Teiseks läksid rinnad nii suureks nagu oleks pagar pärmiga veits hoogu sattunud. See juhtus minu meelest täiesti üleöö! Elu sees pole sellist nalja olnud, et tiss pihku ära ei mahuks, hahaa! Veidi tüütu, sest olen eluaeg kõhuli maganud ja nüüd ei saa, sest partii jääb ette! Ma olin siin teiste kõhtude pilte vaadates mõelnud, et kuskil poole raseduse pealt peaks hakkama end külili sättima, kõhu peale siis vist enam ei mahu. Keegi ei hoiatanud, et alustuseks ei mahu tissidegi peale!
Kohe kui teine kuu algas, ei suutnud ma enam kohvi juua. Kohvi lõhn on seejuures täiesti okei. Täitsa huvitav kohe, kas see isu tuleb mingil hetkel veel tagasi?
Kolmandal kuul hakkas kõht väikeste heledate udemetega kattuma. Täitsa tihedalt kohe! Ma näen välja nagu küps virsik! Mis värk sellega veel on? Terve suvi on iga päev 25-30 kraadi sooja olnud, mitte ühtegi jahedamat päeva vahel ja laps vooderdab end lisakarvaga???
Positiivse poole pealt nii palju, et juuksed ei lähe üldse mustaks! Vanasti pesin pead ülepäeviti, vahel ka iga päev. Nüüd on kuskil igal viiendal päeval enam-vähem okei. Isegi siis ei ole pea veel rasvane, lihtsalt juuksed hakkavad natuke kehvemini hoidma.
Kõige klassikalisem raseduse-legend on teatavasti liigne emotsionaalsus. Matt mainis kohe alguses, et ma olevat kuidagi intensiivsem. Mina ise ei saanud midagi aru! Kuni hakkasin ühel õhtul magama minema, igati okei oli olla (välja arvatud katkematu pohmell, aga see ei lähe arvesse), kustutasin tule, panin pea padjale... ja hakkasin lahinal nutma! Selline kurbus tuli korraga peale, et pisarad voolasid lausa ojadena! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Kõige huvitavam oli, et ma sain ise selgelt aru, et olukord on täiesti absurdne ja jubedalt ajas naerma, aga pisarad ei jäänud kinni. Lihtsalt sorisesid!
Tookord polnud Matt'i kodus, nii et tal jäi kogu tsirkus täitsa nägemata. Aga pole hullu, kuskil kuu aega hiljem tuli kordusetendus, nüüd juba puhtalt Matt'i enda süül (lihtsalt sellepärast, et keegi peab süüdi olema ja kui mina juba rase olen, peab keegi teine kõik muud asjad olema). Nimelt viskas tulevane isa mingi täiesti süütu ja jabura nalja, mille peale mina pisaratesse purskusin. Nagu vale klahv oleks sisse läinud! Matt leidis, et olukord on enam kui naljakas ja hetk hiljem naersin juba ise ka, kuigi pisaravool ei jäänud veel oma kümme minutit kinni.
Ahjaa, siis käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kas on tundlikkust või mingeid muid vaevuseid, mispeale vastasin, et ei ole, aga arvestades, et olen (tolleks hetkeks) kuskil kolm kuud rase olnud ja olude sunnil väga tihedalt söönud, siis tõenäoliselt pole mu hambad viimase aja suuhügieeni üle just eriti tänulikud. Elagu happerünnak!
Tädi küsis kohe, et kas igemed ka veritsevad rohkem kui tavaliselt? Ma ei ole küll aru saanud. Hakkab siis tööle ja pomiseb omaette: "Njaa, no ikka kõvasti veritsevad, ma näen kohe ära, et sa rase oled". Ohh, tore... veel mingi veidrus. Puhastuse lõpus tuleb alati hambaarst ja vaatab igaks juhuks üle, kas on midagi parandada ka vaja. No ja muidugi kohe, et ohh kui tore, sa oled rase, palju õnne! Istus maha ja küsis niisama mu plaanide kohta, et kelle ma rasedust jälgima valisin, kas arsti või ämmaemanda; kas ma juba tean, et Nanaimo haiglal on eriti mugav ja kaasaegne sünnitusosakond jne.
