Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.

Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubab vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!

Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.

Emadepäev

Nanaimos on aastaringselt kord kuus "Walk and talk with your Doc" üritus, et inimesed saaksid arstidega jalutada ja tervisemuresid arutada. Süsteem on selline, et arstidel on valged t-särgid, millele on seljale kirjutatud DOCTOR; õdedel sinised kirjaga NURSE ja füsioterapeutidel hallid.

Kanadalastele kohaselt sumises kogu kohaletulnud kamp omavahel elavalt rääkida, paljudel olid lapsed või koerad kaasas (Kanada koerad saavad omavahel laitmatult läbi, mis on minu jaoks siiani täielik müsteerium). Alustuseks aitas füsioterapeut keha soojaks võimelda, seejärel rääkis üks arstidest lühidalt sellest, miks on oluline liikuda ja kui suure kasu see tervisele annab kui iga päev tunnike aktiivne olla ning lõpuks jagati kõigile soovijatele tasuta sammulugejaid ja jalutuskäik võiski alata. Paljud kõndisid niisama, mõned sättisid end arstidega jutustama, aga kõigil paistis tore olevat. See vist ongi natuke nagu uute sõprade leidmise üritus ka.

5000 sammu hiljem oli ring tehtud ja kõigile jagati puuvilja või torti - kellel mille järele isutas.

Pärast jalutuskäiku sõitsime randa, kus Vancouverist külla tulnud sõbrad oma uut lohet katsetasid. Tuult oli ja päikest oli ka, vaene Oscar pidi vankris redutama, et täitsa ära ei küpseks. Talle muidu meeldib süles ikka rohkem! Aga lubasime, et kodus saab topelt koguse tähelepanu ja sai ka.

Järgmisel hommikul kell kuus arvas noorhärra, et temal on nüüd magamisest küllalt, paraku ei jaganud seda arvamust tema unine ema, kes õhtul sõpradega hot tub'is istus, selle asemel, et varakult voodisse minna.

Söötsin lapsel kõhu täis ja kui ta tund aega hiljem ikka veel uinuda ei tahtnud ja sellest üha valjema viginaga märku andis, tõstsin ta lõpuks enda kõrvale, et saaksime hoopis koos ärgata. Läks aga nii, et mina jäin uuesti magama ning Oscaril tuli ka lõpuks uni peale. Paar tundi hiljem ärkasin ja laps alles magas. Seda ei juhtu muidu mitte kunagi!

Sõbrad olid saladuslikult kadunud, aga peatselt ilmusid uuesti välja - olid mu esimese emadepäeva puhul kohaliku pagariäri tühjaks ostnud. Oscar ärkas alles poolteist tundi hiljem ja mina nüüd sinisilmselt loodan, et äkki õppiski öise (ja hommikuse!) magamise ära (tegelt ei looda - juba tean, et nii naiivne ei maksa ikka olla).

Aga suvi on tore, mulle meeldib!

Tänavakunst

Meie tänava lastel paistab kunstiannet olevat...

Vibreeriv voodi

Käisin nädalavahetusel Vancouveris sõbrannadega aega veetmas ja Oscar tuli muidugi ka kaasa. Praami peal sain täitsa juhuslikult parkimiskoha lifti kõrvale (ja sadamasse jõudes oli just see lift rikkis) ning tagasiteel läks jälle õnneks lifti kõrvale parkida (...ja sadamasse jõudes oli JÄLLE just see lift rikkis)! Kusjuures täiesti teise liini laev!

Mõlemal korral oli asi väga kenasti korraldatud - töötaja pidas lifti juures valvet ja kõigile, kes oma jõududega autoni ei pääsenud, anti abimees, kes nad teise liftiga alla viis ning autoni juhatas. Käru ja titega oli niimoodi lihtsam orienteeruda küll.

Päev oli tore ja elamusi täis, aga ilmselgelt ka väsitav. Hotelli jõudsime tund pärast Oscari tavapärast uneaega ja kuna ka temal oli päeval nii vahva, et suurt magada ei raatsinud, olime mõlemad omadega läbi.

