Jootraha jätmisest Kanadas

Kanadas käib restoranis jootraha jätmine nii, et kaardimakse puhul hüppab esimesena ekraanile tipivalik ja kui ma alles siia kolisin, oli selleks 10%, 15% ja 20% (pluss "muu", mille alt saab valida, et jootraha ei jäta). 

Mingil hetkel kerkis sujuvalt 18%, 20% ja 25%-ks. 

Tippi jäetakse siin absoluutselt igal pool. Taksojuhile, juuksurile, kosmeetikule - igaühele! Mu eelmisel juuksuril oli hästi intensiivne müügistrateegia ja ükskord, kui mul nagunii šhampoon ja palsam otsakorral juhtusid olema, andsin alla ja ostsin need tema salongist. Ajasin juttu ja automaatselt vajutasin seda 15% jootraha nuppu (sest noh - peab!) ja alles kodus hakkasin vaatama, et oota, kuidas see arve nii suur oli?

Ma kasutan muidu ka salongišampoone, aga need konkreetsed olid täpselt kaks korda kallimad kui kõik muud, pluss jätsin jootraha ju ka šampoonide pealt!!! Sest arve pandi kokku.

See kõik juhtus juba aastaid tagasi, aga ma olen siiani iseenda peale vihane, et niimoodi tünga sain. Aga noh, jälle targem. Nüüd olen tooteid ostes öelnud, et maksan need teenusest eraldi ning enam ei eelda, et hind loogika piiridesse mahuks, vaid alati kontrollin. Tagantjärele tarkusest on vähemalt niigi palju kasu.

Toidukullerid eeldasid vanasti 4-6 dollarilist jootraha (lisaks kohustuslikele teenus- ja transpordisummadele), aga ühel hetkel muudeti ka nende süsteem samaks nagu restoranides, et automaatvalik on 18%, 20% ja 25%. Justkui teeks kuller kallima kotitäie kohalesõidutamisel rohkem tööd kui odavama puhul...

Ja siis tekkisid jootraha variandid ka Starbucks'i. Teenindust on sõna otseses mõttes kaks sekundit, hinnad kümnekordsed, aga jootraha küll tahaks!

Mul ei võta see paar dollarit tükki küljest ära, aga asi on põhimõttes. Miks see neiu, kes mulle kahe sekundiga kohvi ulatab, rohkem jootraha väärt on, kui see, kes viis minutit mu toidukaupa kassast läbi lööb? Ja üleüldse, näiteks lasteaiakasvatajad on meil nii toredad, et neile tahaks iga jumala päev tippi jätta. Nende palk on väike, panus suur, tippi ei kusagil. Ebaõiglane veidi.

Redditist olen lugenud, et ma pole ainus, keda häirib, et iga püstijalaputka nüüd jootraha küsib ja peaaegu kõik kommenteerijad ütlevad, et nad ei jäta tippi kui teenuse saamiseks maha ei istu, aga reaalsus on see, et aja jooksul muutuvad sellised ootused üha normaalsemaks, kuniks varsti peame juba kõige eest "vabatahtlikult" peale maksma. 

Ja siis see juhtus. Meil on siin üks väike lihapood, kus müüakse muuhulgas ka igasugu gurmeekraami ja väga palju seal külastajaid ei paista olevat, sest hinnad on kõrged ja liha sageli vanavõitu. Aga olen seal aegajalt ikka käinud, et kohalikku ettevõtlust toetada.

Viimane kord võtsin siis mingi liha ning karbi talumune, asusin maksma ja...

TIP 15%, 20%, 25%

Nalja teete või? TOIDUPOES! Ma muidugi ei jätnud midagi, valisin "muu" alt nulli ja sain edasi arvet tasuma, aga õiglusmeel ei andnud ikka asu ja nii jätsin neile koju jõudes google review.

Ütlesin, et siiani olen käinud kohalikku ettevõtlust toetamas, aga see, et toidupoes jootraha oodatakse, on minu jaoks liig, seega jääb see mu viimaseks külastuseks. Millele omanik vastas, et "paljud kliendid on küsinud, et tahaks kaardiga makstes tippi jätta" ja sellepärast nad selle võimaluse ka lisasid.

Mis on ilmselgelt täielik bullshit, aga no olgu. 

Kus ja kui palju Eestis jootraha jäetakse? Toidupoes saab veel ilma hakkama?

Uues valguses...

Lasteaias on leht, kuhu tuleb hommikul saabumisaeg ning eeldatav järeletulemisaeg märkida. Kui nädala sees on näha, et mõnele lapsele tullakse järele 16:40 või isegi 16:45 (aga mitte hiljem!), siis täna, reedel, olid kõik märkinud järeletulemise ajaks kõige hilisemalt 16:30.

Lasteaed on avatud kaheksast viieni ja enamik lapsi saabub vahetult enne üheksat. Millega nende vanemad tegelevad, et iga jumala päev on võimalik laps juba poole viiest koju viia? KÕIKIDEL vanematel.

Ma läheks hea meelega pigem kolmveerandi ajal - las mängib sõpradega ja hingab värsket õhku, aga no ei saa! Ta oleks iga kord viimane. Ja ma olen natuke kanaema - ei taha, et mu linnupoeg teisi oma emmede-issidega lahkumas näeks ja mõtleks, et ei tea, kas teda on nüüd täitsa ära unustatud või mis...

Eile õhtul viisin ta mänguväljakule, mõtlesin, et lasen lapsel ronida ja lootsin hiljem jäätisekohvikusse jõuda, aga siis tuli üks pearätis ema oma nelja pojaga. Kolm suuremat (7, 4 ja 3) tormasid kohe mängima ja ema istus beebiga (5-kuune) murule.

Alguses seisin eemal ja jälgisin lapsi. Nii huvitav oli näha, kuidas Oliver kohe mängu võeti, kuidas temaga ilma igasuguse kõhkluseta oma maiustusi jagati ja kuidas teda ronimas aidati.

Mõne aja pärast jalutasin ema juurde ja istusin samuti maha. Imelik (praegu mõtlen, kas Eestis oleks see ka imelik, aga siin igatahes on) erinevates mänguväljaku otstes passida, kui seal rohkem inimesi polegi.

Sain teada, et nad on pärit Afganistaanist ja Kanadas elanud ainult aasta. Mees töötab mitme koha peal ja naine on nelja lapsega kodune. Mõtlesin endamisi, et kangelaslik! Tema jällegi küsis, et ainult kaks? Aga tüdruk? Pead ikka kolmanda ka saama! (hiljem ütles, et tema jaoks on neli piir ja kuigi oleks tore olnud ka tütar saada, siis viienda pojaga riskima ei hakka).

Kuidagi imelik oli nelja lapse emale öelda, et omg, eiii, ma siin just hakkan vaikselt oma elu tagasi saama, jõuan trennis käia, raamatuid lugeda ja sõpradega kokku saada. Tema kultuuris on kõikidel palju lapsi. Lapsed ongi elu mõte! 

Tal endal on seitse õde-venda. Kõikidel suured perekonnad. Aga tema on ainsana Kanadas. Ütleb, et igatseb ema ja õdesid. Neil on ju kommuunivärk, lapsi kasvatatakse kogu külaga (nagu faking peakski! - olen seda siin üksi küla eest olles tõdenud).

Ma ei ole kunagi varem ühegi afgaaniga kokku puutunud. Ja mida ma kohe tähele panin - ta oli oma lastega nii hoolitsev ja armas! See, kuidas ta oma beebit kohtles ja suurematega rääkis, kuidas suuremad lapsed käisid lambist iga mõne aja tagant beebit musitamas ja teda naerma ajamas - selles kõiges oli midagi soojemat, kui ma lääne ühiskonnas kohanud olen.

-

Koju jõudes guugeldasin Afganistaani ja sealsete kommete kohta. Sain igasuguseid huvitavaid asju teada. Aga kui guugeldada pilte või uudiseid, on kogu info kallutatud selles suunas, kui hirmsasti seal naiste õiguseid alla surutakse. Mida kahtlemata ka tehakse. AGA! Sellel on ka teine pool.

Näiteks see konkreetne naine - teda on ilmselt emaks kasvatatud. Ta on terve elu näinud, et see on naise roll, kõik teised naised tema perekonnas on samuti emad. See on austusväärne töö. Tema ei mõtle, et äkki peaks karjääri tegema või kõhulihaseid treenima või maailma päästma. Tema kultuuris ei küsi keegi, et "kasvatad lapsi ja kõik?" 

Õhtul sirvisin Instagrami ja sattusin seal mingi eriti äärmusliku pildi peale, kus poseeris sünnitusmajast koju minev vene paar. Naine oli tüüpiline instatibi. Nii kõrged kontsad jalas, kui üldse olla annab. Lavameik näos. Konkreetselt lavameik! Juuksed peenelt sätitud. Kunsttissid suure dekolteega pommidena kurgu alla surutud. Piitspeenike.

Kumma ema laps ma olla tahaks, selle ebareaalselt üleslöödud vene tšiki või lohvakates figuuri varjavates riietes Afgaani ema oma? Pole üldse küsimustki.

Korraga nägin kogu nende kultuuri teises valguses. Jah, loomulikult on seal palju repressiooni ja ebaõiglust, aga samas eksisteerib ka see osa, mis ühtäkki loogiline tundus. Traditsioonilistel soorollidel pole midagi viga, kui need mõlemale poolele sobivad. Ja selliseid paare on ju ka?

Mul on nüüd kultuurišokk, aga positiivses mõttes. 

- 

Jäätist sööma ei jõudnudki. Oliver keeldus! Uued sõbrad olid toredamad kui jäätis. 

Kui suur on liiga suur?

Sõbranna saatis Eestist uudisnupu, et Karl Madis sai endast 38 aastat noorema naisega lapse. Näitasin Matt'ile pilti ja ütlesin, et näe, peaaegu 40 aastat vanusevahet. Matt vaatas seda noort tšikki ja ütles, et kuule, ma peaks ka su sellise vastu välja vahetama! Vastasin, et ei, sõber, matemaatika on paigast ära - sinu tulevane abikaasa ei ole veel sündinud!

Matt sai hiljuti 38.

Huvitav, eksole. Oled 48 ja tüdruk on 10 - oleks okei teda nillida? Loomulikult mitte, mis küsimus see üldse on, pervert! Varsti oled 54, tüdruk on 16. Võiks vaikselt silma visata? Jeerum, muidugi mitte. Aga siis, hops! 56 ja 18 - ja milles küsimus! Täisealine inimene, ise teab, mida teeb.

