13 august, 2020

"Inimestele üldiselt meeldib pulmas käia"

Nelja külalisega üritust on selles mõttes lihtne korraldada, et ainus päriselt tähtis asi oli leida kuupäev, mis sobiks mõlemale tunnistajale ja meie lapsehoidjale. Sellega läks suhteliselt lihtsalt, sest nagu mu sõbranna ütles, siis "inimestele üldiselt meeldib pulmas käia".

Aga samas on ka neid asju, mis isegi nii väikese ürituse juures ajuraginat pakuvad - näiteks fotograafi valik. Otsisin sellist, kelle stiil mulle kohe meeldiks, et ei peaks iga detaili üle rääkima ja enda jaoks kohandama. Leidsin kaks-kolm lemmikut, üks neist pakkus videoteenust ka. Video peale polnud ma mõelnudki. Aga miks mitte?

Kirjutasin, et mis meil plaanis on - paar külalist, väike tseremoonia, tunnike-poolteist oleks see aeg, mille jooksul võiks pildid ja paariminutilise video tehtud saada. Nagu juba mainisin, ei abiellu Kanadas keegi nii privaatselt ja väikselt nagu meie, nii et ma väga ei imestanud kui miinimumpakett vähemalt 2,5 tundi pildistamist ja mõneminutilist videot sisaldas.

Loogiline, et pruutpaarist tehakse muuhulgas ka poseeritud ilupilte, aga poseerimise peale lausa tunde kulutada ma tegelikult üldse ei taha.

Aga okei. Me ei pea ju kogu etteantud aega ära kasutama ja saaksime ilusa mälestuse. Miinimumpaketti kuuluv näidisvideo, mille fotograaf mulle saatis, oli filmitud suures pulmas, algas hommikuste ettevalmistustega ja lõppes millalgi keset ööd, mis polnud meie tagasihoidliku plaaniga üldse võrreldav. Hakkasime arutama, et mida filmida võiks? Tseremooniat natuke, mõned stseenid Oscarist ja külalistest ning kuna mu sõbranna, kes pulma tuleb, veel abielus ei ole, saaks kimbuviskamise kah teha.

Jaa, tore, muidugi saab. Aga koos kimbuviskamisega on hind viis sotti kallim.

Näidisvideos küll kimpu ei visatud, aga filmitud oli vähemalt 12 tunni jooksul, mispeale tekkis küsimus, et kui minu tunniajane ja nelja külalisega pulm nende kallisse miinimumpaketti ei mahu, siis mis üldse mahub?

Lõpuks sain aru, et olen omaenda raha eest end sundimas mingisse sellisesse plaani, milles ma üldse osaleda ei tahagi ja ütlesin neile, et liigume otsingutega edasi. Kirjutasin hoopis sellele fotograafile, kes meist paar aastat tagasi perepildid tegi. Tema oli saadaval, hind normaalne, suhtlus meeldiv - olemas! Jääb vaid loota, et ta õigel päeval kohale ilmub. Ma ei tea miks, aga mul on selline tunne, et midagi peab ikka viltu minema... Loodetavasti muidugi ei lähe!

08 august, 2020

Poolsalaja tanu alla

Otsustasime ühel õhtul, et teeme oma väikese pulma kuu aja pärast ära, lükata pole seda nagunii enam kuhugi ja koroona annab ideaalse vabanduse, miks me sadu külalisi ei kutsu nagu Kanadas muidu kombeks.

Kuna tunnistajaid peab kaks olema, on külalisteks Matt'i sõber oma naisega ja minu sõbranna oma mehega. Täpselt need inimesed, kes on meist kummagi kõrval ka ilma kutsumata alati olemas.

Alguses mõtlesin, et teeks registreerimise kuskil ilusas pargis. Nüüd kaldun selles suunas, et kaunistaks hoopis omaenda aeda ja teeks kodus. Oleks kuidagi lihtsam ja muretum. Ilus ümmargune laud on mul olemas, kus tähtsale paberile allkirju panna. Ja Oscar saaks rahus ringi joosta, kuniks keegi ta pildi tarvis kinni peab püüdma.


Keegi andis hea mõtte, et fotosessiooni ei pea tegelikult üldse pulmaga samal päeval tegema. Tõepoolest - miks mitte mingi muu aeg valida ja rahulikult võtta? Aga registreerimisest tahaks ju ikka ilusaid pilte, nii et esialgu panustame siiski õigele päevale. Juhul kui ma tulemusega rahul ei ole või kui juhtub, et terve päev kallab vihma, võib hiljem end veel korra lille lüüa ja kahekesi mõnes kenas kohas poseerimas käia.

Kleit tuleb päris. Vaagisin tükk aega, kas on mõtet osta üks ilus, aga ülehinnatud riidetükk ainult selleks, et see paariks tunniks selga panna ja ülejäänud eluks kappi seisma jätta ning jõudsin otsusele, et jah, absoluutselt ON mõtet! Mingeid uhkeid kingi ma ei tahtnud, aga siis ütles sõbranna/pruutneitsi, et kuule, plätudes ju ikka ei lähe ja kontsaga kingas on ikkagi kehahoiak ka kohe teine. Minu kurtmise peale, et kus ma neid pidulikke valgeid kingi hiljem kasutan (ratsionaalne inimene, noh), mainis ta rahulikult, et need ei pea ju valged olema. Ja tõepoolest! Ei pea tõesti! Kaks pead on ikka kaks pead. Nii et kingad tulevad ka (kui ma leian kuskilt).

Aga ma pean tunnistama, et enda sättimise teema on ikka kõvasti keerulisem kui ma esmapilgul arvasin. Meigi mõtlesin esimese hooga ise teha, sest kohalike meikarite nägemus ilusast pruudist meenutab minu maitse jaoks pigem transvestiiti, aga sellele plaanile hüppas jälle sõbranna/pruutneitsi vahele ning leidis, et peab ikka profimeik olema ja üleüldse peaks laskma end tähtsa päeva puhul poputada - soeng ja värgid. Aga ma tahaks, et see inimene koju kohale tuleks ja te ei kujuta ette kui keeruline on meie linnas leida sellist meikarit, kes A) ei maaliks mind täiesti tundmatuks, B) oskaks ka soengut teha, C) tuleks koju, D) oleks meie valitud päeval vaba, E) vastaks meilidele.

Maniküüri lasen juba paar päeva varem teha, sellega on lihtne. Ja siis jääb veel ehete küsimus, sest kui ma juba ehtsa pruutkleidi selga panen, võiks ehtedki veidi edevamad olla. Üks kord elus ju võib! Aga kõigepealt on vaja kleit välja valida, küll siis näeb, mis sinna juurde sobib. Abielusõrmus on mul õnneks juba olemas.

Aga Matt'il ei ole veel mitte midagi ja mul on tunne, et kui ma seda osa kah enda peale ei võta, siis ilmub ta eht-iseendalikult sinistes teksades kohale ja viskab sinna dressipluusi peale.

Mismoodi inimesed üldse mingit suuremat pulma planeerivad? Ma hakkan juba selle väiksegagi veidi stressi minema...

03 august, 2020

Vigade parandus

Mõtlesin, et jagan teiega kah seika, mis mind ennast kulme kergitama pani - nimelt oli Oscari jalg pärast herilaserünnakut täiesti normaalne, kuni KAHEKSA päeva hiljem tekkis selline reaktsioon:


Matt ütles, et kui hullemaks ei lähe, siis sekkumist ei vaja. Mina ei kujutanud sel hetkel ette, et milline see hullem veel välja võiks näha, aga järjekordselt oli tal õigus, sest järgmiseks päevaks kadus punetus ära nagu poleks seda kunagi olnudki. Mis oli hea, sest me sõitsime sel päeval suvilasse, kus mingit arstiabi läheduses pole.