Pakkisin käbedalt asjad lahti, tekitasin vannituppa mähkimisaluse, panin ööriided selga ja asusin kiiremas korras nutvat last toitma, ise väga rahul, et kõik nii ladusalt korraldatud sain. Istusin siis seal, pea voodipeatsile toetumas ja tundsin, et voodi vibreerib... Mingi kauge müra oli ka, aga müra iseenesest väga ei häirinud. Vibratsioon aga häiris.

Mõtlesin, et hakkan väsimusest aru kaotama, tõusin püsti ja katsusin käega voodipeatsit. Vibreeris ja täitsa tugevalt lausa. Aga noh, selline viisakam hotell, mitte mingi maanteeäärne urgas, otsustasin välja uurida, mis värk on? Tervet ööd ei tahaks ju värisevas voodis veeta.

"Mis vibratsioon ja müra? Võimatu! Meil ei ole teistest tubadest kaebusi, nii et ei saa olla!"

Ausalt öeldes oleks tahtnud nii idootse vastuse peale Herr Mumbai peale isegi natuke närvi minna, aga olin liiga väsinud, et energiat raisata. Selgitasin siis, et minu toas igatahes on probleem ja kui teie ka ei tea, milles asi, siis äkki saadate kellegi siia ja uurime koos välja?

Lubas saata.

Seisin keset tuba, paljast ihu katmas vaid pikemat sorti t-särk, mis polnud külaliste vastuvõtmiseks kuigi sobilik, nii et tõmbasin sellele retuusid alla ja kampsuni peale. Sai parem küll. Nägin välja nagu juudi jõulupuu, aga vähemalt kaetud.

Tuli noormees. Mingi uus. Väga viisakas ja murelik. Jaa, on vibratsioon. Müra on ka. Teate, köögivent jookseb siit lähedalt läbi, nii et pole lootust, et olukord paraneks. Kas olete nõus tuba vahetama?

Ütlesin, et kui on mõni mitte-vibreeriv pakkuda, siis küll. Lubas, et paari minuti pärast toob keegi mulle uue toa uksekaardi.

Aga no vaene Oscar! Natuke imelik oleks olnud võõraste meestega vibratsiooniküsimusi arutada, endal üks tiss pluusi alt väljas, nii et laps pidi korraks ootama. Ja nüüd tuli veel kolima ka hakata.

Peatselt sain uue kaardi ja ütlesin tüübile, kes selle kohale tõi, et abi ei vaja ning lükkasin oma rändtsirkuse kärule pakitult lifti.

Uue ukse juures selgus, et kaart ei toimi.

Egas midagi! Käru uuesti lifti ja reis alumisele korrusele võis alata! Kui siis hilpharaka riietuses, karjuva tite ja kärutäie tavaariga vestibüüli (isver kui hea sõna!) ilmusin, sai mulle kaardi toonud tüüp juba kaugelt aru, et nalja ei ole! Lausa jooksis vastu, vabandas ette ja taha ja pikali maha, pani kaardi tööle ning tuli igaks juhuks ise kaasa, kontrollimaks, et väsinud titemamma uuesti kinnise ukse taha ei jääks.

Uus voodi ei vibreerinud, Oscar sai süüa ning magas kogu selle seikluse jätkuks oma elu pikima une - viis ja pool tundi! Halleluuja! Seejärel ärkas, sõi ning magas kolm tundi veel.

Polegi väga keeruline beebiga reisida...

Murdepunkt

Olime kutsutud sõprade lapse sünnipäevale ja kodus veel kiirustasin Matt'i, et tee käbedamalt, kell on peaaegu kaks (kaheks oli kutsutud)! Kui 15 minutit hiljem totaalselt hiljaksjäänult esimestena kohale jõudsime, meenus, et kanadalased ei lähe ju kunagi täpselt. Näe, viis aastat kogemust, aga pole veel ära õppinud...

