30 oktoober, 2016

Munadest ja meeste eripäradest

Pidime Matt'iga päevaks Vancouverisse minema, aga talvine praamigraafik ei rõõmustanud mitte millegagi. Hommikused variandid olid 8.30 ja 10.30, mis esimesel juhul tähendanuks 7.30 ärkamist (laupäeval!!!) ja teisel juhul alles ühe-kahe vahel kesklinna jõudmist. See olnuks omakorda veits hilja, sest viimane praam väljub talveperioodil Nanaimosse kell 19.

Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!

Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.

Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.

Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!


Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!

Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.


Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.

Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.

Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.

Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!

Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?

25 oktoober, 2016

Muna!

Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et kas kõigepealt oli kana või muna, siis meil näiteks olid kanad enne. Esimene muna tuli pea viis kuud hiljem - täna hommikul! Matt saatis mulle tööle sellised pildid:


Vau! See on täiega imelik, et kanad nüüd muneda oskavad… Või noh, vähemalt üks oskab!

Ja kui te arvate, et keetsime muna ära ja tegime vennalikult pooleks, et mõlemad sest pühast hetkest osa saaks, siis te muidugi eksite. Matt'il oli just hommikusöök pooleli ja lõi värske muna joonelt pannile! Saate aru! Põhjenduseks ütles, et tahtis näha, kas see on seest imelik või näeb välja nagu muiste. Ei olnud imelik. Täitsa tavaline muna oli.

Meil on muideks eriti hästi hoitud kanad, eile näiteks puhastasin neile granaatõuna ja panin mõned maasikad juurde. Banaani saavad raudselt iga päev, neile väga maitseb! Kõik räägivad, et anna toidujääke, aga meil ei teki toidujääke! Mis sa siis hädaga teed… 

Kui ma juba kanalainel olen, pean sellest ka rääkima, et kui meile alguses tundus, et kanad on rassistid, siis nüüdseks pole selles enam mingit kahtlust! Kuigi nad hängivad alati viiekesi koos, hoiavad valged omavahel kokku ja punased omavahel. Aga Doral ei ole ju enam omavärvi sõpra! Kuudis magatakse ka alati värvikaupa. Dora passib siis üksi kuskil eemal. Nad tegid päris tillukeste tibudena sama asja, aga ma eeldasin, et see on juhuslik, aga näe, ei olnud!


See sügis on olnud täiesti teistsugune kui kõik eelmised - kogu aeg sajab! Ma ei saa aru, mis juhtus? Iga päev kontrollin ilmateadet, et millal sadu otsa saab, aga paistab, et ei saagi! Mul on õnneks uued kummikud ja noh, auto muidugi. Aga jube tüütu kui kogu aeg tilgub! 

Meil olid nädalavahetusel külalised ja õnneks ei sadanud. Oli lihtsalt ühtlaselt hall. Saime natuke matkamas käia, aga vaated ei ole sellise ilmaga just kiita. Ma sain vist värske õhu mürgituse ka, magasin mõlemal hommikul kella kaheteistkümneni! Me kõik magasime! Mina olen muidu see kana, kes igal juhul üheksast üleval on. Ma ei tea, mis juhtus?!

Mõnel üksikul päeval on korraks päike kah piilunud (aga väga korraks!). Sügis on ju tegelikult väga ilus aastaaeg! Ma veedan kõik pärastlõunad noorteprogrammis, nii et ilusa ilma puhul saan kohe väikse matka välja kuulutada ja korraks nina õue pista. Mulle meeldib kui jalutamise eest makstakse!


Ahjaa, meeldimisega tuli see meelde, et Matt paneb iga kord sõnad valesse järjekorda kui püüab eesti keeles öelda, et ma talle meeldin ("mulle meeldid sina" vms). Ja lõpuks sain aru, et miks?! Sest selles ei olegi mingit loogikat!!!

I like you - sa meeldid mulle
I love you - ma armastan sind

Inglise keeles jääb ju samaks, aga eesti keeles peab esimese variandi puhul "sinast" alustama. Kõik muud asjad, mis mulle pähe kargasid, käivad ikka "mina" loogikaga - "mulle meeldib magada", "mulle maitseb jäätis"… ja siis korraga "sa meeldid mulle". 

Meil on vahel õhtune romantika/keeletund. Matt teeb tihti enne magamajäämist oma programmeerimisasju ja selle aja peale kui ta voodisse jõuab, mina juba magan. Tuleb võtab mu kaissu ja torkab selja tagant näpu näkku: "Nina. See on sinu nina. Sul on väike nina". Maga siis niimoodi, onju... "Sul on ilusad juuksed". Mul ei ole just maailma kõige ilusamad juuksed, aga ta lihtsalt ei tea muid sõnu. "Körrv, krrrv, köörrv, siin on sinu körrvad". Aga ta räägib juba päris hästi tegelikult! Ma ei saaks vist kunagi eesti keelt selgeks kui väiksest saadik harjutanud poleks.

19 oktoober, 2016

Sügismasendus

Olete tähele pannud kui keeruline on sobivat juuksurit leida? Esiteks peab ta väga hästi ära tabama, mis sulle sobib ja soovituslikult võiks see üldjoontes klappida sellega, mis sulle enda meelest sobib. Ja kui arvamused lahku lähevad, siis võib-olla oligi just juuksuril õigus, aga kui sa iga kord peeglisse vaadates ise närvi lähed, pole selle teadmisega suuremat peale hakata. No ja siis on need juuksurid, kes muidu lõikavad-värvivad hästi, aga lõpetuseks kuivatavad su pea selliseks, et koju minnes tuleb see esimese asjana kohe üle pesta.

Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit! 


Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!

Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.

Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.

Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma. 

Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna! 

Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…

16 oktoober, 2016

Tormiuudised

Meil on siin nädal aega räägitud, et laupäeval tuleb suur torm, mingi taifuuni ots pidi meieni ulatuma. Õigemini kaks väiksemat olid nädala keskel ja täna õhtul pidi siis see suur kohale jõudma. Sõbranna saatis Vancouverist sõnumi, et noh, kuidas teil tormiga on? Mina vastu, et mis torm, meil pole mingit tormi, ainult väike vihm.

Pool tundi hiljem hüppas grill mööda terrassi ringi ja aia taga olevad hiiglaslikud puud olid lookas nagu väiksed vitsad. Uudised väidavad, et õige torm pole veel kohale jõudnud, alles tunni pärast pidi tulema. Praegu on siis järelikult mingi eel-briis. Saab huvitav öö olema! Meil on magamistoa akna taga suur kuusk, hoiame pöialt, et see une pealt voodisse ei kukuks!

