Puhkus

Mul tuli ükspäev meelde kui väga ma kondenspiima armastan! Lihtsalt sellepärast, et köögikapis oli üks purk ja mingil hämaral põhjusel polnud ma seda veel ära söönud. No tegelikult oli küll kaks, üks neist vene poest toodud keedetud kondenspiim, teate see pruun, aga see osutus mingiks kummaliseks plägaks, mil polnud õige asjaga kohe mitte midagi pistmist. Aga tavalist kondenspiima müüakse siin igal pool ja see on täiesti õige maitsega ka. Mul sellepärast tuli meelde, et sõin praegu kuskil veerand purgitäit ära ja võtsin seejärel tüki arbuusi ning imestasin, et mis selle arbuusiga üleöö juhtus - eile oli küll magus?! Vale järjekord vist.

Suvi on ikka nii mõnus! Kõigepealt muidugi sellepärast, et meil ju ei saja suviti üldse. Juuni keskpaigast saadik on iga päev täpselt sama ilm olnud, ainus muutus, mis hiljuti toimus, oli see, et temperatuur hüppas 25 pealt 30 peale.

Ja teine suursündmus oli lemmiksõbranna külaskäik. Tema on nüüd juba aastaid New York'is elanud, nii et meil ei ole tegelikult väga pikk maa üksteist vaatamas käia ja kuna Nanaimosse polnud ta veel sattunud, oli vaja see viga kiirelt parandada.

Võtsime plaani, et esimesel päeval oleme Vancouveris ja teisel sõidame Whistlerisse. Ööbisime Matt'i vanemate juures ja üle kahe päeva polekski seal vastu pidanud, sest ämm oli meile sellise söögilaadungi varunud nagu oleksime terve suguvõsaga tulnud. Ainult, et me tahtsime seal ainult magada ja saabusime õhtuti täis kõhuga. Külliki oskab vanemate inimestega ekstra sossu kah olla, nii et keset ööd keedeti talle värskeid kartuleid, sest ta oli korra jutu sees maininud, et New York'is neid eriti ei müüda ja tee peale kaasa suruti veel suur karbitäis pähklisegu, et me kahetunnise Whistleri sõidu käigus nälga ei sureks.

Whistleris mõtlesime rahulikult võtta, tegime Küllikist olümpiarõngaste kõrval kohustusliku turistipildi, käisime mu lemmikkohvikus ja sõitsime gondliga mäe otsa. Gondlisõit on päris äge, üles jõuab see kuskil poole tunniga ja vaade läheb kogu aeg ainult vingemaks. Selle mäe tipus on üks mu lemmikumaid matkaradasid, aga leidsime, et 3-4 tundi kõndimist oleks keset puhkust ikka liig mis liig ning otsustasime niisama mõnnamise kasuks.

Nanaimosse jõudmise ajaks oli Külliki juba mitu päeva kukeseentest rääkinud ja kohe esimesest poest me need ka leidsime. Neid jällegi New York'is eriti ei müüdavat. Ahhhhh, mul tuli kohe meelde, et ma pole vist Kanadasse kolimisest saadik kukeseenekastet söönud. Nii hea oli! Muus osas tegime kah ikka vana hea Eesti kombe kohaselt korraliku nuumprogrammi, küpsetasime vahvleid, lihapirukaid ja kaneelirulle. Lihapirukate ajal oli Matt ka kodus ja nendest pole isegi pilti, sest me sõime terve plaaditäie kolme peale nii kiiresti ära, et ei jõudnud vahepeal sõrmigi puhtaks pühkida. No ja siis käisime veel mustikakaaiandis, mis nagu hiljem selgus, oli alles esimest päeva sel hooajal avatud - jällegi õnnekas - niii head marjad olid! Seal on põõsad minust kõrgemad, ei pea kükitama ega vaeva nägema. Marjad on hiiglaslikud! Korjasime kõhu täis, panime osa sügavkülma ja ülejäänud läksid hommikul pudru peale ja õhtul koogile kaunistuseks.

Aa, just - Brita kooki tegin ju jälle! Külliki käis hea idee välja, et ei peagi ju kahte kihti panema, võib ühekordseks jätta, on lihtsam süüa ja väiksemad portsud. Väga loogiline! Laupäeva õhtul tulid Nanaimo sõbrad külla ja Brita läks nagu tulisele kerisele.

Lõpuks käisime veel liivalosside võistlust vaatamas ja oligi nädal läbi nagu niuhti. Külliki arvas ka, et paariks kuuks võiks vabalt veel jääda, meil jäid pooled jutud veel rääkimata ju.