Suvila asub Vancouverist 5,5-tunnise sõidu kaugusel, aga kuna me elame saarel, lisandub ka kahetunnine praam. Pluss pooltund, mis enne väljumist sadamas peab olema. Ja kõik peatused. Mida on kaheaastasega reisides päris mitu...

Kanadalaste jaoks on pikad vahemaad täiesti normaalsed. Meil ühed sõbrad sõitsid just teise linna kellelegi külla ja see linn on 12-tunni kaugusel (pluss kaks tundi praami, sest nad elavad kah saarel).

Olime kavalad ja läksime kahes jaos. Õhtul üle mere, sealt edasi poolteist tundi sõitu, ööseks hotelli, hommikul väike jalutuskäik ja kiikumine ning jälle teele. Ise olime nii rahul, et ainult neli tundi minna. Poolel teel suunati liiklus ümber, sest oli mingi suur õnnetus juhtunud ja tee pandi kinni. Mägedes tähendab selline asi aga tundidepikkust ringi, sest teedevõrgustik on nii hõre. Nii sai meie neljast tunnist ikkagi sujuvalt seitse.


Pikkade sõitudega olen ma nüüdseks juba harjunud, sest tee on väga ilus ja üheskoos autos lõksus olemine annab võimaluse huvitavateks jututeemadeks. Samas ei näe ma sel ikkagi suurt mõtet, et suvila just seitsme maa ja mere taga peaks asuma - rahu, vaikuse ning  sooja järvevee leiaks lähemalt ka. Boonusena võiks mingi sääsevaba piirkond olla, sest suvilas on neid alati mustmiljon. Meil kodus pole näiteks üldse, kärbseid ka pole.

Sellega seoses pean väikese vigade paranduse tegema, sest kui eelmises postituses mainisin, et Oscar ei paista pärast herilaste intsidenti neid üldse kartvat, siis suvilas selgus, et kardab ja kuidas veel! Herilasi ma seal ei näinud, aga sääskede eest põgenes elu eest ja kui mõni kiil juhtus mööda lendama, oli veel eriti kole lugu.

Aga muidu oli tore puhkus.

22 juuli, 2020

Õudusfilm päriselus

Olete näinud Hitchcock'i õudukat "Linnud"? Meil juhtus ükspäev midagi sarnast, ainult, et herilastega. Ma ausalt öeldes eelistaks linde, aga sedapuhku ei antud valikut.

Käisin Oscariga jalutamas ja tal oli vaja tingimata mööda kraavi kõndida. Alguses üritasin teda veenda tee peale tagasi tulema, aga lõpuks andsin alla, sest mida hullu seal kuivas kraavis ikka leidub?

Leidus herilasepesa. Ükspäev ma just kirjutasin kui kirglikult ma neid vihkan, eksole. Etteruttavalt võin öelda, et need tunded ei ole viimaste päevade jooksul teps mitte soojemaks muutunud. 

Igatahes astus Oscar sinna sisse ja sai esimese hooga kuskile pahkluu kanti nõelata. Haaras valusast kohast käega ja sai kohe järgmise sutsaka peopessa. Seejärel istus suures ahastuses röökides maha ja sai veel neli korda, sedapuhku kintsu ja põlvele. Kokku siis kuus. Ma pole vist terve elu jooksul kokku kah kuut korda nõelata saanud, aga seda tean väga täpselt kui valus on üks - kuut ei taha ettegi kujutada.

Haarasin meeleheitlikult röökival lapsel mõlema kaenla alt kinni ja jooksin temaga herilaste eest teisele poole tänavat. Herilased muidugi maha ei jäänud. Terve parv lendas ümber ja kümmekond olid nagu takjad ta pükste küljes, kehad ümmarguseks väändunud, püüdes nõela sisse torgata. Tee ääres oli mingi tokk, millega neid maha rapsisin. Samal ajal ronis paar tükki mul õlal ja juuste sees ja kogu see olukord oli nii megarõve, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Igatahes sain enamiku putukaid Oscari pükste küljest lahti ja jooksin temaga veel kaugemale eemale. 

Järgmised kolm tänavat pidin haledalt nutvat last süles tassima, sest kõndima ta enam ei soostunud. Sõbranna arvas, et tal on nüüd ilmselt terveks eluks herilastest trauma, aga mina ausalt öeldes ei usu, et Oscaril oleks olnud aega isegi tähele panna, mis juhtus, sest kui sa oled kahene ja saad kolme sekundi jooksul kuus korda nõelata, siis ilmselt ei uuri ümbruskonda, et huvitav, mis see nüüd oli ja kuidas antud olukorda edaspidi vältida. Mis tähendab, et mingit ettevaatlikkust tal herilaste suhtes ilmselt endiselt ei ole.

Järgmisel päeval oli kraavi kõrvale suur hoiatav silt ilmunud. Ilmselgelt pidid nad potentsiaalsest ohust varemgi teadma, sest muru niites ei istu need putukad tõenäoliselt samuti vagusalt peidus. Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.  

Muide, seda, kus nad end täpselt peidavad, ei paista. Maa sees elavad? 


07 juuli, 2020

Pulk äravoolus ja muid jutte

Kui meil mõned kuud tagasi maalrid käisid ja paar seina üle võõpasid, mõtlesin, et oh kui mõnus töö, isegi vaadata on rahustav. Kellele siis värvida ei meeldiks!

Aga praegu blogin ainult sellepärast, et terve keha on nii valus, et ma lihtsalt ei saa mitte midagi muud teha kui diivanil vedeleda. Ma nimelt peitsisin aeda. Ja alguses oli tõesti nauditav, aga pärast paari päeva juba valus ka.

Kõik sai alguse sellest, et vana värav hakkas otsi andma ja tellisime uue. Uus nägi vana plangu küljes aga kuidagi vale välja (ja ma ei hakka mainima, et Matt selle kogemata poolenisti samblatõrjega üle pritsis ja halliks muutis). Otsustasin, et tõmban peitsiga üle, siis on sarnasemad. Enne kui poodi vahendite järele läksin, jäin mõtlema, et äkki värviks terve majaesise aia üle, sest seda ei ole nii hullult palju... Mõeldud-tehtud.


Tulemus sai palju värskem ja kaalusin, et äkki peaks terve ülejäänud aia ka üle käima. Aga meil on seda niiiii palju, et ma polnud päris kindel, kas viitsin terve suve võõpamisega tegeleda. Otsustasin, et ei viitsi... aga teen ikka. Ja nagu ma olen - kõike on vaja KOHE! Edeneb hästi, aga ma ise muutun iga päevaga kuidagi kangemaks. Alguses hakkas ranne valutama, siis selg, nüüd õlg takkapihta.

Nii meenuski kui terapeutiline oli vaadata, kuidas maalrid suure rulliga rahulikult üles-alla sahistasid. Päevast-päeva sellist tööd tehes vist ikka päris nii terapeutiline ei ole kui kõrvalt tundub.


Lõpuks tulin tuppa, megaväsinud, üleni valutav ja kohutavalt näljane. Ma sain tegelikult juba kaks tundi tagasi aru, et oleks aeg lõpetada, aga tahtsin purgi lõpuni teha. Toas avastasin, et Oscar oli autod söögilauale ritta ladunud ja liivakastist igale masinale kühvlitäie liiva peale toonud. Mõnele natuke ette, taha ja kõrvale ka. Mis tähendas, et ma ei saanud sööma hakata ega diivanile surema heita, vaid pidin hoopis tolmuimeja järele minema. Lapsed, elu õied! Tõesõna.