Vaevasin päev otsa oma pead, et mismoodi see asi siis reguleeritud peaks olema? Juriidiliselt on kõik korrektne. Ei saagi täiskasvanud inimesele ette kirjutada, kellega ta voodisse võib minna. Näiteks: kui mina otsustaks endast 38 aastat vanema mehega suhtesse astuda, siis... oot:

41+38=79

Teate, kui ma peaks relvaähvardusel otsustama, kas magada 80-aastase raugaga või süüa ära kausitäis vihmausse, siis aitäh pakkumast, tooge lusikas!

Muide, kui võtaks niipidi, et naine vanem ja mees noorem, siis minu tulevane kaaslane oleks praegu kolmene. KOLMENE!

No ma ei tea, üha hullemaks läheb...

Järgmine päev saatis sama sõbranna (talle ka ei anna asi rahu) lingi Karl Madise loole "Stop", kus tema ümber tantsivad kas teismelised või napilt teismeeast välja jõudnud noored tüdrukud ning see laul ning koreograafia on pehmelt öeldes ühemõtteline. Vähemalt minu jaoks. 

Muidu jätaks ma kahtlusele kasvõi teoreetilist ruumi, aga kuna kõnealune pensionär just noore tšikiga lapse sai, siis huvi tal endast 40 aastat nooremate vastu ilmselgelt on.

Kui suur vanusevahe on liiga suur? 

Igaühel omad kiiksud

Käisin ükspäev värvi ostmas. Värvipoe omanik, pika halli habemega kuskil 70-aastane mees, ütles mulle muu jutu sees, et "meil on üks klient veel, kes näeb välja nagu filmistaar, te võiksite vabalt õed olla". Helistasin kohe Matt'ile, et näe, tasub kleiti kanda küll, komplimente kukub paremalt ja vasakult. 

Kanada naised kannavad rohkem pükse. Ja sellega seoses pean ära mainima, et mul on isiklik vaen põlvpükste vastu. Mitte, et need siin ülemäära populaarsed oleks, aga no ikka kohtab. Mitte ükski inimene ei näe põlvpükstes parem välja kui pikkades või lühikestes. Eriti õudne on põlvpükstes mees. Kanada mehed kannavad neid õnneks harva. Aga siiski.

Sellega seoses meenub, et ühes podcast'is räägiti, kuidas naised on kõvasti valivamad kui mehed ja vahel on mingi väike detail, mis neile nii räigelt vastu hakkab, et ole muidu kasvõi Kreeka jumal, kõik šansid on nullitud. Varrukast tõmmati suvaline näide, et näiteks olete kohtingul ja mees võtab arvet makstes välja krõpsuga rahakoti.

Naersin kõva häälega, sest no nii tõsi! Matt ütles, et mis sa jamad, see nii väike asi ju? Aga ei ole ju!

Teate, mis oleks veel hullem - PÕLVPÜKSTES mees, kes on krõpsuga rahakott. Viieaastane oled või?

-

Sõbranna ütles, et ei tea, mis värk, kõigil on viimasel ajal nii kiire, kellelgi pole aega suhelda. Mul on jällegi vastupidine probleem (võib-olla sellepärast, et mul on rohkem vaba aega?) - uusi tutvusi tekib nii tihedalt, et ei jaksa sammu pidada. 

Ma olen selline introverdi ja ekstraverdi vahepealne. Seltskonnas suhtlen nii vabalt, et keegi ei kahtlustagi, et ma tegelikult kõige parema meelega täitsa omaette oleks. Mul on nii intensiivsed lapsed ka, et suhtlemisvajaduse saan ainuüksi nende abil kuhjaga täis. Aga noh, mu lastele jällegi meeldib teiste lastega mängida ja siis ma pean ikkagi sotsiaalne olema ning inimestega kokku saama. Ja alati on lõppkokkuvõttes super tore, aga planeerides mõtlen alati, et õõõõh, ei viitsi.

Ükspäev käis garaažiuksetehnik (või mis iganes ta nimetus võiks olla). Midagi oli selle uksega, et vahel sai puldist avada ja vahel mitte, pult sai välja vahetatud, aga probleem ei kadunud.

Helistas, et tuleb vaatama. Korralik austraalia aktsent oli. Ilmus välja, tegi ukse korda ja kuigi ma olin tõesõna nii napisõnaline, kui üldse olla andis, kanadalikku small talk'i ei teinud üldse ja peaasjalikult ohjasin Oliveri, kes püüdis KÕIKI asju garaažist välja vedada (kogemus näitab, et sisse tagasi neid peale minu keegi ei too), siis arvet makstes tekkis ikkagi vestlus, sest austraallane tahtis teada, et kust mina pärit olen... jaaaaaa niiiii seeeee jälle läks. Sain uue sõbra. 

Eestlasi teadis ta mitut ja kiitis, et oleme maru töökad. Siis võrdlesime, et kes kuidas Kanadasse jõudis ja selgus, et meil mõlemal on kanadalasest abikaasa ja samavanad pojad ning edasi tuli paika panna, et millal kõik koos kokku saame ja nii vahetasimegi telefoninumbreid.

Introvert minus oigas kõva häälega, et lõpeta ära, nii ei saagi kunagi omaette rahus kodus olla ja peab jälle mingite inimestega suhtlema, aga ekstravert kilkas, et jeee, nii äge, mul polnudki veel ühtegi austraallasest sõpra. 

Mis kiiksud teil on? Põlvpükse kannate? Aga krõpsuga rahakotti? Tahate kiviga visata, kui keegi avalikus kohas viisijuppi vilistab või laulda ümiseb? Mina küll tahan. 

Põlvpükse kandsin viimati kahekümneselt. Just vaatasin pilte ja mõtlesin, et kas ma olin pime või mis???

Täpsustus (kuna kommentaarides tekkis küsimus) - põlvpüksid on need, mis katavad põlve ära, aga saavad allpool põlve otsa. Nende pükste vastu pole mul midagi, mis ülevalpool põlve lõpevad.

Saadetakse teile vahel paljaid pilte?

Ma lähen Matti sõbra eksiga õhtusöögile. Nad on nüüdseks pea kolm aastat lahus olnud ja laste sünnipäevadel ikka näeme, aga sellega on asi ka piirdunud.

Hiljuti oli nende poja pidu ja jäime omaette vestlema. Esiteks olin mina täielik kanadalane (näete, ma õpin!) - kohe kui teda nägin, ütlesin, et sa näed nii hea välja (nägi ka!) ja kuidas sul läheb? Tema rääkis seepeale ühe hingetõmbega pool elulugu ära ja ühtlasi mainis, et peab mulle oma uusi tisse näitama (on teil muidu selliseid sõpru?) ja ütles, et me peaks koos sööma minema.

Pärast mõtlesin, et tema jaoks oli ilmselt see kohtumine nagu mingit sorti pingelangus, sest lahku minnes kipuvad sõbrad ikka pooli valima ja ta teab, et ma ta eksiga (Matt'i parima sõbraga) hästi läbi saan. Aga mul ei ole temaga mingit kana kitkuda, ma olen viimastel aastatel vähem pildis olnud puhtalt sellepärast, et vahetult pärast nende ootamatut lahkuminekut lapse sain, keda igal sünnipäeval kas kussutada või taga ajada on olnud vaja. 

Igatahes... kanadalastega on nii, et "me peame kindlasti uuesti kokku saama" või "sa pead meile varsti jälle külla tulema" on mõnikord viisakusväljendid ja teinekord mõeldakse neid tõsiselt. Esimestel Kanada-aastatel oli just see minu jaoks täielik müsteerium, aga nüüd vist hakkan sisse elama, sest enamasti täitsa jagan matsu! 

Järgmisel päeval saatis sõnumi, et heiiii, lähme siis sööma onju ja mis kuupäevad sulle sobivad ja mulle sobivad näiteks need. Ehk ei olnud jutujätkuks. Küsisin Matt'i käest üle, et millal ta õhtul kodus on ja lapsi saab vaadata, Matt ütles kohe, et "she's trouble, hoia eemale". Halloo, seda teame me väga hästi. Ma ütlesin 10 aastat tagasi, kui sõber temaga alles tuttavaks oli saanud, et ta on trouble. Meestel läheb vahel selliste asjade taipamisega terve dekaad, nagu näha.

Aga vaadake, mul pole ühtegi teist sõbrannat tätoveeringute ja sõltuvushäiretega, ja variatiivsus on teadagi kasuks. Pluss saan kodust välja!

Paar päeva hiljem sain veel ühe sõnumi ja see tissipilt, mille ta saata lubas, saabuski!

Hah.

No ma räägin! On ju tore. Mulle pole ükski teine sõbranna oma tissidest pilte saatnud. Teil tuleb muidu tihti ette? 

Veel mõni päev hiljem kirjutas, et by the way, mina kavatsen end igatahes üles lüüa! Ja noh, ega ma poleks ausalt öeldes vähemat oodanudki, ta on konkreetselt see inimene, kes igal võimalusel end lille lööb ja kontsad alla paneb. Jällegi - mul vanasti ikka oli selliseid sõbrannasid, aga siis saime kõik riburadapidi lapsed ja nüüd pean mõtlema, kes mu sõbrannadest üldse näiteks enam meiki kannab?

Ehk ma olen JUBA midagi õppinud ja kasu lõiganud. Näiteks vaatasin kriitilise pilguga üle omaenda kapi ja pidin tõdema, et selliseid riideid, mida temaga "deidile" minnes kanda, mul vist enam polegi! Allakäik. 

Õhtusöökidest rääkides - sõbranna küsis ükspäev, et mis uut ja vastasin, et lähme õhtul Matt'iga kohtingule. Sõbranna ütles, et nemad lähevad ka mõne päeva pärast, aga vist lihtsalt jalutama. Ja et mees oli öelnud, et nad ei pea isegi samale poole jalutama! :)

Ma siiamaani naeran, kui jälle meelde tuleb.

Igatahes meie läksime samas suunas (peaasjalikult sellepärast, et suund oli mõlema lemmik-restoran). Ja jällegi mõtlesin selle peale, et pean garderoobi täiendama juba sellepärast, et omaenda abikaasaga väljas käies võiks ju ka midagi ilusat selga panna. Aga kontsad panin, nii et täielik läbikukkumine polnud. 

Üks mu endine klassiõde ütles kunagi oma pikka ja (vähemalt pealtnäha) ilusat abielu kommenteerides, et nemad on algusest peale regulaarselt kahekesi väljas käinud ja reegel on olnud, et lastest ei tohi sõnagi rääkida. 

Ma mäletan selgelt neid aegu, kus oli väga raske muid teemasid leida. Meil mõlemal. Aga iga kord mõtlesin, et ei tohi lastest rääkida! Ja seekord oli vist esimene kord pärast lapsevanemateks saamist, kus alles hiljem tagasi mõeldes avastasin, et me ei rääkinud lastest tõesti mitte ühtegi sõna! Isegi meelde ei tulnud!

Näe, progress!

