Inspektor kukeke

Meil on nüüd ainult viis kana, sest minu kõige suurem lemmik Delores osutus kukeks. Nii pisikestena kui me nad võtsime, on keeruline sugusid kindlaks teha, seega 100%-list garantiid ei anta, aga nüüd, kus nad juba peaaegu kuu aega vanad on, pole enam kahtlust. Delores on kukk, mis kukk.

Kuna kuked pole linnades lubatud, ütles Matt, et paneb ta pildi Nanaimo kanagruppi üles ja annab tasuta ära. Küllap keegi võtab oma farmi ja teeb hiljem supiks. Vaene väike Delores…

Hea uudis on see, et ülejäänud viis pidavat kindlalt kanad olema. Ma vist ei elaks üle kui me peaks veel mõne patta ohverdama. Delores on see täppidega must:

Tibud kasvavad metsiku kiirusega. Igal hommikul on selline tunne nagu oleks keegi uued kanad kuuti pannud! Hetkel näevad nad veidi rääbakad välja, sest udusuled vahetuvad õigete vastu, aga varsti peaks kõigil uus kasukas seljas olema ja siis saab lõpuks ometi ka soojenduslambi ära võtta, mida senini vähemalt ööseks oleme sisse lülitanud.

Täna avastasime, et kui küljeluugid lahti teha, tulevad tibud vaatama, mis õues toimub. Siiani on nad ukseavasid pigem kartnud, oma kodu tundus vist kindlam kui tundmatu aed. Kotkaid ja vareseid ei paistnud kuuma ilma tõttu liikvel olevat, seega lasime tibudel ise otsustada, kas tahavad välja tulla või mitte. Tahtsid! Ja oi mis tore oli kambakesi päikese käes siblida!

Kanad on ikka selline atraktsioon, et anna olla. Esimesed paar tundi mis nad kõik õues olid, istusin täiesti lummatult kõrval ja lihtsalt vaatasin, mida nad teevad. Üks leidis ilma kõrvalise abita vihmaussi ja mingil hetkel avastas keegi, et kanamajal on trepp ning kõndis ebalevalt üles, paar truud jüngrit kannul. Edasi nii libedalt ei läinud, sest kohe pärast kojujõudmist unustasid ära, kuidas nad sinna saanud olid ja ülejäänud kolm, kes õue jäid, ei mõistnud jällegi, et kuhu sõbrad äkitelt kadusid?!

Kui mingi arusaamatus tekib või hirm on, hakkavad nad tavapärase tsiip-tsiip asemel kõva häälega piiksuma. Karjusid siis kolm tükki kuudis ja kolm kuudi all. Mõnda aega lootsin, et mõtlevad ise välja, kuidas kokku saada, aga lõpuks vedasin end püsti ja läksin appi. See on hästi armas, et nad kogu aeg kambakesi koos on ja üksteisest palju eemale ei lähe. Ju see aitab looduses ellu jääda.

Nädalavahetus oli seekord kohe eriti külalisterohke, sest olime välja kuulutanud jaanipäeva-soolaleiva-sünnipäeva ning majutasime muuhulgas 13 külalist niimoodi magama, et silm ka ei pilkunud. Ma näiteks ei teadnud, et meil nii palju patjugi on, kõigest muust rääkimata! Targemaks sain ka selle osas, et kui külmkapi kõrgeimale riiulile kaks resti mune panna, külmuvad pealmised ära. Olete kunagi külmunud muna näinud?

Nüüd hakkab ka aed vaikselt valmis saama ja ma ei jõua ära oodata, et see mullaste küünealuste aeg lõpuks ometi otsa saaks. Need kohad, kus pidi idee poolest peenar asuma, oli heinamaa. Seal, kus pidi teerada olema, oli samuti heinamaa.

Aia planeerimine on väga huvitav, eriti kui niimoodi nullist teha. Põõsaistikud näevad ju alguses jube nirud välja, tuleb suurem uurimustöö teha, et mis kui laiaks ja kõrgeks kasvab. Praegu paneks nad hea meelega tihedalt üksteise kõrvale, aga ei saa, sest muidu ei mahuks tulevikus selles võpsikus kõndima.

Ja eriti uhke olen selle üle, et mul on päris oma herned! Maaelu rõõmud!

Frontaalsagara naljad

Matt'il on autos neli eesti õllelaulude plaati, mille oli kunagi ammu kingiks saanud, siis ära unustanud ja nüüd uuesti üles leidnud. Püüdsin seletada, et see muusika ei ole meil mingi rahvuslik uhkus, mida iga päev kuulaks, aga noh, tema jaoks ju vahelduse mõttes tore.

Tahtmata kõlada nagu viimne kuivik - aga tegemist on puhta alkoholipropagandaga! Kuni ma kaasa ei mõelnud, oli jumalast tore, väike jaanipäevatunne tekkis ja võttis jala tatsuma. Kohe kui järgnevaid tekste inglise keelde pidin tõlkima, läks see muidugi hoobilt üle...

---

See mees, kes õllel au ei tee ja varakult läeb voodi
see on kui närtsind lilleke ja lepalehe moodi.

Kuid mees, kes enne hommikut ei lahku õllelauast
see elab elu võrratult ja võrratult läeb hauda.

---

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, siis kui jälle pühad saabuvad.
Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.

---

Taat tuli kodu poole, aedupidi käis
õlut oli rihmavahe tihedasti täis.
Eit aga torises, et mine kuhu veel,
mina sinust kurivaimust välja ei tee.

Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis,
sedapuhku peeti oli nahavahe täis.
Eit aga nähvas, et nii molu mees,
teist ei ole leida terve ilma sees.

Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis,
selget valget viina oli silmadeni täis.
Eit aga käratas, sa igavene tõhk,
korja oma kodinad, et puhas oleks õhk.

---

Joo, sõber joo, joo ennast täis kui siga,
oma viimased kopikad kõrtsmikul too ja ütle, mis elul on viga.

Mu naine joob ja ise ma joon ja lapsed on pätid ja vargad,
pätid ja vargad, pätid ja vargad.

---

Ega õluvett ei tulegi ju igal õhtul rüübata,
kuid summeril on sobilik ka kuus kannu korraga.

Ega õlu pole alkohol, et joodikuks sind ajab,
on loomulik, et terve mees ju mõnda kannu vajab.

---

Me joome veel, me joome veel, me joome veel,
et rõõmsaks muutuks meie meel, et pehmeks muutuks meie keel,
me joome veel.

