29 detsember, 2017

Paarisuhe

Istusime sõbrannadega Matt'i kliiniku jõulupeol vaiksemas nurgas ja rääkisime lastest. Jutt algas sellest, et kaks meist on (eel)viimast kuud rasedad, kolmandal kaks last käes ja rohkem ei taha. Nii et tema jõi mõnusat külma valget veini veidi härmas klaasist ja meie nats vesistasime. Ütles, et see on päris tore kui lapsed on juba nii suured, et saab nad kellegagi koju jätta ja vanemad võivad rahus pittu minna. Tema pojad on 3 ja 6.

Kaasrasedal on pooleteistaastane poeg. Küsis, et millal see hetk saabub kui kergemaks läheb? Lastega ema ütles, et umbes siis kui nad neljaseks saavad. 

Appi!

Siis liitus meiega üks arstidest, kelle erihuviks on igasugune psühholoogiline värk. Rääkis meile natuke teadusuuringutest. Uuringud pidavat näitama, et paarid on õnnelikud selle hetkeni, mil sünnib nende esimene laps. Pärast sündi kukuvad mõlema vanema õnne- ja rahulolutase kolinal alla... ja jäävad sinna umbes selle ajani, mil laps on viiene. VIIENE!

Sel ajal kui laps on 5-12 aastat vana, on vanemad jälle õnnelikud ja rahulolevad, aga hõisata veel ei tasu, sest kui laps saab 13 ja algab puberteet, kukub vanemate õnne- ja rahulolutase jälle alla. 

"Mõtlesin, et äkki on teil hea teada, et kui ongi vahepeal raske, siis asi ei ole sinus ega su kaaslases, vaid puhtas statistikas - peaaegu kõik paarid teevad need faasid läbi!"


Esimese lapsega on selles mõttes keeruline, et üldse ei kujuta ette, mida oodata. Raseduse osas läks minu meelest kõik vastupidiselt sellele, mida olin varem arvanud. Eeldasin, et see on füüsiliselt raske, aga et emotsionaalselt hõljun katkematult õnnepilvel. Tegelikult pole mul füüsilisele osale suurt midagi ette heita, samas kui emotsionaalselt olen täielik sitahäda. Lihtsalt ootan pikisilmi, et laps oleks käes, nad on minu meelest väljaspool kõhtu palju nunnumad kui sees.

Ja ikkagi nii tore kui ta näiteks liigutab - ma vahel istun õhtu otsa käed kõhu peal. Otsin talle riideid ja asju kokku, sätin kappi ja käin neid seal silitamas. Teen vahel vankriga tiiru mööda maja, sest see on maailma kõige ägedam vanker ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks juba kedagi sinna sisse panna. Unistan sellest, kuidas ta on lõpuks kõhust väljas, saan ta kaissu võtta ja ülepeakaela ära armuda. Rasedus tuleb selle nimel lihtsalt üle elada.

Omavaheliste suhete osas arvasin enne rasedaks jäämist, et need lähevad ilmselt halvemaks. Et hormoonid, emotsioonid - rasedad on ju täitsa hullud. Aga meil läksid pigem paremaks! Nii lahe on lapsevanemateks saada! Ma pole rasedana väga hulluks ka läinud õnneks. Kõik on suht sama, ma olen lihtsalt natuke rohkem paks.

Beebiea osas kardan kõige enam magamatust - ma olen väsinuna täiesti teine inimene. Ja ma ei ole elu sees üle kahe päeva järjest väsinud olnud! Ma lihtsalt ei jaksa kauem, sest kõik asjad hakkavad närvidele käima! Ja siis lähen ükspäev natuke varem magama ja ärkan hommikul igati rõõmsa ja rõõsana. Asi, mida beebi kõrvalt hästi teha ei saa.

Aga hei - ma panin kõikide muude asjade osas mööda, võib-olla eksin sellega ka?! Äkki saame nii mõnusa lapse, kes ainult sööb ja magab?

