Raseduse planeerimine

Kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kassi. Sellist mõnusat, kes kaisus elaks ja palju nurruks. Iseseisvat looma, kelle saaks mõneks ajaks üksi koju jätta kui vaja. Meile muidu meeldivad koerad rohkem, aga Matt tahab tingimata suurt, samas kui mulle meeldiks väiksemat sorti nässu. Habemega. Põhimõtteliselt nagu kass, aga... koer.

Kanadas ei peeta koeri õues ja mina ei kujuta ette, et mingi suur volask toas elaks. Pealegi käime me tihtipeale mõne päeva kaupa kodust ära ja koera ei saaks mingi nipiga üksi maha jätta. Kaasa vedada ausalt öeldeks kah nagu ei tahaks.

Üks õhtu näitasin Matt'ile kassipoegade pilte, et no vaata kui armsad - ma arvan küll, et võiksime omale kassi võtta! Mispeale ütles tema täiesti ootamatult, et kui me praegu kassi võtame, ei hakka me kunagi lapsi saama, sest see kass oleks veel mitu aastat nii nunnu, et anna olla. Ma olin täiesti sõnatu!

See on alati selge olnud, et me mõlemad lapsi tahame, aga kogu aeg tundus, et aega ju on... Polnud mingit teoreetilist ajakava, et millal nad tulla võiks. Ja seal me siis olime - oma esimest beebit planeerimas. Nagu oleks täiskasvanuks saanud või midagi. 34-aastaselt, hahaa. Appi kui jube!

Kas lapsesaamiseks on üldse võimalik täiesti valmis olla? Ma ei tea isegi seda, kas ma kassi võtmiseks päris valmis oleks...

Alustuseks soetasime purgitäie rasedate vitamiine, sest foolhape pidavat loote arengus olulist rolli mängima. Mina ei teadnud sellest midagi, liiatigi ei teadnud, et selle manustamisega mitu kuud varem peaks alustama. Aga noh, Matt teadis.

Edasi asusime ajakava juurde. Jõulude ajal ei tahaks rase olla. Võib-olla on paha olla ja kõik kahtlustaks kui ma toidu kõrvale veini ei jooks. Järgmine probleem oli see, et Matt'il tuli järgneva aasta jooksul kaks kuud mingis maapiirkonnas töötada ja seda ajavahemikku ei saanud ise valida. Sai ainult pingerea teha ja siis fortuunale loota. Lapse saamine ei ole aga teatavasti nii täpselt ette ennustatav tehing, et juba enne proovima hakkamist teaks, millal ta lõpuks saabub. Ilmselgelt ei tulnud kõne alla, et Matt raseduse viimastel kuudel või lapse esimestel elukuudel ära oleks, seega otsustasime, et ta paneb pingereas esimesele kohale juuli-augusti ehkki ta ei tahtnud tervet suve kodust ära olla. Juuli-augusti ta lõpuks ka sai.

Seejärel istusime maha ja arutasime selgelt läbi, mida me üksteiselt lapsevanematena ootame. Meile mõlemale on oluline, et laps kasvaks kahe vanemaga perekonnas. See on suur vastutus. Ei saa nii, et ühel hetkel enam ei viitsi. No esimesed aastad on meil küll kohe väga muretult ja ludinal läinud, ma ei kujuta ette, miks me üldse kunagi lahku peaks minema, aga kunagi ju ei tea. Leppisime kokku, et mis iganes ka juhtuks, jäävad lastele alati mõlemad vanemad alles.

Selleks ajaks kui beebile rohelise tule andsime, oli kassiplaanist, mis sujuvalt lapseplaaniks muutus, juba nii mitu kuud möödas, et hirmu polnud enam üldse. Ma olin juba täitsa valmis emaks saama.

Aga ma kirjutan mõni teine päev edasi, te muidu ei jaksa pikka juttu lugeda :)