---

Olete kuulnud "frontaalsagara naljadest"? Otsmikusagar on see aju osa, mis vastutab mõtlemise ja analüüsimise eest ning neil, kes on terve elu rämedalt viina visanud, saab kõnealune piirkond lõpuks nii palju kahjustada, et huumoriks liigitubki ainult väga primitiivne höhöö-tüüpi nali, sest nad ei suuda enam keerukamates mõistetes orienteeruda. Nii võib ka intelligentne inimene end alkoholi abil aastakümnete jooksul lõpuks külajoodiku tasemele viia ja sinna jäädagi. Kurb noh.

Vahele tuli igasugu toredaid "simmairuudiralla" lugusid ka ja kõige hullem on see, et Matt oskab enamikke kaasa laulda! Ma peaks ta kunagi mõnele ehtsale eesti külajaanipeole vedama, inimesed ei saaks ilmselt hommikuni aru, et ta kohalik pole.

Osad laulud on jällegi kas lihtsalt veidi veidrad (ainult sinule tuksub mu karvane rind, karvane rind, karvane rind) või täiesti depressiivsed (isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all, kallim neiu hingab teise rinna naal, õed ja vennad on läinud ilma laiali, ainult kask on jäänud truuks mul surmani).

WTF kask???

Lõpuks küsisin, et kuule, kas teil on inglise keeles ka selliseid laule, et "joo ennast täis kui siga", "ema pisaraid on valus vaadata" või et "vanemad on ammu mulla all ja ainult kask on jäänud"? Matt ei teadnud, et oleks (siinkohal muidugi ei pretendeeriks absoluutsele tõele, nii et kui keegi teab, et on, jätke link, saan teda harida).

Mingi hetk tuli vahele õlleversioon "Põdra majast" (muidu õigete sõnadega, aga ruiraraa stiilis) ja mulle tundus kogu eelneva repertuaari valguses, et see on küll üks tore süütu laul, aga maru raske oli seletada, miks peaks täismehed laulma põdrast, "kes väiksest aknast välja vaatab" samal ajal kui "jänes lidub kõigest väest"?

Ja kohati on väga keeruline tõlkida, sest hoo pealt ei anna kõiki sõnu otse teise keelde ümber panna ja nii ei lähe nad ju riimi ka. Seega pean lihtsalt jutustama, millest jutt käib. Aga kui laul on selline???

Päike läks just metsa taha looja,
neiu ütles: "Eks sa tule minu tuppa sooja"

Läksin mina tuppa ja toas polnud tooli,
neiu ütles: "Eks sa tule minu juurde voodi"

Läksin mina voodi ja voodis polnud tekki,
neiu ütles: "Eks sa katsu minu sooja pekki"

Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.

Matt leidis, et ma peaks tõlkimisega veits rohkem pingutama, sest ei kõlavat üldse loogiliselt. Seleta siis, et tõlkimisel pole midagi viga, sest see ei kõla ka eesti keeles suurt loogilisemalt! Läheb hästi riimi küll, aga ühele pesueht kanadalasele on nii suurt litsakust vähe keeruline selgitada.

-

Muide, mis värk selle sõnajalaõie otsimisega on? Meil käisid eile Matt'i kaasresidendid külas ja Matt mainis midagi, et Eestis otsivad kõik praegu sõnajalaõit ja "Anu, räägi neile, mis see on"!

Mul on tihtipeale tunne, et tean eesti asjadest vähem kui Matt. Sõnajalaõis on tegelikult mingi helendav ussike, onju? Aga miks teda otsima peab ja mida edasi tuleb teha - mul pole aimugi! Hägusalt meenub, et sellel lool oli mingi romantiline varjund, et peaks kellelegi kinkima vms? Mina küll ei taha, et mulle uss kingitaks! Ma pole kunagi neid näinud (pole ka otseselt otsinud), ma ei saa aru, miks nad ainult kord aastas helendama peaks ja kahtlustan, et äkki on see hoopis müüt?

Milleks guugeldada kui su blogil on nupukad lugejad! Keegi kindlasti teab...

Head jaanipäeva!

Sinu kord rääkida!

Mäletate kui kirjutasin, et Kanadas saab kõiki asju poodi tagasi viia ja selleks ei pea põhjust olema? Ainus tingimus on, et raha läheb tagasi sellele kaardile, mida ostmisel kasutati. Esimene kord tundus ülimalt veider, et mis mõttes ma pean pin-koodi panema ja olete ikka kindel, et see on tagastus, mitte uus makse? Aga väga hästi toimib!

Juhul kui sama kaarti kaasas ei ole (näiteks kui mina viin Matt'i ostetud träni tagasi), antakse poe kinkekaart.

Täna läksime ehituspoodi mingeid üleliigseid jubinaid tagasi viima. Matt valas koti sisu letile ja ütles, et need-ja-need on siit, aga need-ja-need ostsin teise keti poest. Tšekki polnud ja keegi ei küsinud ka. Tädi ütles, et need, mis me teisest kohast ostsime, võib ta kah tagasi võtta, sest müüvad samasuguseid. Ja hopsti - raha pandi kaardile tagasi. Ma olin täiesti keeletu! Ilma tšekita? Tere tulemast Kanadasse.

- - -

Matt'i läheneva sünnipäeva valguses arutasime nädalavahetusel Kairiga, et kas meestele ongi raskem kingitusi valida või tundub neile, et hoopis naistele on raskem? Minu meelest on naiste puhul juba sellepärast lihtsam, et kui ühtegi head mõtet ei tule, ajab alati hunnik lilli ja/või ports šokolaadi asja ära. Juveelipood on kah enamasti suht kindla peale minek.

Aga mehed? Täiesti võimatu! Matt ei kasuta parfüüme ega muid selliseid tooteid, see variant kukub kohe valikust välja. Mingi filmimise- või kaameranodi võiks asja ette minna kui tal see kõik juba olemas ei oleks. Arvutiteemast teab ta nii palju minust rohkem, et ma ei hakka üldse üritamagi. Riideid ja jalanõusid on tal kuskil kolm korda rohkem kui mul (ja mul ei ole ka vähe nagu kolimise käigus selgus), aga kannab neist ainult kindlaid lemmikuid, nii et selle idee võib kah maha kriipsutada. Raske.

- - -

Tibud kasvavad lausa silmnähtavalt ja toas olnud kastis hakkas neil vaikselt kitsaks jääma, sest vahepeal oli vaja lendamist harjutada ning siis oli kasti kohal tolmupilv ja pool tuba sulepudi täis. Õhtuti lasime neid toas lahti, et nad end veidi rohkem liigutada saaks ja selle käigus sai junnide koristamisest täielik kosmoseteadus, sest kõiki kohe ei märka ja kui siis hiljem sisse astud, on kõik kohad sitta täis.

