Suurematest asjadest olid viimase hetkeni puudu veel diivanid ja aiamööbel. Diivanitega on sellepärast kiire, et juuni lõpus tuleb meil siin Matt'i sünnipäev/jaanipäev/soolaleivapidu ja kui juba saarel elad, on ette teada, et keegi ei astu ainult paariks tunniks läbi, kõik külalised jäävad ööseks. 

Enamik diivaneid on jube koledad, ülejäänud lihtsalt kõvad. Kuskilt leidsime mingi enam-vähem sobiva ja müüja oli hästi abivalmis, rääkis, et absoluutselt kõike saab ise valida - kangast/värvi/pehmusastet. Istusime seal näidise peal ja arvasime, et jaa, selle võiks võtta küll kui need jäigad padjad pehmete vastu vahetada. Müüja istus siis ka ja teatas, et aga need ongi kõige pehmemad, mida pakutakse! 

Minu meelest ei peaks diivan selline olema, mille vastu oma tagumiku siniseks lööd. Matt oskaks meile hulga väiksema raha eest mingid puust pingid meisterdada, millel telekat vaadata, kanamaja tuli tal juba päris hästi välja.

Kui olin juba lootust kaotamas, komistasime üht suuremat mööbliäri otsides suvalise perepoe otsa, kus esiteks oli täiesti ideaalne diivan ja teiseks maailma kõige kihvtim 90-aastane müüja. Selline muhe. Ostu vormistamise käigus mainis vanamees Matt'i perekonnanime (Toom) kirja pannes, et näe, polegi seda nime ammu kuulnud, mul oli kunagi Torontos elades samanimeline eesti sõber. Ei noh ikka on suvalisel Nanaimo pässil juhuslikult mõni eestlasest sõber, miks ei ole! Et me oma väikse rahvaarvu juures ka igale poole jõuame!

Igatahes hakkab meil kahe nädala pärast kaks sellist helehalli diivanit olema:

Kusjuures see, et meil kaks ühesugust diivanit tuleb, on Kanada mõistes pigem erandlik. Neil on siin hästi kindel süsteem, elutoa mööbel koosneb enamasti kolmest tükist - kolmekohaline sofa, kahekohaline love seat ja ühekohaline tugitool. Teoreetiliselt saab muidugi ka eraldi osta, aga ühes kohas meile näiteks ei müüdud ainult sofat, öeldi, et keegi ei ostaks hiljem ainult love seat'i ja tugitooli, need istuks neil elu lõpuni salongis.

Ainus probleem, mis nüüd kerkis, on see, et minu eriti suur ja mugav tugitool, mis pidi esialgse plaani kohaselt elutuppa jääma, ei lähe värvi poolest uute diivanitega üldse kokku. Niimoodi see maja siis kujuneb - kogu aeg jäävad asjad üle.

Lõpetuseks mõned tibu-uudised. Nad kasvavad hirmus kiiresti ja selgelt on näha, et igaühel on oma iseloom. Mustad on kõige julgemad ja asjalikumad, "vana must" Delores on endiselt ainus, kes oskab veenõu otsa lennata ja sealt alla tulla, teised vaatavad suu ammuli pealt. Matt tõi neile ükspäev õuest pisikese ussikese, kelle peale kogu kanakari pöördesse läks. Instinkt on nii tugev, et esimest korda elus ussi nähes teavad kohe, et see on midagi maitsvat. Muus osas nii targad pole, näiteks endiselt situvad oma toidu sisse (ja üldse igale poole, kuhu juhtub). Hiljem pakkusime juba vihmausse ja need tekitasid kohe tükiks ajaks elevust. Nad isegi ei püüa teda kohe nahka pista, vaid jooksevad mööda puuri ringi, kuni järgmine ussi ära varastab. Vahel läheb oma kümme minutit enne kui ussike söödud saab. Uss ise mõtleb ilmselt juba ammu, et appi, kaua võib…