Siiamaani ei ole keegi tormi tõsiselt võtnud, terve nädala on inimesed nalja teinud ja tormiuudiste alla kommentaariks selliseid pilte jätnud:


Sadanud on küll viimastel päevadel palju rohkem kui tavaliselt, kanaaias on näiteks tiik! Oleks ikkagi võinud pardid ka võtta, küll neil oleks nüüd vahva! Aga muidu ei ole siin eriti mingeid torme. Ainult maavärina oht kogu aeg. Enamikel peredel on evakueerimiseks vajalikud asjad kuskil kastiga valmis.

Maavärinatega seoses tuli meelde, et umbes 50 aastat tagasi oli siinsamas Vancouveri saare keskel Port Albernis tsunami. Nagu… saare keskel! Sest neile jookseb ookeanist kanal sisse ja sealtkaudu siis tuli. Alguse sai see 9,2 magnituudisest maavärinast Alaskal. Tagantjärele on loogiline küll, aga esiti ei oskaks vist nii väga kahtlustada, et kui kuskil Alaskal jõnks läbi käib, pühitakse natuke hiljem ühe kauge saare keskelt pooled majad minema. Me sõitsime sealt suvel läbi, vaatasin veel, et tore uimane kohake, mäed ümberringi, tsunami oleks küll viimane asi, mida seal karta oskaks.

- - - 

Väga huvitav torm on muideks praegu, vahepeal tükk aega vaikust, aga siis puhub pool tundi nagu kolme põrsakese muinasjutus - vaata, et maja minema ei lenda… 

Matt on õhtu otsa mingist Starbucks'i joogist soigunud ja ühel hetkel avastas, et kõik Nanaimo Starbucks'id pannakse kümne minuti pärast kinni. Nii et pidime läbi tormise öö kohvi järele sõitma. Kõik teed olid tihedalt kuuseoksi täis, paistab, et kuusk on siin linnas kõige haavatavam isend. Kohe Starbucks'i kõrval on see alkopood, kus Vana Tallinnat müüakse. Matt käib iga natukese aja tagant ostmas, et nad seda ikka juurde telliks ja müügilt ära ei kaotaks. See on muidugi endiselt täielik müstika, et mingis suvalises väikeses Kanada linnas eesti jooki müüakse. Lambist. Ja veel müstilisem, et keegi mu blogilugejatest mind sinna juhatas...

Põhupõrsad

Alates järgmisest nädalast on kanad piisavalt vanad, et munele hakata. Matt ehitas pesakastid ümber - tegi viiest valgest kaks hämarat ja pani mõlemale katuse peale, et enam äärte peal kõõluda ei saaks. Mina arvasin, et pigem võiks uus sein kuudi katuseni joosta, sest siis poleks pesal endal eraldi katust vajagi, aga jäi nii nagu peremees otsustas. Kanad olid muidugi plaaniga päri ja kuigi pesakastipealne ruum on umbes poole väiksem kui kana ise, ei lase nad ennast sellest häirida. Iga natukese aja tagant passib seal mõni totaalselt lapik kana ja vaatab punnis silmadega otsa. Ma pole veel näinud, kuidas nad üles saavad, sest minu loogika ütleb, et sissemahtumiseks peaks end juba õhus lapikuks tõmbama, aga noh, millal enne on loogika kanu takistanud…

Muidu on meil kuudis saepuru, aga pesadesse tahtsin tingimata põhku. Enne kui jõudsin tõsisemalt muretsema hakata, et kust piisavalt väike põhuhunnik välja võluda, jooksin suvalises ehituspoes Halloween'i asjade otsa ja leidsin sealt lademes põhukuubikuid. Ostsime siis nagu pesueht kanadalased (no üks meist muidugi ongi suht pesueht) Halloween'i eel portsu põhku, ainult et ei pannud seda maja ette kõrvitsate kõrvale, vaid kuuti.

Veel paar päeva hiljem tuli Matt koju kotitäie golfipallidega, et kanad saaks munemist harjutama hakata. Pani mõlemasse pessa neli. Mina vaidlesin vastu, et ikka üks peaks olema, muidu võib-olla arvavad, et peavad hauduma jääma ja seda ei taha me kohe üldse. Aga jäi neli. Paar päeva hiljem noppisin salaja mõned vähemaks, sest kanad ei paistnud neist nagunii suurt midagi arvavat. Küll aga loobiti kohe esimese ööga enamus põhku alumisele korrusele, mispeale pidime väikse lisapiirde ehitama, et osa ikka pessa ka jääks.

Ei ole lihtne see kanaomaniku elu...

11 oktoober, 2016

Tänupüha

Me käisime laupäeva õhtul kinos. Ma tahtsin seda "Bridget Jones'i beebit" näha, mida kõik kiidavad, kuigi sisetunne ütles juba eos, et mingit üleliia head nahka sellest ilmselt ei tule. Kui pidin Matt'ile seletama, millest film räägib, läks sisetunne veelgi hapumaks. Kusjuures esimene 15 minutit oli isegi okei, aga sealt edasi oleks vast tõesti saanud natuke vähem klišeelt teha.

Kanada kinodes ei ole nummerdatud kohti, nii et tavaliselt tuleb tund aega varem kohale minna, et ei peaks esireas istuma. Me läksime ainult pool tundi varem, sest tavaliselt leiab sellise varuga veel ka mõned kõrvuti kohad. Astusime saali… ja see oli täiesti tühi! Tere tulemast Nanaimosse! Inimestel on laupäeva õhtul muudki teha kui vaadata, kuidas 43-aastane Bridget kogemata lapse saab.

Arutasime, et näe kui äge on siin niimoodi omaette istuda, Vancouveris oleksime ümbritsetud sajast lärmakast hiinlasest - Nanaimol ikka on mingid omad eelised! Veerand tundi hiljem läks uks lahti ja kolm asiaati marssisid sisse. Nagu tellitult! Ma arvan, et siin ei elagi neid rohkem kui kolm. Aga õnneks kohalike kommetega, ei karjunud üle saali ega midagi.

Eile pidime minema Matt'i vanemate juurde kalkunit sööma. Kohe nende linnakese kõrval (mugavalt praami ja maja vahel) avati paari päeva eest megasuur kaubanduskeskus. Ja noh, Anul ju kummikuid vaja! Planeerisime siis nii, et meil jääks natuke aega poes käia (õigemini mina planeerisin selleks kolm tundi, aga lõpuks läks kiireks ja otsustasime järgmise praamiga minna, mis jättis ainult natuke üle tunni, enne kui pood kinni pandi - Kanada keskused ei ole pühapäeviti nii pikalt lahti nagu Eestis).