Muideks, meil on hetkel vanni äravoolus helendav pulk. Nägin kuskil pilti, et keegi oli lapsele vannis mängimiseks pulgad andnud, mis andis pimedas eriti ägeda efekti. Käisin täna ekstra neid ostmas. Andsin ainult ühe korraga, et eks näis, kas meeldib. Meeldis ja kuidas veel! Aga kui laps vannist välja tuli, jäin mõtlema, et oot, kuhu pulk jäi? Kõik kohad otsisin läbi - pole. Lõpuks vaatasin äravoolu ja... oh õudust. Ilus diskovalgus seal. Pildi pealt tundub nagu oleks pulk sealsamas, haara ainult pintsettide järele, aga tegelikult on palju kaugemal. Mul võiks ka selline normaalne laps olla, kes omale asju ninna ja kõrva topib, mitte torudesse. Siis oleks Matt'il vähemalt vahendid olemas, millega välja koukida. 

Aga pole midagi, tohterdamist jagub selletagi, näiteks eile kukkus Ossu mänguväljakul joostes nii, et verd voolas lausa suust ja ninast korraga. Maru dramaatiline nägi välja, aga ninast jäi suht kohe kinni ja suust tuli ainult sellepärast, et hammas oli natuke huulde lõiganud. Täna kukkus diivanil hüpates nägupidi käetoe vastu ja sai omale terve põsesarna suuruse sinika. Normaalne. 


Aga helgematel teemadel ka - meil oli hiljuti viies aastapäev. Matt küsis lõuna paiku, et kas sa lilled said? Mina, et mis lilled? Hommikul pidid tulema... Helistas siis, aga keegi vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistati tagasi, mina juhtusin kõrval olema. Küsiti, et tahate veel neid lilli? Matt siis minult, et tahad või? No miks ei taha! Õhupalli tahate ka? Matt juba naerab. No ikka õhupalli ka! 

Kui lilled kohale jõudsid (Matt käis uksel, mina värvisin aeda), saatis naabrinaine sõnumi, et "whaaaat, ma olen nii kade, tahan ka kulleriga lilli!" Meil on külaelu, noh.

30 juuni, 2020

See või teine

Laenasin Briti instast mõned küsimused ja kohe lausa pean siia omalt poolt ühe juurde lisama, nimelt:

Dušš või vann - kuumast dušist ei ole mitte midagi paremat, vannis käin keskmiselt korra aastas. Matt on jällegi läbi ja lõhki vanniinimene, kes võiks vabalt vannis eladagi. Õnneks on meil ühes vannitoas vann ja teises dušš, nii et kõigile jagub. Aga ikkagi huvitav kui erinevad inimesed on...

Ilus figuur või ilus hing - ma ei ole kunagi aru saanud sellest "ilus, aga loll; kole, aga tark" vastandamisest. Üks ei välista ju teist! Ma pigem ütleks, et kindlam on ilus olla, sest kui hing nagunii kole juhtub olema, oleks inetu välimusega juba täitsa pekkis. Aga miks mitte ilus figuur ja ilus hing mõlemad?!

Ujumine või kaldal päevitamine - ma pole kummagi tegevuse fänn. Esiteks olen kohutav külmavares, piisavalt sooja vett pole minu jaoks lihtsalt olemas ja päikese käes lamada on jällegi piinavalt palav. Suvi meeldib mulle muidu väga, aga rannas ma tõesti eriti ei käi.

Vara üles või hilja voodi - mina olen raudselt öökull, aga seoses emaks saamisega on uni erakordselt hinda läinud, nii et viimastel aastatel olen magamaminekuaega selle järgi timminud, millal Oscar hommikul üles tuleb, sest puhanuna ärgata on kõige mõnusam üldse! Isegi mõnusam kui kaua üleval olla.

Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps - meie sõprade esimene beebi oli nagu õudusunenägu - vähe sellest, et ta kohutavalt vähe magas, karjus ta suurema osa ärkveloldud ajast nutta. Ma tõesõna ei tea, kuidas nad sellest eluga (ja koos!) välja tulid. Praeguseks on poiss igati rõõmus kolmeaastane ja hiljuti said nad tütre vanemateks. Ja see praeguseks kolmekuune beebi on väga rahulik ja leplik laps, kes on algusest peale ülihästi maganud. Küsimuse juurde tagasi tulles - teate, selliseid võiks mul mitte ainult kahe-, vaid ka kolme- ja neljakaupa olla. Üks väga aktiivne on juba olemas ja neid ma mitmekaupa tõesti ette ei kujutaks.

Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - üksi elaks ma kindlasti korteris ja kesklinn sobiks hästi, aga lastega on vaja ruumi ja aeda, vaikset ja rahulikku keskkonda, kus uksest välja astudes kohe auto otsa ei sõidaks. Ja mulle tegelikult meeldivad kõik aiatööd ka.

Prillid või läätsed - minu jaoks on mõistetamatu, kuidas inimesed endale rahumeeli näpu silma torkavad. Matt teeb seda igal hommikul, aga mul on õnneks nii nõrk miinus, et igapäevaselt prille ei vaja, nii et läätsesid ei hakka isegi proovima.

Kool või elukool - iga kell kool. Minu meelest tuleb kasuks kui oled vähemalt korra elus lõputöö raames uurimuse teinud, valiidsuse ja reliaablusega maadelnud ja aru saanud kui palju asju peab õigesse lahtrisse kukkuma, et saaks üldse midagi väita. Kriitiline mõtlemine tuleb elus tihtipeale kasuks.

Megakuum suvi või ilus lumine talv - kuna mulle meeletu kuumus ei meeldi, siis pigem valiks ilusa lumise talve, aga reaalsus on see, et sillerdava lumega päikesepaistelisi päevi on kahetsusväärselt vähe ja lõpuks taandub see "ilus lumine talv" ikka pimedusele ja lörtsile. Pimedus ei meeldi mulle jällegi üldse ja kuna meil on kodus konditsioneer, saab kuumuse eest tuppa peitu tulla, seega suvi võidab, olgu või kuum.

Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - raudselt hiljem! Kusjuures sellest saan ma veel aru, et ärkad perest varem ja istud kohvitassiga vaikselt päikesetõusu nautides, aga mõned inimesed ärkavad poolest ööst, et hommikul trennis või jooksmas käia ja seejärel kella kaheksaks tööle jõuda (mis on juba ise üle mõistuse vara). Brrrr. Hommikune uni on püha!

Ümbermaailmareis või oma kodu ost - oma kodust ei ole minu jaoks mitte kunagi midagi olulisemat olnud. Kodu lihtsalt peab oma olema. Reisida olen õnneks omajagu saanud ja seetõttu tean, et ümbermaailmareis ei oleks minu jaoks - mina tahan natuke ära olla, max mõned nädalad ning siis oma koju tagasi tulla. Asjad lahti pakkida, oma voodis magada, hommikul oma kapist pudruhelbeid võtta. Ma ei jaksa kogu aeg teel olla.

Jõulud või jaanipäev - jõulud, jõulud, jõulud! Terve detsember oma tulukeste ja pühademuusikaga. Pakkide avamine. Pere ja sõbrad. Hea söök. Boonuspunktid kui peaks lund ka olema.

Siider või õlu - ma pole suurem siidrisõber, aga õlu ja viski on sellised joogid, mis mulle absoluutselt ei maitse.

Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - "ilus mees" võrdub minu peas strippari tüüpi ilueediga, kes kulme kitkub, endast lõputuid selfisid teeb ja maailmanabana käitub. Minu meelest ei pea mees ilus olema, mehes peab hoopis see miski olema - mingi enesekindlus, emotsionaalne tugevus, arukus, soojus. Miski, mis põlved nõrgaks võtab, aga mida pole võimalik alati sõnadesse panna. Kui võtta küsimuse teine osa, siis selle vastu pole mul küll midagi kui mees hästi teenib, perekonda ülal pidada suudab ja lastele kodu kindlustab.