Lastest - sest blogis ma ju võin - ükspäev tegin šokolaaditükkidega küpsiseid. Tükid olid nii suured, et see kuum šokolaad sulas mõnusalt natuke laiali. Oliveril oli seda natuke käe peal ka ja kuna ta mu süles istus ning vahetpidamata vehkis, tõmbasin keelega šokolaadise koha puhtaks, et see mulle riiete peale ei satuks.

Kohe kahetsesin! KOHE.

Ma ei tea, misasjaga ta sõrmed koos olid, aga täpselt see hetk, kus mu keel ta kätt puutus, sain aru, milline idioot ma olen. 

Ja lõpetuseks - Vancouveri saarel on maailma kõige tihedam puumade asustus. Seejuures on väga vähesed neid oma silmaga näinud, sest puuma on ju kass. Hiilib. Rünnata võivad lapsi ja lemmikloomi, täiskasvanut üldiselt mitte, aga on muidugi juhtunud. Hiljuti saatis keegi pildi - puuma oli konkreetselt risti ette jäänud. Mõtlesin, et panen siia ka, äkki te pole sellist looma varem näinud!

Peab siis üldse pealkiri olema?

Uskumatu, kui palju on Kanada selle 11 aastaga muutunud, mil ma siin elanud olen! Kui tulin, oli täielik heaoluühiskond. Tegin mingit suvalist tööd, aga sain selle palga eest täiesti normaalselt elada. Eestis ei olnud see toona üldse mõeldav.

Nendel immigrantidel, kes praegu saabuvad, on oluliselt raskem - palgad on natuke kõrgemaks kerkinud (mõni dollar tunnis, ei midagi rabavat), aga kinnisvara hinnad (ja sellega seoses rendihinnad) on rohkem kui kahekordistunud, toidu hind on samuti julgelt kahekordistunud, ainult riided maksavad suht sama palju kui vanasti (riideid osta on siin alati odavam olnud, kui Eestis). 

Kui me kaheksa aastat tagasi saarele kolisime, oli mul kahju Vancouverit maha jätta. Nüüd, kus mul lapsed on, mõtlen, et vedas, et juba toona siia kolisime ja maja ostsime, sest selle hind on praeguseks rohkem kui kahekordistunud. Nüüd on kahju on hoopis sõpradest, kes endiselt Vancouveris elavad ja sealset hirmkallist üüri maksavad. Lastega ei tahaks ma enam üldse suures linnas elada.

Üürnikud on siin tegelikult üsna hästi kõikvõimalike seadustega kaitstud, neid on pea võimatu välja visata ja üüri saab tõsta maksimaalselt 2% aastas, nii et jamaks läheb ainult siis, kui omanik korteri maha müüb ja värskete hindadega uue pinna pead rentima. Sest koos kinnisvarahindade kahekordistumisega on ju ka üürihinnad kahekordistunud. Ainus, mis kahekordistunud ei ole, on palk.

Veidi ebaõiglane, mu meelest.

Mäletate, ma tahtsin uued kanad võtta? Aga siis oli mul operatsioon ja pidin kuu aega ühe käega hakkama saama, siis tuli Oscaril opp ja mõtlesin, et okei, ootan, kuniks ka tema on täielikult paranenud. Ja siis otsustasin ühel ilusal laupäeval, et täna on see päev! 

Aga tibude hooaeg oli just selle nädalaga läbi saanud.

Vaadake, mina ei teadnud, et tibudel mingi hooaeg on! Ma arvasin, et kanad hauduvad suvalistel aegadel, aga nüüd, mil olen absoluutselt kõik farmid läbi helistanud, tean, et tibudelootust on kuskil kahe kuu jooksul kevade lõpus ja kahe kuu jooksul suve lõpus. 

Samas oli meil kunagi kaks siidikana, kes haudusid kat-ke-ma-tult. Ma ei võtaks elu sees omale uusi siidikanu, sest nad on oma haudumiskombega täiesti võimatud. Kuigi ilusad muidu.

Ehk nüüd on kanaaias hein nabani, aga kanu pole kuskilt võtta. Tuleb trimmer välja otsida ja samal ajal välja mõelda, kas ma siis augustis-septemberis võtan uued või ootan kevadeni? Ühesti küljest oleks tore, et nad kevadel juba muneks, aga samas on talvel kanade omamine suht tüütu, sest tuule ja paduvihmaga on tüütu neid igapäevaselt õues toitmas käia. 

Samas on elus ka hullemaid asju, kui iga päev sita ilmaga viis minutit värskes õhus olla.

Kuidas ma nõks liiga usin olin

Murdsin enda jaoks lahti aja kulgemise koodi. Tihtipeale öeldakse, et "naudi väikeseid lapsi, sest nad saavad liiga kiiresti suureks". Praegu vaatan, et Oscar on tõesti uskumatu hooga kasvama hakanud (mitte füüsilises mõttes, kuigi seda ka), aga näiteks Oliver on hetkel selles punktis, kus ühest küljest on ta nii maksimaalselt armas, kui üldse olla saab ja teisest küljest sihuke röövel, et mu juuksed lähevad iga päevaga silmnähtavalt hallimaks.

Aga siis mõtlesin, et oot, mu enda aastad on samuti vanuse kasvades üha kiiremini hakanud mööduma ja põmm - tegingi avastuse.

Et väikesed lapsed ei kasva kiiresti. Esimene aasta ei tundu ka tagasivaatena kuidagi lühem, kui seda sekundhaaval läbi elades tundus. Teine aasta läks kriipsuvõrra kiiremini (võrreldes esimesega sain veidi talutavamal hulgal magada). Kolmas oli küll pikk, aga mitte enam nii hullult ja neljas läks juba viuh. Oscar on kuuene, nii et praeguseks läheb viuhh-viuhhhh. Väga kiiresti.

Eile pidasime Matt'i sünnipäeva. Oli suur pidu ja palju inimesi. Viimased läksid nelja paiku ära ja ma tean, et üks neist pidi kell 7 hommikul tööl olema - ei kadesta. Üks külalistest läks ilmselt paljajalu koju, sest ta kingad olid hommikul endiselt hot tub'i kõrval. Aga lastel oli väga lõbus ja ma ise sain natuke juttu puhuda ja niisama olla, sest mu pesamuna on piisavalt suur, et tal ei pea enam päris katkematult silma peal hoidma. Kui mõnus! Uus elu.

Muideks, inglise keeles ei kutsuta noorimat last pesamunaks ja selle otsetõlge (nest egg) tähendab hoopis kõrvalepandud varandust (rahalises mõttes). Nii et iga kord, kui ma Oliveri pesamunaks kutsun, tuletab Matt meelde, et hetkeseisuga on ta pigem üks kulukamaid pereliikmeid (lasteaed on Kanadas hingehinnaga), mitte pensionisammas.

Erinevustest veel - ükspäev mängisid meil kõik lapsed õues ja ühest majast laekusid kõrremahlad, teisest majast anti kommi, kolmandast suruti mahlapulgad näppu (igaks juhuks mainin, et nii edukaid päevi neil siiski tihti ei ole, aga tol õhtul kuidagi juhtus). Mispeale tõstatas üks naabrinaistest küsimuse, et kuulge, kas meil ka omal ajal nii hea elu oli? Nagu ei mäleta, et iga nurga peal oleks kommipuu kasvanud. Mina ütlesin, et mul küll ei olnud: meie, Nõukogude Liidu lapsed, segasime tooreid munakollaseid suhkruga ja see oli kõige sagedasem maius. 

Kõik vaatasid mulle sellise näoga otsa, et... ei osanud seisukohta võtta, kas ma tegin nalja või räägin tõsiselt?

Täna tuli jälle jutuks, et "meile küll omal ajal nii peeneid lõunasööke kooli kaasa ei pakitud, ma mäletan, et minu ema saatis võileiva ja paki krõpsu, oligi kõik". Mina mainisin kõrvalt, et meil Eestis oli toona (ja on ka praegu) nii koolides ja lasteaedades soe toit ning kaasa ei pea midagi saatma.

Naabrinaine küsis kohe, et kas magustoiduks toorest muna ikka saab? :)

Naabrinaine mu pesamunaga

Kool on läbi. Oscar sai koha linnalaagrisse ja selle tarbeks pidin mitu vormi täitma. Ühes olid järjest olulised punktid ja iga punkti taga lahter, kuhu oma initsiaalid panna, kinnitamaks, et oled teadlik. Üks nendest punktidest ütles, et "oled läbi lugenud meie käsiraamatu ja järgid seda". Käsiraamat avanes lingina ja seal oli paar lehekülge infot, sealhulgas nõue, et igal lapsel peab olema maavärina kott (kohe selgitan pikemalt) ja loetletud mõned asjad, mis on nende poolt ning rida asju, mille peab vanem selle koti tarbeks viima (perepilt, paar mänguasja, kauasäilivad snäkid, kindad, vile, taskulamp jne).

Lugesin ja oigasin, et kas ma tõesti pean selle kuue nädala jaoks nüüd minema kõike seda kokku otsima?

Kuna me elame maavärinaohtlikus piirkonnas, treenitakse lapsi nii koolides kui lasteaedades, et mida maavärina korral teha (lühidalt kokku võttes: poe lähima laua alla ja jää sinna vähemalt minutiks peale värina lõppemist). Ja kõikides asutustes on maavärina kotid, enamikel inimestel kodudes ka.

Helistasin siis juhatajale, et paar täpsustavat küsimust esitada ja maavärina asjade peale ütles ta, et: "Ma ei tea, millest sa räägid?" Selgitan, et näe, see vorm, kuhu peab initsiaalid panema - seal on link. Ja see link avab teie käsiraamatu. 

Ta siis avas ka. Esimest korda. Selgus, et ma olen läbi aastate esimene lapsevanem, kes on nii põhjalik, et kui öeldakse, et PEAD selle läbi lugema ja kursis olema, siis päriselt loedki.

Hea uudis on see, et maavärina kotti ei pea midagi viima, sest juhataja ei teadnud, et nad seda nõuavad. Win!

Kontsert

Suhetest veelkord

Meenus, et unustasin "Abielu on nagu loterii" postituses mainida seda mõttekäiku (samalt advokaadilt), et kui inimesed valiksid autot nii nagu abikaasat - kujutlegem, et saame omale elus ainult ühe auto valida. Noorena tahaks midagi kiiret, madalat ja tulipunast; lapsevanemana see aga üldse ei toimiks, paremini sobiks ruumikas ja liugustega; vanas eas muutub jälle oluliseks, kui lihtsalt sa sealt sisse ja välja saad. Kuidas kõik omadused ühte autosse kokku panna - võimatu. Suhetega olevat sama.