Ükspäev kurtsin Matt'ile, et mis siis kui me pärast lapse sündi ainult tülitsemegi, sest magamatus ja röökiv titt ja kõik on teistmoodi...? Hoiatasin ette, et ta ei tohi ühtegi sellist asja teha, mis mind närvi võiks ajada kui ma parajasti väsinud olen. Näiteks külmkapi ust liiga kaua lahti hoida. Tema naerab! Ei usu, et see asi nii hull on.

Äkki ei olegi? Ma väga loodan küll.

Beebid on ju nii nunnud muidu! Mu sõbrannal on praegu selline kuu aja vanune. Hirmus armas. Tahan ka!

20 kommentaari:

  1. Minu kogemus näitab, et pärast lapse sündi tõesti suhe kukub kokku. Meil võttis umbes 2-3 aastat, et see uuesti üles ehitada. Õnneks lahku ei läinud :) Ei oska seletada seda, aga hormoonid, muutuv peredünaamika (kolme puhul üks nagu jääks alati välja ja ema-lapse side meil ikka väga tugev), uued harjumused, erinevad vaated kasvatusel jne. Aga samas meeletult arendav isiksusele ja suhtele. Laps on veidi üle nelja ja poole nüüd ja tunnen, et võib uue saada, ehk seekord ei tule nii suurt segadust. Saab just pere tasakaalu.

    VastaKustuta
  2. Eks oma osa on inimestel endil ja igapäevastel olmevärkidel ka.
    Minul on kaks last, kellel erinevad isad. Esimese mehega oli meie suhe nagu roosamanna, kuniks rasedaks jäin. Eks seda roosat viskas ka edaspidi sisse, aga üldises plaanis kolistas paarisuhe mööda ämbreid kuus aastat. Me olime noored ja saime lapse, minule jõudis elumuutus kohale, mehele mitte. Ebakindel elukoht, rahaprobleemid, mees oli oma töökohal alles õpipoisi staatuses, survestavad sõbrad ja pidamata peod... Mina muudkui punusin pesa, kust mees iga natukese aja tagant välja murdis. Mitte pahatahtlikkusest, vaid pigem noorusest tingitud kohatine hoolimatus. Kuidagimoodi elasime selle perioodi üle ja siis läks elu paremaks. Harjusime uute rollidega, oli jälle pisut rohkem vabadust ka. Samas lõi iga mingi aja tagant välja see, et üks meist oli perekonnamaterjal, aga teine mitte. Läks veel aastaid mööda, aga lahutus paratamatult tuli. Ei olnud tegu halva mehega, küll aga oli meil kahel pereelust täiesti erinev nägemus.
    Kui ma teistkordselt abiellusin, siis olin veel piisavalt noor, et teise lapse peale mõelda. Alguses ei tahtnud, sest isiklik kogemustepagas oli alles meeles. Aga siis mõtlesin ringi. Elu olmeline külg oli normaalne ja stabiilne, ainuke takistus oli minu peas.
    Tulemus? Täpselt vastupidine.
    Minu teine abikaasa lähtub peaasjalikult lapsest. Minu jaoks täiesti uudne kogemus, et mees jätab kõrvale kõik muu ja pühendubki töövälisel ajal ainult kodule, naisele ja lapsele. Ta ei taha ilma jääda ühestki lapsega seotud teemast, ütleb, et see on see miski, mida ta elu jooksul enam kogeda ei saa ja ta ei taha millestki ilma jääda. See neli aastat lapsega on meid rohkem liitnud, kui eelnevad aastad ilma lapseta. Ega me täielikult oma urus elanud pole, silma- ja kõrvaklappidega, aga siiski on pereelu on võimsalt esikohal. Muidugi oleme teinud korralikke mööndusi unetundide, kodu korrashoiu ja kõige muugi suhtes, aga see on sündinud täie teadmisega, et ega see kõik igavesti kesta. Magamatus teab teadagi tuju pahaks, aga see kõik on lahendatav sellega, et vastavalt vajadusele saab lasta unisemal end välja magada. Ma olen peale magamata ööd ja virilat päeva pingsalt meest koju oodanud, et saaks rahulikult vannis ära käia ja pärast pool tunnikest magada - lõpptulemusena jäin vanni magama, ärkasin jahedas vees ja olin täielikult väljapuhanud, erk nagu kirp. Mõnikord olen veerandtunnise uinakuga saanud kätte sama tunde, mida peaks muidu saavutama peale pikka ja magusat ööund. Emadus teeb imesid, mis muud :)