Veerand tundi hiljem hakkasid riburadapidi teisedki jõudma ning peatselt oli majas üle kümne kaheaastastase ja kuskil poole vähem kahekuuseid. Nagu näete, käib meie sõpruskonnas lapsesaamine lainetena.

Elu beebiga läheb kogu aeg kergemaks. Kõigepealt hakkas Oscar öösiti pärast söötmist uuesti magama jääma, selle asemel, et kolm-neli tundi üleval passida. Varsti nõustus oma voodis magama. Seejärel hakkasid unejupid pikemaks minema, näiteks kahe tunni asemel neli. Kui laps ei ole kaheksa elunädala jooksul pea kunagi üle kahe tunni maganud, on isegi natuke imelik kui ta ühel hetkel ilma igasuguse probleemita neli tundi järjest põõnab.

Ma olen algusest peale rutiini poole püüelnud, aga pole tahtnud seda otseselt peale suruda. Nüüd paistab ta ise valmis olevat - õhtuti on seitsme paiku söömine, mähkimine ja uneriietesse pugemine ning kui kõik tehtud, läheb joonelt voodisse. Ukse panen kinni, vaatamas ei käi, beebimonitori muidugi piilun. Vehib kätega, vaatab ringi ning kuskil kaheksast magab. Niisama lihtsalt!

Ainus trikk on, et ma ei tohi ise liiga kauaks üles jääda, kuigi väga ahvatlev on pärast lapse uinumist natuke oma aega saada! Esimene unejupp on tal pea alati neli tundi, teine tavaliselt 3-4 ja kolmas ainult 1-2. Kui ma sellest esimesest siis ainult tunni magan, ei saa kuidagi öö peale normaalset kogust uneaega kokku.

Öine ärkamine on omaette ooper. Kuna magan praegu Oscari toas, kuulen iga piuksu, aga unisena on maru keeruline registreerida, kas tegemist oli esimese piuksuga või on ta juba tükk aega vigisenud. Tavaliselt hüppan (ilmselt) esimese piuksu peale istukile, ise veel sügavalt magades. Kujutan ette, et vaene laps on pool tundi nutnud, aga unekotist ema ei saa maast lahti. Selle aja peale kui toibun, on Oscar tavaliselt magama tagasi jäänud! Mis tähendab, et oli esimene piuks... Ja niimoodi mingi viis korda (mitte, et ma tegelikult teaks kui mitu), enne kui ta piisavalt ärkvel on, et sööma hakata.

Ka päevad on kergemaks läinud. Esiteks magan vajalikud unetunnid enam-vähem täis ja see on lausa hiiglasliku tähtsusega. Teiseks on Oscariga järjest toredam, ta naeratab rohkem, jälgib mind ja hakkab vähehaaval mänguasjadest huvituma. Muuhulgas oskab märke lugeda, näiteks saab aru, et kui kõik riided seljast ära võetakse, saab tõenäoliselt vanni. Naeratus tuleb suule kui särk üle pea tõmmata!

Vannis käib enamasti koos Matt'iga, nii et sellega pole enam üldse mingit tööd ega korraldamist. Passin lihtsalt peale, millal Matt vanni läheb ning viin Oscari talle natukeseks seltsi. Vanniarmastuse geenid on see laps ilmselgelt isalt pärinud.

Rinnaga toitmine sai muideks enam-vähem üleöö korda. Kogu aeg oli mingi kamm, aga üheksandal nädalal korraga nii normaalne nagu poleks kunagi mingeid jamasid olnudki... Nojah siis!

Isad ja beebid

Hakkasin vaatama saadet "Kolm meest ja beebid" (beebid on seejuures peaaegu 2-aastased). Tutvustus ütleb: "Kolm vaprat Eesti isa alustavad ainulaadset eksperimenti." Kujutate ette kui ainulaadne peab olema, et mees omaenda lapsega hakkama saab, et sellest lausa saade tehakse?!