-

Sellele mõtlema pani mind üks hiljuti loetud raamat. Ma pole üldse sihtgrupp, aga just tänu sellele õppisin palju uut, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Autor (Lori Gottlieb) kirjeldas, kuidas ta on 20+ aastat omale sobivat kaaslast otsinud. Tagajärjetult. Teos ilmus enne Tinderi leiutamist, nii et tema maksis spetsiaalsele kosjasobitajale (tere tulemast Ameerikasse), kes siis sisuliselt toimis nagu Tinder. Aga meest ta ei leidnudki.

Mida ma teada sain: 

Et sageli vahetame ühe kaaslase teise vastu, sest sel ühel pole mingit kindlat omadust, mis teisel on. Ja siis avastame, et teisel pole jällegi mingeid muid omadusi.

Parimad mehed on seltskonnas tihtipeale nähtamatud. Just see nohikutüüp, kes sulle üldse silmagi ei jää, on pikas perspektiivis ilmselt ustav kaaslane ja hea isa. Ja see eriti särav tüüp on tõenäoliselt nartsissist, kes aina üha uusi seiklusi otsib ning pereeluks ei sobi.

80% naistest tahavad, et mees oleks vähemalt 183 cm pikk, aga vaid 15% meestest on üle 183 cm pikad. Puhtstatistiliselt kõigile ei jagu...

Me eeldame, et "see õige" ei ole kunagi pahas tujus ega liiga väsinud, et meie päevast kuulda, aga samas ei tohi ta pahaks panna, kui meie oleme pahas tujus või liiga väsinud, et tema päevast kuulda.

Mõned omadused on teineteist välistavad. Ükskõik, kui palju me ka tahaks, ei saa need ühes inimeses koos eksisteerida.

Autor otsustas neljakümnendate lähenedes sobiva mehe puudumisest olenemata spermapanga abil lapse saada ning avastas siis, et kui tal meeste seas enne seda ülisuurt edu ei olnud, siis väikese lapse kõrvalt oli veelgi raskem leida aega deitimiseks, pluss nüüd oli lisateguriks, et mees pidi aktsepteerima lapsega naist. 

Ühtlasi leidis ta, et kui oled terve elu raisanud seda ideaalset oodates, siis vanas eas ei taha latti alla lasta ja kedagi vähem sobivat võtta, aga reaalsus on see, et head mehed on läinud ja isegi need vähem-sobivad on kellegi teise poolt ära nopitud. Alles olid ainult riismed.

Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?

Lõppkokkuvõttes on kaaslase otsimine on nagu toolimäng, et kui liiga kaua ootad, pannakse muusika kinni ja viimane tool läks kellelegi teisele. Ja mida kauem sa ootad, seda väiksem on tõenäosus kohata kedagi paremat, kui sa juba kohanud oled. Sellesama asja pärast, et toolid on otsas.

-

Mõned aastad hiljem kirjutas sama autor kuulsaks saanud raamatu "Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima?" ja toona imestasin lugedes, et kuidas lahkuminek tal nii kapitaalselt jalad alt ära lõi, aga nüüd näen, et inimene oli ikkagi aastakümneid otsinud... siis leidnud... ja jälle kaotanud. Nii et imestada pole midagi. Praeguseks on ta 57 ja google andmetel endiselt vallaline.

Huvitav teema! Nagu ma ütlesin, pole ma eriline sihtgrupp, sest vallaline olla pole ma õieti jõudnudki. Aga kui ma tagasi vaatan, siis minu valikuid ajendas alati see, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Mitte, et oleks kedagi kätt hoidma vaja. Ma arvan, et mulle tegelikult isegi meeldiks üksi elada, aga Matt'iga on selles mõttes lihtne, et kuna me mõlemad oma aega ja ruumi vajame, suudame seda teineteisele ka anda. Mind ajaks hulluks, kui ta tahaks minuga kogu aeg kõike koos teha ja teda ajaks hulluks kui mina temalt seda ootaks. Samas paljud paarid just nii toimivadki ja neile sobib.

No näe, ikkagi vist on raske sobivat kaaslast leida. Ju mul lihtsalt vedas.

Mida teie arvate? Kas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse suurenedes keerulisemaks?

Kuidas ma pedofiili otsa koperdasin

Mul käib munemine ja siblimine vaheldumisi. Eile oli siblimise päev. Vaatasin, et seinte peal on täkked (elu metsikute lastega), pahteldasin need kohad ära. Siis lihvisin. Tõin poest värvi. Värvi sai liiga palju. Rullisin terve toa (ja koridori ja trepiseinad) üle. Mõtlesin, et teen tunnikese, aga läks pool päeva. 

Parem sai küll!

Õhtul ranne valutas ja Matt hoiatas, et mul võib... miski asi... tekkida kui ülepingutamist ei lõpeta. Sest mul oli just randmeopp, eksole. 

Ükspäev istusin, jalad diivanile välja sirutatud, kui korraga lõi pahkluusse valu ja enam ära ei läinud. Selline terav valu, mis ei lasknud ilma lonkamata kõndida. Ja täpselt sama ootamatult, kui see tuli, läks pool tunnikest hiljem ka ära. Saate aru, ma olen vanuses, kus teen endale diivanil istumisega liiga!

Matt ütles, et see on... ja jälle ma ei mäleta, misasi? Huvitav, kuidas tema oskab paugupealt öelda, mis mul viga on, aga mina ei suuda seda üht diagnoosigi meelde jätta? Muidu ma nagu täielik idioot ei ole.

Võib-olla sellepärast mul ongi see kiiks, et ärritun, kui keegi mainib, et "ma tahtsin ka arstiks saada ja vabalt oleks võinud, aga siis otsustasin hoopis..." (sisesta mingi suvaline vähe haridust eeldav elukutse). 

Ma vaatan Olümpiavõistlusi niimoodi, et "põhimõtteliselt võiks minagi sellele staadionile paari sekundiga ringi peale joosta kui ma tahaks, aga hetkel ma lihtsalt... noh, ei taha" (ja söön kõhtu sügades kartulikrõpse edasi).

Mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa pole seda teinud, ei saa teadustada, et "vabalt oleks võinud". 

Tagasi tulles munemise juurde - mul on hunnik tööd ootamas (ja vabalt oleks võinud (!) sellega peale hakata), aga jäin Facebook'i kinni:

Mul on vaja kedagi üht aiatööd tegema ja aiatööfirmad bronnivad praegu asju sügisesse, nii et sealt ei saa abi. Liitusin siis mingi kohalike tööde grupiga ja postitasin sinna. Panin pildid juurde ja palusin hinnapakkumised postkasti saata. 

Kas inimesed oskavad lugeda? Ei. Loomulikult mitte. Kui nad oskaks, siis neil juba oleks töö ja nad ei ootaks juhupakkumisi.

Vastuseid tuli mitukümmend, kõik stiilis:

"Mina olen saadaval"

"Võid mulle kirjutada"

Kahe-kolmekümnest ainult viis (VIIS!) kirjutas postkasti nagu palutud. Kaks neist viiest kirjutasid oma hinna. Ja üks naine kirjutas, et tema mees on saadaval ja saatis mulle mehe aiatööfirma lingi. See oli kõige paljulubavam, sest erinevalt teistest kontakteerujatest suutis ta isegi loetavaid lauseid moodustada.

Seoses sellega, et ma neid pakkumisi läksin vaatama, leidsin, et mu Facebook'i spämmipostkastis on mitu sõnumit OKTOOBRIST, mil ma Kanada eestlastele chat'i tegin ja pakkusin, et andke teada, kes liituda tahab. Piinlik, et mõned inimesed on pool aastat mõelnud, et ma neid lihtsalt ignoreerisin. Aga mina ei teadnud sedagi, et mul selline asi nagu spämmipostkast on!

Ehk osa munemist läks selle nahka, et jäin neid eestlasi gruppi lisama ja kõigile kirjutama, et sorri, aga siin ma nüüd olen! Väikse hilinemisega...

-

Aiatööde juurde tagasi - kuna ma nagunii ei osanud kuskilt pihta hakata, mõtlesin, et võtan selle naise mehelt pakkumise, vähemalt ei ole mingi suvaline jorss tänavalt. Aga väääääike väike kahtlus mul ikkagi tekkis, sest kõik firmad on silmini töösse uppunud ning siin on see üks, kes lausa ise tuleb pakkuma ja kohe hommepäev võib alustada. 

Ettevõtte nime kõrval oli ka mehe enda nimi ja kuna firma nimi mingeid tulemusi ei andnud, guugeldasin tüüpi isiklikult, et äkki on tal kehvad reitingud või kuhu paganama kohta see koer on maetud?

Reitinguid ma ei leinud, küll aga sain teada, et see mees on süüdimõistetud pedofiil! Tal on neli ohvrit vanuses 7-14, kohtuotsus jõustus kümmekond aastat tagasi ja tänaseks on oma karistuse ära kandnud.

Jeesus küll. 

Korra mõtlesin, et kas ma vastan viisakalt, et aitäh, aga paraku ma ei soovi lastevägistajatega koostööd teha või lihtsalt ignoreerin või blokeerin või...? Või kirjutan, et sain mujalt parema pakkumise? 

Seega pean edasi liikuma nende suvaliste jorsside juurde, kes ei oska kuulutustki lugeda, aga puht-statistiliselt on nüüd suurem tõenäosus, et nemad ei ole pedofiilid.

Kriteerium, millele ma kuulutust postitades isegi mõelda ei osanud.

Mu enda tööhunnik istub edasi, sest loomulikult pidin ma kõigest sellest blogima ja... siin ma nüüd siis olen. Munen. 

Ja guugeldan seda naist, kes minuga oma perverdist mehe eest kontakteerus; nuputades, et mis imelik inimene sa pead olema, et vangis istunud lastevägistajaga suhtes olla? 

(Matt ütles, et võimalik, et tegemist on hoopis nimekaimuga, aga ma guugeldasin nime koos linna nimega, mis peaks täpsema vastuse andma ja vanus klapib selle naise vanusega, kes minuga tema eest kontakteerus - nii et mis variandid mul on? Kirjutan, et kuule, kas su mees on juhtumisi laste vägistamise eest kinni istunud? Väidad, et ei ole? Aa, no kui nimekaim, siis tule aga tööle! No ei saa ju nii.)

Feil

Tahate teada, kuidas ma ükspäev trennis käisin? Hommikul tekkis mõnetunnine auk ja vaatasin, et äkki on mõnes rühmatrennis vabu kohti. Oligi. Tervelt 34 (35-st). Oleks ju võinud väikse häirekella helisema lüüa, sest kolm päeva saab ette broneerida ja tavaliselt on kaks ja pool päeva enne juba enamik kohti läinud, aga noh - trenn oli saadaval, mina kah saadaval, läksin siis.

Mõtlesin, et äkki mingi error ja kohale jõudes on saal täis nagu alati. Aga polnud. Olin mina ja üks vanem proua, kes alati usinalt kohal käib, aga ta liikumisvõime on natuke piiratud, nii et täies mahus kaasa ei tee (see osa on oluline ja kohe räägin, miks).