    VastaKustuta
  3. Imelik, ma olen peale laste sündi kõige õnnelikum oma elus olnud :D

    VastaKustuta
  4. Samastun Mallukaga. Pigem nutan, et laps nii kiiresti suureks kasvab, iga jumala päev see 9kuud (mil mu poeg olnud) olen ma mõelnud, et nüüd on kõige lahedam, selliseks võiks jäädagi :D
    Kui ema on chill, on ka laps chill. Pole mingeid magamata öid, ei gaasivalusid, nahalööbeid. Isegi hambad tulid märkamatult :)
    Mind ka hirmutati raseduse ajal, et maga nüüd, varsti enam ei saa. Tutkit!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga kui esimene suureks kasvab, saab teise teha ja siis on jälle väike beebi majas! :)

      Kustuta
    2. Varikas, see tunne jääbki, et NÜÜD ta on kõige lahedam :D Ükskõik, kui vana ta on. Ja kui beebikas peale tuleb, siis tõepoolest saab teise ja kolmanda ja neljanda ja viienda otsa teha :D

      Kustuta
  5. Meie paarisuhe läks peale lapse sündi kohe kindlasti paremaks. Jah, magamatus ja muu olid küll aga samas olime lähedasemad. Oskasime rohkem nautida koos veedetud hetki, nt pikkadel autosõitudel laps magas turvahällis ning meil oli aega rääkida. Aga meie leppisime juba enne last kokku, et lapsed on ikka mõlema vanema vastutus ning imetamine oli ainus asi, mis oli vaid minu teema. Haiglas peale sünnitust oli mu tervis üsna kehv ning seal tegeles lapsega mees (mähkmevahetus, naba hooldus, hügieen...). Mulle tõstis tite imetamise ajaks voodisse ja pärast seda ära. Kodus jätkus sama, kui mees oli töölt kodus siis vahetas mähkmeid ja tegeles lapsega tema, jalutamas käis ka. Öised mähkmevahetused jäid ka kuidagi sujuvalt mehe teha, tema enda initsiatiivil kusjuures. Ja kuna erilist tugivõrgustikku hoidjate näol meil polnud siis ringi sõites oli meil laps kaasas. Kasvasime ja arenesime kõik koos. Praegu 4-aastane siiani naudib meiega koos käimisi ja toimetamisi. Issiga koos lõhub ahjupuid või vahetab autol sarniiri, minuga koos teeme muid toimetusi. Ja pikematel sõitudel käime koos, ajame juttu, selgitame lapsele maailmaasju...
    Kusjuures elu igapäevane pool ei olnud meil lapse titeeas eriline roosamanna, titt oli põhjalik sööja (tunnike-paar korraga) ning gaasivalud olid karmid. Esimesel aastal magasin keskmiselt 6 tundi ööpäevas ja mitte rohkem kui 2 tundi jutti. Aga see kuidagi pigem arendas ja lähendas meid.

    VastaKustuta
  6. Ma nüüd enam täpselt ei mäleta, aga mingi 2-3 kuud peale lapse sündi oli meil tõesti suhe niru, ehkki laps oli kauaoodatud. Aga siis loksus kõik paika. Nii et päris aastaid küll kannatama ei pea. ;)

    VastaKustuta
  7. Nii tore on teie kogemustest lugeda! Ja nagu näha, ei ole esimesed viis aastat ainult katkematu hädaorg, eks rõõmu on ka!

    Lapsest endast oleneb ka palju, ühtedel meie sõpradel on selline, kes karjub enam-vähem kogu aeg. Matt ütles, et osad beebid ongi täitsa ilma põhjuseta rahulolematud, emad tulevad arsti juurde, ise näost täiesti hallid, aga lapsel pole tegelikult midagi viga. Karjub terve esimene aasta ja siis rahuneb maha ning kasvab täiesti normaalseks inimeseks. Ja mõni teine beebi lihtsalt sööb ja magab, mingit üleliigset trianglit ei tee.