Viimastel päevadel olen neid kahekaupa õue kaasa võtnud kui kaevama/rohima lähen. Neile väga meeldib, vidistavad kuidagi eriti vaikselt ja rahulolevalt ning siblivad mullas. Nii on neile ka palju mugavam vihmausse sööta, sest muidu pidin iga ussikesega kohe tuppa minema, et see kanadele ära viia, sest ussid on maru kiired karbist välja roomama.

Täna sai kanamaja kaamera ja akende ette traadist võrgud ning lasteaed kolis omaette elama. Nüüd ma muudkui istun ja vaatan arvutist, mida nad seal teevad.

- - -

Muide, aitäh mind parimaks välismaa blogiks hääletamast! Ühtlasi oleks põnev teada, kes mu kandidatuuri üles seadis? Ma ise korra kaalusin, aga siis mõtlesin, et nääh, olen ju nagunii kaugel ja mis ma sellest lõppkokkuvõttes saan… Aga keegi tegi seda minu eest ning sain esikoha ja kohvri. Kohvri sain esialgu ainult teoreetiliselt, sest neil pole mulle huvipakkunut hetkel laos, aga õnneks ei ole mul kiiret.

Paar ajakirjandusväljaannet on pakkunud, et äkki hakkaksin hoopis nende lehel blogima, et lugejaskonda kasvatada, aga mulle meeldib seda asja sellisena hoida nagu algusest peale on olnud. Ja kuigi kasvav lugejaskond on kahtlemata tore, on kasvaval tuntusel alati omad varjuküljed ning neist ma suuremat huvitatud ei ole. Mulle meeldib kirjutada siis kui miskit öelda on ja teha seda avameelselt. Ma tahan ainult neid lugejaid, kes on kas ise või kellegi soovitusel siia sattunud ja ilma igasuguse sunnita jäänud, mitte neid, kellele mu blogi mõnel tuntud saidil iganädalaselt ette hüppaks, tehes sellest poolkohustusliku lugemise ja paratamatult ka poriga loopimise sihtpunkti.

Aga ma ei hakka üldse väitma, et "blogin tegelikult iseendale, et hiljem hea lugeda oleks", sest jumala eest - kui ma üldse edev ei oleks, siis miks ma peaks avalikult kirjutama? Blogin ikka teile ja maru tore, et inimestele meeldib ja et mõned vahel sõna sekka ütlevad ning veelgi enam - eriti usinad lausa terve blogi läbi loevad!

Küll aga oleks huvitav teada, kuidas ja millal te siia sattusite, kes te olete, kas tunnete mind ka päriselus (või teate mõne sõbra kaudu) ja millest kõige enam lugeda tahaks?

Vastamine on ju anonüümne, mis peaks teie jaoks asja eriti lihtsaks tegema ja mul oleks vahelduseks tore teada saada, kes siin mu tegemistele kaasa elamas käivad? Ahjaa, telefonist ei saa kommenteerida (ma ei tea, miks), püüdke ikka arvuti leida.

Ma sätin end nüüd lugema, aitäh! :)

Külalistetoad

Vaatasin sellist saadet nagu "Naabrist parem", kus keegi ütles, et "see korter näeb nüüd täpselt selline välja nagu ta minu peas algusest peale on olnud". Mina pean küll tunnistama, et ma isegi ei mäleta, milline meie uus kodu minu peas välja nägi, sest nii plaanid kui reaalsus on vahepeal kuskil sada korda muutunud.

Hiljuti leidsime kamina kohale hea pastelse pildi, mis on sõna otseses mõttes nii mahe, et päevasel ajal ei paista peaaegu üldse silma. Õhtul seevastu muutub täiesti külmaks lillaks ning ajab mind hulluks! Ja siis ma lihtsalt ei vaata, sest Matt ütles, et tema ei näe probleemi ja päeval on mul kah jälle kõik korras.

Külalistetoad on nüüd enam-vähem valmis. Väiksemasse oli kummutinurka mingit valgustit vaja ja imekombel isegi leidsin kuskilt portsu sobivaid, aga polnud kindel, millist võtta. Nii palju on juba tarkust tulnud, et poes pilt teha ja kodus võrdlema hakata, mis kõige tõenäolisemalt sobiks. Väga raske on valida kui kõik nii toredad on!

Mul oli tegelikult selline plaan, et pärast sissekolimist istun paar nädalat diivaninurgas keras, loen kõik vahepeal kogunenud raamatud läbi ja ühtlasi tegelen vähehaaval sisustamisega. Ja mitte et kohe nii kiire oleks olnud, et üldse lugeda ei jõuaks, aga diivanit pole!!! Seega ma siis ainult sisustan... Ja see pole sugugi nii lihtne, et paned peas pildi kokku ja muudkui teed.

Kui poes olev valik peas olevate piltidega paremini kattuks ja kõik asjad nii päeva- kui õhtuvalguses normaalsed välja näeks, oleks oluliselt muretum.

Näiteks magamistuppa on vaja väga kindla kuju, suuruse ja tooniga öökapilampe. Pole! Panin siis ajutiselt selle "neutraalse Ikea" mis pidi igale poole sobima ja nüüd kuskile ei sobi. Päevavalguses ei sobitu üldse sellesse pilti, mis mu peas on, aga kui pimedas põlema panna, on nii ilus, et ei peaks välja vahetamagi. Hommikul vaatan jälle, et mkmm... ei lähe!

Tibu-uudiseid ka: ükspäev avastasime Henrietta kasti ääre pealt kõhutamast. Appi, meie beebid hakkavad suureks kasvama! Mööda maja jalutamises ei oleks ju iseenesest suuremat katastroofi, aga arvestades, mis tihedusega neil alumine ots pruuni ollust toodab, võivad nad ühe öö jooksul kambakesi rohkem pahandust korda saata kui kari teismelisi. Seega pani Matt kastile traadist võrgu peale ja lõpetas lennutunnid mõneks ajaks ära.

Kanamaja on tegelikult valmis ja kui aiale võrk peale saab, et kotkad ja pesukarud meie nunnusid kohe esimese päevaga laiali ei tassiks, lähevad väiksed kakarotid omaette elama. Matt lubas kuuti kaamera paigaldada, et me nende elust endiselt osa saaks. Ahjaa, nimed on nüüd ka kõigil olemas:

Mustad - Delores ja Dora
Punased - Ruby ja Roxy
Valged - Henrietta ja Harriet

Tunamullustest porganditest

Meil on aianurgas suured istutuskastid ja kuna suvi kestab siinkandis kuskil oktoobri alguseni, leidsin, et pole seemnete mahapanekuga veel kuskile hiljaks jäänud. Eelmised omanikud ei paistnud suuremad rohenäpud olevat, peenrad olid korralikult heina kasvanud. Õnneks polnud mul jällegi töötu inimesena nagunii midagi mõistlikumat teha ja asusin usinalt rohima.