Rääkisin talle, et viimane kuu aega oli ikka päris kole (kirjutan sellest järgmises postituses) ja et hammaste heaolu on küll viimane asi, millele ma mõelda olen jõudnud. Aga no mis sa teed, beebid on muidu toredad ja kui titt käes, eks siis lapime vahepeal tekkinud katastroofi jälle kinni. Ta ütles, et täpselt nii ongi, aga paljud inimesed arvavad, et rasedus ise rikub hambad ära, samas ei panda tähele, et söömine on ebaregulaarsem kui tavaliselt ning paljud oksendavad kuude kaupa - need kaks olevat peamised põhjused, miks hambad lagunema hakkavad. Lihtsalt ei jõua kogu muu triangli kõrvalt neid kogu aeg pesta. Muideks, osad ei suudagi pesta, kohe kui hambaharja suhu panevad, ajab oksele - ühes rasedate grupis just kõik arutasid seda.
Noh ja siis ta rääkis veel, et rasedatel tekib tihtipeale igemetele mingeid moodustusi, mõnikord kasvab kohe selline pikem tükk kuskile rippuma, nii et kui see peaks juhtuma, ära satu paanikasse, selle saab lihtsalt ära lõigata. WTF?!
Mida põnevat teil muidu raseduse ajal on juhtunud?
Mul tulid mõlema rasedusega kaela peale ja dekolteepiirkonda sellised nahanäsad (nägid välja nagu sünnimärgid). Siis see tume triip, mis pidi jooksma häbemest nabani - vot mul jooksis see rindade alla välja. Õnneks kadus üsna kiiresti pärast rasedust. Ja kuna mul on niigi üsna väljapoole ulatuv naba, siis üsna algusest saati oli mul nagu antenn kogu aeg ees.
VastaKustutaHahaa, antenn! :)
KustutaAga nahanäsad läksid ka ära või jäidki?
Läksid ikka ära... Pärast seda, kui neid sai külmutamas käidud (nagu soolatüükaid näiteks).
KustutaErakordne haistmismeel lisandub ka varsti, kui juba pole :D Ma tundsin magamistoas olles ära, kui keegi köögis külmkapi avas ja ma sellepeale kohe iiveldama hakkasin :D
VastaKustutaSiis oota veel unenägusid... See saab ka põnev olema. Väga sürrid ja reaalsed. Ja tihti võib ka juhtuda, et teed silmad lahti ja oled täiesti veendunud, et sul ongi 2m diameetriga ämblik laes v siis näkineid voodi jalutsis, vms...
Juuksed kasvavad raseduse ajal megalt. Kui tahad pikki juukseid, siis praegu on see aeg. Peale sünnitust kukub neist muidugi valdav osa peast ära, aga osa ikka jääb :D
Neid toredaid asju on veel! Mõnusat avastamist ja nautimist! :)
Seda ämblikuunenägu on mul vist isegi mitte-rasedana olnud, hahaa :)
KustutaUnenäod on tõesti sürrid :'D
KustutaOoo, need unenäod! Rasedana ma miskipärast tihti petsin unes oma meest Sepo Seemaniga.
KustutaMul ilmusid ka nahanäsad, mis osalt on alles ka kaks aastat peale sünnitust. Täppverevalumid - need on siiani alles. Põldhiiretriip kõhule, aga see kadus hiljem.
VastaKustutaKõige häirivam muutus on see, et nina alla ilmus raseduse lõpus pigmendivunts. Mitte karvane, aga lihtsalt vuntsikujuline pruun laik. Külmal ajal kaob nüüd ära, aga päikese toimel vist aktiveerub, siis käin jälle karamellpruuni võltsvuntsiga ringi.
Selle vuntsi teket saab vältida kasutades näol kogu aeg SPF50 päikesekaitsekreemi. :)
KustutaRasedana ja ka imetamise ajal ei tohiks nägu üldse päikest saada.
Täppverevalumid ilmselt iseenesest ära ei lähe nende tekke põhjusteks arvatakse olevat mitmeid erinevaid põhjusi mida saad Googeldada (ingl k cherry aginoma). Üheks tekke põhjuseks loetakse broomi üleküllus kehas mida saab joodiga väljutada. Võin enda kogemuse põhjal kinnitada, et see töötab! Ma olen umbes 6 kuu jooksul võtnud iga päev 25 mg Lugol's 5% joodi koos kofaktoritega (200 mcg seleeniumit, 1/4 tsp Redmond Salt ja 400-800 mg wf c-vitamiini) ja tulemused on olnud igati positiivsed. Alustuseks tundsin kuidas näo otsmiku piirkond detoxis ning igast jama sealt välja voolas. Nohu ning haigestumise probleemi pole esinenud. Tänaseks on enamus pisemaid punaseid täppe nahalt haihtunud ning suuremad on kas kahanenud või tuhmunud. Ühesõnaga ei ole nii erksa roosa värviga kui varemalt.