Kusjuures vaatasin praegu instast Briti vastajate tulemusi ja 61% valiks pigem ilusa mehe ja ainult 39% eelistavad keskpärase välimusega rikast. Samas kui eespool küsiti, et kas "ilus figuur või ilus hing", siis ainult 11% valisid figuuri ja 89% hinge. Tuleb välja, et enamikule inimestest on mehe puhul oluline välimus ja naise puhul sisemus.

Vot siis.

21 juuni, 2020

Elu edetabelid

Blogimaailmas on vaikus. Ma ei tea, kas kõik naudivad suve või milles asi, et nii vähe kirjutatakse? Mitte, et ma ise parem oleks... Indigoaalane kirjutas elu edetabelitest, mõtlesin, et panen siis enda omad kah ritta.

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Herilased. Tõesti kohe südamest vihkan neid. Eelmisel aastal olid nii agressiivsed, et ma käisin aegajalt terrassi peal elektrilapatsiga õhku puhtamaks löömas, teisiti ei saanud enam elada (hiljem selgus, et räästa all oli pesa). Sääsed ja ämblikud võiks ka minu poolest täiesti olemata olla, absoluutselt ei tunneks puudust.
2. Kui tuleb aevastus... aga viimasel hetkel läheb ikka ära ja jätab ninna selle ülirõveda aevastuse-eelse kirbe tunde.
3. Liivased jalad. Kuni nad konkreetselt liiva sees on, pole viga midagi. Aga liivane jalg kergelt üle pühkida ja kingad jalga panna... brrrrrr!

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):
1. Krõbeda koorikuga värske sai rohke võiga. Ma võin end konkreetselt lõhki süüa, paremat asja ei ole olemas!
2. Koristamine, organiseerimine, pesu pesemine. Inimesel peab ju hobi olema, noh! Ma pean muuhulgas end väga tagasi hoidma, et tänaval suvalist prügi üles ei korjaks ja tee ääres olevast võõrast peenrast olen rohkem kui üks kord mõne suurema umbrohu välja tõmmanud.
3. Magamine. See tuleb vist natuke vanusega ja natuke sellega, et Oscar oli beebina kohutavalt kehv magaja. Hommikul puhanuna ärkamine on absoluutselt hindamatu! 

Asjad, mida olen teinud õigesti ja asjad, mida kahetsen:
Ma olen alati imestanud, kuidas mõned inimesed kohe täitsa noorena teavad, mida elult tahavad. Viiendas klassis on selge, mis eriala ülikoolis valivad; gümnaasiumi lõpuks on eluarmastuse leidnud... Mina polnud viimase paari aastani isegi riietuse osas oma stiili leidnud, alles nüüd tean, mis meeldib. Erialasid on mul kolm. Välismaal elamisest polnud kunagi unistanud, aga juba tiksub kaheksas aasta ja kogu aeg hakkab ainult rohkem meeldima. Alati olen tahtnud noor ema olla, aga esimese lapse otsustasin alles 35-selt saada. 

Kahetsemisega on nii, et mul üldiselt ei ole kombeks kahetseda. Ma olen nii põhjalik, et kui midagi otsustan, on see otsus järelikult kaalutletud ja vähemalt minu enda jaoks õige. Ja eks ikka on miskit, mida oleks võinud teisiti teha või siksakis jooksmise asemel ühe sammuga astuda, aga samas on kõik mingitpidi vajalik olnud - mingi järgmise astme või inimese juurde juhatanud, miskit olulist õpetanud. Ja noh, oleks ju minagi võinud viiendas klassis valitud erialale kindlaks jääda või mõne teismeea peikaga abielluda ja karja lapsi saada, aga... jumal tänatud, et teisiti läks, hahaa!

Elu parimad sünnipäevakingitused:
Piinlik tunnistada, aga ma isegi väga ei mäleta, mida täpsemalt täiskasvanuna kingiks olen saanud, mingit nii eredat mälestust ei ole millestki jäänud, et seda eraldi välja tuua. Üllatussünnipäev oli näiteks tore! Aga lapsepõlves olid kõik sünnipäevad elu parimad. Näiteks kui ma viiesena pesueht beebinuku ja nukuvankri sain... Ohhh! Mul läheb isegi praegugi veel pulss üles sellele mõeldes. Ja kuna ma palju lugesin, kingiti tihtipeale raamatuid ja mäletan, kuidas ma niiiii väga tahtsin neid KOHE lugema hakata, et natuke raske oli isegi külaliste äraminekuni oodata. Ja kuidas me klassiõega koolist koju jalutasime ja ta rääkis, et sai sünnipäevaks muuhulgas kolmevärvilise hambapasta (Aquafresh) ja ma olin täiega kade, sest toona olid kõik hambapastad ju valged. Ohh, väikesed rõõmud!

16 juuni, 2020

Vaevarikas rannavorm

Hakkasime sõbrannaga mõlemad hiljuti (uuesti) jooksmas käima ja muuhulgas avastasime, et ka läbitav distants on enam-vähem sama, jäädes veidi üle kolme kilomeetri. Selline hea lühike sutsakas algajale, mille jooksul veel päris ära ei sure. Enesepiinamine pole ju eesmärk omaette, kuigi see on samuti tõsi, et kui mugavustsoonist üle ei jookse, pole kogu ettevõtmisel ka erilist tulemust.

Sõbranna rääkis, et kui mäest üles rassib ja raske on, motiveerib end sellega, et "mõtle kui peaksime kunagi mehega lahku minema või ta ära sureb või midagi... ja ma pean hakkama näiteks 50-selt uut meest otsima, siis tahaks ju heas vormis olla". Ühtlasi tahab ta Tina Turneri käsivarsi ja kuigi mul praegu lambist ette ei viska, millised need on, siis usaldan sõbranna maitset ja tahan ka! Selles mõttes, et 80-selt oleks siuksed käsivarred. Mul on terve senine elu muskli asemel keedunuudel olnud, aga kuulge, veits üle 40 aasta on ka aega treenida ja võib-olla üllatan kunagi veel iseennastki.

Kuigi sellise väikse sörgiga vist ei saa Tina Turneri käsivarsi?

31 mai, 2020

Iluvigadega leppimine

Mallu kirjutas, et mitmed inimesed ütlesid ta lõualotist vabanemise idee peale, et õppigu end lotiga armastama, siis ei pea sellistel protseduuridel käima...

Lõualott ei ole minu meelest mingi vaieldav iluviga nagu näiteks väikesed rinnad, mis mõne meelest on ilusad ja teise arvates mitte. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes lotist unistaks või sõbranna oma kadestaks. Minu meelest võib iluvigadega leppida (noh kui oled selline leplik tüüp, mina ise näiteks absoluutselt ei ole), aga kui armastamise juurde tulla, siis kas iseenda eest hoolitsemine ei lähegi mitte armastamise alla?

Kuulge, ma isegi remondin oma kodu just sellepärast, et seda armastan! Ja kuna kõik uuendused olen saanud oma maitse järgi välja valida, armastan neid veel kohe eriti palavalt. Ma ei kujuta ette, et Mallu tulevikus oma ideaalset lõuaalust takseeriks ja kahetseks, et lasi loti ära kaotada.

Mul on näiteks breketid olnud. Teate, miks ma ortodondi juurde läksin - sest külje pealt oli üks hammas natuke reast väljas ja veidi teiste peal. Vastuvõtul selgus aga, et minu lõualuu olevat nii paljude hammaste jaoks liiga väike ja esihambad seetõttu ettepoole kaldus. Breketite panemiseks tuli ruumi tegemiseks kummagi külje pealt (nii alt kui ülevalt) üks hammas välja tõmmata ning lisaks eemaldada tarkusehambad, mis olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hammastele otsa.