Ma ütlesin kohe pärast uksest sisseastumist, et saame hiljem kuskil kokku, sest meestega koos shoppamisest ei ole veel kunagi head nahka tulnud. Varsti jooksin puhtjuhuslikult Matt'i õega kokku ja ütlesin muuseas, et "me just jõudsime!". Ta hakkas naerma ja ütles, et oli juba kuskil Matt'i näinud, kes olevat kurtnud, et ta on juba terve igaviku poes olnud!

Kuskil pool tundi pärast saabumist otsis Matt mu üles ja haakis end mulle sappa. Oli jõudnud juba kaks paari teksasid osta -  mehed on efektiivsed, ma ütlen! Mina õigeid kummikuid muidugi ikka ei leidnud.

Edasi läks siis puhtalt söögilainel. Tänupüha on nagu varajane jõul, lihtsalt kingitusi ei saa. Ülesöömine on igal juhul garanteeritud. Menüü on kah alati kindel - kalkun ja kõrvitsakook. See kõrvitsaasi on muideks väga hea, mõnusalt kreemine ja natuke vürtsikas (retsept kommentaarides). Ma ei tea, miks see Eestis populaarne ei ole, kõrvitsaid ju jagub?! Kanadalased ei tee kõrvitsast midagi soolast, ainult kooki, Matt tõmbas näo ikka väga krimpsu kui seletasin, et meie näiteks marineerime seda. Muide, üks imelikumaid asju, mida kanadalased armastavad, on candied salmon ehk suhkru- ja siirupikattega suitsulõhe. Äärmiselt veider. Nende beef jerky (kuivatatud liha) on samuti magus. Ja kõik singid kergelt magusa alatooniga. Kesse sööb magusat liha, ah?!

08 oktoober, 2016

Kummaripõud

Meil on jälle pikk nädalavahetus, sest esmaspäeval on tänupüha, see kalkuni söömise üritus. Ei teagi kohe, mida süllekukkunud õnnega peale hakata, sest õues sajab vihma. Kallab vihma! Nagu ämbrist kohe. Ja mu telefon ütleb, et nii jääbki, alles kell kuus õhtul saab otsa. Homsest särab jälle päike, aga täna pole sellest teadmisest suuremat kasu.

Mul pole kummikuid! Ma andsin need enne siiakolimist ära, sest kui auto ostsin, polnud kõrge säärega kummarid enam kuigi otstarbekad, pikka maad ju enam nagunii ei kõnni. Ja nüüd on see häda, et Nanaimos ei müüda sellised nagu mulle meeldiks, nii et pean kas Victoriasse või Vancouverisse shoppama minema. Täna oleks iseenesest ideaalne päev kaubamajades kolamiseks, aga ma ei tea, kas viitsin ainult kummarite pärast mitmetunnist sõitu ette võtta.

Muide, eelmisel nädalavahetusel sai lõpuks ometi kanaaed valmis! Ainus häda on see, et võrku pole veel peal. Kotkaste eest kaitseb juba praegu veits paremini, sest neil pole enam piisavat maandumisruumi, aga probleemiks on hoopis kanad ise - üle aia jookseb laud, mille külge tulevikus võrk kinnitatakse ja nad avastasid, et see on ideaalne õrs! Sest iga kuradima pulk - mida kõrgemal, seda parem - ongi ju kohe õrs… Probleem on selles, et nad alati ei koordineeri kuigi edukalt, kuhupoole lendavad kui maha tahavad tulla ja mulle eriti ei meeldi, et sealt saab aia taha parki lennata. Ja naabri aeda ulatab ka kui tiibadega veits käbedamalt lehvitada.

Matt lubas katuse peale panna kui ilm ilusaks läheb, mis peaks juhtuma homme. Ja pesakastid on vaja ümber ehitada, et nad seal kastide ülemiste äärte peal ei passiks ega pesadesse situks, sest nad peaks paari nädala pärast munele hakkama ja god knows, et sita sees ei oleks nii mõnus kükitada. Kummaline, et kanad ise veel ei tea, et nad munema hakkavad. Ma tahaks näha, kas nad on üllatunud ka?!

07 oktoober, 2016

Vanaduse taak, hah

Jäin end täna ripsmeid värvides peeglist vaatama. Mul on kortsud! Otsaees paar selget kriipsu, mis on mõnikord peaaegu nähtamatud ja mõnikord sellised, et isegi kaugelt vaatan, et appi, kes see on seal?! Ja silmanurkades kanavarbad. Naerukortse olen tegelikult alati tahtnud, paistab, et nüüd siis saangi. Vähemalt paistan kunagi raugana muhe välja! Aga neid otsaesise omi ma tegelt nii väga ei igatsenud... Osaliselt muidugi oma süü, sest ma kohe ei oska nägu paigal hoida, eriti just otsaesist - mõned vehivad rääkides kätega, mina vehin näoga! Võib-olla kätega ka, issand, peaks lausa jälgima hakkama!

Ja ega tegelikult pole selles kõiges midagi imelikku - ma saan paari kuu pärast juba 34 - aga vananemine tuleb ikkagi kuidagi üllatuslikult. Esimesed 30 ja natuke peale aastat näed iga päev sile ja prink välja ning siis hüppab korraga mingi korts platsi. On ju veidi ehmatav?

Üks sõbranna küsis hiljuti, et kas sul on ka nii, et ükskõik kui ilusa meigi teed, ikka näed nats vana välja? Ta olevat enda juures hiljuti midagi sellist märganud. Mul on muidugi see värk, et ma ei meigi ennast eriti. Ripsmetušši kasutan ja kui eriti usin olen, läheb veits põsepuna ka näkku, aga see on laias laastus kõik. Ja pidutsemas ma suurt ei käi, sest mulle meeldib magada.

Kõige hullem on see, et aju ei taha üldse vastu võtta, et ma muudkui vanemaks jään, pigem defineeriks end endiselt tüdruku, mitte naisena. "Naine" tundub kuidagi nii… täiskasvanu. Isegi mu käekiri pole veel välja arenenud, iga kord tulevad erinevad jõnksud! Samas on mul sõpru, kes juba 40 ringis ja kah ei tundu vanad. 40 peaks vana olema, onju?! Lapsed ja kodu, koer-kass. Aga no täpselt samasugused inimesed on nagu 20 aastat tagasi. Varsti oleme 50-sed, nimetame end endiselt tüdrukuteks, sebime 60-aastaseid mehi ja arvame, et elu alles algab! Lapselapsed vangutavad murelikult pead ja helistavad vanadekodusid läbi. Ahsoo, mul pole ju veel lapsigi. Sest ma olen nii noor!