KustutaLugol's joodi tilkade hulka saad arvutada siin http://www.dropulator.com
Üldiselt igasugust detoxi ei tasu raseduse ajal alustada pigem tuleks seda teha enne raseduse planeerimist või pärast rinnaga toitmise lõpetamist, sest ema kehast/maksast vabanevad mürkained võivad kanduda ka lootele/beebile. Aga C-vitamiini võib julgelt igal ajal võtta, see aitab mürkained kehast väljutada.
Kas sa oskad öelda ka mõnda head ja toimivat lahendust otsmikul olevate pigmendilaikude eemaldamiseks?
KustutaMina kaalu pärast ei muretseks. Ma kaalusin enne rasedust 60kg 172cm pikkuse juures ja ei võtnud ka esimese nelja kuuga midagi juurde. Viimase viiega tuli sellegipoolest +19 ära :D
VastaKustutaAga lõppes see paisumine ilma ühegi venitusarmita ja 2 nädalat pärast sünnitust kaalusin juba 65kg. Hetkel sellest 12 nädalat möödunud ja 3 lisakilo on veel alles aga koht on ilusti tagasi tõmmanud ja need 3kg tulevad ilmselt suure magusaisu arvelt, mis pole endiselt kuhugi kadunud ja ilmselt ei kao ka kuni veel rinnaga toidan.
Ma muretsen eelkõige sellepärast kui raskeks olemine võib minna kui nii lühikese ajaga nii palju kaalu lisandub. Osa sellest on ilmselt vesi, enamik rasedad pidid lõpupoole paiste minema. Ei tundu üldse ahvatlev!
KustutaMul oli 24/7 iiveldus päevapealt 8.-10. nädalal. Päevapealt! Söömine käis nii, et käisin toidupoes ringi ja vaatasin, mis öökima ei ajanud. Mõnikord koju jõudes muidugi juba ajas... Liha ei suutnud üldse süüa. Üldse terve raseduse ajal muutus tohutult oluliseks toidu tekstuur. :D
VastaKustutaKõht läks mul ka karvaseks, paraku mitte nunnult nagu virsik, mu laps eelistas paksemat kasukat. Eks talvine aega oli ka muidugi... Ja nahanäsad tekkisid ka, ma suutsin omale sada surmahaigust juba külge mõelda. Igemed veritsesid täiega, hambaid pestes sülgasin verd.
Aa ja ma muutusin magades tuliseks nagu ahi. :D Ei mäleta, millal, vist mitte kohe alguses. Aga mees keeldus minuga sama teki all magama, ütles, et nagu kaisutaks saunakerist.
Neid veidraid asju oli ikka palju, kõik ei tule meeldegi. Aa, mikropõis oli põhiline. Vahepeal tundus, et kõik, mis sisse jõin, tuli kohe sirinal teisest otsast välja. No ühesõnaga lõbus aeg. :D
Mul oli täpselt samuti 8-10 nädalal täielik põrgu. Kümnes hakkas juba veidi tagasi tõmbama, aga 8 ja 9 olid vaevu üleelatavad!
KustutaOo, see lõppematu pohmell ja 24/7 iiveldus! Minul algas samuti üleöö 6+0 ja kestis, oh üllatus-üllatus, täpselt sünnituseni. Ämmaemand alguses lohutas, et see läheb 12. nädalal mööda. Siis, et 16. nädalal. Siis, et vast 20. nädalal... Lõpus ta ainult ohkas. Tegelikult läks lõpus veidi paremaks küll või ma harjusin lihtsalt ära. Igatahes igapäevase oksendamisega tegin juba 16. nädalal lõpparve, selle üle oli juba nii hea meel! Vahemikus 6-10 nädalat olin ma kuu aega haiguslehel, veetes terve selle aja surijana diivanil siruli.
