22 august, 2017

Raseduse planeerimine

Kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kassi. Sellist mõnusat, kes kaisus elaks ja palju nurruks. Iseseisvat looma, kelle saaks mõneks ajaks üksi koju jätta kui vaja. Meile muidu meeldivad koerad rohkem, aga Matt tahab tingimata suurt, samas kui mulle meeldiks väiksemat sorti nässu. Habemega. Põhimõtteliselt nagu kass, aga... koer.

Kanadas ei peeta koeri õues ja mina ei kujuta ette, et mingi suur volask toas elaks. Pealegi käime me tihtipeale mõne päeva kaupa kodust ära ja koera ei saaks mingi nipiga üksi maha jätta. Kaasa vedada ausalt öeldeks kah nagu ei tahaks.

Üks õhtu näitasin Matt'ile kassipoegade pilte, et no vaata kui armsad - ma arvan küll, et võiksime omale kassi võtta! Mispeale ütles tema täiesti ootamatult, et kui me praegu kassi võtame, ei hakka me kunagi lapsi saama, sest see kass oleks veel mitu aastat nii nunnu, et anna olla. Ma olin täiesti sõnatu!

See on alati selge olnud, et me mõlemad lapsi tahame, aga kogu aeg tundus, et aega ju on... Polnud mingit teoreetilist ajakava, et millal nad tulla võiks. Ja seal me siis olime - oma esimest beebit planeerimas. Nagu oleks täiskasvanuks saanud või midagi. 34-aastaselt, hahaa. Appi kui jube!

Kas lapsesaamiseks on üldse võimalik täiesti valmis olla? Ma ei tea isegi seda, kas ma kassi võtmiseks päris valmis oleks...

Alustuseks soetasime purgitäie rasedate vitamiine, sest foolhape pidavat loote arengus olulist rolli mängima. Mina ei teadnud sellest midagi, liiatigi ei teadnud, et selle manustamisega mitu kuud varem peaks alustama. Aga noh, Matt teadis.

Edasi asusime ajakava juurde. Jõulude ajal ei tahaks rase olla. Võib-olla on paha olla ja kõik kahtlustaks kui ma toidu kõrvale veini ei jooks. Järgmine probleem oli see, et Matt'il tuli järgneva aasta jooksul kaks kuud mingis maapiirkonnas töötada ja seda ajavahemikku ei saanud ise valida. Sai ainult pingerea teha ja siis fortuunale loota. Lapse saamine ei ole aga teatavasti nii täpselt ette ennustatav tehing, et juba enne proovima hakkamist teaks, millal ta lõpuks saabub. Ilmselgelt ei tulnud kõne alla, et Matt raseduse viimastel kuudel või lapse esimestel elukuudel ära oleks, seega otsustasime, et ta paneb pingereas esimesele kohale juuli-augusti ehkki ta ei tahtnud tervet suve kodust ära olla. Juuli-augusti ta lõpuks ka sai.

Seejärel istusime maha ja arutasime selgelt läbi, mida me üksteiselt lapsevanematena ootame. Meile mõlemale on oluline, et laps kasvaks kahe vanemaga perekonnas. See on suur vastutus. Ei saa nii, et ühel hetkel enam ei viitsi. No esimesed aastad on meil küll kohe väga muretult ja ludinal läinud, ma ei kujuta ette, miks me üldse kunagi lahku peaks minema, aga kunagi ju ei tea. Leppisime kokku, et mis iganes ka juhtuks, jäävad lastele alati mõlemad vanemad alles.

Selleks ajaks kui beebile rohelise tule andsime, oli kassiplaanist, mis sujuvalt lapseplaaniks muutus, juba nii mitu kuud möödas, et hirmu polnud enam üldse. Ma olin juba täitsa valmis emaks saama.

Aga ma kirjutan mõni teine päev edasi, te muidu ei jaksa pikka juttu lugeda :)

20 kommentaari:

  1. Eksole. Ega me ei ole ju üldse tükk maad pikemaid jutte siin lugenud :D

    VastaKustuta
  2. MIKS!? Miiiiiiiks!? Niimoodi ei lõpetata huvitavat blogipostitust! Ma olin nii pettunud, et lõpp niimoodi äkki tuli :D

    VastaKustuta
  3. Anonüümne22/8/17 09:49

    Nii äge, ootan põnevusega järge :)

    VastaKustuta
  4. Ei tohi nii teha, nüüd me kõik sureme põnevuse kätte ära :D

    VastaKustuta
  5. Meie planeerisime ka, et kõige parem oleks, kui teine laps sünniks umbes-täpselt siis ja siis, aga headeks plaanideks need jäidki. Sündis ikka nii nagu talle (loodusele?) meeldis :-D

    VastaKustuta
  6. Anonüümne22/8/17 16:42

    Jumal naerab, kui inimene plaane peab. Teadagi :D

    VastaKustuta
  7. Meil oli küll laps planeeritud, aga kuna ta enda tulekuga otsustas 6 aastat viivitada, siis olid mu plaanid juba ammu ununenud. Kuid ma olen alati soovinud soojema aja last ning sain ka. Terve raseduse ma küll surin, aga sisendasin endale, et sünnitus küll hullem olla ei saa, kui 9 kuud oksendamist. Ei olnudki hullem, väga kerge ja kiire oli. Iga kell sünnitaks uuesti, aga kuna ma keeldun rohkem rase olemast, siis ilmselt mul seda sünnitamise võimalust rohkem ei tule.
    Mida ma selle pika jutu peale öelda tahtsin, on see, et plaanid küll ei lähe alati planeeritult, aga soovid kipuvad küll täide minema.