02 oktoober, 2016

Pidžaamapidu

Meie noorteprogrammi klientidel oli ükspäev koolis pidžaamapäev. Nad nägid nii toredad välja, mõnel oli pidžaama peal veel hommikumantel ka. Tegime nalja, et eriti mõnus - lähed koju ja võid otse magama keerata, ei pea midagi vahetama enam. Peaks isegi mõnipäev pidžaamapäeva tegema!

No ja siis paar päeva hiljem sain õhtul pärast kümmet päevatöötajalt kõne, et öövahetus pole kohale jõudnud ja telefonile ei vasta, mida teha? Palusin veel paar korda helistada ja lootsin, et äkki ikka näkkab. Aga ei läinud õnneks! Üks ei võta toru ja teine peab koju laste juurde minema. Minu kui juhataja kohus on sellises olukorras mingi lahendusega lagedale tulla ja mingit varuplaani veel ei olnud, sest klient elas alles esimest nädalat sees. Siit muidugi õppetund, et varuplaan tuleb alati varuga teha. Istusin õnnetult oma heas soojas voodis - magamisriietes ja hambad pestud - ning kurtsin Matt'ile, et ma üldse ei taha ööseks ära minna. Aga noh, vist peab. Matt lohutas, et kujuta ette kui palju lisapunkte sa hiljem ülemuse silmis saad kui ise kohale lähed...

Viskasin paar hilpu kotti ja asusin teele. Pidžaamas! Esimene hea asi on see, et töökoht on päeval 9 minutilise sõidu kaugusel, öösel jõuab seitsmega. Ma ikka armastan öelda, et väikelinna värk, aga tegelikult on Nanaimo pindalalt kaks korda suurem kui Tartu, nii et veits on vedamine ka. Teine hea asi oli see, et klient paistis mind nähes väga rõõmus. Töötaja polnud lubanud tal tuld põlema panna, öörahu olevat, istus siis voodis ja joonistas taskulambi valgel. Super hästi joonistab, muide! Panin tule põlema, ajasime nats juttu ja soovisime head ööd.

Kolmas hea asi on see, et öine vahetus magab. Täitsa ametlikult kohe. On oma tuba ja kõik mugavused. Istusin voodisse, otsisin raamatu välja ja leidsin, et tegelikult ei ole üldse paha öösel "töötada". Ja kuna minul on kuupalk, mitte tunnitasu, oleksin hommikul otse koju läinud ja päeva vabaks võtnud. Reedese päeva, mis teeb asja eriti magusaks.

Hetk hiljem kuulsin, et keegi parkis maja ette - öötöötaja ilmus välja! Oli päevad segamini ajanud ja ära unustanud, et töötama pidi. Juba teist korda samal õhtul ajasin end voodist püsti ja istusin magamisriietes autosse. Kanadas ei ole muideks üldse haruldane, et inimesed pidžaamaväel poes käivad või lastega maja ees tänaval tšillivad. Ma tegelikult peangi seda veits rohkem harjutama. Igatahes sain lõppkokkuvõttes ikkagi oma voodis magada, ülemuse silmis ei läinud seejuures ükski lisapunkt kaduma ja hommikul alustasin täies meelerahus veits hiljem, et aus oleks.


Nädalavahetuseks olid meil lennukad plaanid. Matt'i parim sõber pidi naise ja lapsega külla tulema, et aidata kanaaed väiksemaks ehitada (jee!). Siis ütles teine sõprade paar, et nad tahavad ka tulla. Neil kah laps. Üks arst, kes viimased kaks nädalat Nanaimo haiglas töötas, üüris oma naisega meilt selleks ajaks üht külalistetubadest, nemad pidid õnneks reede pärastlõunal lahkuma. Aga siis selgus, et ta peab õhtul kaua tööl olema ja lähevad hoopis laupäeval. Niisiis oli meil ainult üks vaba külalistetuba, kaks paari ning kaks last. Ühene ja kahene. Appi…

Mõlema paari eripäraks on see, et nad veavad terve elamise kaasa kui kuskile ööbima jäävad. Ei, mitte tekke-patju, vaid kahesajaosalise suurte klotside komplekti, lapsele kaks jalgratast (laps sai just aastaseks), kolm kohvritäit riideid jne. Kummalgi paaril siis. Kui töölt koju jõudsin, oli maja juba pea peale pööratud, kogu träni alumistest köögikappidest põrandale laiali laotatud (elagu lapsed!), magamistoa põrandal kanasuled (???). Jeeiii…

Matt surus ühe pere oma kabinetti madratsi peale ööbima, nii et päris lageda taeva alla keegi siin ülerahvastatud majas ei jäänud, tited pandi varakult magama ja meie tegime õues lõkkevalgel väikse tantsulka. Keset ööd tõi Matt Dora kuudist välja, sest inimestele üldiselt meeldib nurruvat kana paitada (mina olin muidugi suht veendunud, et asi lõpeb halvasti, Dora paneb kogemata lendu ja praeb leekides krõbedaks, aga õnneks jäid kõik terveks). Väga tore oli!


Ma olen nii palju kavalaks muutunud, et viskan enne magamaminekut kõik laokil olevad nõud masinasse, siis ei ole hommikul täielik hullumaja. Aga kahe väikse lapse ja nelja destruktiivse vanemaga on hommikune pilt sellest hoolimata pehmelt öeldes korralage. Nad pidid lõuna paiku kõik edasi sõitma, et teistele saarel elavatele sõpradele külla minna, nii et olin mõttes nagunii suuremaks koristamiseks valmistunud. Ahjaa, see arst läks kah oma naisega minema. Üle saja aasta tühi maja. Ühtegi puhast käterätikut ei olnud, kolm vooditäit pesu pesta ja ülejäänud segadusest ma üldse parem ei räägigi. See, et diivani vahelt banaani leiab, on ju tegelt täitsa okei. Kolm tundi hiljem oli maja puhas, teine samapalju hiljem sai viis masinatäit pesu kah kappi. Matt käis vahepeal vannis ja võttis uue rätiku, ma röögatasin, et eiiiii! Mine too teisest vannitoast enda oma ära! Mul on hetkel musta pesu allergia, paluks mõistvat suhtumist.

Homme hommikul tuleb terve Matt'i pere külla. Ja esmaspäev on üle mitme nädala esimene päev, kus me oleme kahekesi kodus, on rahu ja vaikus. Ma arvan, et seda peaks tähistama! Tahab keegi läbi astuda?

Nali!!! Jumala eest, palun ärge tulge.

25 september, 2016

Saareelu

Sügis on käes! Täna hommikul oli toas ainult 19 kraadi sooja, varsti peab kütte sisse lülitama. Mäletan, et esimene Kanada-aasta oli erakordselt kuiv ja päikeseline. Ma ei saanud üldse aru, mis vihmasest Vancouverist kõik soigusid. Lõppeda-mitte-tahtval ilusal ilmal oli kahtlemata suur osa selles, miks ma nii kindlalt tundsin, et tahan siia päriseks jääda. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad põhjusega!