KustutaSellistest "klassikalistest" rasedusasjadest mul oli iiveldus ja oksendamine - esimesel paaril kuul läks kaal aina väiksemaks (62 kilo pealt 58 peale) sest ma oksendasin ja oksendasin ja... oksendasin. Viimane oksendamine oli 17. nädalal ja tagasi algkaalu, 62 kilo, sain alles viiendal raseduskuul. (14. nädala paiku kaalus ämmaemand mu haiglasse saatmist, et nad kanüüli kätte paneks ja sealtkaudu mind hüdreeriks, sest vahel ma ei suutnud isegi 1 liiter vett päevas ära juua, kuna kõik tuli aina üles.)
VastaKustutaVähem-klassikalistest asjadest olid:
* sünnimärgi-taoline laik rinna peal. Ca 1 cm diameetriga. Pärast sünnitust läks ära.
* raseduse lõpus hakkasid puusaluud paigast ära minema. Lolli peaga mängisin töökaaslastega palli ja sealt läks puus nii paigast ära, et ei saanud püstigi seista: neljakäpukil roomasin diivani juurest WC-sse, sest püsti lihtsalt... ei saanud, noh. Pissisin dušikabiini põhja, sest poti peale kah ei saanud...
Puusad pidid osadel peale sünnitust laiemaks jääma ja mõnel läheb jalanumber suuremaks, ma olen kuulnud!
KustutaHüperhea haistmismeel oli minu raseduse häirivaim kõrvalnähe. Korduvalt lahkusin bussist kui seal oli keegi, kes oli pesupulbriga oma riideid pesnud või siis lahkusin sünnipäevalauast kuna ei kannatanud kellegi parfüümi või kehakraami lõhna. Kusjuures see tundlikkus lõhnade suhtes ei kadunudki ära, mitu aastat hiljem on narkokoera haistmine suht alles. Seda tumedat triipu kõhule mul ei tulnudki, ilmselt heleda naha kaasnähe. Paljud ei saa juba raseduse keskpaigas ka selili magada kuna laps hakkab siseelunditele suruma, õnneks lasi minu titt mul lõpuni selili magada. Mitte, et see su küsimustele vastaks aga lihtsalt paar näidet, et see lapse ootamine ei ole 100% ainult piin. Võib ka lihtsamalt minna :)
VastaKustutaHuvitaval kombel ei ole minu puhul lõhnatundlikkus üldse muutunud. Isegi kõige hullematel iiveldusperioodidel ei häirinud ükski lõhn.
KustutaOma kolme raseduse jooksul saan öelda, et kõige häirivam nähe oli mäluprobleemid. Raseduse lõpupoole mingi hetk lihtsalt ei mäleta oma vanemate laste nime. Või abikaasa oma. Või enda oma. Teised ümber naeravad, et joo! vähem, aga ise lähed niiii närvi, et WTF! Ja mul ongi nii olnud, et küsin teistelt,et kuule, mis selle poisi nimi on? (oma poja kohta, eks).
VastaKustutaToorest kartulit meeldis järada.
Raseduse esimene sümptom oli lihalõhna 1000x võimendumine (kutsun seda surmalõhnaks).
No, ja kaalu on ilusti kõikide lastega 30kg juurde tulnud, a õnneks on läinud ka :).
Hahaa, see on küll hull lugu kui iseenda ja oma laste nimed meelest ära lähevad! :)
KustutaHehe, olen oma esimese rasedusega sinust kaks kuud maas (9ndl), aga sümptomid on kõik olemas,peale karvase kõhu(on vähemalt mida oodata, ohjeerum). Rasedust hakkasingi kahtlustama siis kui juba esimestel nädalatel lambist nutma puhkesin, näiteks kokasaadet vaadates :D Ja rinnapartii muutus ka kohe päris alguses, 4ndal nädalal ostsin suurema korviga rinnahoidja, sest ei kannatanud enam olla.
VastaKustutaJa mulle niiii meeldib kuidas sa rasedusest kirjutad :D
Rinnahoidjate osas ei saa ma üldse aru, mille järgi neid nüüd osta - suurus ju kogu aeg muutub! Ma neid konkreetse kuju ja tugikaartega rinnahoidjaid ei ole raseduse ajal juurde ostnud, sest kardan, et jäävad kohe jälle väikseks. Ostsin mingeid selliseid vabaaja omi, mis näevad välja nagu spordikad, aga pitsist. Sinna annab päris erinevaid suuruseid mahutada. Spordirinnahoidjad ei sobi praegu üldse, jubedalt suruvad!