Ja ilmselgelt ei kolinud mehed terveks kuuks lastega eraldi elama nagu lavastatud oli, vaid käisid igal nädalal paariks päevaks võtetel. Said tasuta süüa-juua, spaasse, mängutuppa, hambaarstile. Aga see selleks.

Jõudsin kuuenda osani, kus nad restorani saadetakse, peeneid roogi pakutakse ja see kõik nii kaua aega võtab, et lapsed lõpuks virilaks muutuvad. Aga restoran on saate sponsor ja peab piisavalt eetriaega saama, seega on vaja vastu pidada.

Ning tuleb pealelugeja tsitaat:

"Emad oleks ilmselt juba ammu närvi kaotanud, lapsed kokku pakkinud ning minema purjetanud. Aga isad ei taha veel ära minna, sest magustoit on veel tulemata."

Ma ei uskunud oma kõrvu! Jaa, just sellepärast ongi saade isadest...

* täiesti omaette teema, et väikelastest rääkivas saates peavad issid absoluutselt igal õhtul (pluss väljas söömas käies) õlut jooma ega jõua sellega isegi nii kaua oodata, et kaamerad kinni pandaks.

* mind hämmastab kui vähekriitilised on mehed oma keha suhtes - kolmest kaks oleks võinud kohe heaga särgi seljas hoida, polnud seal midagi ilusat demonstreerida...

* mul pole aimugi, miks ma vaatasin mitu episoodi mingist sellisest saatest, kus mulle peaaegu mitte miski ei meeldinud?!

Tissidest ja pesukarust

Ma olin siiani arvanud, et beebide õues magamise komme on eestlaste leiutis, mille peale teised rahvad lihtsalt veel tulnud pole. Olin kindel, et minu oma hakkab samuti värskes õhus magama. No alustuseks peab muidugi mainima, et seisvas vankris ei maga Oscar üldse, isegi liikuvas on mõnikord raskusi. Aga kui magaks, ei saaks ma teda ikkagi tundideks üksi terrassile jätta, sest meil on siin pesukarud, kelle nunnu välimuse taga peitub tõsine kiskja. Ja kui ma ise kõrval pean passima, võib laps juba toas magada, siis on endal vabadust rohkem.

Mu sõbranna elab aga näiteks sellises piirkonnas, kus vahel jalutavad maja ümber karud. Võib ju mõelda küll, et ääh, mis see tõenäosus on, et karu vankris magavale lapsele midagi teeb, aga omaenda titega nagu hästi riskida ka ei tahaks. 

Teine kultuuriline eripära - Eestis toitub enamik beebisid rinnapiimast, samas kui paljud USA imikud pudelitoidul üles kasvavad (puhtalt beebigruppidest jäänud info põhjal väidan). Jällegi, mina arvasin, et eestlased lihtsalt hoolivad tervisest rohkem (mis on ehk samuti tõsi), aga tegelikult peab veel üht olulist tegurit arvestama - nimelt kestab Ameerikas vanemapuhkus 1-4 kuud (olenevalt töökohast), Eestis makstakse aga poolteist aastat täispalka ning töökohta hoitakse lausa kolm aastat alles!

Vastsündinu kõrvalt täiskohaga tööl käies on üsna keeruline teda edukalt rinnapiimal hoida...

Muideks, rinnaga toitmisest - kohaliku beebigrupi eestvedaja ütles, et enamasti ei loksu asjad esimese nädalaga paika nagu paljud arvavad, vaid alles kuskil kahe kuuga. No mul on kaks kuud peaaegu täis ja tahaks teada, kas see aeg üldse kunagi tuleb, mil kõik mõnusaks ja loomulikuks muutub?!