Ma ei ole kunagi varjanud, et Nanaimosse kolimine oli minu jaoks paras eneseületus ja siiamaani ei tunne ma lõpuni, et see päris minu koht oleks. Kodu on meil muidugi viimase peal, kanad ja värgid, selles osas ei oskaks küll midagi enamat tahta. Aga linn ise on… noh uus. Kohvikuid on vähem, poode on vähem, karusid on rohkem. Inimesed on super sõbralikud ja loodus on muidugi ilus, parkimine igal pool tasuta ja liiklus oluliselt rahulikum kui Vancouveris. Aga noh, sõbrad jäid ju kõik maha ja korra-paar kuus kokku saada on ilmselgelt hoopis teine tera kui lihtsalt emotsiooni ajel helistada, et tsau-mis-teed, ma tulen külla!

Uued sõbrad on muidugi ka tekkinud, aga uute sõpradega läheb alati aega, enne kui neist päris sõbrad saavad. Enne kui tekib see õige ja soe tunne.

Suur osa sellest, miks ma end siin nii omana ei tundnud, oli see, et ma ei käinud tööl. Nüüd siis käin ja asjad paistavad kohe täiesti uues valguses! Seda eneseteostuse komponenti on ikka täiega vaja! Pärast paari esimest nädalat on selline tunne nagu oleksin paradiisi sattunud! Alateadvuses tiksub ikka mingi eestlaslik "ära hõiska enne õhtut" ja "pill tuleb pika ilu peale", aga uus kultuuriruum hakkab juba vaikselt mõju avaldama ja ma ei põe enam nii väga kui asjad hästi lähevad. Lisaks olen õppinud komplimentide peale "aitäh" ütlema, selle asemel, et "oh, mis te nüüd" ühmata.

Me käisime täna kõrvalsaarel mingil järjekordsel arstide üritusel ja inimesed olid veel sõbralikumad kui Nanaimos! Pakkusid, et tulge siia tööle kui residentuur läbi saab! Vot neil on seal küll ehtne saareelu, kõik tunnevad kõiki ja lapsed mängivad maja taga metsas, mitte ei tee telefoniga selfisid. Üks mees rääkis, et kui nad sinna aastaid tagasi maja ostsid, siis võtmeid ei saanudki, sest omanik ei suutnud neid kuskilt üles leida. Nad polnud kunagi uksi lukku pannud, keegi teine ka ei pane.

Tagasiteel jalutasime praami ninasse, vaatasime Nanaimo siluetti ja see tundus korraga nagu mingi suur linn!


Eile sadas päev otsa vihma ja täna oli ka veel niiske. Kanakuudi uks kipub sellise ilmaga natuke paisuma ja ma ei jõua seda lahti tõmmata. Avasin küljeluugi, et nad välja lasta. Tulidki siis. Lennates! Neli esimest liuglesid suhteliselt osavalt otse värava poole ja maandusid teisel pool, et käbedalt oma lemmikpõõsa alla joosta. Viies tegi väikse valearvestuse ja maandus täie lauluga vastu traataeda. Aia osas on täielik müstika, ma ei saa aru, kas nad ei näe seda või lihtsalt ongi lollid, igal juhul püüavad nad suhteliselt regulaarselt sealt läbi joosta. Nii et midagi uut selles otseselt ei ole.

Igatahes olid esimesed neli juba ammu eemal põõsa all ja viimane-hapupiimane sattus üksi jäädes totaalsesse segadusse! Seisis aia ees ning pööras pead ühele ja teisele poole. Tammus rahulolematult koha peal. Siis läks mööda treppi üles, et kuuti tagasi minna (ma ei tea miks, aga no ju polnud paremat ideed), kuid uks oli teatavasti kinni. Ühel hetkel kasvas meelehärm ja kaagutamine juba nii suureks, et ma ei suutnud enam naeru pidada. Kanad on täiesti uskumatud…

Ahjaa - kui me seal saare peal ringi sõitsime, oli natuke sellline tunne nagu Eestis oleks. Majad metsa vahel peidus, vahepeal paistis mändide vahelt merd. Ütlesin, et see on selline koht, kus võiks vanaema elada, hea nädalavahetusel külla tulla. Hiljem kui tuli juttu, et ma Eestist olen, öeldi, et neil elab seal üks eesti vanamemm! Matt naeris, et näe, leidsidki vanaema!

Muide, Nanaimo raamatukogust saab "Mandariine" laenutada! Kusjuures kohutavalt väike DVD'de valik ja siis… tadaa, eesti film! Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Aga noh, meil müüakse suvalises külapoes Vana Tallinnat ka. Nii et pole sel Nanaimol häda miskit!

22 september, 2016

Lihtsuses peitub võlu

Tööl läheb muudkui mõnusamaks! Hommikul on põnev minna ja õhtul ei saa kuidagi tulema. Täna hakkas lõpuks ometi noortekeskuse kolimine pihta, osad toad tehti tühjaks ja seeläbi tekkis mulle oma kontoriruum. Päeva esimese poole paigutasin mööblit ja pärast lõunat panin arvutit kokku. Meil on täielik iseteenindus, karbid lükati ukse vahelt sisse, et näe, siin on sinu arvuti. Mul polnud veel kääregi, et kilesid lahti lõigata! Prügikasti, kuhu sodi panna, samuti mitte. Asja käigus selgus, et pikendusjuhet oleks kah vaja, ülemus andis kaardi näppu ning saatis kontoritarvete poodi, et too juhe ja vaata, mida sul veel on vaja.

Ja uue sõna õppisin! Siin on selline süsteem, et müüakse erinevas mõõdus pikendusjuhtmeid (millel on tavaliselt kolm pistikupesa) ja siis eraldi neid pesaotsi, kus on näiteks 6 tükki reas, aga juhe ainult poolemeetrine kui sedagi. Ma ei teadnud, et sel rohkemate pesadega asjal on omaette nimi (power bar). Eestis ei ole ju kahte erinevat tüüpi, ikka üks pikendusjuhe kõik?


Lisaks muule on nüüd igaõhtune väljakutse teha midagi sellist süüa, mida tahaks järgmisel hommikul tööle kaasa võtta. Suppi on näiteks natuke nadi vedada. Me oleme Mattiga mõlemad ses mõttes natuke pirtsakad, et hea meelega eelmise päeva toitu ei soojenda, pigem tahaks midagi uut ja huvitavat. Aga kuna tööle kaasavõtmiseks ma ilmselgelt mingit eraldi asja ei tee, peab see olema midagi sellist, mis ühe korraga ei ammenda. Kanadas on muideks oma toidu kaasavõtmine ülimalt levinud. Neil pole ju koolides sööklaid, nii et algusest peale käib lõuna karbiga kaasas.