Istutuskastide kõrval kõrgub ohakas, mis annab juba täiesti korraliku põõsa mõõdu välja, ulatudes mulle lõuani ja olles vähemalt meeter lai. Ma ei tea, mida nad mõtlesid kui selle kasvama jätsid? Et ilus lillade õitega puu? Isegi väikest ohakat on igavene tüütus maa seest kätte saada, ma ei kujuta ette, kuhu selle suure monstrumi juured ulatuvad...

Viimases kastis oli umbrohi kohe eriti kõrge. Hakkasin välja tõmbama ja ennäe imet - hoopis porgandid! Mingid tunamullused. Lõhnasid magusasti, aga olid päris krimpsus. Lasin Matt'il pilti teha, et hea vanaemale näidata. Ma arvan, et tal pole põlise talunikuna aimugi kui kõrgeks porgandipealsed võivad kasvada! 

Muudest uudistest nii palju, et pärast kaht Nanaimos elatud nädalat oskan ilma gps'i abita ka kodust poodi sõita, mitte ainult poest koju. Kõik tänavad näevad nii sarnased välja, võib-olla oleks abiks kui terve ümbruskonna rahulikult läbi jalutaks, aga esiteks pole aega olnud ja teiseks pole kellegagi minna, sest Matt rügab tööd teha ja sõpru mul ju pole. Ükspäev helises telefon ja juba kilkasin, et näe, mul ikkagi on mõni sõber! Aga valeühendus oli. 

Elu oleks nii palju lihtsam kui oleksin näiteks viiene. Siis koputaks kõikide naabrite ustele, uuriks välja, kus teised lapsed elavad ja ütleks neile, et mul on kodus tibupojad! Nii kõva valuuta! Ma pole muidugi ise veel midagi teinud, et sõpru leida. Nüüd siis hakkab tasapisi maja valmis saama ja võib sellistele asjadele mõelda. Muuhulgas näiteks töö otsimisele, sest kui eile toidupoes käisin ja säilivusaegu vaadates mõistsin, et mul pole isegi ligilähedast aimu, mis kuupäev võiks olla, sain aru, et puhkus on täie ette läinud.

Suurematest asjadest olid viimase hetkeni puudu veel diivanid ja aiamööbel. Diivanitega on sellepärast kiire, et juuni lõpus tuleb meil siin Matt'i sünnipäev/jaanipäev/soolaleivapidu ja kui juba saarel elad, on ette teada, et keegi ei astu ainult paariks tunniks läbi, kõik külalised jäävad ööseks. 

Enamik diivaneid on jube koledad, ülejäänud lihtsalt kõvad. Kuskilt leidsime mingi enam-vähem sobiva ja müüja oli hästi abivalmis, rääkis, et absoluutselt kõike saab ise valida - kangast/värvi/pehmusastet. Istusime seal näidise peal ja arvasime, et jaa, selle võiks võtta küll kui need jäigad padjad pehmete vastu vahetada. Müüja istus siis ka ja teatas, et aga need ongi kõige pehmemad, mida pakutakse! 

Minu meelest ei peaks diivan selline olema, mille vastu oma tagumiku siniseks lööd. Matt oskaks meile hulga väiksema raha eest mingid puust pingid meisterdada, millel telekat vaadata, kanamaja tuli tal juba päris hästi välja.

Kui olin juba lootust kaotamas, komistasime üht suuremat mööbliäri otsides suvalise perepoe otsa, kus esiteks oli täiesti ideaalne diivan ja teiseks maailma kõige kihvtim 90-aastane müüja. Selline muhe. Ostu vormistamise käigus mainis vanamees Matt'i perekonnanime (Toom) kirja pannes, et näe, polegi seda nime ammu kuulnud, mul oli kunagi Torontos elades samanimeline eesti sõber. Ei noh ikka on suvalisel Nanaimo pässil juhuslikult mõni eestlasest sõber, miks ei ole! Et me oma väikse rahvaarvu juures ka igale poole jõuame!

Igatahes hakkab meil kahe nädala pärast kaks sellist helehalli diivanit olema:

Kusjuures see, et meil kaks ühesugust diivanit tuleb, on Kanada mõistes pigem erandlik. Neil on siin hästi kindel süsteem, elutoa mööbel koosneb enamasti kolmest tükist - kolmekohaline sofa, kahekohaline love seat ja ühekohaline tugitool. Teoreetiliselt saab muidugi ka eraldi osta, aga ühes kohas meile näiteks ei müüdud ainult sofat, öeldi, et keegi ei ostaks hiljem ainult love seat'i ja tugitooli, need istuks neil elu lõpuni salongis.

Ainus probleem, mis nüüd kerkis, on see, et minu eriti suur ja mugav tugitool, mis pidi esialgse plaani kohaselt elutuppa jääma, ei lähe värvi poolest uute diivanitega üldse kokku. Niimoodi see maja siis kujuneb - kogu aeg jäävad asjad üle.

Lõpetuseks mõned tibu-uudised. Nad kasvavad hirmus kiiresti ja selgelt on näha, et igaühel on oma iseloom. Mustad on kõige julgemad ja asjalikumad, "vana must" Delores on endiselt ainus, kes oskab veenõu otsa lennata ja sealt alla tulla, teised vaatavad suu ammuli pealt. Matt tõi neile ükspäev õuest pisikese ussikese, kelle peale kogu kanakari pöördesse läks. Instinkt on nii tugev, et esimest korda elus ussi nähes teavad kohe, et see on midagi maitsvat. Muus osas nii targad pole, näiteks endiselt situvad oma toidu sisse (ja üldse igale poole, kuhu juhtub). Hiljem pakkusime juba vihmausse ja need tekitasid kohe tükiks ajaks elevust. Nad isegi ei püüa teda kohe nahka pista, vaid jooksevad mööda puuri ringi, kuni järgmine ussi ära varastab. Vahel läheb oma kümme minutit enne kui ussike söödud saab. Uss ise mõtleb ilmselt juba ammu, et appi, kaua võib…

Loomad elutoas

Ma ei ole kunagi unistanud elust välismaal, välismaa peikast ega elust saarel. See kõik juhtus kuidagi pool-kogemata. Veel vähem olen unistanud kastitäiest tibudest elutoa nurgas, väike karp sitaga kõrval, aga täpselt nii see hetkel on. Kanadest unistasin küll, aga kujutasin ette, et nad hakkavad ikka õues elama…

Kohe kui kanamajale katus peale sai, hakkas Matt tibusid otsima. Noh, et nad on algul nii pisikesed ja elavad toas, pole kohe oma kuuti vaja. Helistas kõik suuremad farmipoed läbi ja sai teada, et ainult kahes on hetkel tibusid. Natuke uurisime talunikelt ka, aga nemad ei oska nii pisikeste sugu määrata ja kuked pole jällegi linnades lubatud. Eriti halva õnne korral võiks meil siis lõpp-kokkuvõttes kuus kukke olla, mis oleks isegi sel juhul halb kombo kui nad lubatud oleks. 