Kaheksa (!) hammast tõmmati välja, kaks aastat kandsin breketeid, paar aastat suulaeplaati (öösiti) ja alumiste esihammaste taga on siiamaani traat. Aga tulemus - oumaigaad! Mitte ainult hambad ei ole ideaalses reas, aga ka profiil läks palju ilusamaks (ei näe enam külje pealt nagu ahv välja), huuled ulatuvad korralikult kinni ja... üleüldse  - KUIDAS ma ise toona tähelegi ei pannud, et mu hammastega midagi valesti oli?

Hea meelega jagaks teiega mingeid drastilisemaid kaadreid, aga selgub, et kui ma uue arvuti saamise puhul fotosid harvendasin (mul oli neid megapalju), sai kõik koledamad pildid ära kustutatud. Alles on ainult sellised, kus ka defektne hambarida peaaegu ideaalne tundub, sest noh, nagu ma ütlesin, ei ole minu jaoks iseenda iluvigade armastamine kunagi mingi tõsiseltvõetav võimalus olnud, isegi mitte tagantjärele, hahaa!

ENNE:

PÄRAST:

Teil muidu tuleb enda iluvigadega leppimine hästi välja? Ei taha olla siledam, saledam, lotitum?

26 mai, 2020

Asjade kaotamisest

Käisin ükspäev dollaripoes ja ostsin muuhulgas üheksa tahvlit lemmikšokolaadi. Varuks. Jätsin garaaži muude varude juurde, et "äkki läheb kunagi vaja". Ja mis selgus - mul ei ole üldse tahtejõudu! Täna, kolm päeva hiljem, on KÕIK otsas. Kuidas see võimalik on? Kolm tahvlit sõin päevas? Täiesti ebanormaalne.

Iseenda eest maiustuste peitmine ei ole tegelikult mitte kunagi toiminud, ma tõesõna ei saa aru, miks ma sellesse üldse endiselt usun?

See-eest olen väga efektiivselt suutnud iseenda eest prillid ära peita. Mul on neid kolm paari - ühed koledad (sangadel kivikesed - vabandage, aga kus mu mõistus oli neid valides?), ühed okeid, aga veits ebamugavad ning ühed ilusad. Need ilusad olid mul alati autos, sest kuna prillid on suht nõrgad, ei lähe neid igapäevaselt vaja, kasutan ainult pimedas sõites.

Ükspäev unustasin prillid autost väljudes eest ära võtta ja mäletan, kuidas panin nad tuppa jõudes kuskile "kindlasse kohta", mingisse sellisesse, mis pidi nad enam-vähem iseenesest autosse tagasi toimetama. Mis koht see oli, pole õrna aimugi. Käekotis pole. Taskutes pole. Autos pole. Üldse mitte kuskil pole. Kodu on mul nii asjadevaene ja organiseeritud, et siia millegi ära kaotamise eest võiks auhinna anda. Aga noh - palun auhinda siis...

13 mai, 2020

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian...

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.


Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...



12 mai, 2020

Naabrijuttu

Ükspäev sain tänaval naabrimammiga kokku. Paistku päike või sadagu pussnuge, tema käib alati korra päevas jalutamas. Niisiis jooksime postkastide juures kokku (noh, tema ei jooksnud oma käimisraamiga muidugi kuhugi, see-eest kihutas Oscar mitme eest) kui ta hakkas korraga mingitest vitamiinidest rääkima ja et kuidas Hiinas ega ka kuskil mujal maailmas ei ole keegi nendest, kes neid vitamiine võtavad, koroonasse haigestunud.


Edasi tuli väike võrkturunduse reklaam ja pakkumine, et äkki tahaksin kampa lüüa? Nii palju viisakusekribalaid on muidugi isegi minusugusel, et ei hakanud endast peaaegu kolm korda vanema prouaga vitamiinide efektiivsuse üle arutama, aga ma oleks esiteks tahtnud teada, et miks me siin terve maailmaga karantiinis istume ja päästvat vaktsiini ootame kui vitamiinid meid päästa võiks? Ja teiseks, et kui minu kehas juba ongi kõiki vitamiine ja mineraale piisaval hulgal (vereproovi põhjal), siis kas ma olen seeläbi koroona eest kaitstud või peaks purgist midagi peale krõbistama? Ja kas purgil peab tingimata kindel logo olema või sobib iga vitamiin?

Muide, selle kahe kuu jooksul, mil me oleme kodus istunud, olen teada saanud, et sellist asja nagu "külmetus" ei ole olemas. Oscar on siin mööda õue ringi joostes juhtunud olema liiga paljalt või kogemata märjaks saanud riietega tuule-päikese-vihma käes, ta on ülepeakaela suurde lompi prantsatanud, igasugu asju on juhtunud. Aga haige pole ta mitte sekundikski olnud. Ma isegi ei mäleta, millal ta varem nii terve oleks olnud, millalgi beebina vist.  

Juunis hakkab Ossu korra nädalas lasteaias käima, eks siis tulevad kõik nohud-köhad-muud asjad tagasi. Vähemalt on sotsiaalses plaanis mõneks ajaks veidi vaheldust, sest kui ühel hetkel olukord jälle hullemaks läheb, peab ta uuesti ainult meie seltskonnaga leppima. Koroona pole ju kuhugi kadunud!

Ma ei tea, mida ma järgmise laine ajal tegema hakkan, sest praegu on soe ja mõnus olnud, mis andis võimaluse pool aeda üles kaevata ja kümmekond uut puud-põõsast lisada. Suvi on tore! Isegi karantiinis.

08 mai, 2020

Jootrahast

Mulle viskab juba mitmendat päeva netis selliseid uudiseid ette, et "101-aastane kõnnib annetuste kogumiseks 101 tiiru ümber muruplatsi". Noh, mingi ülla eesmärgi nimel. Ma pole täpsemalt süvenenud, et mis eesmärgi nimel täpsemalt. Ja siis hiljem (tont teab, kas sama tüübi uudis või on neid mitmeid), et "101-aastane kogus oma 101 jalutustiiruga mingi portsu miljoneid".

Kuidas see täpsemalt toimib? Vaatad, et üks vanake kuskil teises maailma otsas vihub tiire teha ja rahakotirauad kukuvad lahti? Miks? Ma ei saa aru. Mulle ei avalda selline uudis üldse mingit mõju. Mulle ei ole lisamotivatsiooni vaja, et meelepäraseid organisatsioone toetada.

Samas võin tuua näite uudisest, mis mõju avaldab (küll aga mitte positiivses mõttes) - keegi käis välja idee, et kassapidajatele võiks jootraha jätta ja nüüd kõik väljaanded räägivad sellest. Et neil on (praegustes tingimustes) ohtlik töö ja nii. Kuidas oleks kui hoopis poeomanikud maksaks töötajatele sellist palka, et kliendid ei peaks muretsema kui palju kassapidaja kukrusse kukub?

Kuigi siin, kus mina elan, on miinimumpalk umbes 10 eurot tunnis (14,60 CAD, juunis tõuseb 15,20 peale), päris sandikopikad pole, elab ära küll. Kassapidajad saavad muidugi rohkem kui miinimumi, just hiljuti oli uudis, et tõsteti palkasid. Ja no nii megaohtlik see töö nüüd ka ei ole, seda enam, et suurel osal inimestest pole praegu üldse mingit tööd.