Praegu on suht hullumaja ka veel, polekski aega kuskile välja sööma minna. Noortekeskus tegutseb nendes ruumides, mis peatselt minu omadeks saavad ja töötajad peavad peakontoris kamba peale ühte arvutit jagama. Jube keeruline on niimoodi kogu paberimajandust ette valmistada kui iga kümne minuti tagant tahab keegi ruttu mingi asja ära teha ja arvuti ära varastab.

Graafik sai nüüd lõplikult paika ja töötan 9-17 nagu alguses kokku lepitud. Hommikul on maja tühi, saan paberitöö ära teha ja muid asju ajada, kella kahest lähen noortekeskuse ruumidesse ja veedan koos nendega aega. Minu hoolealuse toob pärastlõunane töötaja koolist ära ja teda hakkangi vist ainult noortekeskuses nägema, mitte majas, sest selleks ajaks kui ta koju läheb, on minu tööpäev juba läbi.

Ma olen oma uue graafikuga väga rahul! Vancouveris alustasin kell 13 ja tund aega hiljem olid mõlemad kliendid kodus, nii et pidin kõiki asju paralleelselt tegema - meile lugema, helistama, dokumente täitma, koosolekutel käima, süüa tegema ja vaatama, et klient samal ajal unarusse ei jääks ning õue või kuskile saaks. Uus juhataja ikka vahel helistab mulle ja oigab, et issand, kuidas sa jõudsid kõike, mul jääb iga päev mitu tundi puudu ajast puudu! Kusjuures mul jäi ka! Aga nüüd hakkab hoopis üle jääma.

Homme on esimene päev, kus mul on kontor, kõik asjad toimivad ja saab kohe esimesest hetkest peale päriselt tööle hakata. Ühtlasi on laua peal ruumi, kuhu teetass mahutada ja kuna seda võiks väikestviisi tähistada, küpsetasin õunakooki, et saaks homme tüki kaasa võtta. Matt ütles vurre puhtaks lakkudes, et see on kõige kõige kõige parem kook, mida ma üldse kunagi teinud olen. Ja ma olen väga palju igasugu peeneid asju küpsetanud. Näe, lihtlabane õunakook võitis… saa siis meestest aru.

19 september, 2016

Padjaklubi

Sel nädalavahetusel oli Matt teises linnas koolitusel ja mulle tulid sõbrannad külla. Nii pesueht naistekat pole juba ammu olnud! Šoppasime, käisime kohvikust kohvikusse, tegime mõnusa matka (ja jooksime rajal mu töökaaslastega kokku - väikelinna rõõmud), vaatasime romantilist filmi, nutsime lõpus kõik koos, lakkisime küüsi, rääkisime meestest ja sõime kommi. Väga tore oli!

17 september, 2016

Eelmise sajandi jalgratturi lood

Vaatasin siin Eesti esipuberteedi video-heietust ja külmajudinad jooksid üle selja. Ajakirjanduses sellist asja nagu eetika ilmselgelt ei eksisteeri, seda enam, et antud juhul on pasaloopimisele kaasa aitaval väljaandel pasa sihtmärgiga vana kana kitkuda. Ja see, et teismelisena aju üles ütleb, on muidugi teada värk, eks me oleme seda kõik vähemal või rohkemal määral ka enda peal kogenud.

Igaühel muidugi nii hästi ei lähe, et kohe kui oma ema korraga "eelmise sajandi jalgratturiks" muutub, on uus pere varrukast võtta. Ja praktiliselt üleöö on siiani puhtalt maksimumile õppinud ja diplomeid koju toonud tüdrukul tunne, et kooliharidus on tuim asjade pähetuupimine, millel ei ole intelligentsusega üldse mingit seost, sest halloo, vaadake Steve Jobs'i! Sest igaühest, kes pubekana kooli pooleli jätab ja rasedaks jääb, saabki ju tavaliselt Steve Jobs või midagi sarnast!!!

Kui mul oleks teismelisena tekkinud võimalus kooliskäimise asemel "brändi luua" ja selle eest palka saada, ise samal ajal lõunamaa päikese all peesitades endale uusi nimesid välja mõeldes, oleks ma seda kahtlemata teinud. Jumal on vist ikka armuline olnud, et mulle toona nii vahvat "uut perekonda" ei tekkinud, kes seda kõike võimaldanud oleks.

Ma vaatasin huvi pärast kevadise Anu Välba saate ka üle, kus üks igati arukas ja meeldiv neiu oma ema kõrval diivanil istus ja mahedal häälel kodust elu kiitis. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, on raske uskuda, et see on täpselt seesama tüdruk, kes nüüd lahmib "emal oleks natuke mentaalset abi vaja" ning viskab õhku pommi, et "küsimus on see, kes nüüd väärikas on", olles ise äsja ema musta pesu miljoni eestlase ette laotanud.

Eee… really? Siin on mingi küsimus üldse?!

Hea uudis on see, et puberteet läheb lõpuks üle. Küll aga on veits sitt lugu, et kõik need väärikad intervjuud elu lõpuni internetis ripuvad. Sest päris täiuslikke vanemaid ei ole meist kellelgi, aga arusaam, et veri on paksem kui vesi, tuleb natuke hiljem.

16 september, 2016

Lehmkanad

Täitsa tore on vahelduseks jälle tööl käia! Praegu on muidugi veel selline alguse asi, et kedagi ei tunne ja matsu ei jaga, lihtsalt jälgin ja üritan aru saada, mis toimub. "Kodusid" on sellel ettevõttel ainult kaks (hetkeseisuga tegelikult pigem üks, sest minu oma avatakse alles nädala pärast), ülejäänud kliendid kuuluvad erinevate noorteprogrammide alla ja käivad kohal ainult pärastlõunati. See maja, kus praegu tegevus toimub, on kitsaks jäänud, nii et noored kolitakse uutesse ruumidesse ja maja jääb minu kliendile. Et suuremat ärevust vältida, ei öelda noortele enne uut nädalat midagi ja seetõttu ei saa me ka vanu asju kokku pakkida ega uusi sisse tuua.

Neljanda päeva lõpuks olen enam-vähem ära õppinud, kes on töötaja ja kes klient. Peale vaadates ei saa alati aru, sest meil on täiskasvanute programmid ka ja igas vanuses rahvast jalutab ringi. Nimedega on alguses kõige raskem, pooled olen ikka suutnud juba meelde jätta, aga ülejäänutega läheb veel aega. Ja klientidel on alati mingid omad eripärad, nii et aegajalt käin kontoris toimikuid lugemas, et oot, mis värk selle-ja-teisega täpsemalt on?