KustutaJuukse pesu muutus minulgi. Et ülrpäevasest pea pesust pääsesin, nädalas korra pead pesta oli ikka mõnus. Oma 4 rasedusegi arvasin sellest ära kui märkasin et oot ma pole nädala jagu pead pesnud ning kinnituseks ostsin siis testi mis muidugi oli positiivne :)
VastaKustutaTeine üli positiivne asi oli see et jalgade raseerimine lõppes. Varem nädalas korra kindlasti tuli raseerida aga raseduse aeg korra kuus - wow see oli luksus. Pärast sünnitust oli need 2 luksust koheselt kadunud.
Kõhuarme ei saanud - oli siis põhjuseks hea nahk või hoolikas kreemitamine. Aga kõik 4 rasedust kreemitasin kõhtu kuna ei julenud välja uurida, et äkki mul hea elastne nahk. Algul korra päevas, hiljem 2x.
Jep puusad vajusid mul ka lõpu poole laiali. Iga sünnituse aeg läks vasak jalg puusast krampi seega pressisin beebit välja ja rahustasin vasak jalg sirgelt puusa krampi ka. Iga järgneva sünnitusega olin alati targem ja osavam :)
Mina oksendasin meeletult, aga mul diagnoositi ka rasedus toksikoos, mis kestis lõpuni välja. Positiivse asjana oli see, et ma võtsin vähe juurde. Ma oksendasin endale isegi autoga sõites sülle, sest ma ei saanud Helsingi kesklinnas kuhugile peatuda ja pidin oksesena laevale minema.
VastaKustutaRaseduse esimesed 5 kuud oli mul koguaeg meeletult külm, käisin ringi 3 dressikat seljas ja kõige peal suur karvane roosa hommikumantel. Juukseid langes meeletult välja, nüüd tuleb veel rohkem.
Päris palju sünnimärke tuli kehale juurde.
Vererõhk langes väga madalale ja mõni päev kannatas ainult roomata voodist wc potini.
Meeletu magusaisu oli ka lõpus.
Mina pääsesin kõrvetistest ja sellest kuulsast tutiluu valust ehk sümfüüsist.
Oojaaa, sümfüüs on "vahva", ma sain selle oma teise lapse kandmise ajal. Kuna see valu on ju pidev ja seega jube tüütu, siis ikka hädaldasin kordi ja kordi mehele, et kas ta ei saaks kuidagi mu jalgevahet mu küljest ära lõigata :)
KustutaAppi, sümfüüsi küll ei tahaks siis!
KustutaMul oli ka raseduse ajal meeletu juuksekasv ja juuksed püsisid nii ilusti puhtad. See oli hea asi. Lisaks oli teise raseduse ajal hea see, et ma peale nektariinide üldse muud süüa ei tahtnud - eriti viimane kuu aega augustis, kus Eestis lõpuks ilm palavaks ka läks. Keha ja näo peale tulid pigmendilaigud, hulganisti sünnimärke ja nahanäsasid. Osa pigmendilaike on tagasi tõmmanud, osa mitte. Ma olen laisk päikesekreemi kasutaja kah, pole kedagi peale enda süüdistada. Sümfüüsivalu pole olnud, küll aga oli madal vererõhk. Vererõhu "õigeks" sain ainult siis, kui olin 20 min Tallinna liikluses arsti juurde kihutanud, treppidest üles jooksnud ja siis kohe pidi arst mõõtma :D Sel juhul sai isegi 107 kätte :D Arst soovitas igapäevaselt kohvi tarbida, see õnneks aitas natuke. Esimene sünnitus kutsuti rohtudega esile, sest veed tulid ära ja midagi muud ei toimunud. Kui siis rohud mõjuma hakkasid, ei olnud mitte ühtegi hetke valust puhkust. Lõpuks tuli välja, et laps oli nabanööri ümber kaela keeranud ja kuna nabanöör oli liiga lühike, siis arstid surusid kõhu pealt, et laps üldse välja tuleks. Peale esimest sünnitust ma ütlesin, et võin iga kell rase olla aga sünnitama enam nõus ei ole. Viis aastat hiljem olin uuesti rase ja teine sünnitus läks ludinal - kell 1 öösel hakkasid valud, kell 6.45 jõudsin haiglasse, kell 7.45 sündis vette mu teine laps. Iga valu vahepeal oli hetk, kus mitte miski kuskilt ei valutanud, tegin nalja ja kõndisin ringi. Veed tulid ühe valu käigus lahinal palati põrandale :D Peale teist sünnitust ütlesin, et sünnitada võin iga kell aga rase enam olla ei taha. Huvitav, kui nüüd kolmanda hakkama paneks, mis ma siis ütlen? :D
VastaKustutaEt rase olla võiks, sünnitada võiks, a vot lapsi rohkem ei taha? :D
KustutaJaa! Tõenäoliselt küll :D Kolmas nagu kripeldab, neljas tõenäoliselt enam mitte. Kolmas ka tõenäoliselt just sellepärast, et kaks poissi on, kolmas võiks ka olla :D
KustutaKolmas tuleb ka ikka saada, muidugi!