Headest uudistest nii palju, et käisin eile toidupoes ja panin selleks tarbeks teksad jalga. Ja nad MAHTUSID! Ma ei julgenenud isegi loota... Seega olid täna lõunasöögiks kohe lihapirukad! Tegin suitsulihaga ja te ei kujuta ette kui head! Õnneks ei pea niipea kuskile minema ja saab rahulikult dresse kanda.

29 aprill, 2020

Mure on mure

Käisin täna mulda ostmas. Nädala suursündmus, noh. Värvisin ripsmed ära ja panin natuke parfüümi peale. Dresside asemel retuusid. Teksasid ei ole julgenud proovida, ma ei usu, et need pärast kaht kuud igapäevast küpsetamist enam jalga mahuvad.

Ja kui ma juba väljas olin, käisin toidupoes kah ära. Nägin oma silmaga, kuidas iga käru ja korv pärast kasutamist ära desinfitseeriti. Lausa mitu inimest oli selleks tarbeks palgatud. Ma pole senise elu jooksul nii puhtaid kärusid vist veel näinudki!

Ükspäev tankisin autot ja maksin täpselt POOLE vähem kui tavaliselt - 57 eurosenti liiter! Sõita pole praegusel ajal muidugi suurt kuhugi.

Hea uudis on see, et suveks tehakse ilmselt natuke rohkemad kohad lahti ja lubatakse inimesi kodust välja, sest koroonaviirus paistab ikkagi hooajaline olevat ning suvel vähem levivat. Halb uudis on see, et suure tõenäosusega käitub ta nagu sadakond aastat tagasi levinud hispaania gripp, mis algas täpselt samamoodi aasta alguses, vaibus suveks ja lajatas sügisel kümnekordse jõuga. Hiljem vaibus jälle ning tuli veel kolmandatki korda tagasi, kestes kokku pea kolm aastat.


Suured rahvakogunemised nagu kontserdid ja spordivõistlused on ilmselt pikemaks ajaks välistatud. Ilmselt pole paremas seisus ka kinod ja teatrid. Uusi filme ei saa nagunii mõnda aega toota, nii et kinodel poleks midagi näidatagi.

Carolin kirjutas hiljuti oma tööst ja lõpetas postituse soovitusega mitte kunagi teha ühtegi protseduuri kellegi teise pärast. Vot selle üle olen ma viimasel ajal palju mõtisklenud. Et kui suures osas me ikkagi teeme asju teiste pärast? Kui maailmas poleks mitte ühtegi teist inimest, siis kas me päriselt meigiks end iga päev, kannaks kõrgeid kontsi ja unistaks silikoonrindadest? "Iseenda jaoks" pädeb ikka ainult sotsiaalses kontekstis - et teiste inimeste keskel iseennast hästi tunda.

Ma lugesin hiljuti kaht väga erinevat raamatut. Üks rääkis koonduslaagrist ja jõudis järeldusele, et mugavustsoon sõltub paljuski sellest, millega võrrelda, sest alati on kuskil hullem. Ja kui oled hullemat kogenud, oskad ka väikeseid võite hinnata. Teine raamat rääkis nõustamisest ja teraapiast, sellest, kuidas ühelt patsiendilt teisele ümber lülituda. Et kui oled tund aega töötanud kliendiga, kes on värskelt abiellununa ja enne kolmekümneseks saamist lootusetult vähki suremas, on keeruline olla empaatiline järgmise patsiendiga, kelle suurim probleem on midagi pealtnäha tühist. Mispeale toob ta välja, et tegelikult ei ole päris probleemi ja mitte-nii-päris probleemi. Mure on mure.

Objektiivselt võttes saame muidugi aru, et arvestades seda, et käed-jalad-silmad-kõrvad on töökorras ja surm niipea ei ohusta, on kõik hästi. Aga see ei tähenda, et ei teeks haiget kui keegi sind halvasti kohtleb või kui pead muretsema, kuidas söök lauale ja arved makstud saavad.

Nii et mõnes mõttes ongi tõsi, et pole meil viga midagi. Istume mugavalt diivanil, nett töötab, sööki ja vetsupaberit jagub. Teisalt on raske ka - kellel vähem, kellel rohkem.

Aga mulle tundub, et laias plaanis loksutab see koroonakogemus maailma kuidagi paremini paika. Natuke hakkas juba kuskile äärmusesse minema kogu see "olen seda kõike väärt" stiilis planeedi hävitamine. Koertele kleitide-kingade selga panemine. Mingid sellised asjad, noh. Võib-olla oskame pärast praegust kogemust paremini hinnata neid inimesi, kes päriselt vajalikku tööd teevad. Ühtlasi õpime ise süüa tegema ja kodumaist kraami tarbima. Oma lähedasi rohkem märkama.

Ega suurt rohkemat ei olegi vist hetkel teha kui püüda positiivset näha... Kas teil on praegu okei või mitte nii väga? Kuidas läheb?

16 aprill, 2020

Tõsiselt või?

Ma olen viimased paar ööd nii ebanormaalseid unenägusid näinud, et vaikselt hakkab juba ära tüütama! Hea meelega süüdistaks täiskuud või muud maagilist, aga ilmselt on asi proosalisem - elu liiga igav või liiga stressirikas või mine sa võta kinni.

Igatahes ärkasin keset ööd mingi järjekordse jaburuse peale (ei mäleta, mis see oli ja pole ka tähtis, sest mitte kedagi ei huvita teiste inimeste unenäod) ja unesegasena tekkis automaatselt mõte, et "huvitav, mida see tähendab?"

Seejärel ärkasin ikka päriselt üles ja sain aru, et... mis mõttes, et mida see tähendab?


Mis omakorda tuletas meelde, et mu lapsepõlvekodus oli riiulis "Unenägude seletaja" ja kunagi ammustel aegadel olen seda ilmselt päris usinalt sirvinud, sest mäletan alfabeetilist ülesehitust ja seda, kuidas mõne asja all oli pikk joru täpsustusi, näiteks lamba all, et "kui näed unes lambaliha söömist", "kui näed lamba nülgimist", "kui näed rõõmsat talle aasal ringi kalpsamas".

Hakkasin siis korraga mõtlema (ikka keset ööd, eksole), et mis uskumatut rämpsu toodetakse... 

Sest kuidas selline raamat üldse sünnib? Keegi teeb aastakümnete pikkuse uurimistöö, laseb inimestel kohe pärast ärkamist unenäod kirja panna, analüüsib saadud tulemusi nende edasiste elusündmustega, avastab, et peaaegu KÕIK need, kes on näinud unes lõbusaid utekesi, saavad järgneva paari kuu jooksul ametikõrgendust; kaitseb antud valdkonnas doktoritöö ja paneb saadud tulemused ühtlasi ka raamatusse, et inimesed teaksid, mida elult oodata?


Aga täna on mul tähtis päev - lähen aianduspoodi põõsast ostma. Nii põnev! Ma arvan, et pärast sellist elevust ja rutiinist väljumist on kohe palju rahulikumat und oodata. Väikesed rõõmud, noh!

Kuidas muidu ise vastu peate?

10 aprill, 2020

Püksid jah, noh.

Meie telefonikõned sõbrannaga näevad välja umbes sellised: "...ja hiljem peab seinad ära värvima EI LÄHE MUNAGA DIIVANI PEALE, sest pahtel on juba kuiv". Meil mõlemal on väike laps, nii et emakohustused sõidavad aeg-ajalt kõnedesse sisse. Vahel teeme nalja, et peaks kirja panema, mida oleme kuulnud üksteist niimoodi kontekstiväliselt röögatavat, vahel kukub üsna omamoodi välja.

