Esimese hooga mõtlesin, et APPI! Elu on läbi. Siis tuli meelde, et pole Kanadas elatud viie ja poole aasta jooksul mitte ühtegi kurja koera näinud. Nad isegi ei haugu siin!
Eestlased on korduvalt küsinud, et kas neil siis kaitsefunktsiooni ei olegi? Ei ole vist jah. Peetakse rohkem sõpradena. Ja mitte ükski koer ei ela õues - see on ka põhjus, miks meil koera ei ole ja tõenäoliselt kunagi ei tule. Minusugune koristusfanaatik ei elaks seda karvadehulka üle.
Hiljuti lugesin, kuidas Tartus kellegi koer last seljast pures ja tema yorkie'l pea otsast ära hammustas (?!). Hiljem nägin sotsiaalmeedias, kuidas selle lapse ema lugu jagas ning koeraomanik vastu kirjutas, et "see oli vist minu koer, aga ma ei saanud arugi, et ta last hammustas - võta minuga ühendust ja arutame, kuidas saaksin selle heastada".
Mul on Eestis elades korduvalt selliseid olukordi ette tulnud, kus kellegi koer lõrisedes juurde jookseb või minu najale üles hüppab, omanik kuskil eemal suitsu tegemas. Ja siis hõigatakse hooletult, et "ta ei ole kuri". Mind absoluutselt ei huvita, on ta kuri või mitte. Sinu peni, sinu probleem! Tahad koera pidada, hoia ta rihma otsas.
Kanadas on seadusega määratud, et väljaspool oma kodu(aeda) peab koer alati rihma otsas olema ja sellest peetakse väga kinni. Kuskil matkaradadel ikka tuleb ette, et mõnikord koerad lahtiselt jooksevad, aga nad on siin kõik super sõbralikud, mul pole kordagi ebamugavat tunnet olnud sellega seoses (ühtlasi paistavad nad siin pigem oma asja ajavat, võõrast nuuskima naljalt ei tule). Ja kui kellegi koer agressiivsust näitab, inimest või looma hammustab, pannakse see koer magama ja omanikul selles osas paraku sõnaõigust ei ole.
Naabrite dogi on igatahes veidi segaduses kui meie kanad hommikuti munevad ja siis mõnda aega kaagutavad (mis on maailmatu tüütu). Vaatab mõtlikult ringi ja teeb "auh". Ühe korra. Ta on nii suur, et pole vaja pikalt seletada, kohe võetakse tõsiselt. Kanad ei saa muidugi midagi aru. Ja mõni aeg hiljem teeb koer jälle "auh". Ühe korra. Teine vaatab niisama kõrval, ei haugu. Neil on rollijaotus. Aga kurjad ei ole. Õnneks.
Naabrite dogi on igatahes veidi segaduses kui meie kanad hommikuti munevad ja siis mõnda aega kaagutavad (mis on maailmatu tüütu). Vaatab mõtlikult ringi ja teeb "auh". Ühe korra. Ta on nii suur, et pole vaja pikalt seletada, kohe võetakse tõsiselt. Kanad ei saa muidugi midagi aru. Ja mõni aeg hiljem teeb koer jälle "auh". Ühe korra. Teine vaatab niisama kõrval, ei haugu. Neil on rollijaotus. Aga kurjad ei ole. Õnneks.
Jack O'Neilli kilde sarjast "Stargate SG-1": Koerad on mu lemmikinimesed.
VastaKustutaVäikesele võõrplaneetlasest orvutüdrukule, kes Maale toodi: Meil siin Maal on selline seadus, et igale lapsele antakse koer XD
Olen ise SLK pidanud kaks korda, ja ma olin jätkuvalt hämmastuses, kui targad nad on. Aga lõpuks leidsin, et ma siiski olen pigem kassiinimene - ja nüüd ka rotiinimene juba umbes 15 aastat. Koerad on vahvad - tegelikult on peaaegu kõik loomad vahvad peale nende va vereimejate satikate, ja no krokodillide suhtes ma ka erilist kiindumust ei tunne (kuigi väiksed krokodillipojad on nunnud küll) - aga nad on siiski liiga rahmeldised, pealegi peab neid pidevalt jalutama, mis on ka tüütu. Vanasti ma mõtlesin igal kevadel, nii umbes mais - oleks mul koer, läheks temaga metsa pikale tiirule (st sellel ajal, kui mul parajasti koeri ei olnud). Nüüd ma ei pääse üldse kuskile enam, ei koeraga ega ilma.
Dogid on mu koerte pingereas esikümnes, aga mitte väga üleval. Mis värvi ta sul seal on? Minu lemmikud on arlekiin ja marmor ja must.
Dogidega oli mul ükskord selline tore kohtumine. Tädi elab mul Õismäel ja nende kõrvaparaadnas olid tollal (no ikke 20 aastat tagasi) kaks tohutut liivakarva dogi, isane ja emane. Tulime kord tädiga kuskilt ja koerad olid koos peremehega väljas. Mina kohe oma akuutse Väikese Printsi Sndroomiga laialt naeratades, et ghudzu-ghudzu, oi tere ghudzu! Lasin nina kaks sentimeetrit allapoole, koer tõstis oma nina kaks sentimeetrit ülespoole ja panimegi sedasi ninad kokku (ma ei ole väga pikk, aga koer oli tõesti suur). Kutsa liputas saba ja ma tegin talle üle turja pai - ja kui siis uuesti pilgu tõstsin, märkasin, et tädi seisab ühel pool soolasambaks kangestununa, peremees teisel pool samamoodi, silmad meetrijagu eespool ja suu lahti - mõlemad surmani är' kohkunuva - et nüüd-nüüd koer krahmab mul nina peast. Aga penil oli veel paras pealegi, naeratasin uuesti laialt, patsutasin teist ligi tulnud koera ka ja läksime sõbralikult lahku. Aga peremees, sihuke umbes 40-aastane onuke, jähi sinna veelgit seisma ja silmi punnitama ja oli appseluutselt spiitsless. Ei tea, mis ta siis mõtles. St ma olin kindel, et need koerad kurjad ei olnud, nad polnud sedamoodigi, aga no et lambist keegi (loe: minusugune hull) neid käppima ja ninasid kokku panema läheb, selle peale poleks küll keegi tulnuva. Aga see koer käitus täpselt nii, nagu oleks teise koeraga vastastikku nuusutanud, väegade sõbralik oli XD.