Algne plaan oli võtta kõik erinevast sordist ja braamasid võib-olla kaks. Braamad on need mõnusad paksud, kellel on karvased jalad - eriti kihvtid näevad välja. Neid aga hetkel keegi ei paku, isegi talunikel pole. Tibudega, näe, pole nii, et kataloogist tellid. Aga meie, linnainimesed, ei tahtnud ikka alla anda.

Esimeses poes oli kohe terve kastitäis helepunaseid ja ma tahtsin neid kõiki! Aga kuna teises linnas asuvast poest pidime lausa kolm tükki saama, otsustasime punaste juurde hiljem tagasi tulla, et see vaene vennike ei peaks meiega tervet päeva üksi kaasa loksuma. 

Teises poes haarasid kõigepealt pilku triibulised tibud, kes olid eriti pisikesed - üleeile koorunud ja väiksem tõug. Kohutavalt nunnud! Aga jube sõjakad. Muudkui taplesid omavahel, ennast polnud ollagi. Müüja ütles, et nende kasvatamine ongi paras väljakutse ja kuna meie ettekujutusse kuuluvad pigem rahumeelsed paksud kanaprouad, otsustasime kakupunnid poodi jätta.

Teistes kastides olid valged, mustad ja punased ning jäi vaid üle igast üks välja valida. See ei käi pooltki nii lihtsalt nagu kutsikatega, et lihtsalt vaatad, kes esimesena sinu juurde jookseb. Tibud jooksevad täiesti vales suunas! Istuvad viiekümnekesi kastis, talluvad üksteise peal, mõni juba ongi põrandal hinge heitmas, aga kui püüad neile pakkuda idüllilist kodu, millel on punane katus ja akna ümber valged raamid, on esimene reaktsioon hoopis "appi, tapetakse!". Mingit loogikat pole, aga noh, pea on nii pisike, sinna suurt aju ei mahugi.

Koduteel peatusime uuesti selles punaste tibude poes, kus oli ühtlasi raamat piltidega täiskasvanud lindudest. Selgus, et kui meie kolm olemasolevat lemmikut kasvavad ümarateks täpilisteks iludusteks, siis neist teistest punastest tulevad tavalised kiitsakad kodukanad. Ja juba teist korda pidin sel päeval über-nunnule tibule "ei" ütlema, sest kana peab paks olema.

Koju jõudes hakkasime arutama, et ei tahaks kananduses väga suuri riske võtta. Omavahel saab neid kokku panna ainult üsna alguses, sest kanad ei saa väga lihtsalt teistega sõbraks. Kui uus lisatav lind juhtub eelmistest noorem või vanem olema, võivad üksteist kiusama hakata. Väga pikka vahet ei tohiks nagunii jätta, aga enne järgmise nädala lõppu polnud kuskil tibusid koorumas. Kui ootama jääme, võib juhtuda, et lõpuks ongi ainult kolm kana. 

Ahjaa, Vancouveris lubatakse eramaja aias pidada nelja kana, Nanaimos kuut. Kuked on keelatud. Väiksema kanakarja kantseldamiseks pole tegelikult kukke vaja, ka munemine käib ilma temata. Kukke läheb vaja ainult siis kui tahetakse viljastatud mune ehk munadest tibusid haududa. Seda, muideks, kanad jällegi ei tea ja aeg-ajalt otsustavad ikkagi hauduma jääda. Bioloogiline kell! See haudumise asi on jube tüütu, sest isegi kui munad alt ära võtta, istub kana edasi ja pesalt ära ei tule.

Omadused varieeruvad liigiti - mõned on usinamad munejad, mõned kipuvad rohkem hauduma, mõni muneb valgeid, teine pruune ja kolmas rohelisi mune. Need, kelle meie valisime, on rahumeelsed kodukanad, kes peaks hästi munema hakkama. Ja siis jäimegi mõtlema, et tegelikult oleks võinud kohe kõik kuus kana ühest kohast võtta. Täna sõitsingi uuesti teise linna ja tõin kolm tibu juurde. Matt ütles küll, et nüüd ju ei tea, millised on Ruby, Henrietta ja Delores, aga kui kamp kokku sai, selgus, et sellega on nagu oma lastega - ikka teed vahet!

Kõige üllatavam on kui palju nad situvad. Sellepärast mul ongi väike plastkarp kanade kodu kõrval, et saaks suuremad junnid korra päevas välja korjata, sest muidu peaks iga päev kogu saepuru välja vahetama, et haisema ei läheks. Ja kuna nad meil just elutoas elavad, on see haisufaktor päris oluline. Algne plaan nad katlaruumi panna läks luhta, sest siis me peaks ise ka sinna kolima. Tibud on ju maailmatu armsad! Isegi kui nad nii palju situvad.

Sööma hakkasid kohe, aga joogivärki ei nuputanudki välja. Poes oli neil tilaga nõu, mida tuli nokkida, aga koju ostsime kausi ja no jälle - aju on väike, ei saanud aru. Kui nad juba viis tundi joomata olid ja suht loiult konutama jäid, püüdsin üht nokkapidi kaussi torgata. Youtube'is oli selline video. Need video kanad olid loomulikult täiesti tšillid ja lasid endaga kõike teha. Minu tibu arvas, et üritan teda järjekordselt ära tappa (et nad ka ei õpi!) ning röökis/rabeles elu eest. 

Lõpuks pistsin näpu vette ja üritasin tilga nokani toimetada. Pärast kümnendat katset hakkas lindudele nagu midagi koitma, varsti julgesid ise järele vaadata, kust ma neid tilkasid saan. Ega muidu vist olekski sinnasamasse joogikausi kõrvale janusse surnud.