Esiteks pole ma oma rindade olemasolust elu sees nii teadlik olnud kui praegu. Vähe sellest, et nad pärast Oscari tulekut astronoomilised mõõtmed võtsid, on tihtipeale lisaks mingi ebamugavus, mis iga päev uut nägu näitab. Vahel on niisama hellad, mõnikord torgivad nagu oleks nõelu täis; rinnapõletik oli korra ja pärast seda on iga paari päeva tagant mõni piimanääre umbes ning neid tükke välja masseerida ei ole absoluutselt mõnus. See ummistumine toimub lambist, ei pea söötmistele pikka vahet jätma ega midagi. Ahjaa, oleks siis lihtsalt, et masseerid ja tükk läheb ära - ei! Laps peab samal ajal imema (sest kuhu tal muidu nii väga minna on) ja see tunne kui titt ummistunud juhast vaakumiga piima välja tõmbab, on... noh jah. Mitte väga tore. Ütleme nii.

Aga alla anda ka ei taha, minu meelest nii mugav, et beebile on toit alati kaasas, kuhu iganes lähed. Ei pea mõtlema kui palju on vaja või mis temperatuurile soojendada. Pudelite pesemist kah pole. Ja nii mõnus on seda kinniste silmadega nohisevat beebit vaadata kui ta sööb. Aga kahtlemata oleks veel toredam kui see asi lõpuks ometi rööpasse loksuks ja ebamugavus ära kaoks. 

Muideks, ma tegin täna piparkooke!

Jah, aprillis. See on täiesti okei!

Jõulude ajal tuli kogemata liiga palju tainast, seega panin osa sügavkülma. Selgub, et piparkoogid maitsevad kevadel täpselt sama hästi kui detsembris!

Sellega seoses meenus, kuidas Matt esimest korda vastlakukleid sõi ja imestunult küsis, et miks me neid ainult veebruaris teeme - see on ju lihtsalt sai vahukoorega?! Ongi, noh.

Unevõlg

Hämmastav kui vähese unega on võimalik hakkama saada! Viimaste nädalate ööd nägid minu jaoks välja sellised:

2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)

Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.

Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.

No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.

Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.

Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!

Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.

Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.

Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.

Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.

Põssa

Arutasime siin sõbrannaga, et huvitav, kas keegi arvab, et tema beebi ei ole nunnu? Kui meie ise arvame, et meie omad on ja teised inimesed ka ütlevad, et on, siis kas oleme lihtsalt viisakatest inimestest ümbritsetud või neile päriselt meeldivad me beebid? Imelik oleks ju öelda, et noh, eks ta nats selline põssa sul ju on, aga äkki kasvab veel välja...!

Üks asi, mida nii tuttavad kui võõrad alati ära märgivad, on see, kelle nägu neile laps tundub olevat. No ja üsna ootuspäraselt on pea kõigi minu sõprade-sugulaste arvates Oscar minu nägu ja Matt'i omade arvates tema nägu. Eriti huvitavaks läheb siis kui kommenteeritakse midagi, mis meil Matt'iga täpselt sama on, näiteks juuksevärv, nahatoon või sõrmede pikkus. Aga ka need on mõne arvates ainult ühelt pärit, mis siis, et teine vanem selle osas grammigi ei erine.

Ja eriti usinad küsivad, kas oleme omaenda beebipilte Oscariga võrrelnud? Kui ma nüüd päris kristalselt aus olen, võib minu meelest ka omavahel suguluses mitteolevate beebide pildid ritta panna ja öelda, et no need kulmud on raudselt isasse!

Meie põrsakene sai eile kuus nädalat vanaks. Matt kutsub Oscarit piggy'ks, sest üle kõige meeldib talle süüa. Ja kui kõht täis, teeb sellist rahulolevat khhkhhhhkhh häält.

Kuskilt lugesin, et umbes kuuenda nädala paiku hakkab beebi aru saama, et öösel võiks magada ja on see nüüd juhus või mitte, aga viimased kolm ööd ongi ta rohkem maganud kui ärkvel olnud. Kuigi üle kahe-kolme tunni korraga ikka välja ei venita. Mis sa teed kui sul on kaks nii lahedat vanemat, et pigem nendega hängiks kui aega magamisele kulutaks!