Valget värvi. Võib-olla olid laigud ka, aga pead ei julge anda. Näed, NII uued naabrid, et ma isegi koera ei oska kirjeldada :D
KustutaAhjaa, kutsude pilte ka paluks XD
VastaKustutaKusjuures linnakoerte kontingent on küll tohutult muutunud, vähemalt Tallinnas. Ma mäletan, kui väike olin, tuli karta kõiki koeri, kes vastu tulid, sest mingist kasvatusest küll rääkida ei saanud sel ajal.
VastaKustutaNende koertega on muidugi veel praegugi probleem, kes võetakse maja juurde ketti ja hüppavad aia najale haukuma või hammustavad kuskilt, sest peremees pole viitsinud kindlustada, et koer teisi rünnata ei saaks, rääkimata siis mingisugusest kasvatusest.
Ma usun, et Eestis pole ka asi täiesti lootusetu :)
Seda on rõõm kuulda!
KustutaMinu naabermajas on kaks hiigelsuurt musta šnautserit, omanikuks on üks vene proua. Äärmiselt hästi kasvatatud ja sõbralikud koerad. Meie esimene kohtumine aastatid tagasi oli nii, et mina kõndisin ja suur koer jooksis lappadi-lappadi minu poole, kõlas käsklus: "Stojatj" ja mina kangestusin krapsti nagu pulk. Nii et käsklustele allun ma hästi :)
KustutaSõbrannal Saksamaal oli kaks saksa dogi. ema ja poeg. Kui külas käisin, siis hoidsid distantsi ja piilusid eemalt põõsaste tagant. Suht naljakas vaatepilt oli, sõstrapõõsas varjas vaid dogi pea ja keha paistis üleni välja, samas koera arust oli hästi peidus - koon oli ju põõsas peidus. Üldse ei haukunud ja kulus ikka nädalaid, et minu juurde julgeks tulla - hästi arad olid, ise poni suurused.
VastaKustutaMu tuttaval sattus koos peremehega õue peale lastesõbralik dogi (peres ka lapsed) ja teise päeva õhtul mingil põhjusel pures dogi kaelast ühte külla tulnud last (kes on hull koertesõber ja oli seda koera juba kaks päeva nunnutamas käinud) - haav 10 cm, õnneks läks olulistest arteritest hingetorudest ja muust mööda, haiglaravi.
VastaKustutaNiiet mulle tundub kohane koeri eemalt vaadata, eriti dogi, kes tõu poolest on ju kunagi aretatud miskiks ründe- või võitluskoeraks kui ma ei eksi. Minu lemmikud on mastifid - suured, rahulikud ja nunnud.
Mastifite ajalooga oled tutvunud :D? Ca de boudega ntks?
KustutaDogi muide kuulubki mastifi tüüpi koerte hulka =) Üks kasutusel olnud nimetusigi on German Mastif. Aga aretatud olid nad metssea-jahiks, vahel ka karujahiks. Kutsuti algselt German Boarhound. Otseselt ei võidelnud sigadega, pigem oli ülesanne hoida jahilooma paigal, kuni peremees saabub. Tänapäevast rääkides – agressiivne dogi on räige aretuspraak. Eestis kahjuks esineb. Ideaalis on dogi tasakaalukas, intelligentne, huumorisoonega tõug. Lisaks ütleb minu terve mõistus, et lapsel ma võõra pere koera (olgu ta mistahes tõugu) "nunnutada" ei laseks. Sel lihtsal põhjusel, et võõras laps ei kuulu koera "karja" hulka, koer ei tea, millisel karjahierarhia redeli pulgal võõras laps asub, niisiis üritab teda paika panna. 10 sentimeetrine haav pole koera, vaid omanike ja/või lapsevanemate süü.
KustutaCax Murka – ohoo, sa oled siis ka SLK inimene olnud, tore tutvuda!
Jah :) Sakslasel on absoluutselt ja konkurentsitult kõige ilmekam ja ilusam nägu, kuigi ta pingereas mul enam esikohal ei ole. Järgmine ilmekuselt on taks, siis tulevad spanjelid, siis need lössisnäolised - mops, lossikas, belgia grifoonid, inglise mastif ja buldog, siis on tükk tühja maad ja siis alles kõik teised :)
KustutaEe.. ma ütleks, et mastifil ja mastifil on ka vahe. Nt suur rahulik inglane või hispaanlane, isegi bordoo ja broholmer, vs argentiina, cane corso ja need alabaid ja akbashid, kes on küll nime poolest lambakoerad, muidu aga lähevad üsna mastifi alla. samuti on tiibetlasi mitut sorti. Ja mu klassiõde sai kunagi kurja bernhardiini, kellel ilmselt oli sugupuus Moskva valvekoera liini, ja kes pandigi magama peale seda, kui oli ta skalbi põhjalikult lõhki kiskunud. Niiet alati ei saa üksüheselt võtta.
VastaKustutaAga mis me nüüd siin Anukest hirmutame :) Ilmselgelt pole naabripenid see keiss :)