Täna helistas kui sõitsin autoga. Et teeb neid Ragne kaneelirulle, aga ei hakka vist samamoodi tainast keerama nagu seal retseptis, ei saavat aru, kuidas õige on. Mina vastu, et vaata, tal on blogi kommentaarides link, kus näitab piltidega, kuidas keerab - väga lihtne on tegelikult! Sõbranna vastu, et ahh, suva, ma keeran ikka niisama rulli, ma ei viitsi otsida.

Ma ei saanud talle sõidu ajal seda linki ju kah saata, nii et üritasin seletada. Et lõikad taignast ribad ja... kujuta ette, et sa seisad püsti ja lõikad kuskil nabast saadik ülemise osa kehast maha... noh, et jäävad jalad ja... eee, kuni puusadeni või nii. Ja kummagi jala keerutad spiraali.

Tükk aega vaikust ja siis korraga: "Sa mõtled, et... nagu püksid või?"

Nii blondi hetke pole juba ammu olnud.


Pildid Ragne blogist.

08 aprill, 2020

Niisama

Ma käisin täna ehituspoes. Mitte, et nii megaväga oleks vaja olnud, aga tahtsin terrassiastmed ära värvida ja kodus ei olnud peitsi. Ja sellepärast ka, et poes käimine on ju nüüd laias laastus ainus elamus, mida elu pakub. Mitte, et ma kurdaks! Minusugusele introverdile karantiin sobib. Aga ikkagi tore kui saab millegi kallal nokitseda.

Inimesed on väga viisakad, lähemale kui kaks meetrit ei tule mitte üks mats. Töötajad on klaasi taga, põrandal on triibud/ringid, et kes kus seisab. Kliente oli üsna vähe, pooled kandsid maski. Mitmetes poodides on nooled maas, et vahekäigud oleksid ühesuunalised ja keegi vastu ei tuleks. Lennu- ja praamiühendus pandi saare ja maismaa vahel kinni (kaubavedu muidugi toimib).

Aga sellel ettevaatlikusel on ka tulemust, sest nakatunuid on terve saare peale siiani ainult 79 (saar on sutsu väiksem kui Eesti ja siin elab 870 tuhat inimest). Vancouveris on asi oluliselt tulisem, nii et eks lõpuks jõuab see laine siia ka, aga praegu pole hullu.

Peaaegu kõikide majade akendel on meditsiinitöötajatele poolehoiu näitamiseks südamed, kanadalastele meeldib dekoreerida, anna ainult põhjust. Õhtuti kell seitse tehakse "eesliini" töötajate toetuseks õues lärmi - pannakse autoalarmid tööle, kolistatakse pottide-pannidega, vilistatakse, plaksutatakse. Jällegi, siinsed inimesed lähevad selliste väljakutsetega alati meelsasti kaasa.


Haiglas on vaikne. Plaaniline ravi on seisma pandud ja erakorralisi haigeid tekib vähe. Keegi ei taha vabatahtlikult sinna pisikupessa minna. Matt ütles, et mingeid lihtsaid hädasid enam üldse ei näe. Kui lausa infarkti ei ole, saavad korraga kõik kodus hakkama. Aga verevarud on väikesed ja doonorite leidmiseks jooksevad raadios pidevad reklaamid. Sünnitama lubatakse endiselt koos tugiisikuga.

Toidukaupa tellime korra 8-10 päeva jooksul (tihemini ei pääse löögile). Siinsed piimatooted on kõrgpastöriseeritud, säilivad nädalaid (isegi piim), aga liha osas peab muidugi veidi rohkem arvestama, et millal kasutada ja mida sügavkülma panna. Minu meelest ei jää sügavkülmast võetud liha toitudes hea, ainult hakkliha puhul ei paista vahet olevat.


Nagu näha on külvihooaeg algamas ja Oscar rajab põldu. Ma tean, et kassidele pannakse nende kohtade peale fooliumit, kuhu nad minna ei tohi. Aga mida lapsega teha? Ehitan lillepotile aia ümber? Pott on liiga suur, et kuhugi kõrgemale tõsta.

Naabruskonda on tekkinud kaks kassi, keda jalutamas käies vahel näha võib. Kassidel on vist kõrini, et pererahvas kogu aeg kodus passib, on hakanud lõpuks ometi õues käima. Hulkuvaid loomi ei ole siin üldse. Ma pole vist mitte ühtegi näinud kogu Kanadas elatud aja jooksul! Ja need kaks kassi on kah sellised eriti mõnusad ja pai-maiad. Ideaalsed lapsele esitlemiseks. Laps oli enne seda nädalat kasse ju ainult pildi pealt näinud. Nüüd käib ja osutab: "Cat" Puutuda ei julge veel.

Eesti keelt ta muideks praktiliselt ei räägi. See, et mina ainult eesti keeles räägin ja Matt pool aega, on täiesti mööda külgi maha jooksnud. Aga eks jõuab veel.

30 märts, 2020

Kui üks on muhk ja teine on lohk

Eile arutasime ühe blogilugejaga inimeste kiikse ja erinevusi ning seda, miks mõnikord on suhtes nii, et kitsas ruumis nurgad teravaks muutuvad? Teatud piirini on tõsi, et vastandid tõmbuvad - kui ühele meeldib hoolitseda ja teisele meeldib hoolitsetud olla; kui ühele meeldib rääkida ja teisele kuulata; kui ühele meeldib sassi ajada ja teisele koristada - kui üks on lohk ja teine muhk.

Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.

Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.

Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!


Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.

Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?

Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.

Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?

"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".

Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".


Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?

28 märts, 2020

Avastused

Ükspäev oli ukse taga küpsisekarp ja selle peal ümbrik. Selgus, et naabrid olid kõigile meie tänava elanikele kaardi ja küpsised viinud, nii armas! Kirjutasid, et loodetavasti on kõik hästi ja andku me teada kui nad saavad kuidagi toeks/abiks olla. Kusjuures need on täitsa tavalised naabrid, mitte need ekstra kenad, kes iga mõne aja tagant omaküpsetatud hõrgutisi toovad ja lumise ilmaga sõnumi saadavad, et lähevad toidupoodi, kas teil oleks ka midagi vaja?

Need ekstra kenad naabrid ehitavad tagahoovi kõrvalhoonet ja kuna nii meie kui nende aiast jookseb läbi kaljuriba, oli neil vaja osa kaljut välja lõhkuda. Keset karantiini, mil KÕIK on kodus. Kolm päeva järjest täristas mingi suur masin kella üheksast viieni trrrrrrrrrrrr trrrrrrrrr trrrrrrr. Mine hulluks, tõesõna! Luust ja lihast lõikas läbi, kivist rääkimata. Aga vist sai valmis nüüd. Ma pidin juba peaaegu mölisema minema, sest noh, pole nii kanadalane veel.


Eile sõin hommikusöögiks Napoleoni kooki. Lugesin kuskilt, et karantiini ajal pidavat kehtima lennujaama reeglid ehk kohe hommikul võib näiteks jooma hakata. Ma selleni pole veel jõudnud, aga koogile küll ei suutnud vastu panna. Ise tegin muidugi. Praegu on ideaalne kõik sellised retseptid ära katsetada, mis vanasti liiga aeganõudvad tundusid. Minu hiiglaslikuks üllatuseks polnud üldse keeruline ja maitses täpselt nagu päris.

Ühtlasi jõudsin ükspäev seisu, kus ei suutnudki välja mõelda, mis nädalapäev parasjagu on. Telefonist vaatasin siis. Vanasti (kaks nädalat tagasi vanasti) oli elul ikka mingi rütm. Nüüd, kus Oscar ei käi lasteaias ja Matt'i kliinikupäevad näevad välja sellised, et ta ärkab kaks minutit enne vastuvõtu algust ja loivab hommikumantli väel alumisele korrusele kontorisse telefonikõnesid tegema, on keeruline järge pidada, kas on reede või kolmapäev. Mitte, et sel tähtsust oleks. Haiglagraafik on laias laastus selline, et üks nädal on ta kogu aeg kodus ja teine nädal peaaegu üldse mitte. Esimene koroonatest sai tal ka tehtud - üks öö hakkas köhima nagu loom, nii et korraks võttis kõhedaks küll. Aga koroonat õnneks ei olnud.