    VastaKustuta
  8. Anonüümne22/8/17 18:09

    Mina juba planeerin oma elukaaslasega 13.aastat last aga nüüd taas plaanid muutusid. Saime Kanada viisa. Nii,et jälle läheb 2.aastat edasi. Kui poleks viisat saanud,siis oleksin ma planeerinud last saada küll. Ja mina tean seda öelda,et lastel on alati kaks vanemat. Pole tähtis see,et kas püsitakse koos kogu elu. Laps teeb alati ise oma valikud.Ja tähtis on see,et mõlemal vanemal on aega oma lapse jaoks.Suuremad mööda rääkimised olid meil siis,kui olime koos olnud 5.aastat ja siis kui täis sai 8.aastat. Mehe sõbrad ka alati imestavad,et kuidas meie suhe nii värske on. Lihtsalt tuleb osata teineteisega arvestada ja rääkimine aitab ka alati.Mu mehe sõbral juba kolmas naine selle 13.aasta jooksul. Päikest ja edu sulle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Palju õnne viisa puhul! Kanadas on tore :)

      Kustuta
    2. Anonüümne23/8/17 18:07

      Kardan natuke seda töö otsimist Kanadas. Lennupilet sai ostetud 22.jaanuar. Algul oleme hostelis. Kuna veel ei tea,millises linnas peaks seda kõike alustama. Ei kujuta ettegi, milline see Kanada tööandja võib olla. Tuttavad ja sõbrad soovitavad alustada väiksemast kohast aga mina nii segaduses. Valikuid nii palju. PALJU,PALJU ÕNNE LAPSE SAAMISE PUHUL. Päikest.

      Kustuta
    3. Aitäh! See lapseuudis on tore jah.

      Väga oleneb sellest, kas sa ise eelistaksid väiksemas või suuremas kohas elada. Enamik inimesi jäävad lõpuks ikka sinna, kust alustasid, tekib töö-kodu-sõbrad, ei taha enam uuesti nullist alustada teises linnas. Tööd ei ole Kanadas keeruline leida, seda ära karda! Provintsidest soovitan mina alati British Columbia't (absoluutselt mitte erapooletuna muidugi!), sest lääneranniku loodus on imeilus ja hästi mägine, seda mujal Kanadas ei näe. Kuhu iganes end sisse sätid, eestlaseid leidub igal pool, nii et kui nõu, abi või seltsi vajad, kirjuta julgelt Kanada eestlaste gruppi FB's, alati leidub neid, kes on nõus kokku saama ja kogemusi jagama.

      Hostelite kasuks räägib see, et nad asuvad alati kesklinnas, sealt on alguses tõesti lihtsam asju ajada. Kindlasti tasub uurida ka Air BnB võimalusi, kahe peale ei pruugi eriti kallim tulla kui hostel, aga privaatsust ja mugavusi on rohkem. Kodu leidmisega läheb nädalake kindlasti aega ja kui leitud, võib juhtuda, et ei saa enne 1-st või 15-ndat kuupäeva sisse kolida ja peab veelgi ootama, nii et igaks juhuks arvesta, et see hosteli aeg võib mõnest päevast pikemaks venida.

      Kustuta
  9. Lapse saamiseks ei olda enamasti valmis ka siis kui seda teadlikult paneerida. Ikka lööb kahe triibu nägemine testil jalad vähe nõrgaks ning ajju jookseb teadmine "nüüd ongi nii ja seda tagasi ei keera". Kuidagi lõplik on see teadmine. Positiivne ja hea teadmine aga ehmatav ikkagi. PS!Te võite planeerida ja genereerida kuis jaksate aga lapsuke tuleb ikka siis kui on õige aeg. ja sünnib samuti talle sobival ajal, vahet pole mis päeval sina ta tulekut planeerinud oled :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne22/8/17 21:07

      Kaks triipu ei anna mingit kindlustunnet küll "et nüüd ongi käes, tagasi ei keera", jalad lööb vb nõrgaks jne, kuid hirm katkemise/peetumise ees jääb kuni hetkeni, mil laps on rinnal. Kes katkemise/peetumise läbi elanud, see teab seda tunnet ja kes mitte, see ei oska isegi ette kujutada reaalselt.

      Kustuta
    2. Jaa, see hirm jääb. Ja kui rasedus kulgeb hästi, on alati oht, et sünnituse käigus läheb midagi viltu. Õnneks sünnib enamik lapsi igati tervete ja tublidena, aga emasüda noh...

      Kustuta
  10. Aga kui te ikka kassi veel ka plaanite votta, siis soovitan soojalt enne lapse saamist ta soetada. Harjuvad molemad teineteisega juba varakult ja oskavad arvestada. Kui laps enne tuleb, siis tuleks
    Jah paar aastat oodata kassi votmisega. Et saaks lapsele seletada et ei tobi saa et tommat jne ja laps sellest aru ka saaks 😊

    VastaKustuta
  11. Anonüümne24/8/17 21:23

    Appi kui äge nagu enda elust loeks! Ma veel rase pole aga maikuus sai ka lõpuks pillid ära jäetud ja roheline tuli antud. Vitamiine söön ka tublisti.��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina jätsin pillid ära paar kuud enne proovima hakkamist, mõtlesin, et annan kehale aega taastumiseks. Ja hullult põdesin, et jumala eest enne rasedaks ei jääks kui tegelikult rohelise tule tahtsime anda. Aga näe, ikka rohkemgi läks aega :) Loodetavasti on sul ka varsti triibud käes!

      Kustuta