Väike reisisell

Matt: "Tee ruttu, muidu jääme praamist maha!" (ise polnud veel riideski, mina lapsega ammu valmis).

5 minutit hiljem samuti Matt: "Oota, ma teen pilti, ta näeb praegu nii nunnu välja!" (järgnes kümneminutiline fotosessioon).

#kanaisa

Prioriteedid on paigas, noh. Suva see praam, küll tuleb järgmine! Tegelikult jõudsime praami peale ka.

Muide, kas ma võin oma last tibuks kutsuda kui Matt mind kanaks hüüab? Pange tähele, varsti hakkan Mattist kui "meie issist" rääkima nagu beebigrupis kombeks.

Nutvale Oscarile ütlen ka juba, et "oota, ma toon omale vett ja siis sööme", kuigi sööb ju siiski ainult tema, mina piirdun söötmisega. Samas peab tunnistama, et oleme ka ühel ajal söönud, mina ühe käega last toetades, et ta tissi otsast ära ei kukuks ja teise käega kahvlit hoides. Pärast korjan nuudlid Oscari pealt kokku, panen talle puhtad riided selga ja ongi jälle hea.

Aga muidu on mul selle meie-vormiga ikka endiselt täielik probleem. Beebigrupp on üldjoontes tore - hea ju teada, et teistel samad mured-rõõmud ja vahva samavanasid tittesid näha. Aga see "meie saime ka juba ühekuuseks", "me olime sündides 50 cm pikad ja kaalusime 3500g" (kuigi ei saa muidugi välistada, et ema omal ajal täpselt samas mõõdus ja kaalus oli) ning muidugi klassikaline "ühe kuuse" teema. Näiteks on ühel kuusel nohu ja ema küsib, kuidas väikest kuusepuud aidata, et nohu üle läheks?

Oscaril oli ükspäev silm rähmane. On ikka kole küll kui omaenda lapsel midagi viga on! Avastasin selle muidugi nii vara hommikul, et Matt alles magas ja ei saanud küsida, mida teha. Kuskilt olin lugenud, et rinnapiim pidavat kõigi hädade vastu aitama, tilgutasin talle siis natuke silma. Seejärel uurisin mitmelapselise sõbranna käest, et mida sina teinud oled kui silm rähmane? Tema ütles, et puhastab füsioloogilise lahusega, piima pole pannud. Lisas, et mõned puhastavad kummeliteega, aga kuna endale läätsesid ei pane kummeliteega silma, pole seda ka lapse peal katsetanud. Hahaa! Tõsi.

Kui Matt ärkas, sain niipalju targemaks, et need silmahädad on kas bakteriaalsed või viiruslikud ja kui on bakter, aitab mingi spets-rohi, mis tal õnneks kodus olemas oli. Aga võib ka lihtsalt rinnapiima tilgutada või sooja kraaniveega puhastada. Nii et järelikult ongi kõik variandid õiged, kes mida eelistab lihtsalt.

Järgmisel päeval pidime Vancouverisse minema, et Matt'i vanaemale Oscarit näidata, nii et panime hommikul ja õhtul rohtu ning reisipäevaks oli silm juba oluliselt paremas seisus. Nii väikese lapsega on ikka väga lihtne ringi sõita, ta lihtsalt magab enamiku päevast maha (vastupidiselt sellele, mis kodus toimub). Ühtlasi sain erinevate tualettruumide mähkimisaluseid katsetada ja praamis oli lausa vanema-lapse tuba, mis tegi asja veelgi mugavamaks.

Muuhulgas selgus, et Matt'i isa, kes meile kõigile nii hirmsasti meeldib, läheb ka Oscarile ülihästi peale - nimelt nägime tema süles Oscari esimesed "päris" naeratused ära. Nii tore on vaadata, kuidas väike inimene kasvab ja areneb!

Nagu lehm oleks keelega...