Lisaks veel mingid Nanaimo eripärad, näiteks see, et siin, erinevalt Vancouverist, elavadki päris kanadalased ja mitte kellelgi ei ole aktsenti. Ning siis astun uksest sisse mina ja kõigil on kohe huvitav, et kuule, kust sa pärit oled? Absoluutselt iga klient ja töötaja on minuga selle arutelu maha pidanud. Ja siis see, et kuidas sa oma nime hääldad? Esimesel Kanada-aastal mind häiris, et nimest tekkis korraga mingi kümme erinevat hääldusvarianti, millest ükski ei sarnanud eestikeelse Anuga - justkui oleks osa identiteeti kaduma läinud - aga nüüd on mul täiesti siiralt ükskõik. Ebamugavust tekitab ainult see kui küsitakse, et kuidas sa ise seda hääldad ja siis ma ütlen ikkagi Änjuu või miskit sellist, sest nad ei saa tegeliku hääldusega nagunii hakkama. Proovitud, noh.


Ma ei jõua ära oodata, et mulle lõpuks ometi mingi oma laud ja arvuti tekiks, pooli asju ei saa ilma nendeta teha. Hetkeseisuga on veel kõik graafikud ja asjad ka veel lahtised, ministeerium tahab põhjendust, et miks meil on vaja kõik 24 tundi töötajatega katta, kuigi klient hommikuid koolis veedab ja ma väga loodan, et siit ei tule mingit jama. Kui näiteks minu tunnid õhtu poole nihutatakse, ei saa me Matt'iga enam üldse kokku. Graafikute tegemine on üldse paras peavalu, sest lisaks sellele, mis on maja vajadused, peab mõtlema, kuidas kõigile töötajatele täistööaeg tekitada. Ei saa öelda, et kuule, käi seitse päeva nädalas igal õhtul neli tundi tööl, sest keegi ei püsiks seal niimoodi. Nädalavahetustega sama jama, keegi ei taha päris iga nädalavahetus tööl olla, aga kliendi seisukohast on jällegi parem kui tekib rutiin, mitte et suva inimesed suva aegadel.

Eelmises kohas alustasin juba toimivas majas, oli küll palju kohendamist ja muutuste tegemist, aga muidu ikkagi sissetöötatud värk. Nüüd tuleb kõik nullist üles ehitada ja hästi kiiresti efektiivselt toimima saada (kogu selle verivärske tiimiga, kellest ei ole veel teada kui hästi nad hakkama saavad ja antud kliendiga kontakti leiavad jne). Ja muidugi vanematele tõestada, et nende lapsel on meie juures igati mugav ja turvaline, sest ükskõik kui väga seda abi ka vaja ei oleks, on igal vanemal oma lapse "asutusse" saatmisega ikkagi väike tõrge (ja sotsiaalne surve ka, et mis mõttes ei saa ise hakkama).

Muide, eile käisid mul külas mu kõige pikaaegsem Vancouveri klient ja tema ema. Sellel tüdrukul on hästi tore pere ja kui kevadel oma lahkumisest teatasin, küsis ema kohe, et kas ta võiks mõnikord oma tütre mulle külla tuua? Nüüd siis tulidki, käisime koos õhtust söömas ja tulime pärast korraks kanu vaatama, enne kui nad jälle praami peale pidid kiirustama. Hästi vahva oli!

Kanad on muideks nüüd terve aia vallutanud. Vanasti jooksid kohe ühe kindla põõsa alla, kaevasid omale sinna auke ja soputasid sulgi. Välja praktiliselt ei tulnudki. Nii et ma lasin neid hea meelega aedikust välja, sest põõsa all on nad kotkaste eest kõige paremini varjatud. Nüüd ei ole enam mingit korda, põõsas on küll endiselt lemmik, aga igasse peenrasse tehakse "pesasid", mulda (ja sitta) leidub igal nurgal. Täna jätsingi värava kinni, aga nad ilmselgelt ei olnud sellise asjade käiguga üleliia rahul, tükk aega kaagutasid pahaselt, enne kui aru said, et ma ei mõtle ümber. Ja Matt pole ikka veel kanaaiast heina ära trimmerdanud, ütleb, et küll kanad söövad selle ära. Aga paraku meil ongi kanad, mitte pisikesed nokaga lehmad, nii et hein ei paista kuhugi kaduvat. Kolm kuud on nad seal ringi jalutanud, aga hein läheb ainult kõrgemaks. Järgmiseks suveks on võsa, pole lugu, et aiale katet ei jõudnud teha, kotkad enam läbi ei murra.

10 september, 2016

Uuest tööst...

Käisime nädalake tagasi Marii beebil külas ja Matt leidis külmiku pealt "Karumõmmi unelaulu" sõnad. Veeris läbi ja palus tõlget.

"Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm..."

Matt muigas, et nojah, kohe näha, et eesti lastelaul, sest juba esimeses lauses keegi nutab!

Seejärel läks memm maasikale ja taat vaarikale ning Ermo oli internetist audioversiooni välja otsinud. Teise salmi juures, kus "summ-summ lendas mesimumm" hakkas Matt kõva häälega naerma ja küsis, et kas see on teil mingi lastepiinamise tehnika, et alguses on uinutav "mõmm-mõmm ja ää-ähh", mispeale võib-olla tõesti silma kinni tõmbab (kui just nutva karu peale ei mõtle), aga teine salm kõlab nagu oleks sõda lahti! Viimnegi uneraas kohe läinud!

Käisin praegu kanakuudi ust kinni panemas ja leidsin ühe tegelase aia pealt hängimast. Hullult on vaja ringi lennata ja uusi valdusi avastada, aga nii julge veel ei ole, et ise alla tulla. Muide, kanade järgi võib kella õigeks panna - täpselt siis kui päike loojub, lähevad tuppa. 


Aga tööst siis - pärast seitsmenädalast kandideerimist kutsuti mind esimesele vestlusele. Suvel liiguvad asjad teadagi aeglasemalt ja Nanaimo on niipalju väike koht, et normaalseid pakkumisi tulebki iga nädala kohta ainult mõni ja päris suvakatele otsustasin mitte kandideerida.

Vestlus läks igatahes väga hästi ja teadsin kohe, et nad võtavad mu tööle. Ametikohaks erivajadustega noorte tugitöötaja, nii et minu jaoks pigem samm alla, seda enam, et sellist tööd saab ka ilma vastava hariduse ja kogemuseta teha kui ainult isikuomadused klapivad ja piisavalt huvi on. Alustuseks on alati osaline tööaeg, sest töötajate ja klientide klapitamine võtab aega ja palk muidugi kah madalam kui mul siiani oli. Mis mulle aga väga meeldis, on sealne õhkkond ja need inimesed, kes mind intervjueerisid. Väga sõbralik ja soe. Ja eks igal juhul tore, et lõpuks mingigi töö on.