-

Püha risti vägi kui tüütu see treener oli! Hästi noor ja väga püüdlik, aga no nii halb. Õnneks oli see 30-minutiline HIIT, nii et mõtlesin, et pool tundi võin ma mida iganes teha ilma, et üleliia närvi läheks. 

Alustuseks teatas, et kõigepealt teeme sellist harjutust (näitas ette) ja järgmiseks sellist (näitas jälle ette) ning siis sellist (näitas ette). MILLEKS? Seejärel alustasime. Oot, ei alustanud, kõigepealt pani ta telefonist taimeri ja ütles, et nii, 10-9-8-... kohe alustame. Kui nulli jõudis, siis alustasime. Mingi jumala suvaline lihtne ülesanne, harki-kokku hüppamine vms. Kui taimer peale hakkas, kukkus uuesti kaasa lugema, et 8 sekundit teeme seda, 6 veel, 4 veel... 

Viis minutit ootamist-seletamist, siis kaheksa sekundit trenni. Polnud nagu väga balansis.

Kaheksa sekundit sai läbi, pani uue taimeri ehk siis me ootasime, kuni ta taimer kümnest nulli jõudis ja seejärel saime järgmised 8 sekundit midagi teha.

Harjutused olid kõik mingid eri-lihtsad ja igavad, et hüppame harki-kokku ja siis matile planku ja seal harki-kokku, aga iga asja täpselt 8 sekundit ja vahepeal taimeri järel ootamine. Saime need kolm harjutust tehtud ja siis ta hakkas järgmist kolme seletama. "Nüüd teeme esimeseks niimoodi ja siis teine harjutus on niimoodi..." 

OMG! Sina oled treener! Lihtsalt vehi ees ja meie vehime järgi. Ei ole vaja ette teatada, et järgmiseks on kavas... Ma pole elu sees treeneriametit isegi kaalunud, aga ma oleksin võinud selle 30 min HIIT-i niimoodi ära sisustada, et keegi poleks arugi saanud, et ma treener ei ole.

Kümme minutit hiljem mõtlesin päris tõsiselt, et kas oleks VÄGA imelik, kui ma poole pealt ära läheks? Aga siis otsustasin, et ei taha noore treeneri tundeid riivata ja vahet pole, kannatan need järgmised 20 minutit ikka ära. 

Paremaks ei läinud, aga halvemaks küll.

Ühel hetkel väsis treener vist ise ära ja ei teinud enam kaasa. Näitas harjutuse ette ja siis jäi ise lihtsalt ette seisma ja hõikama, et "tubli", "natuke veel", "hästi tehtud"... mis on jumala okei, kui saalis on 35 inimest, aga näeb veidi imelik välja, kui neid on ainult kaks (kusjuures kahest üks liigub nii limiteeritult, et sisuliselt harjutust kaasa ei tee). 

Siis oli mul juba eriti imelik, sest mina olin ainus, kes keset tühja saali hüppas, samal ajal treener peegli ees niisama seismas ja kiljumas, et tubli ja tubli!

Viimasel viiel või kümnel minutil andsin alla. Treener näitas harjutuse ette, jäi ise seisma ning "tubli-tubli, hästi tehtud" hüüdma, mu vanem trennikaaslane hõljus niisama vaikselt paremale-vasakule ja mina hakkasin rahus hoopis venitama.

Kuna harjutuseblokk oli pooleli, ei osanud treener midagi muud peale hakata kui lihtsalt "tubli-tubli" edasi karjuda, mis siis, et keegi enam trenni ei teinud (kaasa arvatud ta ise). Imelik ja ebamugav, aga mis sa teed. 

Kui trenn läbi, tänasin treenerit viisakalt ja sõbralikult nagu üks kanadalane kunagi ning läksin nii kiiresti minema, kui sain.

Nüüd vaatan hoolega trennide kõrval treeneri nime, et sama tüdruku juurde ei satuks. Paistab, et teised teevad sama, sest tema trennides on ka sel nädalal max 2-3 osalejat olnud, samas kui teised trennid on 35 inimesega pilgeni täis.

Plaanid versus tegelikkus

Ma ostsin ükspäev ilusad värvilised porgandid. Mõtlesin, et teen lastele kana-klimbisuppi ja nii vahva oleks, kui kollaste klimpide vahel ujuks kollased-oranžid-lillad porganditükid.

Tegin siis hoole ja armastusega puljongi, lasin üle tunni aja vaiksel tulel podiseda. Ilusad kullaterad ujusid pinnal, maitse oli nii hea! Olin enda üle uhke, et laps on opijärgselt juba mitu päeva jogurti ja jäätise peal elanud, nüüd saan talle midagi paremat pakkuda.

Viskasin vikerkaarevärvilised porgandikuubikud sisse ja klimbid ükshaaval kohe järele. Hetk hiljem kui liha oli väiksemaks hakitud ja valmis supi sisse tagasi minema, selgus, et mu värvilise unistuse asemel oli tumelilla leem hallide klimpidega. Nii palju siis vikerkaarest...

Operatsioon läks hästi ja paranemine on siiani muretu olnud. Enda kogemusest mäletan, et esimene nädal oli põrgulikult valus nii neelata kui rääkida, aga Ossul pole õnneks üldse selliseid muresid, sest valu on algusest peale kontrolli all püsinud. Minu suureks rõõmuks teeb vana hea Tylenol kogu töö ära ja midagi kangemat pole siiani vaja läinud, kuigi kindluse mõttes ühtteist kaasa anti.

Haiglas saime alustuseks oma tuppa, tualett oli isiklik ja telekast jooksid multikad, mis sa hing veel tahta oskad. Kogu personal oli nii maksimaalselt tore, kui üldse saab! Kuskilt ei torgitud, miski ei olnud hirmus. Opitoa eesruum oli mõnusalt hubane ja lastepärane (mitte rangelt meditsiiniline ja jahe nagu täiskasvanutel). Anestesioloog tuli värviliste vahapulkadega, andis lapsele valida, et millise puuvilja lõhn talle kõige enam meeldib - seda määriti maski sisse, sest gaas ei pidavat hästi lõhnama ja puuviljalõhn teeb kogemuse paremaks. Siis tuli õde ja lasi valida, mis värvi ja mis piltidega side kanüüli ümber pannakse. 

Kanüül paigaldati alles pärast uinumist, kuigi maagiline kreem kanti käele igaks juhuks juba varem. Mina sain kuni magamajäämise hetkeni kõrval olla ja juttu ajada, kaisuloom oli terve aja juures, opi ajal ka. Ärkamistoas avastasime, et kaisukale oli randme ümber sama side pandud, mis Oscari kanüüli paigal hoidis.

Nii et ainus ebamugav osa oligi ärkamine, aga juba varsti sai valu vastu rohtu ja sealt edasi on lepase reega läinud. Ärkamistoas öeldi kohe, et võin talle voodisse kaissu minna ja nii me seal siis pikutasime koos. Kõik oli nii lapsesõbralik, kui üldse olla andis. 

Esimese mahlapulga sai ka sealsamas, lõi hambad hooga sisse ja see hammas, mis hommikul elu eest loksus, kukkus lihtsalt välja! Ilmselt polnud ta esimene, kellel hambad haiglas pudenema on hakanud, sest kohe toodi spetsiaalne tops:

Ja oma palatisse tagasi jõudes ootas värviline sertifikaat, kuhu oli tema nimi ja vanus kirjutatud ning kinnitatud, et hambahaldjas on olukorrast teadlik.

Väikesed asjad, aga armas.

See roheline tugitool käis voodiks lahti, et vanem saaks ööseks lapse juurde jääda. Meie lahendasime olukorra nii, et päeval olin mina Ossuga, õhtupoole võttis Matt üle. Ütles, et see tugitool ei olnud magamiseks üldse nii halb, kui ta kartis. Oscarile enda voodi väga meeldis, sest sellel olid nupud ja sai seljatuge ja jalgu üles-alla sõidutada nii nagu parajasti vaja oli. Võite ise arvata, et kui juba selline võimalus antakse, on kogu aeg vaja kuskilepoole sõita.

Nüüd taastume kodus, enesetunne on küll hea, aga kooli niipea ei lubata, sest esimesed kaks nädalat on verejooksu oht. Kodus on lihtne silma peal hoida, aga koolis (mis kestab juuni lõpuni) läheb vahetunni ajal tempo suureks ja ununeb ära, et tuli rahulikult võtta. Aga ta ei kurda, sest kokkulepe on, et jäätist võib piiramatult süüa ja lisaks telekavaatamisele võib videomänge mängida, nii et elu on lill!

Vanemana on suur pingelangus, sest ikka natuke imelik tunne oli oma laps operatsioonile saata. Aga vaja tal seda oli ja loodetavasti sai nüüd parem!

-

Kanadas on hetkel igasugu enese-identifitseerimise teemad suured ja igal pool pidev arutelu, et kes millist tualetti peaks kasutama. Haiglas oli üldkasutatava tualeti seinal selline silt :)

Perfektsionismist

Tegime sõbrannadega isiksusetesti ja võrdlesime tulemusi. Olime kõik kardinaalselt erinevad nagu oligi arvata. Vaatasime, et mis omadused kellelgi kõige tipus olid - mul on perfektsionism. Hiljuti rääkisime ühe tuttavaga, kuidas me kumbki ei talu poolikuid lahendusi ega segamini kappe. Näe, nüüd on siis teada, miks...

Ma olen peensusteni organiseeritud. Mul ei ole ühtegi üleliigset asja (garaažis on kott, kuhu läheb kõik, mida ma enam ei vaja ja kohe kui kott täis, viskan selle taaskasutusse). Ma tean täpselt, kus miski on. Mul ei ole ühtegi katkist, mõraga, auguga või plekiga asja. Ma korrastan igal õhtul terve maja ära. See ei võta tegelikult üldse kaua, sest lapsed viivad mänguasjad ise oma tubadesse, mina teen köögi puhtaks ja tõmban põrandad tolmuimejaga üle. Ma vihkan, kui pudi jääb jala alla. 

Samas lastelt ma ei eelda perfektsionismi. Neil on lihtne süsteem - suured mänguasjad lükatakse kappi, väiksed kasti ja klotsid sahtlisse. Done! Ma leian, et nemad ei pea ema kiiksude käes kannatama. Ja päeval on kõik asjad mööda elamist laiali plahvatanud nagu lastel ikka ning see on okei. Aga hommik algab puhtalt lehelt.

Organiseeritusel ja korraarmastusel on omad varjuküljed ka. Näiteks iga kord kui Matt midagi otsib, ütleb ta alustuseks, et nagunii oled sa selle juba ära visanud! 

Sageli muidugi olengi...

-

Muud omadused olid juba sellised keskmised ehk 50% kandis, nii et vaatasin huviga, et mida testiriba alumine ots näitab ehk mida mul üldse ei ole. 