Ma olen avastanud, et väga paljusid asju ei lähe vaja kui kodust väljas ei käi. Muidu ikka arvasin, et ehin end iseenda, mitte teiste pärast, aga tuleb välja, et eksisin. Hiljuti ostetud eriti ilus ja õhuline seelik pole kordagi selga jõudnud, sest kanu söötma sellisega ju ei lähe. 

Muide, kas tänapäeval keegi veel raamatuid ka loeb? Ma imestusega vaatan Goodreads'is neid inimesi, kelle sõbralistis on sadu inimesi, sest oma tuttavatest ei ole ma sealt pea kedagi leidnud. Mul on ainult üks sõbranna, kes loeb, nii et tolmab. Äkki teised on salalugejad? Tulge kapist välja! Soovitage midagi head.


Koroonauudiseid ka:
- kes oma lapse lasteaiast koju jätab, ei pea sentigi maksma, aga kohta talle hoitakse
- üürnikke ei ole lubatud välja visata
- riik annab üürnikele 500 dollarit kuus üüriabi, mis kantakse otse omaniku arvele
- kui üürnik üldse ei maksa, ei saa teda ikkagi välja visata
- omanik pangale peab maksma
- koroona tõttu koondatud inimesed (ja praegu on kõik koroona tõttu koondatud), saavad riigilt järgnevad neli kuud 2000 dollarit kuus
- toidupoed ja ehituspoed (ehk ainsad, mis avatud on) peavad tagama inimeste vahel kahemeetrise distantsi ja saavad suure trahvi kui nad seda ei tee. Kui inimesed omavahel distantsi ei hoia, on ka neile trahv ette nähtud.
- kõikide haiglate juures on tasuta parkimine.
- ühistransport on tasuta ja kes olid juba ette maksnud, said raha tagasi.

Numbritest:
- British Columbia provints, kus mina elan, on 21 korda suurem kui Eesti ja siin on hetkeseisuga 792 kinnitatud juhtumit, Eestis 645.
- Meie saarel, mis on Eestist natuke väiksem, on 57 juhtu. Tillukesel Saaremaal 218.
- kogu Kanada peale kokku on miljoni elaniku kohta 146 kinnitatud juhtumit, Eestis 486.

Tuleb välja, et võrkpall ei ole võrratu.

24 märts, 2020

Tühjad loosungid

Kui kellelgi on äriideed vaja, siis hakake umbrohuseemneid müüma! Mul on aed juba pärast esimest karantiininädalat nii puhas, et mitte ühtegi liblet ei leidu. Meil on need killustikuga kaetud teerajad, mida olen juba aastaid kirunud, erinevate vahenditega pritsinud ja igal suvel mõned korrad käsitsi puhtaks kitkunud. Nüüd on asjad uues perspektiivis - teen iga päev hästi natuke, et järgmiseks päevaks kah jääks. Peenardes mul umbrohi ei kasva, seal on multš.

Eile vahetasin voodipesu ära. See on üks töö, mida ma tavaliselt ei naudi. Praegu on pigem nii, et jee, saab voodipesu vahetada, mitte, et peab vahetama. Nüüd tuleb nädalake oodata, siis saab jälle.

Kuskil nägin meemi, et kui vanasti lõid tuppa juhtunud putuka kohe maha, siis nüüd paned talle nime ja õhtuti küsid, kas ta sooviks klaasikest veini? Putukad on meil juba sellepärast hinnas, et lapsele on meelelahutust vaja. Ükspäev pinises akna peal kärbes ja Oscar istus pool tundi nagu lummatult kõrval. Looduslik multikas, soundtrack kah parem.


Lapsest pole ma veel üldse tüdinenud, pigem tore, et ta seltsiks on. Matt meeldib kah endiselt. Karantiiniolukorras hakkavad halvad valikud ilmselt kiiresti silma paistma. Sitt kaaslane muidugi ennekõike, aga see ka kui lapsed on kehvasti kasvatatud. Veel mõned nädalad tagasi sai vajadusel kõiges kooli ja lasteaeda süüdistada, aga see lõbu on nüüd läbi. Tegelikult üllatav kui paljud inimesed kurdavad, et peavad omaenda lastega koos olema. Need vanemad veel eriti, kes muidu lärmi tõstsid kui õpetaja leidis, et peaks klassiekskursioonile tasuta saama. Miks ta ei võiks peale maksta, et bussitäit võõraid lapsi ohjata?

Süüa olen viimasel ajal palju teinud. Ja küpsetanud. Eelkõige sellepärast, et toidukraami tellime nüüd korra nädalas (tihemini ei pääse löögile), aga värsket saia/leiba tahaks tihemini. Täna tegin juustu-küüslaugu määret - mine pekki kui hea! Eile oli lõunaks makaronisalat ja lausa nii peenelt, et tegingi ainult ühe portsu (Oscar ei taha ja Matt oli tööl). Olete kunagi ühe portsu kaupa salatit teinud? Mina varem ei olnud.

Boršisuppi tahaks. Viimase "manuaalse" poeskäigu tegi Matt ja tänu sellele jagub meil hapukoort supi peale panemiseks vähemalt aasta lõpuni - ta oli kohe liitrise paki võtnud. Ja makroone hakkan tegema kui mandlijahu saan. Pille jagas instagramis ideaalsete makroonide pilti ja selgus, et kohe esimesel katsel olid sellised tulnud. Mul ka vaja!

Söögitegemise oskus on karantiini ajal küll kuldaväärt, seda tasub arendada. Mingeid uusi häid ideid võiks rohkem tulla. Jagage oma lemmikretsepte!


Ma olen avastanud, et nõukaaegne taust tuleb praegu väga kasuks, minu jaoks ei ole tühjad poeriiulid üldse mingi ehmatav vaatepilt. Kui vetsupaber otsa saaks, siis ajalehti ikka leiaks ja üleüldse - terve India saab ilma hakkama, sealjuures on neil täitsa samasugune seedesüsteem nagu meil.

Üleüldse saaks palju vähemaga hakkama. Me olemegi tegelikult natuke ära hellitatud. Vanasti oli keldris kirsikompotti ja vanaema aia õunu ning kogu moos. Polnud seda probleemi, et peaks iga päev poe vahet traavima, sest täna said viinamarjad otsa ja homme oleks kartulikrõpse vaja. Ei sure ju ära ilma viinamarjadeta?! Isegi mina olen veel elus, kuigi toidupoest saab kraami korra nädalas ja banaanid ei olegi alati piisavalt rohelised. Nädala lõpuks juba kindlasti ei ole. 

Tore on see, kuidas loodus ennast ise taastab. Veneetsias on delfiinid ja Hiinas õhk puhas. Inimesed ei muretse enam selle üle, millist põnevat dieeti järgmiseks katsetada, mis peened talumatused neil on ja kas peaks äkki sugu muutma. Kõik need suured uhked loosungid nagu #tänulik ja #blessed omandavad täitsa uue tähenduse kui seisad silmitsi faktiga, et sul ei pruugi aasta lõpuks enam vanavanemaid olla. Või ema-isa. Tänulikkus ei tähendagi enam lihtsalt sõnakõlksu, mida palmi all poseerides bikiinipildi alla panna.

Üksikisiku tasandil on praegune olukord hirmus, inimkonnale tuleb aga ilmselt kasuks. Võib-olla me veel õpime sellest kõigest midagi...