Appi, me saame lapse?!

Mul polnud suuremat kahtlust, et laps tuleb kohe kui talle võimalus anda. Kui terve elu püüda rasedusest hoiduda, tekib ikka selline tunne, et beebid on kogu aeg salakavalalt valmis. Aga kui siis ühel hetkel sellest hoolimata hoopis päevad algasid, olin ikka väga üllatunud, veidi pettunud muidugi ka.

Mis seal ikka, ei ole suurt traagikat - ju tuleb järgmine kuu. Siis tekkis juba hasart, et oot, kui ma nüüd rasedaks jään, siis millal ta sünnib? Rääkisin sõbrannale, et näiteks detsembris kindlasti ei tahaks, sest siis oleks mu enda sünnipäevale liiga lähedal ja jõulude/aastavahetuse ajal oleks veidi nõme, sest siis poleks vaesel lapsel kunagi päris sünnipäeva, alati mingi jagatud pidustus. Sõbranna, kes enda beebit tervelt kolm aastat ootas, ütles selle peale, et tead, mitte mingit vahet ei ole, peaasi, et üldse tuleb! Tõsi.

Kui teisel kuul samuti päevad algasid, hakkasin juba natuke muretsema. Mis siis kui ma ei saagi lapsi? Võib-olla olen liiga vana? Äkki on mul midagi viga?

Matt ütles, et muretsemiseks ei ole põhjust. Minu vanuses võtvat rasestumine keskmiselt 4-5 kuud aega ja normaalseks peetakse lausa tervet aastat, enne seda pole mõtet isegi suuremat uurima hakata. Kolmekümnendates hakkab viljakus langema ja see, et igaüks teab kedagi, kes 38 või 45-aastaselt ilma igasuguse probleemita rasedaks jäi, ei tähenda mitte midagi. Need, kes proovivad ja ei jää, ei tule sulle sellest tavaliselt rääkima.

Näe, siin on graafik. Must joon näitab rasestumise tõenäosust (mis vanuse kasvades selgelt kahaneb) ja roheline viljatuse tõenäosust (mis vanuse kasvades üles hüppab). Nii et see sinu tuttava tuttava tuttav, kes 45-selt emaks sai, ei ole mitte igapäevane nähtus, vaid õnnelik 5%, kel selles eas rasestumine veel võimalikuks osutub. Statistika on karm.

Hea uudis on see, et ma ei ole veel 45. Aga ma tahaks ikka rohkem kui ühte last ja kui see esimene end liiga pikalt oodata laseb, läheb mul järgmiste saamise ajaks ju protsent muudkui väiksemaks! Samas ei ole midagi teha, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus tundnud, et oleksin valmis emaks saama. Ei olnud õige hetk. Ja ei olnud õige kaaslane. Mis omakorda tähendab, et kui nüüd tõesti mingi totaalne jama peaks ilmnema ja ma ei jäägi rasedaks, siis tegelikult ei teeks ma oma elus midagi teistmoodi kui saaks aega tagasi keerata.

Aga vähem draamat, eksole! Kaks kuud ei ole veel mingi näitaja. Sõbrannad elasid kaasa ja need, kel juba lapsed olemas, soovitasid, et osta ovulatsioonitestid. Ostsingi. Ja sain teada, et ovulatsioon siiski toimub - õnneks! Näe, polegi nii vana! Väga lahe.

Kui kolmandat korda kah triipude asemel päevad tulid, hakkasin ikka juba täitsa tõsiselt muretsema. Statistika muidugi ütleb, et pärast kolme proovimist on veel veits vara meelt heita ja sõbrannad lohutasid, et ohh, ära muretse, aga... no ikka muretsed ju veits?!