Aga muidu on areng kiire. Üks hakkab midagi tegema, teised jälgivad ja proovivad ka. Meie istume nagu õnnelikud lapsevanemad kõrval ja rõõmustame kui kana siblima hakkab. Või esimest korda ära jagab, kuidas sulgede vahele saepuru saputada. Või nokka puhtaks pühkida. Ja magatakse ikka külg-külje kõrval. Nunnumeeter on konstantselt põhjas!

Kui täna uuesti poes käisin ja kolm tibu juurde tõin, märkasin, et poes olevad ei tee ühtegi neist asjadest, lihtsalt tormavad mööda puuri ja üksteist ringi, pole nagu aega süveneda, et mida elul veel pakkuda on. Kanadele vist ei meeldi stress. 

Kui uued koju tõin, tõstsid vanad kohe lärmi ja nokkisid neid natuke. Aga see läks ruttu üle, varsti magasid juba kõik ühes reas koos. Uus oskus tekkis ka kohe - Delores oli uute sõprade ilmudes nii üllatunud, et lendas natuke. Ja siis oli veel rohkem üllatunud, et ta midagi sellist teha oskab ning lendas jooginõu otsa ning sealt alla. Seepeale proovisid kõik teised ka natuke lennata. Kuus lendama õppivat tibu ühes kastis on päriselus palju naljakam kui ette võiks kujutada. 

Võtke omale ka kanad, nad on nii marudad!

Esimene nädal Nanaimos

Paradiis! Uus kodu on täiuslik. Uus linn on täiuslik. Inimesed on nii sõbralikud, et imelik hakkab! Isegi Matt ütleb, et harjumatu on.

Ma olen iga päev mööda poode sõitnud, lilli-lampe-nõusid-maale kokku ostnud. Kanadas saab absoluutselt kõiki asju poodi tagasi viia, mingit põhjust ei pea olema. Tuled koju, riputad kardina akna ette, vaatad, et pole ikka päris see ja viid tagasi. Tore. 

Kõigis kolmes magamistoas olid enam-vähem ühesugused kardinad (eelmiste omanike omad) - taga must ja ees valge, keskelt nööriga kokku tõmmatud. Kuna külalistetubadesse hakkab alles õhtul päike paistma, pole sinna pimendavaid tegelikult vaja. Ja mulle ei meeldinud, et iga akna kohal oli kaks toru (valge ja must kardin erinevate torude küljes). Võtsin siis ühest toast lisatorud ja tumedad kardinad maha, pesin ja triikisin valged ära ning palju ilusam sai. Ainult, et nüüd oli sulaselgelt ühte valget juurde vaja, et pilt ühtlasem jääks. Meie magamistoas olid samad kardinad, võtsin siis sealt. Mis tähendas, et magamistuppa oli kah uusi vaja.

Iga asi käib muideks ahelreaktsioonis. Võtame näiteks sellesama toa. Alljärgneval pildil on veel vanad kardinad ja kui voodi paika sai, tundus, et mustad tuleb ära võtta. Kui voodipesu peale sai, selgus, et vana hea tekikott, mis mu vanasse koju nii hästi sobis, ei lähe siia kohe üldse mitte! Ja see Ikea lamp, mille võtsime kui hea neutraalse, mis igale poole sobiks, ei sobi nüüd mitte kuhugi! Mitte ükski meie lampidest ei sobi kuhugi.

Meie enda magamistoas on samamoodi nurgaaken, lisaks sellele ka klaasist uks. Kardinad olid ainult akende ees, ust ei katnud miski. Ma ei saa aru, mis mõte on pimendavatel kardinatel kui läbi ukse tuleb rohkem valgust kui kahest aknast kokku? Ühtlasi oli õhtul kuidagi imelik, et välja ei näe, aga kui keegi peaks terrassil seisma, siis sisse näeks kohe väga hästi.

Ostsime pikema kardinapuu, et ka akna kõrval olev uks kaetud saaks. Ja ühtlasi oli uusi kardinaid vaja, sest ühe valge võtsin juba ära ja praegused tumedad jäävad selles valges nurgas kuidagi liiga kontrastsed. Kuna meie magamistuppa paistab nii hommikune kui lõunane päike (elagu nurgaaknad), on pimendavaid katteid kohe kindlasti vaja ja akendele võiks ju rulood panna, aga ukse ees ei jääks see ilus, nii et tuleb ikkagi kardinalahendus leida. 

Väiksemas külalistetoas magab praegu Matt'i isa, sealt pole ma veel vanu aknakatteid maha võtnud, aga selge on see, et beežiruudulise tekikotiga, mille Matt valis, ei lähe need valgel taustal istuvad hallid linnud üldse kokku. Lisaks on aken suhteliselt väike ja saab valgust ainult õhtuti, sealt võtan ma need mustad päris kindlasti tagant ära.

Sellele toale pole me veel ka lõplikku paigutust välja mõelnud. Mulle tundub, et voodi võiks ikkagi peatsiga sinna vasakpoolsesse seina panna, aga eks näis.

Kui me Vancouveri kodusid kokku pakkisime, mõtlesin, et maru tüütu - nii palju prahti tekib! Peab otsustama, et mis millisesse kasti panna, mida võtta/mida jätta ning kuidas pakkida, et kõik tervena kohale jõuaks. Arvasin, et lahti pakkides on lihtsam, sest kõik üleliigne on juba ära visatud ja prahti ei teki üldse. Ma muidugi ei arvestanud terve majatäie uue mööbliga, mis oli pappi pakitud. Lisaks ei arvestanud ma sellega, et kõik kolimiskastid jäävad ju kah üle.

Kui terrassil enam kõndima ei mahtunud, voltisin kõik kastid ilusti nurka kokku, teine samapalju istus garaažis. Ei saa öelda, et sisse kolides prügi ei tekiks...

Mäletate kui kirjutasin, et endised omanikud seadsid maja müües tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta? Mina veel rõõmustasin, sest see oli nagunii suht kole. Selgus, et meie naabriks on eelmise omaniku vend ja kasvuhoone seisab nüüd tema aias. Otse loomulikult sellise koha peal, et ma näen seda nii voodis lamades kui laua taga istudes. Kogu aeg on risti ees! Me peame sellesse nurka mingi kahara puu istutama, et vaade jälle veidi paremaks läheks.

Üllatusi tuleb kogu aeg ette. Alguses ei olnud meil prügikasti. Ostsime siis. Kui see täis sai, hakkasin uurima, et kus suur prügikast seisab? Ei seisagi! See oli kaasa kolitud. Prügivedu korraldab linn, hind on maamaksu sees, igakuiselt ei pea midagi tasuma. Aga prügikasti peab igaüks ise ostma. Prügiveo graafikut me muidugi ei teadnud, aga kui eile õhtul kõik naabrid oma prügi tänava äärde veeretasid, oli selge, et hommikul hakkab midagi toimuma.