Emotsionaalne labiilsus oli null. Nullilähedane oli ka depressiivsus, separatsiooniärevus, ekstsentrilisus, psühhootilisus, anhedoonia, impulsiivsus ja ärevus. Pean nõustuma.

Impulsiivsem tahaks ma küll olla. Aga see ei lähe vist perfektsionismi ja plaanimajandusega hästi kokku.

Eelmisel nädalal otsisin lastele uusi pidžaamasid ja avastasin, et millegipärast on peaaegu kõikidel komplektidel lühikesed käised, isegi siis, kui püksid on pikad.

Ma ei saa aru, kas pidžaamatootjad arvavad, et lapsed magavad ülakeha teki all ja jalad väljas? Minu omadel käib vastupidi. Jalgadele mõnikord isegi jagub tükike tekki, aga ülakeha on raudselt välja rabeletud. Hommikuks on üldiselt mõlema tekk läinud. Nii et neil on vaja pikki pidžaamasid.

Leidsin õnneks.

Sellega seoses tahtsin mainida, et Oscar on suht äsja kuueseks saanuna keskmise 8-aastase pikkune. Klassikaaslased on õlani, osad ei ulatu sinnagi. Inimesed on alati ta vanust kuuldes imestunud ja alati - ALATI - öeldakse järgmiseks, et tal on vist pikk isa.

Iga jumala kord imestan, et mina oma 176 sentimeetriga pikaks emaks ei kvalifitseeru?

Sel nädalal on koolis Parent Appreciation Week ehk hommikuti jagatakse maja ees vanematele kohvi ja saiakesi. Iga nädal võiks nii olla. 

Ehk ma pean nüüd magama minema, et hommikuseks soojaks vastuvõtuks valmis olla.

Loogika lonkab

On paar asja, mille jaoks on mul rahu ja vaikust vaja. Näiteks blogimine ja raamatute lugemine. Mõlemad on viimasel ajal unarusse jäänud. Paar päeva tagasi vaatasin filmi ja seal oli kellegi kodus väga äge raamaturiiul. Mõtlesin, et oiii, kus ma alles ühel päeval loen. Istun ka niimoodi oma suure raamaturiiuli ees ja lihtsalt keeran mõnuga lehte.

Aga praegu veel ei tule välja. Panin lapsed magama (ehk mina tegin enda osa ära, aga see muidugi ei tähenda, et nad magavad) ning proovisin lugeda. Oliveril on praegu see iga viie minuti tagant pea ukse vahelt välja pistmise periood: tahan juua, tahan pissile, kus mu päikseprillid on, tahan juua, tule pane mulle tekk peale, tahan juua... Hetkeseisuga on juba vähemalt seitse minutit vaikus olnud, äkki jäi magama? 

(ei jäänud, just käis jälle juua küsimas)

Magab ta meil neil päevil nii, et kõik sõbrad on voodisse kuhjatud, ise mahub vaevu kuskile nurga peale.

Ühed sõbrad on lapseootel. Mees on eluaegne peoloom, naine selle vastand. Mõlemad usuvad siiralt, et teine muutub. Ei ole verinoored seejuures, aga piisavalt vähe koos olnud. Paar aastat tagasi võtsid omale koera. Nüüd, vahetult peale lapseootele jäämist teisegi - husky. Ma ütlesin päris ausalt (mul pole ju filtrit), et kuulge, jõuate veel tagasi viia! :)

Sõbrannaga just rääkisime, et kui kuskil näed kedagi titevankri ja koeraga, siis see koer oli küll raudselt enne beebi sündi võetud. Kui beebi juba käes, kipub selguma, et koer sellest võrrandist küll puudu ei ole. Eriti veel kaks.

Teisel sõbrannal oli kaks koera. Õigemini ta mehel oli. Aga enne laste sündi jõudsid mõlemad hinge heita. Mõlemad koerad siis. Küsisin, et kas nüüd, mil lapsed olemas, uut ei võta? Ütles, et koera ei taha, aga lastel mingi lemmikloom võiks ju olla. Äkki hamster? Ma ütlesin, et võta kanad, nendega hea lihtne, ei haise toas. 

Ütles, et ei saa. Ta töötab aeg-ajalt kodust ja kui kliendiga on kõne, olevat nagu Indias, et keegi kireb taustal. Polevat professionaalne! 

Mina võtan küll kanad. Las olla nagu Indias. Tegelikult ei tea ka, eelmiste kanadega ajas mind ikka väga närvi, kui hommikul vara kõvaks kaagutamiseks läks. Samas... vähemalt ei vohanud kaiaaias umbrohi.

Aga alustuseks otsustasin varjualuse... aluse korda teha. Matt ehitas kunagi hirmsuure kasti, mis seal varjualuse all istus ja suurt muud sinna ei mahtunudki. Paigutuse mõttes ei mahtunud. Ükspäev seisime naabrinaisega selle lahmaka kasti kõrval ja arutasime, et no ei lähe kohe mitte. Nügisime monstrumi üheskoos varjualuse alt poolenisti välja ja juba terendaski veidi rohkem ruumi.

Nüüd ma vaikselt kujundan. Ostsin vaiba ja mõned taimed, viisin lasteasju õue. Aga tegelikult tahaks diivanitega istumisala luua. Sellise mugava. Varjualune on suviti aias ainus koht, kus päike lagipähe ei paista, ilmselt leiaks kasutust. 

Oscaril on operatsioon tulemas. Mandlid, adenoidid, kõrvašundid. Ma jõudsin juba põdema hakata, et äkki saab ikka ilma... ja ta jäi uuesti kõrvapõletikku. Ma juba enam ei tea, mitukümmend korda sel lapsel elu jooksul kõrvad on põletikus olnud, aga PALJU.

Igatahes peaks nüüd kõik probleemid lahenema. Emasüda on muidugi natuke mures. Aga kirurgiga asja arutades selgus, et tänapäeva Kanadas on kogu see taastumisevärk natuke rohkem toetatud kui sovjetijärgses Eestis pea 30 aastat tagasi kui mul endal mandlid eemaldati. Esimesed paar tundi pärast oppi lasti mul rahus üle värskete haavade oksendada, "sest opi käigus sattus verd makku ja eks see peab ju välja tulema" ning järgneva kahe nädala jooksul ei saanud ma midagi peale paari lusikatäie jogurti süüa, sest normaalseid valuvaigisteid muidugi ei antud ja neelamine meenutas žiletiteri.

Õigemini - paratsetamooli lubati võtta küll, kui selle suure tableti alla neelata suudad. Aga selle mõju oleks kestnud vähem aega kui neelamisejärgne valu.

Siin väidetavalt piinelda ei lasta. Elame-näeme. Peab muidugi ütlema, et Kanadas elatud aja jooksul olen pidanud korduvalt üllatuma, et asjad võivad ka teistmoodi käia, seega loodan järjekordset positiivset üllatust. Aga sabin on siiski sees.

Ossul tuli esimene hammas ära! Juba mitu nädalat loksus niimoodi, et ma ei jõudnud ära imestada, kuidas see veel välja pole pudenenud, aga lõpuks see ikka juhtus. Tegin kiirelt kohalike sõbrannade seas uurimistööd, et mismoodi see hambahaldja värk käib, kuhu hammas läheb ja mis summaga haldjas selle äravedu premeerib?

Hammas tuleb padja alla panna (selle tarbeks on väikesed spets karbikesed ja taskuga minipadjad ja mis veel, aga meil oli olude sunnil minigrip kilekott) ja hambahaldjas viib selle öösel minema, jättes kahedollarilise mündi asemele (neid nimetatakse Kanadas toonie'deks ehk toonie for a tooth). Aga esimese paari hamba eest saab viieka.

Matt nentis, et inflatsioon ei ole hambahaldja sissetulekuid ikka üldse mõjutanud, tema lapsepõlves olevat samad summad olnud.

Õhtul pidas lapsele isaliku loengu, et "...ja hambahaldjas ei too kommi, sest komm lõhub hambaid; hambahaldjas toob raha..." Millele mina sarkastiliselt lisasin, et "...mille eest saad sa kommi osta." 

Mispeale Matt pidi nõustuma, et... põhimõtteliselt jah.

Kanadalaste loogika... Lonkab kohati.

Kuus tänast mõtet

Nüüd võiks teha eelmisele postitusele järje, et "elu kahe käega", aga teate ju isegi, kui mugav on kõiki jäsemeid omada, eriti selliseid, mis on töökorras...

Mäletan selgelt, kuidas lapsena sisimas silmi pööritasin, kui vanemad inimesed mulle sünnipäevaks muuhulgas tervist soovisid. Nüüd, üle neljakümnesena, lõpuks mõistan neid! 

-

Eile rääkisin ühe tuttavaga elust ja inimestest. Ta ütles, et elukaaslane ajab teda hulluks (mõlemad on naised). Et tema on korraarmastaja, aga elukaaslane tornaado. Võimatu on mõlemale sobivat keskteed leida. Ja et nii huvitav, kuidas romantiline armastus ei käi tingimata hingesugulusega koos. 

Geenidest rääkisime ka. Ta adopteeriti kahenädalasena ja tal on väga tore (adoptiiv)perekond. Kahekümnendate keskpaigas otsis huvi pärast oma bioloogilise ema üles ning sai teada, et ta vanemad on siiani koos ja tal on kolm õde-venda. Kuigi nad üksteise olemasolust selle hetkeni ei teadnud ja äärmiselt erinevates tingimustes üles kasvasid, on neil äravahetamiseni sarnased mannerismid, huvialad, maitsed ja elukutsed. 

Geneetika on ikka kreisi! Kreisi!!! Ma vahel mõtlen lapsi kasvatades sellele, et tegelikult ei ole vaja põdeda, kui ma iga jumala hetk ei oska ideaalne ema olla, sest kõik eeldused olid neisse nagunii juba enne sündi sisse kodeeritud. 

Lastest rääkides - sõbranna saatis mulle tiktoki video, kus vanemad oma lapsele ootamatult toore muna otsaette katki löövad. Mina leidsin, et on kurb, kuidas lapsi laikide nimel ohvriks tuuakse ja sõbranna ütles, et aga naljakas on ju ka.

Minu meelest näis enamik lapsi olevat segaduses, pettunud või haavunud. Üks asi on sellist nalja omavahel teha, aga teistele vaatamiseks üles riputamine ei tundu minu jaoks kohane. Viimasel ajal märkan üldse üha rohkem, et ma ei talu enam neid videoid, kus laste normaalseid reaktsioone (kus nad näiteks ehmuvad või nutavad) teistele naermiseks netti laetakse. 