KustutaVarsti on sul, Anu, parim beebiblogi ja reisiblogi. Suurimad õnnesoovid minu poolt! Ootasingi, millal selline uudis teatavaks tehakse. :) Muretut paisumist ja head nautimist, suur õnn on varsti kõige kallimat käes hoida ja armastada.
VastaKustutaAitäh! :)
KustutaSelle pärast ära küll muretse, et kaalus liiga palju juurde võtad. Noh, ega ma muidugi kindlalt ei tea, aga sa tundud selline inimene nagu mina: võid suhteliselt kõike süüa ja ikka rahulikult peenike edasi olla. Ma olen 179 cm pikk ja raseduse alguses kaalusin 56 kg. Mõtlesin, et sünnitama lähen u 70-kilosena, aga tegelikult ei venitanud 65 kilogi välja. Või noh, umbes-täpselt. Ja mingeid iiveldusi mul polnud ja dieeti ka loomulikult ei pidanud, sõin põhimõtteliselt ööd-päevad läbi. Ma olin Pelgulinna sünnitusmajas arvel ja seal oli paljudel arstidel ja ka mu ämmakal imelik komme mind igati kiita, et nii sale rase olen... et nende meelest oli see igatahes vägagi okei, et ma rohkem juurde ei võtnud. Laps sündis ka täitsa normaalses kaalus :)
VastaKustutaL.
Ohh, kena oleks! :) Tundub küll, et me oleme täitsa sarnase ainevahetuse ja pikkuse-kaaluga.
KustutaMis mulle veel raseduse lõpusirgel olemisest meenus - tohutu isu kriidi ja liiva/mulla järele. Mäletan, et läksin korra pärast vihma poodi, kiireim tee viis läbi surnuaia. Märja liiva ja mulla lõhn oli selline, et suust sorinal ila jooksis ja kaalusin tõsimeeli, et võtan mõnelt haualt ühe ampsu. Õnneks suutsin tugev olla. :D
VastaKustutaKriidiisu pidi olema seotud mingi konkreetse aine puudusega. Ma kujutan ette sind seal surnuaias vesistamas! :)
KustutaMina krõmpsutasin viimasel kolmel kuul jääd süüa - pooleliitrine klaas jääd täis ja raamatut lugema või teleka ette. Kui sügavkülmas oli ainult kolm kotti jääd, siis tabas kerge paanikahoog, sest neid klaasitäisi läks ikka neli-viis päevas. Ja meeletutes kogustes kirsijogurtit kulus ka. Muidu oli väga kerge rase olla, ma võiks iga kell samasuguse raseduse uuesti läbi teha, a no iga rasedus on omamoodi ju. Kaaluga on nii, et isegi kui juurdetulev number võib suur olla, ei pruugi see olemist kehvaks teha, eriti pikka kasvu naistel - ma olen 180 cm ja juurde võtsin 12 kg, a see kadus kehale kuidagi ühtlaselt ära - kõht ka maakeraks ei paisunud, vööümbermõõt sünnitama minnes oli 91 ja mul läks veel kaks nädalat üle aja. Minu ainukesed mured olid vererõhk (mis mul ka mitterasedana on pea olematu) ja hemoglobiin (mis mul ka mitterasedana oli pea olematu).
VastaKustutaMul on õnneks selline külmkapp, mis ise jääd teeb! Ja see läks täitsa meelest ära, et ma varem ei pannud kunagi vee sisse jääd, aga rasedana tundub jäävesi ainus võimalik variant üldse! Ilma jääta üldse enam ei joo. Mul hemoglobiin on korras, aga vererõhk on täiesti naeruväärselt madal. Muidu oli ka, aga nüüd on veel allapoole kukkunud.