Ahjaa, meil on ju üürnikud! Maja alumisel korrusel on eraldi korter, kus nad elavad. Kolimispäeval tulid end tutvustama ja tõid kohe ümbrikutäie raha. Väga vahva noh! Ükspäev ajasime maja ees juttu kui nad jalutama läksid. Küsisime, et kuhu minek, selgus, et lähevad posti tooma. Meie vastu, et ahaa, meil peab ju kah postkast olema - oskate öelda, kust me ta leiame?

Kogu naabruskonna postkastid on kõrvaltänavas üheskoos. Mingi sada tükki. Võti meil oli, aga seda ei teadnud, millise kasti see avab, numbrid on ju täiesti suvalised, mitte majade järgi. Seisime seal nagu kaks lolli ja arutasime, et huvitav, kes oskaks öelda, milline meile kuulub? Pakkusin, et proovime lihtsalt läbi. Pärast usinat katsetamist selgus, et mitte ükski ei kuulu meile! Seejärel leidsime, et kuna võti näeb mõlemat pidi suht ühesugune välja, siis võib-olla tuleb see lihtsalt teistpidi pöörata? Selgus, et meil ikkagi on postkast ja õnneks oli see teiselt poolt alustades kuskil kahekümnes ja ma ei pidanudki kõiki sadat uuesti läbi proovima.

Muud arengud on sellised, et Matt'i isa ehitas seina sees oleva muusikasüsteemi teisele kõrgusele ja seega tuli paar auku kinni panna ja üle värvida. Kuna värv oli veel märg, on neid kohti pildil näha, aga tegelikult kuivas ühtlaseks. Kõik vabad pinnad on hetkel tööriistu ja sodi täis, aga see peaks järgmise paari päeva pärast koristatud saama.

Nädalavahetusel käisid Marii ja Ermo meil külas ja nagu näha, ei anta siin majas isegi rasedatele armu, pannakse kohe tööle. Mind ajas hulluks, et rulood olid liiga pikad ja istusid aknalaual hunnikus. Õnneks andis neid parajaks teha. Mariist oli muidu ka palju kasu, näiteks käis siin üks hommik üksi jalutamas ja rääkis, et meil olevat maja taga metsa sees matkarada, kus kasvavad karikakrad. Käisime siis hiljem koos kõndimas, et ta saaks mulle mu uut kodukanti tutvustada. Siin lõhnab nii hästi! Mõnus okaspuude ja metsa lõhn on. Karusid õnneks polnud.

Kanamaja ootab garaažis oma järjekorda, see pannakse alles homme kokku. Kanu seega veel pole, küll aga on jänesed! Nanaimos on hullult palju jäneseid, igal pool kalpsavad ringi. Kui Matt hõikas, et tule ruttu vaatama, meil on aias väiksed jänesepojad, arvasin, et ta teeb nalja. Aga olidki! Jumala tore on siin Nanaimos!

Ruumilisest mõtlemisest

Sel ajal kui mina Eestis olin, käis Matt Ikea's ja ostis peaaegu kogu nimekirjas olnud mööbli ära. Kuna magamistoa sisustus oli sel ajal soodushinnaga, otsustas külalistetuppa ka ühe kummuti võtta. Esialgses listis seda ei olnud, sest tahtsin voodi paika panna ja alles siis vaadata, mis nägu tuba jääb ning millist mööblit nõuab. Aga noh, tal polnud meeles. Võttis siis mingi. Mulle muidugi üldse ei meeldinud! Tahtsin pigem laia ja madalat, tema valis kitsa ja kõrge. Õnneks on meil mööbliteemalised arutelud suhteliselt rahumeelselt kulgenud ja otsustasime seegi kord ilma suurema draamata, et kummut läheb lihtsalt tagasi, no big deal.

Eile õhtul ütles Matt, et peab natukeseks kodust välja saama - lähme võtame vanemate juurest kummuti peale ja toome ühtlasi Ikea'st toolid ära. Kui pea tund aega hiljem kohale jõudsime, meenus, et tšekk jäi koju. Otse loomulikult! Aga hea küll, võtame ikkagi emalt suurema auto ja ostame vähemalt toolid. 

Muuhulgas valisime väiksemasse külalistetuppa voodi välja, aga kodu sisustamine on teatavasti nagu mitme peaga lohe - võtad ühe maha, kasvab kolm asemele. Kui voodi on olemas, on vaja madratsit. Kui madrats on olemas, on vaja tekke-patju. Ja linu. See ahel ei lõpegi ära!

Siis meenus, et meil endal on ka uut tekki vaja. Või no mis "meil meenus" - Matt küsis alustuseks üldse, et mis praegusel tekil viga on? Tal on hullult paks tekk ja väga soe korter. Magama jäädes on justkui okei, aga paar tundi hiljem ärkan läbimärjana ja otsin teki asemele lina. Ja nii iga öö! Matt seevastu lükkab teki läbi une maha ja magab ilma. Mul millegipärast pole võimet läbi une mõistlikke otsuseid vastu võtta.

Lõpuks oli kärusid kolm, sest lisaks kuuele toolile saime voodi, madratsi, kattemadratsi, kummuti, Matt'ile kontorimööbli, tekid-padjad-linad-klaasid-vaibad… Autoni jõudmise hetkeks olin valmis omaenese pea peale kihla vedama, et isegi pool sellest kraamist ei mahu autosse ära. Matt ütles, et see olevat teaduslikult tõestatud, et naiste ruumiline mõtlemine on meeste omast kehvem ja pani pool majatäit mööblit niimoodi autosse, et ühtegi sentimeetrit vaba ruumi küll ei jäänud, aga kõik mahtus ära ja ma ei pidanud isegi midagi sülle võtma. Hämmastav! Mul paistab selle ruumilise mõtlemisega tõesti veits halvasti olevat… 

Ettevalmistused kolimiseks

Kolimine on alati palju keerulisem kui pealnäha paistab. Minu osas oleks iseenesest lihtne - riided jätan riidepuudele ja tõstan tahaistmele, kogu ülejäänud kraam läheb pagasnikusse. Ainult voodi ja tugitool tuleb kolimisautosse panna.

