Ta magab muidu lamamistoolis ka (kui seda alustuseks 10 min kiigutada). Ja autotoolis. Õnneks on mul iga päev sõitmist olnud. Ja vahel vankris ka, aga mida vanemaks saab, seda pikemalt peab enne kõndima kui magama jääb. Hetkel on murdepunkt kuskil 45 minuti juures. Ja seisma ei tohi jääda, sest siis teeb Oscar silmad lahti ja vaatab, mida põnevat toimub. Ei taha ilma jääda!
Et ta päeval üldse magaks, on puhtalt minu erahuvi. Mulle lihtsalt tundub loogiline, et väikesed beebid magavad päeval. Võiks ju? Oscar pole seda arvamust kunagi jaganud ja on võimeline terve päeva ärkvel olema, vahel muutub küll natuke virilaks, aga enamasti mitte.
Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.
Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra-kaks ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!
Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.
Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...
Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!
Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.
Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahavad, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).
Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale.
Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residentuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...
Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...
Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.
Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra-kaks ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!
Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.
Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...
Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!
Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.
Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahavad, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).
Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale.
Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residentuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...
Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...
Aitäh! :)
VastaKustutaPalju õnne Matt´ile kooli lõpetamise puhul - on ikka pikk tee käidud! Kuhu ülikooli Sa ise täpsemalt lähed ja mis kraadi omandada plaanid? Võiksid sellest lähemalt kirjutada :)
VastaKustutaSee on pooleaastane kursus, Medical Administrative Assistant. Ma pole veel otsustanud, kas hakkan üldse kohalikku kraadi tegema, eks tulevikus paistab. Praegu sobib see väike kursus ka.
KustutaOehh..igatsen seda tunnet, kuidas beebi süles magab ja ise liigutada ei julge. See aeg on niiiiii lühike, tuleb nautida.
VastaKustutaPalju õnne Matt! Kooliplaanid on vahvad, edu!
Jaa, see on mõnus tegelikult. Kuigi kõige mõnusam on see hetk kui ta öösel voodist välja tõstan, et sööta. Siis ta on niiiiii sossu ja kaisukas. Kuigi mul endal on täiega uni ja Oscar vigiseb, sest kõht on tühi. Aga alati võtan hetke, et teda korraks kallistada ja nuusutada, enne kui söötmisega alustan.
KustutaÕnne ka minu poolt.
VastaKustutaMa pean hakkama oma munakarpe teitele saatma, sest mul on jälle see probleem, et pole teisi "koheki panda" XD
Ma saadan siidikanad vastu! :) Nad on nunnud ju muidu. Ainult natuke kasutud (ole hoiatatud)!
KustutaNagu ütles Pelle, kui Väikesaare Rulle soovitas tal küülik praeks teha, et "ta on mul lihtsalt omaks". Seega pole hullu, kui nad lihtsalt "on kodus ja on ilusad" XD Ainult et korteris kanu pidada on vist naza problemaatiline (ja mul on kange kiusatus kukk võtta, lihtsalt "tirriteerimiseks", irw). Ainult et kassid saavad muidugi soki ja põlviku ja karupüksid XD
KustutaPalju õnne ülikooli lõpu puhul :). See süles magamine on kahe otsaga asi - mul jäi ainult süles magama esimestel kuudel. Arvasin, et küll muutub. Vahel tundide kaupa kussutasin kätel. Muutuski lõpuks - kui 1 a 7 k sai �� väga raske töö, aga laps vajas seda ja midagi polnudki teha.
VastaKustutaMa õnneks kussutama ei pea, ta lihtsalt sööb ja jääb lõpuks magama (mitte iga kord, aga paar korda päevas ikka). Kussutamisega on nii, et enne lapse saamist arvasin, et kui titt käes, hakkavad käelihased vaat et iseenesest arenema, aga tegelikult ei tassi ma teda üldse nii palju ringi, et mingi lihas võiks ellu ärgata. Kohe kui raskeks läheb, panen maha :)
KustutaKas plaanite lapse kahekeelseks kasvatada, et ta räägiks nii eesti kui ka inglise keelt?
VastaKustutaKuidas plaanite seda teha? Nagu aru saan räägid sina Oscariga eesti keeles ja Matt inglise ning omavahel Mattiga räägite inglise keeles, mis Oscar sellest arvab? On sul teooriaid kuidas kõige paremini lapsega suhelda, et talle väikesest peale mõlemad keeled külge jääks?
Hea küsimus, ma blogin sellest kohe!
KustutaAga ei ole teooriaid. Ise räägin eesti keeles, eestikeelseid raamatuid hakkan ette lugema ja eestikeelsete lastejuttude ja lauludega cd-d on olemas. Samas mu siinsete eestlastest sõprade laps hakkas kohe algusest peale päris palju inglise keeles rääkima (paarist päevast lastehoiust nädalas jäi külge), mis siis, et kodune keel on 100% eesti keel. Nii et ma ei tea kui suur lootus meil on, et Oscar eesti keeles väga tugev saaks olema. Aga ju ikka hakkama saab (ma loodan).