Oscaril on otsmikul pööris. Näitasin Matt'ile, et näe, tal on siin... ja no ei tea seda sõna! Juukseid kah veel nii vähe, et väga selgelt näkku ei hüppa, et seal pööris on. Püüan siis seletada, et kui juuksed kasvavad mingis kindlas suunas ja näe, mul on ka mingi hästi väike siin ja sellepärast ei saa seitlit täpselt keskele teha, sest juuksed lihtsalt ei püsi seal.

Matt ei saa aru. Pakub lokke. Seletan uuesti, et eiii, see võib täitsa sirgete juustega olla, Oscaril pole ju lokke. Mul ka pole.

Püüdsin guugeldada. Nii pilte kui tekste. Kuskilt ei leia. Nagu ise oleks selle sõna välja mõelnud!

Kurtsin lõpuks viimases hädas ühele Kanadas elavale eestlasele, et äkki tema teab. Ei teadnud. Aga küsis oma kohaliku abikaasa käest ja tadaaa, olemas - cowlick!

See on vist kõige veidram inglisekeelne sõna, mida siiani kuulnud olen. Tähendab sõna otseses mõttes "nagu lehm oleks keelega tõmmanud" (cow - lehm; lick - lakkuma). Selline sõna on neil siis juuksepöörise jaoks. Näe, saite kah targemaks!

Meie sõpradel on mõne kuu pärast Hawaii'l pulmad, aga me pole veel otsustanud, kas minna või mitte. Kindluse mõttes otsustasime Oscarile siiski passi ära teha.

Olete kunagi proovinud neljanädalasest passifotot saada?

Selgus, et:

- beebi võib istuda turvatoolis
- taustaks tuleb panna valge lina
- silmad peavad olema lahti ja vaatama otse

Oscar polnud ettevõtmisest suuremas vaimustuses. Kui parajasti röökimise vahele pausi tegi, tõstis käed üles. Käed ei tohtinud üleval olla. Lõug jällegi ei tohtinud all olla. Kui püüdsime käsi kinni hoida, hakkas uuesti nutma. Lõua osas polnud üldse midagi teha.

Aga pildid igatahes saime! Ma ei viitsi praegu otsima minna, kuhu see ümbrik jäi, aga no midagi sellist nagu viimasel pildil Oscar seal välja näeb. Nagu hunnik õnnetust! Aga käed on all ja lõug üleval. Great success!

Mina ei taha veel magama jääda...

Ma ei saa aru, miks beebidele magama jääda ei meeldi? Riided on pehmed, tekk kohev kui pilv, kogu aeg silitatakse ja kallistatakse, tehakse sooja vanni ja paitatakse pead. Ise kukuks sellise kohtlemise peale hoobilt ära! Eriti kui voodi ka veel kergelt õõtsuks. Aga beebid?

Olen avastanud, et Oscar lihtsalt peab magama. Kui piisavalt ei maga, nutab rohkem, tahab iga natukese aja tagant süüa (aga ei söö pikalt, vaid lihtsalt "näksib"), nõuab palju tähelepanu ja mis kõige hullem - mida tund edasi, seda keerulisemaks muutub uinumine.

Nii väikeste puhul ei pea paika, et mida rohkem magab päeval, seda vähem öösel. Neil jagub und piiramatus koguses, lihtsalt uinuda ei oska, keegi peab aitama.

Nüüd olen hakanud teda igal võimalikul juhul magama "suruma" ja see annab käegakatsutavaid tulemusi. Kõht täis, mähe kuiv - uneaeg! Mulle meeldiks kui saaks ta lihtsalt voodisse tõsta ja asi vask, aga see ei paista tavaliselt toimivat. Mõnikord petab ära ja jääbki unne, aga enamasti hakkab mõne minuti pärast vigisema ja varsti juba nutma. Siis õõtsutan, patsutan ja pakun lutti; vahel miski sellest kombost isegi toimib, aga enamasti tuleb ta lõpuks ikka sülle võtta ja muid trikke välja mõelda.