Aga noh, siis on vaja veel terve Matt'i elamine kokku pakkida ja sellega läheb juba keerulisemaks. Alustuseks leppisime kokku, et igaüks teeb seda, mis paremini välja tuleb, mis tähendab, et Matt istub arvuti taga, kirjutab koodi ja teenib raha, samal ajal kui töötu Anu pakib-sorteerib-koristab. Esimene tund aega tuli selline jaotus väga hästi välja, kuniks palusin Matt'il erinevad riidehunnikud kiirelt läbi vaadata, et ma kogemata midagi olulist taaskasutusse ei viiks.

Ilmnes esimene takistus - mina viskaks hea meelega peaaegu kõik ära, Matt ei viskaks peaaegu mitte midagi ära. Ja noh, Matt'i nodi, nii et tema sõna maksab. Tal on hullult palju asju (kaheksa vihmavarju räägivad vist iseenda eest).

Ühtlasi selgus, et kukk, kelle üle ma juba paar aastat nalja olen teinud, kolib samuti kaasa (vähemalt saime kokkuleppele, et ta hakkab Matt'i kabinetis elama ja ei pea minuga väga tihedalt kokku puutuma):

Matt ütles, et kõige suuremasse kasti tuleb raamatud panna. Kui valmis sain, palusin tal see seina äärde lükata. Tekkis küsimus, et kui kast on nii raske, et Matt seda vaevu lükata suudab, siis kes selle autosse kannab? Ja ega vist ei kannagi, sest põhi ei peaks vastu, nii et peame leidma mingi ratastel aluse. Vist nagunii oleks pidanud leidma, sest näiteks šeif, kuhu isegi mina sisse mahun, poleks inimjõul tõstetav.

Ühtlasi tuli ära otsustada, mis päeval kolimisautole järele minna ning millises järjekorras asju peale sättida. Mina tahan oma voodi ja tugitooli esimesena panna, et nendega lõpuks mingit jama poleks. Viimased ööd saan ju Matt'i pool magada (nagunii magan kogu aeg seal). Ülejäänud asjad pean alles kõige viimasel päeval oma autosse laadima, sest ma ei saa seda kuskile suvakohta õue seisma jätta kui terve mu elu ja olulised asjad sees on.

Matt'i asjadest oleks mõistlik mööbel esimesena panna ja kastid sinna peale/vahele mahutada, ainult et kõige suurem asi on 2x2m voodi koos kolme kõrge madratsiga ja seda ei saa me enne viimast päeva kuhugi viia, sest kus me siis magaksime? Või noh, vähemalt ühe madratsi peab viimase hetkeni tuppa jätma. Selle viimase hetke osas on teatavad piirangud:

- majja saame kolida kolmapäeval
- teisipäeva ennelõunal peab Matt vanematekodu lähedal (ehk linna teises otsas) pangas viimaseid pabereid allkirjastama
- kuna korteriomanik tuleb teisipäeva pärastlõunal kohta üle vaatama, peavad asjad selleks ajaks kolitud ja põrandad pestud olema (mida teen mina, kuniks Matt pangas on)
- see tähendab, et madratsid tuleb autosse tõsta teisipäeva hommikul enne panka minekut, et Matt saaks kolimisauto juba vanemate maja ette jätta.

Kui kõik eelnev veel piisavalt keeruline ei tundunud, lisame siia fakti, et tarkvarainsenerist Matt'il on mitu suurt arvutikasti, kolm hiiglaslikku kuvarit ja ilma igasuguse liialdamiseta miljon juhet, mis tuleb eriti süsteemselt ja ettevaatlikult kokku panna ja kohe kindlasti ei saa arvutikraami ööseks tänavale autosse jätta (Matt'i tundes võin ennustada, et ta teeb ilmselt veel hommikul nelja-viieni tööd ja ei alusta pakkimisega enne kui… noh liiga hilja on). Õnneks ei juhtu midagi kui ta öösel ainult paar tundi magada saab, sest arstide värk - nad ju ei magagi. Ta on harjunud.

Vahepeal tuli meelde, et teise külalistetoa voodi ja madratsid on veel ostmata. Alguses arvasime, et põhimõtteliselt pole sellega kiiret, sest ega esimesel nädalal nagunii kaht toatäit külalisi ei tule, aga siis jäime mõtlema, et saarel pole Ikea't ja hiljem pole meil jällegi kolimisautot, kuhu kõik järjekordsed madratsid mahutada ja… juba jookseb juhe kokku. Voodit ei saa hästi ühestki teisest mööblipoest ka osta, sest see massivne ja kole Kanada/Ameerika stiil ei lähe minule isiklikult kohe üldse mitte peale.

Ühesõnaga. Kõigepealt paneme autosse minu asjad, siis sõidame Ikeasse ja ostame veel ühe voodi ja madratsi; seejärel pakime Matt'i elamise peale ja lõpuks maandume ta vanemate juures, sest nende garaažis seisavad kõik eelnevalt ostetud lauad-toolid-riiulid-kummutid-voodid. Ja muidugi see hiiglaslik varjualune, mis õue läheb. Mööbel on õnneks küll kompaktselt pakendites, aga pakendid on pehmelt öeldes üsna kogukad. Kõige pikemates kastides on varjualuse jalad, mis on pea kolm meetrit kõrged. Kokkupandult näeb välja selline:

Kui nüüd kellelgi juhtus tekkima mõte, et huvitav, kas meil selleks hetkeks autos üldse mingit üleliigset ruumi on, siis… mul on sama mure.

Kogu muu kupatuse juures ei saa kõrvale jätta fakti, et keegi peab kõiki neid kaste tõstma ja normaalsed inimesed on teisipäeviti-kolmapäeviti tööl, mis teeb abiliste leidmise veidi keeruliseks. Lisaks on meil liiga palju autosid ja liiga vähe juhte, mistõttu koostas Matt lõpuks lausa kirjaliku ajakava, et kes mis kell kuskilt midagi peale võtab ja kuhu seejärel sõidab ning kuidas minu-tema-kolimisauto lõpuks korraga Nanaimosse jõuavad.

Õnneks on Matt'il väga tore isa, kes oskab absoluutselt kõiki asju teha, nii et tema kolime esimese hooga endaga kaasa ja ei luba enne linna tagasi kui kõik mööbel-varjualused-kanamajad kokku pandud, helisüsteem paigaldatud, telekas kamina kohalt allapoole installeeritud jne.

Vahepeal tuletas Matt meelde, et peame kanad ära tellima ja küsis, kas võiks nad äkki Vancouverist osta, sest Nanaimos on ilmselt väiksem tõuvalik. Kanad?! Kas kellelegi tundus pärast eelnenud teksti läbilugemist, et kuskile jääb liiga palju tühja ruumi, et sinna kastitäis tibusid sättida?

Mulle tundub juba eos, et sellest kolimisest te veel kuulete...