KustutaMa oleks ilmselt olnud valmis oma hinge maha müüma sellise külmkapi eest :). 14 aastat tagasi neid veel eriti ei liikunud, ma ei osanud unistadagi sellisest. Söögikohtades teenindajad vaatasid alati kummaliselt, kui ma söögi kõrvale palusin tuua pooleliitrise klaasitäie jääd natukese veega, ilma veeta ei tellides vaadati veel kummalisemalt :).
KustutaA ja lõpurasedana oli mul paar nädalat hull õlleisu ja siis ühes toidukohas keelduti mulle alkoholivaba õlut müümast, et nemad peavad selle ikkagi logodega õlleklaasi valama ja siis teised kliendid vaatavad, et nad müüvad rasedale õlut ja et see mõjub mainele halvasti :)
Hei.
VastaKustutaMinul raseduse alguses polnud isu ja ilge väsimus paar kuud. Siis läks kõik üli hästi ,ei ühtegi häda ja viletsust. Lisaks kõigele kuni kuuenda kuuni iga nädal lendasin lennukiga. Aga sünnitus ise,ohjummel ..esiteks läks korralikult üle(42+2),et algas esilekutsumisega, isegi siis väga midagi ei toimunud (avanemine vbla 2cm), siis tehti veed lahti ja tuli hakata "sünnitama". Kohe kui valud tekkisid, lõid need selga, et ei saanud enam üldse olla. Tekkisid vappekülmad (koos palavikuga), tellisin epiduraali, mis tegelikult valu ära ei võtnud, vaid pani ennast veic laksu alla (see siis lihtsalt lõdvestas emakat) ning avastati et mingi põletik)gbs bakter) on sees, et pandi veel antibiootikum ka peale. Selleks hetkeks oli möödunud 7h ja avanemine oli alles 4cm(veed tehti lahti hommiku kell 11). Öö siis möödus valust ägisedes ja hommiku kella 5ks oli avanemine 8cm (ausalt öeldes,need detailid on juba ununenud) ning Eesti kombe kohaselt, kohe pidi arst tulema. 3h hiljem tuligi,aga seis oli ikka sama. Täisavatust polnud ja laps oli siis vale nurga alla jäänud. Lasti veel oodata ning kohe pidi uuesti arst tulema ja ennäe kell 11 tuli kogu kamp kohale, kes siis vangutati pead ja öeldi,et viska allkiri alla,et lähed erakorralisele keisrile,et laps juba hakkab ära väsima vms. 20h olin oppi laual,uus tuimestus sees ja siis tundsin kergendust,et õudukas on läbi ning 15 min hiljem oligi pisike tegelane olemas.
Aga tegelikult üldse sellest ei tahtnud ma rääkida :), vaid et alati räägitakse rasedusest ja sünnitamisest, kuid põhi jant ja draama hakkab just peale seda, kui laps on käes. Lapse toitmine rinnaga, kui see on plaanis. MInul kulus selleks 12 päeva!!! Kogu selle aja jooksul oleksin ammu käega löönud kui ma pole teadnud, et ülel teisel sõbrantsil kulus ka sama aeg (ja temal oli tavasünnitusega laps). Kuna minu organism ja mõistus oli sünnituse trallist nii läbi kui läbi, siis ei osanud kohe selge peaega mõelgagi, kuidas kõige kiiremini laps rinnale saada. Keeruliseks tegi veel asjaolu, et peale sünnitust sain mina ja laps antibiootikumid peale ning selle tulemusel lapsele anti kohe ka lisatoitu(vedeliku eest). Ja nii see toitmine kestis, alguses rinda ja siis lisatoitu. Imetamise osas oli igalühel omad teooriad ning see ajaski juhtme kokku. öine toitmine nägi välja järgmiselt, et kõige pealt äratad last 30min yles, siis annad rinda 1h ja siis 30 min lisatoitu peale. ja juba 3h hiljem sama jant, kuna reeglid yltesid et peab iga 3h syya saama. Häda selles,et piima lisa on nii toitev et lapse kõht kauem püsib täis. Lõpuks oli nii,et äratasin mehe yles siis kui mul rinnaga toidetud ,siis tema asus topsist piimalisa andma, et ma saaksin paar tundigi magada. Lõpuks tõesti imetamise osa kasvas ja lisatoit vähenes. Ulme.