Kui ilm on ilus, lähme jalutama, vankris ikka tavaliselt magab. Nendel päevadel, kus miski ei toimi ja laps on sulaselgelt üleväsinud, sõidame toidupoodi või kuhugi, sest turvatoolis magab küll täpselt nii kaua, kuniks ta sealt välja võetakse. Ja kui saab kõhuli kellegi rinnal olla, kustub ka üsna kiiresti ära.

Kui ärkvelolekuperioodid liiga pikaks ei veni, on Oscar igati rahulik ja tore seltsiline, kes sööb rinnale pannes korralikult kõhu täis ja on pärast seda nõus omaette pikutama, nõudmata katkematut sülestassimist. Ning jääb suhteliselt vähese vaevaga uuesti tuttu kui selleks aeg saabub.

Teine asi, mis mind palju on aidanud, on lapse jälgimine ning teadvustamine, mis millalgi toimub. Alguses oli frustreeriv, et ta kippus hommikuti viie-kuue paiku virilaks muutuma ja ei jäänud enne kümmet-ühtteist uuesti magama. Tegin sada trikki, söötsin ja kussutasin - miski ei toiminud. Nüüd juba tean, et ta on lihtsalt otsustanud sel ajal ärkvel olla ja ma võin kasvõi pea peal seista, aga sellest ei muutu mitte midagi.

Nüüd võtamegi rahulikult, kuigi ilmselgelt pole pilkases pimeduses ja unise-uimasena ülemäära lahe ärgata. Kõigepealt söödan Oscarit, siis võtan ta natukeseks kaissu ja silitan niisama. Seitsme paiku läheb õues valgeks, mispeale ajan end püsti, vahetan lapsel mähkme ja panen omale pudru podisema. Õnneks ei kesta nii varajased ju hommikud igavesti!

Ma sain lapse hästi õigel ajal. Ei ole sellist tunnet, et ta võiks kiiremini kasvada või et aeg liiga kiirelt lendab. Mul on Oscariga tore, ta on nii vahva väike poiss!

Sõbranna, kel on mõned kuud vanem beebi, ütles, et huvitaval kombel räägivad kõik, et vastsündinuga on elu raske, aga kergemaks ei lähe ka hiljem! Tulevad lihtsalt uued mured.

Tema ütles, et tead, läheb küll kergemaks! See on nii suur asi kui nad lõpuks öösiti pikemalt magama hakkavad ja ise normaalselt välja puhkad. Tulevad muud mured asemele, aga kergem on igal juhul.

Raseduse ajal ütlesid samuti kõik, et nojaa, praegu muretsed, aga kui laps käes, hakkad veel rohkem muretsema! Mina küll ei hakanud. Ja raseduse lõpus räägiti, et naudi neid viimaseid nädalaid, enne kui laps tuleb ja sa enam kunagi magada ei saa, aga jällegi - praegu on ikka palju mõnusam kui rasedana.

See, et ma igal ööl mõned tunnid segamatult puhkan ja Matt Oscarit valvab, on olnud ülisuureks abiks. Enamasti saan hommikupoole ööd koos lapsega veel poolteist-kaks tundi magada ja pärast seda tunnen end terve päeva enam-vähem värskena. Või väsin pärastlõunaks ära ja magan koos Oscariga. Eeldusel, et ta magab. Eeldusel, et ta ei maga vankris, turvatoolis, lamamistoolis ega minu kõhul. Kui läheb nii hästi, et saan ta voodisse pandud. Ja kui ei saa, siis olengi õhtuks kutu, aga samas tean, et Matt võtab lapse ja mina poen põhku. See on NII suur asi!

Hommikuti läheb Oscar natukeseks ajaks suurde voodisse issi kaissu. Ärkavad seal koos, kuniks mina duši all käin. Kui Matt peab tööle minema, on tal alati vähemalt kümme äratust pandud, nii et pärast esimest-teist lendan lapsega kohale, siis on veel pool tunnikest aega, enne kui ta päriselt üles tuleb.

Esimene kuu ongi juba möödas!