Neljandal korral olime "ohtliku" aja paiku mitu päeva kodust ära. Ja ma võtsin igaks päevaks ühe ovulatsioonitesti kaasa. See testiteema on natuke selline naljanumber nagunii, aga tükki küljest ju ei võta. No ja mis juhtus - iga päev tegin ühe testi ja kõik olid negatiivsed. Viimasel kodust äraoldud päeval sattus mulle vigane test, kumbagi triipu ei ilmunud. Ja saate aru - ma ei olnud mitte ühtegi varuks kaasa võtnud! Testribasid, mis kaaluvad mingi veerand milligrammi tükk, võiks ju ometigi vähe heldemalt omale kotti panna kui "üks-kaks-kolm-neli-siis jõuan koju tagasi". Noh, jõudsingi koju tagasi, jätkasin testimist ja teist triipu sel kuul ei näinudki. Isegi ovulatsiooni pole enam iga kuu?! Sest kui suur on võimalus, et see juhtus täpselt sellel ainsal päeval, mil mu test vigane oli?

Üks asi, mida sõbrannad tegid ja mis mul siiani täiesti vahele oli jäänud, oli rasedustestide kasutamine. Ma ei näinud nagu mõtet. Mul on nii regulaarne tsükkel, et tean mingi kolmepäevase täpsusega, millal kahtlustama hakata. Ja siiani polnud kahtlust veel tekkinud.

Seekord otsustasin, et ostan mõned testid ning vahetan taktikat. Testin hoopis selle päeva hommikul, mil päevad peaksid algama ja siis on kohe asi selge. Kui test on negatiivne, on sellega palju lihtsam leppida kui lambist algavate päevadega - vähemalt saab ise valida, millal teada saad. Tegin siis testi. Oligi negatiivne. Ma ei olnud üldse pettunud ega midagi. Hoopis hea ja kerge tunne, et mis siis ikka, eks täna-homme algavad päevad ja järgmine kuu või millalgi tuleb see laps ka.

Järgmine päev siis algasid päevad. Või noh, mingi üliväike määrimine. Järgmiseks hommikuks ei olnud midagi. Päeval samuti mitte. Ma sain ausalt öeldes juba natuke vihaseks! Ovulatsioon jäi vahele ja nüüd kaovad päevad ka ära?! Kui kuradima vana ma siis lõppude lõpuks olen?

Matt küsis, et aga äkki sa oled rase? Võimatu! Kui ma oleks rase, oleks üleeilne test seda näidanud. Nii et ma absoluutselt ei kahtlustanud. Matt leidis, et ma peaks ikkagi ühe testi veel tegema. Munaraku pesastumisega kaasnevat tihtipeale väike määrimine ja ajaliselt see justkui nagu sobiks. No mis iganes. Läksin magama, arvates, et ju algavad öösel päevad. Hommikul selgus, et ei midagi. Okei, teen testi.

Ja sellele ilmusid kohe kaks triipu. KOHE!

Matt magas, nii et sain natuke aega oma värske ehmatusega kohaneda. Vau... me saame lapse?!

Tegin hommikusöögi valmis, vahepeal oli Matt ärganud ja pani end riidesse. Filmides on see värskele isale teatamise hetk alati hästi läbimõeldud, aga mul polnud korraga mitte ühtegi ideed. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin! Mulle endalegi polnud uudis veel kohale jõudnud.

Aga ühes osas olin valmistunud - test oli alles! Sest sõbranna jäi kaks kuud enne mind rasedaks ja rääkis, et tema mees arvas täiesti tõsimeeli, et ta teeb nalja, nii et nad pidid lõpuks selle testi vannitoa prügikastist välja kaevama, et tõestusmaterjali oleks.

Matt oli samuti täiesti rabatud! Seisime magamistoas, kallistasime ja uurisime seda täispissitud plastmasspulka, mis väitis, et meid saab siin varsti rohkem olema. Täiesti uskumatu! Tulevane isa arvas, et võiks veel ühe testi teha. Mina leidsin, et kui ma just ühe tegin, ei ole vist mõtet kohe uut teha, teen parem õhtul, võib-olla on selleks ajaks triip tumedam.

Tumedamaks ei läinud midagi, aga triipe oli jällegi kaks. Matt vaatas uskumatu pilguga triibulisi pulki ja küsis, et kust ma need imelikud väikesed testid sain - meil on ikka mingit korralikku vaja. Sõitsime poodi, tulevane isa veetis kümmekond minutit, et leida kõige rohkem usaldusttekitav pakend ja siis sain juba kolmandat korda pulgale pissida. Ikka positiivne.

Appi, me saame lapse!