Mis tagantjärgi teismoodi teeksin, kuulaksin vähem eksperte ja alguses paneks lapse rinna otsa nii kauaks kui ta ise tahab olla (ei vaata kella 2*15min puhast imemist), sest loogika on sellest et mida kõrgem nõudlus,seda suurem pakkumine :). Esik lapse puhul ei julge ta kõrval magama ju jääda,nii pisike .
Jõudu,
M
Oo jaa, ma täiega kardan, mis siis saab kui laps lõpuks väljas on! Mulle nimelt väga meeldib magada. Beebid ja uni vist eriti kokku ei käi. Rinnaga toitmine on veel omaette ooper, jah. Esimene kuu saab ilmselt päris raske olema. Või noh, aasta. Kuni ta vähe asjalikumaks muutub ja öösiti rohkem magama hakkab.
KustutaMa kartsin ma magamatust kõige rohkem, sest ma olin varem selline inimene, et mul oli 8 tundi und vaja, et end inimesena tunda.
KustutaKuidagi sünnitusel need hormoonid programmeerisid mind nii ümber, et funktsioneerin 5 tunni katkendliku unega ka täitsa okeilt. Pole selle esimese 12 nädala jooksul veel päeval uinakut teinud..
Kohviisu tuleb tagasi mingi aja möödudes, mulle oli 3x kohvilõhngi vastik ja see oli alati esimene tunnus, et hakkab looma. Peale laste sündi taastus kohvijoomine nagu iseenesest. Ootamiste lõpus kaasnes alati unetus, magama ei jää ja kui siis jääd, magad max 4h ja krõpsti üleval.
VastaKustutaJaa,eks ta on raseduse lõpus ei jõua ära oodata, millal ometi see uus inimene välja tuleks. Aga kui väljas on suurele osale emadest aasta otsa magamata öid garanteeritud. Ja kellel veel eriti halvasti veab, lausa mitu aastat magamata öid.
VastaKustutaMina mõtlesin terve oma esimese raseduse, et kust need megaõnnelikud, probleemitud rasedad tulevad, sest mul olid vist peaaegu kõikvõimalikud hädad :D Pissihäda käis sõnagi lausumata sinna sisse, eriti kui laps liigutama hakkas ja järsku jalga põide virutas.
VastaKustutaMul oli halb olla all day every day kuni 16. nädalani või midagi sellist. Mitte morning sickness, aga suht all-day-sickness, mis tegi eksisteerimise ja tööl käimise üpris ebameeldivaks. Otseloomulikult oli mul ka mingi 15. nädalast tutiluuvalu, mis on lihtsalt uskumatu. Ausalt. Kusjuures mul vist sünnitusega läks see tutiluu üldse paigast, sest mul oli nii valus liikuda ja näiteks voodisse ronida, pidin jalgu koos tõstma kui ma nagu... küljelt üles tahtis jalga tõsta.
Ja kõige tipuks oli veel gestatsioonidiabeet ka :D
Minu rõõmudest võib siin ka lugeda - https://sirlemaailm.wordpress.com/, aga ma olen suht veendunud, et probleemideta rase on nagu valge särav ükssarv :D
Ma ise kahtlustan, et need probleemitud rasedad on need, kel kogu see jama meelest ära on läinud (pluss need õnnelikud, kellel tõepoolest mingeid vaevusi ei olnud). Kuna mul on nüüdseks juba mitmeid nädalaid täiesti ideaalne olla olnud, tundub see alguse osa natuke "no nats vist oli ebamugav, aga ei midagi hullu". Kui veidi täpsemalt tagasi mõelda, tuleb muidugi kohe meelde, et oh shit, päris õudne olI! Sellepärast ma paningi kohe kirja, et hiljem endal mingeid illusioone ei teki.
KustutaSelle aja peale kui laps käes, tundub see alguse osa nii ammune, et pole mainimist väärt, lõpp on ilmselt ka ebamugav, aga kohe pärast seda tuleb nuntsik beebi ja siis ei loe endam miski, mis tema saamiseks teha tuli. Ja jääbki alles "rasedus on su elu kõige ilusam aeg ja elu enne lapsi pole mitte midagi väärt".
Aitäh lingi eest, mul oligi uusi blogisid vaja, pole enam midagi lugeda eriti.
Mul on küll rasedus ka hästi meeles :D Ilmselt sellepärast, et ma kirjutasin kõik need ebameeldivused üles. Kahjuks ei ole mul olnud väga palju mahti viimasel ajal blogida.
KustutaSaatsin parooli sulle sellele FBi emailile.