Kui Matt mulle lambist toore muna näkku lööks ja mu õnnetu/ehmunud reaktsiooni netti laeks, ei oleks see minu jaoks absoluutselt okei. Ma ei teeks oma lastele midagi, mis mu enda jaoks vastuvõetav ei ole. Aga samas ajavad ka mind naerma mõned asjad, mis teistele naljakad pole, nii et maitseasi.

-

Eelmisel nädalal käisin lapse klassikaaslase sünnipäevapeol, kuhu ma üldse minna ei viitsinud. Ja sain endalegi ootamatult uued sõbrad! Teate, kuidas mõne inimesega hakkab lihtsalt esimesest hetkest kohe klappima? Nagu oleks juba sada aastat üksteist tundnud. Vahel veab, noh.

Kusjuures nende noorem laps käib minu nooremaga samas lasteaias, nii et põgusalt oleme varemgi jutustanud, aga täpselt selline paaritunnine üksteise kõrval istumine oligi puudu, et päriselt tuttavaks saada. Küsisin, et kuidas nad sünnipäevalapse vanemaid tunnevad ja selgus, et olid kunagi tänaval rääkima jäänud ja sealtmaalt suhtlema hakanud. Mul on vahel tunne, et ainult kanadalane jääb seisma, et võõra inimese maja ees olevaid Halloweeni kõrvitsaid kiita ja arendab sealt kõrvitsaomanikuga vestluse sinnani, et aastaid hiljem üksteise korraldatud sünnipäevapidudel käia. 

Uued kanad tahan võtta. Lapsed on piisavalt suured, et neist rõõmu tunda ja kana on hea lihtne lemmikloom - pissitamist ei vaja ja kasulik oskab ka olla. Kui meil mõned aastad tagasi kanad olid, ei söönud ma peaaegu üldse mune, jagasin kõik laiali. Nüüd olen hakanud hommikuti omletti tegema, värsked munad kuluks ära.

Olulisem põhjus on tegelikult see, et kanaaias kasvab umbrohi suviti rinnuni ja näeb kole välja. Matt ei viitsi sealt trimmerdada ja mina ammugi mitte. Pigem võtan kanad, kes aia puhtana hoiavad.

Eelmine kord tibusid võttes oli samuti selles aedikus rohi rinnuni ja toona püüdsin Matti veenda, et ta selle alustuseks maha trimmerdaks - kana ei ole ju lehm! Aga Matt ei viitsinud ja selgus, et kana ON lehm ja isegi need tibud, kes üsna tilludena sinna sisse kolisid, sõid platsi mõne nädalaga nii puhtaks, et muld oli väjas.

-

Ükspäev kirusin, et kõik on blogimise vaikselt maha jätnud. Siis sain aru, et endal jäävad kah juba kuuajased pausid. Näed, ei saa ainult teisi süüdistada... 

Aga selleks korraks siis jälle tehtud!

Elu ühe käega

Käisin randmeopil. Öeldi, et kaks nädalat ei tohi üldse kätt kasutada. Ausalt öeldes ei oleks saanud ka, isegi sõrmede liigutamine lõi randmesse terava valu. Aga karpaalkanali sündroomist põhjustatud vaevused olid kohe läinud! Mis, noh, oligi ju eesmärk, nii et taastusmisaeg tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.

Duši all võisin vabalt käia, aga lahastatud käe pidin kilekotiga katma ja veest eemal hoidma. Esimesel opijärgsel hommikul õppisin kohe mitu uut asja. Näiteks olete proovinud vasaku käega vasakut kaenlaalust pesta? Või vasaku käega vasaku kaenla alla deodoranti panna?

Sõbranna ütles selle küsimuse peale, et "jaa, ma saan kõiki asju vasaku käega teha, ma olen ju vasakukäeline!" Seega täpsustan, et pidin esimesed kaks nädalat ilma oma dominantse käeta hakkama saama. Ja parema käega parema kaenlaaluse alla on deodoranti panna minu meelest sama raske kui vasaku käega vasaku alla... Aga noh, enamik inimesi pole ilmselt kunagi isegi proovinud. Miks peakski?

Teisel hommikul otsustasin juukseid pesta. Võtsin šampoonipudeli ja... Aa, teist kätt ju pole. Valasin siis otse pähe. Pimesi. Esimese hooga ei tulnud midagi välja, teisel katsel maandus juustele pool pudelitäit...

Te ei kujuta ette, kui suur tundub pea, kui seda ühe käega pesta!

Esimesed päevad jääkotiga

Juukseid patsi panna proovisin... ja proovisin... ja... ei saanudki hakkama. Ei saanud juuksekummiga, ei saanud klambriga, ühe käega lihtsalt ei ole võimalik. Et te teaksite.

Purke lahti keerata ei saa vahel isegi kahe käega, ühega pole mõtet isegi mitte katsetada. Kaht kätt on ikka väga paljudeks asjadeks vaja. Näiteks selleks, et kaheaastast riidesse aidata. Eriti kui ta parajasti ringi vehib (98% ajast). Eriti kui on vaja talle sokid jalga saada...

Ka iseennast ei saanud riidesse, sest lahas ei mahtunud käisest läbi. Kandsin siis Matt'i asju. Ükspäev venitasin omaenda dressika selga ja õhtul muidugi kahetsesin täiega, sest ei saanud seda enam seljast ära! Ronisin ainsa töötava käe sõrmedega käise sees üha ülespoole, kuni lõpuks õnnestus küünarnukk käisest välja lükata ja sealt edasi oli juba lihtne. Aga see käise osa võttis pool õhtut.

Ühel hommikul sadas paduvihma. Viimasel hetkel selgus, et mu enda vihmajope üle lahase ei mahu. Leidsin esikust Matt'i ürbi, mis polnud küll päris veekindel, aga abiks ikka. Haarasin garaažist vihmavarju, aga ei saanud autoust lahti, sest ainus töötav käsi hoidis varju. Mõistsin, et lapsi kooli-lasteaeda viies on mul nagunii üks käsi vägagi puudu ja kui see teine - ainus kasutuskõlblik - vihmavarju hoiaks, ei saaks ma üldse mitte midagi tehtud. Jätsin siis varju koju.

Kuidas ma Oliveri turvatooli tõstsin ja rihmad kinni/lahti sain, ei hakka ma üldse kirjeldama. Esimesel lasteaiahommikul oleks ta peaaegu autosse jäänudki, sest turvarihmasid ei saa ühe käega lahti teha.

Mainin vahele, et operatsiooni ootasin koos toreda vanatädiga, kes oli samuti oma paremat rannet korda tegema tulnud. Rääkis, et ei tea, kuidas need kaks järgmist nädalat küll hakkama saada, sest talle meeldivat õhtul voodis raamatut lugeda ja vasaku käega olevat jube ebamugav lehti keerata.

Ütlesin, et mul on kaks väikest last ja töönarkomaanist abikaasa. Nüüd mõtleb ta igal õhtul lehte keerates minu peale...

Kahe nädala pärast käisin lahast eemaldamas ja... sain teada, et ka järgmised kaks nädalat ei tohi paremat kätt üldse kasutada.

Hea uudis oli see, et lahas võeti maha ja asemele sain eemaldatava toe ehk omaenda riided hakkasid jälle selga mahtuma. See on suur asi! Ja sõrmede liigutamine enam haiget ei tee, nii et enamikke asju teen praeguseks vaatamata keelule siiski kahe käega, parem käsi vähemalt toetab natuke. Rannet liigutada on endiselt valus ja mõnes mõttes on see hea, sest muidu oleks mul palju raskem end takistada üle pingutamast. Aga arm on väga ilus ja paranedes ei jää seda ilmselt üldse nähagi (mitte, et keegi seda peopesast otsida oskaks).

Raskused lähevad ju meelest ära ja vähemalt on käsi korras!

Nädala pärast saab operatsioonist kuu aega täis, siis on lubatud lahast vaikselt ära jätma hakata, et kätt uuesti kasutama hakata ning kuus nädalat pärast operatsiooni võin täiesti tavapärase elu juurde naasta. Vägev!

"Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida"

Suhteteemad on minu jaoks väga huvitavad. Mõned kuud tagasi juhtusin kuulama intervjuud advokaat James Sextoniga ja mulle väga istus tema realistlik stiil. Ta ütleb, et inimesed valetavad oma terapeudile, et end paremas valguses näidata, aga nad ei valeta oma advokaadile, sest kohtusaalis on vaja, et advokaat neist kõike teaks. Nii on tal pika staaži jooksul kogunenud igasugu lugusid ja tähelepanekuid. Mõtlesin, et teen siia kokkuvõtte, on endal hea kunagi üle lugeda ja äkki saab keegi veel targemaks.

Kuidas suhet hoida?

Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida. Väga vähe on selliseid abielusid, kus inimesed on päriselt õnnelikud ja seda terve elu. 

Suhte alguses tehakse üksteise rõõmustamiseks väikeseid asju, aga need on oi kui olulised! Aja jooksul teened ja tähelepanemised vähenevad, kuniks pahatihti kaovad sootuks. Hea oleks kohe esimeste märkide ilmnemisel kaaslasele öelda, et hei, vanasti sa (nt hoolitsesid selle eest, et kapis on alati mu lemmik müsli), aga nüüd ei ole sa seda enam teinud... Aga inimesed ei räägi siis kui on õige aeg, need asjad ujuvad millalgi hiljem suuremate asjade valguses välja. Üks asi viib teiseni ja nii see lumepall veereb. 

Üksteise mittemärkamine tekitab pahameele spiraali, et "tema minu jaoks ei tee seda-ja-seda, miks mina tema jaoks toda-ja-toda peaks tegema!" Lühike vastus on, et ei peagi! Ei pea! Sa ei võlgne kellelegi midagi. Aga mis mõte sellisel koos-eksisteerimisel üldse on? Kui sa ei tunne, et tahad oma väljavalitule parimat, on ta sulle vale inimene.

Kõik abielud lõpevad. Nad lõpevad kas lahutuse või surmaga ja see on ainus asi maailmas, mille puhul loodad pigem surmale. 56% abieludest lõpeb lahutusega. Statistika näitab, et 84% lahutatud inimestest abielluvad viie aasta jooksul uuesti. Sa oled seda kõike korra juba teinud, feilinud, aga teed uuesti?! Inimesed ei anna alla, me kõik loodame peavõidule, isegi kui šansid on kasinad.

56% ei tähenda seda, et ülejäänud 44% on õnnelikud. Selle 44% sisse kuuluvad need, kes on laste pärast koos või ei saa rahaliselt eraldi jätkamist lubada või on usulistel kaalutlustel koos. See protsent paare, kes on koos sellepärast, et nad üksteise seltskonda päriselt naudivad ja koos olla tahavad, on tegelikult üsna väike.