Sel hetkel muidugi veel ei olnud, alles kahe päeva pärast pidid nad kõigile tulemused teatavaks tegema, aga mul polnud kahtluseraasugi, et valituks osutun. Igasugune elevus aga kahjuks puudus, sest antud ametikoht ei paku erilist eneseteostust ja sellise aktiivse rabelemise kohta, mida teha tuleb, ei ole tasu just ülemäära vaimustav. Aga noh.

Läksin siis kokkulepitud ajal paberitele järele, omanik pani mu istuma ja ütles, et me peame midagi arutama. Ja alustas ülivabandavalt, et ma tean, et intervjueerisime sind täiesti teistsuguse töö jaoks, aga me saime just ministeeriumist loa üks uus maja avada ja meil oleks vaja kedagi, kes seda juhataks ja sealse programmi üles ehitaks. 

Mul pole kunagi varem juhtunud, et edutamine juba enne esimest tööpäeva tuleb!  

Tööaeg on E-R 9-17, mis on minu jaoks nii ideaalne kui üldse olla saab ja ametiülesanded kõik sellised, mida juba tean ja oskan. Kuni kella kaheni on maja tühi ja kõik koolis, see aeg on puhtalt paberitööks ja koosolekuteks, aga nagu nad ka ise tunnistasid, ei ole mul tõenäoliselt just kõigil hommikutel nii väga midagi teha, nii et sellist hullumeelset rabelemist nagu Vancouveris tegin, ilmselt olema ei saa. Ideaalne! Ahjaa, töökoht on kodust 7-minutilise sõidu kaugusel!

Matt ütles, et pane tähele, et nüüd, kus sul töö on, ärkavad ka kõik teised kohad, kuhu juba kandideerisid ning hakkavad sind vestlustele kutsuma. Ja siis pead mõtlema, et mida teha kui näiteks midagi veel paremat pakutakse! Oo, ma väga loodan, et seda ei juhtu… 

Igatahes vägev, noh! Ja kogu see vaimustus, mis pärast esimest vestlust puudu jäi, tuli pärast teist lausa hooga. Kui see kõik nüüd tõesti nii ilus on nagu pealtnäha paistab, hakkab mulle elu Nanaimos juba oluliselt rohkem meeldima!

09 september, 2016

Pulmapeod

Ärkasin täna üles, kõik luud-lihased valusad ja kurk punane. Nüüd on siis natuke palavikku ka. Nii tüütu! Kanad, kelle kuudi pidin ära puhastama, istuvad rõõmsalt sita sees ja mina passin diivanil. Vaesed kanad. Ja vaene mina!!! Ei teagi, kas peaks end kokku võtma ja asjad ära tegema või ootama, et enesetunne paremaks läheks? Sest võib-olla läheb hoopis kehvemaks ja siis istuvad sõbrad veel nädal aega varbaidpidi sitas.

Nädalavahetus oli tihe, käisime kahes pulmas ja pean tunnistama, et hakkan vaikselt aru saama, miks pruutneitsisid ja isamehi nii hullult palju peab olema - nendeks valitakse ju oma kõige paremad sõbrad ja terve pulmapäeva on just nemad kogu aeg pruutpaari ümber. Peokohas on pikk laud, kus pruutpaar istub keskel ja neist kummalegi poole jäävad vastavalt kas pruutneitsid või isamehed. Ülejäänud külalised istuvad väiksemates ümmargustes laudades. Rääkisin Matt'ile, et Eestis on enamasti nii, et pruudi kõrvale pannakse peigmehe vanemad ja peigmehe kõrvale pruudi omad ning ta oli väga üllatunud. Siin on kummagi perele oma laud, nt. pruudi vanemad istuvad tädide-onude-vanavanematega ja peigmehe omad siis oma suguseltsiga. 

Muideks, pruutneitsite ja isameeste kaaslased on kuni õhtusöögi lõpuni üksi, mis on nats nõme. Kuna laupäeval abiellus Matt'i parim sõber, oli tal au olla see nö. pea-isamees (siin öeldakse "best man + groomsmen" ja "maid of honour + bridesmaids", eesti keeles pole neile põhikujudele head vastet) ja mind pandi KAHE Matt'i ekspruudi ja nende abikaasadega ühte lauda istuma. Jeeiii. Õnneks küll mitte päris kõrvale, aga no halloo! Õnneks on üks neist igati tore, teine kahjuks täiesti hull, aga no eks kõigil ole teismelisena veidraid kaaslasi olnud.


Pidu oli muidu vägev ja ma vehkisin ikka suhteliselt vapralt poole ööni kontsades tantsu vihtuda, aga hiljem ei jõudnud enam üle parkimisplatsi autoni kõndida ja pidin paljajalu minema. Järgmise päeva pulmaks olin nõks madalamad kingad kaasa võtnud, aga suhteliselt kiiresti selgus, et jalad mäletavad väga hästi, et neid äsja väärkoheldi ja hakkasid peaaegu kohe valutama. 

Ma ei saa aru, miks pruudid kõrgeid kontsi kannavad? Nende kleidid on ju tavaliselt nii pikad ja kohevad, et nad võiks vabalt kummikutes kohale ilmuda ja keegi ei paneks tähele. Laupäevane pruut üritas viimase hetkeni oma peentes kingades vastu pidada ja jäi iga kahe sammu tagant kontsapidi pitsikuhilasse kinni, nii et õhtu lõpetuseks oli ka alusseelik kogemata pitsiliseks muutunud. Pruutneitsid seevastu andsid üsna käbedalt alla ja panid esimesel võimalusel ballerinad jalga. Neil oligi kõigil kaks paari sädelevaid kingi, ühed kõrged ja teised madalad, pruudil samamoodi. 

Pühapäevases pulmas ei olnud laudadel numbreid, vaid nende linnade nimed, mida noorpaar on üheskoos külastanud. Mina olin meie Tallinna lauas ainus eestlane. Uhke värk!

Muide, Kanada pulma ei viida lilli!


Ma olen nüüd viimased 10 tundi vahelduva eduga seda postitust kirjutanud, vahepeal kanamaja ära puhastanud ja Matt'ile homseks tööle kaks plaaditäit küpsiseid küpsetanud. Aeg magama minna! Loodetavasti ei jää ma vahepeal veel haigemaks ja saan peatselt rääkida, kuidas töö leidsin, sest praegu lihtsalt ei jaksa. Head ööd!