Suhted lagunevad väga aeglaselt... ja siis korraga kuristikust alla. Tilk tilga haaval, kuniks korraga on kosk. Lihtsam on suhte eest pidevalt hoolt kanda, kui hakata tagantjärele mõrasid lappima. Korra nädalas võiks koos maha istuda, telefonid ära panna, juttu ajada ja küsida "mida ma sel nädalal sinu jaoks õigesti tegin?" Kuidas sul läheb? Kuidas mul läheb? 

Suhtes on kolm väga olulist osa - mina, sina ja meie. Need kolm peaksid olema tasakaalus. Kummalgi peab olema aeg iseenda jaoks ja omad hobid, aga tähtis on ka piisavalt palju aega koos veeta. Ükski osa kolmest ei peaks domineerima.

Intiimsus on oluline - et sa saad teise inimesega olla sina ise, et sind huvitab su kaaslane ja sa tead, et teda huvitab sinu käekäik. Et üksteisele elatakse kaasa, ollakse teineteise poolt. Maailmas on 8 miljardit inimest, sa oled nende hulgast selle ainsa välja valinud - loogiline oleks, et ta sulle väga-väga meeldiks. 

Tasub meeles pidada, et armastus on alati laenatud, mitte igavene. Keegi ei võlgne sulle armastust. Armastuse nimel peab tööd tegema ja selle hoidmisele tähelepanu pöörama. Abiellumine annab sageli võltsettekujutuse, justkui oleks suhe "purgis" - ma ei pea sinu jaoks enam nii palju pingutama, sa oled nagunii elu lõpuni minu.

Mida pikaajaline seotus üldse tähendab? Elukaaslane/abikaasa on nii paljut - toanaaber, reisikaaslane, voodikaaslane, kaaslapsevanem (või kaasloomaomanik), finantspartner. Võimatu on kõiges parim olla, kõiges omavahel ideaalselt klappida. Sellepärast on termin "hingesugulane" täiesti absurdne - inimesed arvavad oma esimeses armumise tuhinas, et on hingesugulase leidnud, aga aja jooksul selgub, et see on lihtsalt lihast ja luust tegelane oma tugevuste ja nõrkustega. 

Sageli püüavad inimesed end suhte alguses näidata parimast küljest, aga keegi ei suuda näitemängu aastakümnete kaupa mängida. Oluline on näha üksteist nö. ilma meigita. Haigena, stressis, reisil, seltskonnas/omaette, purjus/kainena. 

Rääkige läbi, et kuidas see välja näeb, kui sa minu peale vihane või solvunud oled? Mida ma peaksin tegema, et sind aidata, kui sa end kurvana tunned? Kas me tahame lapsi, kui mitu, kas me tahame lemmikloomi, kas me elame linnas või maal, kuidas me oma rahaasju korraldame, kellel mis roll peres on? Aga ka isikuomadustest - nt kas sa oled selline inimene, kes tahab tüli korral kohe asju arutada või selline, kel on vaja hetke, et rahuneda? Kui palju seksi sa vajad? 

Konflikt on paratamatu. Konfliktid ikka tekivad. Tülitsemine ei ole paratamatu. Kui sa ei saa raskeid asju arutatud kõrvuni armunud olles, siis ilmselgelt ei muutu see lihtsamaks selleks hetkeks, kui te üksteist vihkama olete hakanud. You can't learn how to fight in a fight.

Oma lapsi ja lemmikloomi ei vaata me selle pilguga, et sa oled mul juba viis aastat olnud, peaks su mõne teise vastu välja vahetama. Miks me seda suhetes teeme? Isegi kui koer teeb tobedaid asju, on see sinu enda mõnus tobe koer. Lastega sama - lapsed on sageli väga tüütud, aga ise vaatad neid heldinud pilgul, et nii armsad.

Koera võttes me teame, et ta sureb kuskil kümne aasta pärast ja et see saab meile väga suurt valu tekitama. Me võtame koera sellele vaatamata! Me valime tuleviku-valu kõige selle nimel, mis valule eelneb. Paarisuhtega peaks olema sama - endast peaks andma absoluutselt kõik ja kui sellele vaatamata suhe lõpule jõuab, oled vähemalt proovinud. Kõik abielud lõpevad, oluline on see, mis toimus vahepeal.

Endalt peaks küsima, et mis see on, mis paneb mind end armastatuna tundma? Sageli inimesed ei tea, mida nad tahavad, aga ootavad, et partner seda imekombel teaks ja vastavalt käituks...

Naised tahavad armastust ja pakuvad vastu seksi, mehed tahavad seksi ja pakuvad vastu armastust. Loomulikult on erandeid, aga laias laastus on nii. Mida me pakume ja mida me vastu tahame, ei ole suhtes üks ühele tasakaalus. 

Naised petavad, kui nad ei saa tähelepanu, kui neid ei hinnata, kui nende eest ei hoolitseta - emotsionaalne pool. Mehed tõlgendavad seksi kui "sa oled endiselt ihaldusväärne", "ma tahan sind" - füüsiline pool. Kui meest petetakse, küsib ta, "kas sa magasid temaga?" Kui naist petetakse, küsib ta, "kas sa armastad teda?" Meestele on füüsiline kuuluvus väga oluline, naisele on omavaheline side veel tähtsam.

Naljakas, et kui jumal räägib inimestega läbi kümne käsu, siis ainus, mida ta peab kaks korda ütlema, on see, ära maga inimestega, kellega sa abielus pole. Ära tapa - piisab ühest korrast. Ära varasta - üks. Ära rauta naabri naist + ära riku abielu = kaks korda. Isegi jumal teadis, mille vastu inimesed ei saa.

Miks üldse abielluda? Alati tasub seda endalt küsida. Mõnikord on inimestel kummalised ootused. Näiteks, et kui me abiellume, hakkab ta vähem jooma. Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud! Või ollakse nagu kass ja koer, aga siis tuleb korraga kutse nende pulma ja põhjendus on, et no me oleme juba seitse aastat koos olnud, mida ma siis tegema peaks? Maha ei saa ka ju jätta. 

Miks ei saa?

Õnnetus hüüab tulles. Kui tagantjärele küsida, et millal ta selliseks muutus, on sageli vastus, et ta on alati selline olnud, aga mõtlesin, et äkki muutub... 

Petmine

Petmine on tänapäeval nii lihtsaks muutunud. Kui vanasti nägid kuskil lapse trennikaaslase ema kuuma keha bikiinides, ei olnud nagu alust juurde astuda ja asja teha. Aga tänapäeval näed sa teda instagramis ja saad täiesti neutraalselt sõnumi saata, et "mis hotellis te seal olite" ning seeläbi vestlusega algust teha. Vanasti pidi petmiseks vaeva nägema, tänapäeval istutakse telefoniga oma kaaslase kõrval diivanil ja lüüakse samal ajal võõrale inimesele külge.

Küsitav on aga see, et kas petmises on alati petja süüdi. Kui su kaaslane on viimased kuus aastat seksist keeldunud, on see üllatav, et sul kõrvalsuhe tekib? 

Kuidas suhe lõpeb, nii mäletad sa seda tervikuna. Nagu filmiga, et kui terve film oli hea, aga lõpp kehv, tundub, et terve film oli jama.

Inimesed otsivad õiglust. Nad seisavad kohtusaalis ja tahavad, et teine pool kuuleks, kui halb ta on olnud, aga see ei tööta niimoodi. See on vale aeg ja koht! Kõik me jõuame äratundmisele natuke hiljem ise. See ei tule kellegi näpuviibutuse peale, vaid pigem mõnel unetul ööl koos süümepiinadega. Su eks ei saada sulle hommikul sõnumit, et ma tõesti olin täielik munn; nii et sulle jääb alati mulje, et ta ei saanud sellest kunagi ise aru.

Lapsed

Lapsed usuvad, et nende vanemad on ideaalsed ja kõikvõimsad. Alles suureks kasvades hakkavad nad vaikselt aru saama, et maailm on mitmetahulisem ja nende vanemad on lihtsalt tavalised inimesed oma vooruste ja vigadega. Lahutus mõjub lapsele nii, et see reaalsuspunkt saabub palju varem kui normaalne oleks. Paljud vanemad ei suuda lahutuse kõrvalt üksteise vastu viisakaks jääda ja laste jaoks tekitab see moraalse dilemma, kuna nemad on selle kõige keskele kistud. 

Uuringud näitavad, et lahutus ise ei ole see, mis lastele halvasti mõjub. Neile mõjub halvasti vanematevaheline konflikt. Seega ei ole oluline hambad ristis koos püsida, vaid vajadusel siiski lahutada, aga teha seda tsiviliseeritud moel. Lastele saab selgitada, et ema ja isa ei armasta teineteist enam sellel erilisel moel nagu abielus olevad inimesed peaksid teineteist armastama, aga mõlemad armastavad teda ja kõik on hästi, me jääme alati perekonnaks. Sa peaksid oma eksi väga austama juba ainult sellepärast, et ta su lapsele nii oluline on. Te olete kaks ainsat inimest terves maailmas, kes seda last piiritult armastavad.

Tänapäeva maailmas on peaaegu kiiduväärt oma eksi vihata, temast halvasti rääkida, aga tegelikult ei ole ühelgi osapoolel sellest midagi võita. Suhteid peaks vaatama nagu paksu raamatut, kus on palju peatükke. See konkreetne peatükk sai läbi, aga raamat läheb ju edasi!

Inimesed on alati omaenda lugudes kangelased. Kui kuulata kummagi eksi versiooni lahkuminekust, siis kattub seal palju, aga tonaalsus oleneb sellest, kumb räägib. Kumbki ei leia, et oleks ise midagi valesti teinud.

Sageli ei ütlegi lahutatud vanemad lapsele üksteise kohta halvasti, aga nende suhtumisest saab selgelt välja lugeda, mida nad üksteisest arvavad ja lapsed ei ole lollid.

Kirjuta oma eksile pärast lahutust kiri. Ütle, et ma ei olnud väga hea abikaasa, ma tean, et tegin sulle haiget. Mul on kahju, et see nii läks, ma ei tahtnud sind haavata. Anna andeks, et sind abielus alt vedasin, aga ma tahan olla väga hea eksabikaasa. Sa võid minu peale loota ja ma luban olla väga hea vanem meie lastele. 

Enamik inimesi armastavad oma lapsi rohkem kui nad vihkavad oma eksi. Kui sa armastad oma lapsi piisavalt, et neid oma elu hinnaga kaitsta, peaksid neid armastama piisavalt, et suuta nende teise vanemaga sõbralikes suhetes olla. Kui teil on ühised lapsed, ei pääse te teineteisest elu lõpuni. Ühel päeval istute oma laste pulmas ning kunagi saavad teil ühised lapselapsed olema.

-

Oli ju palju häid mõtteid? Kes tahab juurde kuulata, siis minu lemmikud tema intervjuudest on siin (selline muhedam versioon) ja siin (peaaegu neljatunnine ja sisutihe).