    Matt jääb esimesteks nädalateks koju ja kuniks ma ise taastun, jäävad öised mähkimised jne ilmselt tema peale, et ma ei peaks voodist püsti tulema. Aga sealt edasi peab kuidagi nii tegema, et tema öösiti rohkem magada saaks, sest töö iseloomu tõttu ei tule kõne alla, et ta saaks zombina funktsioneerida. Samas on ta ju kõik õhtud kodus, nii et kui puhkust vajan, annangi tite talle ja lähen magan ise mõned tunnid. Peaks hakkama saama küll! Kõik teised ju on saanud! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Matt peabki öösel magada saama, sest tema unisusest tingitud hooletus võib maksta kellegi elu. Minu mehel oli üsna sama asi, kuigi ta oleks saanud ainult ennast kahjustada, tööd tehes pidi silm selge ja mõistus terav olema. Meie laps beebina magas küll nagu unistus, aga tabasin pidevalt abikaasa sellelt, et ta oma unetundide arvelt muudkui vaatas last. Et kas on tekk peal, kas ikka hingab, lisaks veel imetles niisama ka. Kupatasin selle imetleva isa teise tuppa magama ja seal ta siis poolteist aastat magaski. Oli temal hea uni ja mina ei pidanud ka öösel kikivarvul ringi hiilima ega beebi pisikesi käukse sekundipealt maha summutama. Kokkuvõttes olime mõlemad üsnagi väljapuhanud ja seega oli tuju ikka väga hea terve selle beebimajanduse keskel. Osad lähedased küll hirmutasid, et eraldi tubades magamine teeb paarisuhtele kiire lõpu, aga ma kaldun arvama, et kaks kurnatut nui neljaks ühes voodis magajat suudavad samamoodi endile kiire lõpu organiseerida. Aga eks kõik sõltub ikkagi beebist, lapsevanematest ja paratamatult ka töö iseloomust.
      Ja kõige olulisem on minu meelest ikkagi see, et ema magab kui beebi magab. Kellaajast ja tegemata söögist sõltumatult. Jube raske on end näiteks päeval kell kolm magama sundida, aga see muudab kõik ikka palju paremaks.

      Kustuta
    2. Mina vist poleks ka väsimusega ellu jäänudki kui ma ei oleks yhe une päeval beebiga koos maganud. See aitas tohutult palju. Kogu majapidamine vôib olla nö ootel kui ema on väsinud. Puhkadki ja siis jaksad jälle. Ja värske ôhk muidugi ka minu jaoks elupäästja alati. naudi-naudi-naudi seda algust eriti, nad on ikka vastsyndinuna kõige imelisemad :)

      Kustuta
  8. Anonüümne29/12/17 23:32

    Eks beebist sõltub väga palju.
    Meie suhte esimesed viis aastat olid täielik idüll - tülisid praktiliselt ei olnud. Siis sündis esimene laps. Muidugi me mõlemad rabelesime samal ajal meeletult - mõlemal (jah, mul ka) doktorantuur, töö, lisaks maja kapitaalremont. Laps karjus palju, magas esimesel eluaastal 30 minuti kuni tunni kaupa, ka öösel. Mees küll tegeles palju ja andis endast parima, aga beebi oli korralik emmekas. Mehel piima tootvaid tisse ka polnud :D Öösiti magama hakkas laps 2-aastaselt - jep, 2 aastat magamatust, rööki ja unepaanika hoogusid. Lahkumineku veerel olime ilmselt küll mitmel korral.
    Kui uuesti puhata sai, siis lappisime suhte kokku...ja tegime teise beebi :D
    See eksemplar magab küll paremini (1-3 tunni kaupa, aga ei karju pmst üldse!). Lisaks on meie elutempo rahulikum ning ise oskame asja rahulikumalt võtta, ei kisu iga asja pärast.
    Vähemalt esimene laps on praegu, 3,5-aastasena ülivahva ning emme ja issi on tema jaoks võrdsel pulgal. Elame ka teise lapsega selle nimel :D
    Et kokkuvõttes: rasedus ja sünnitus on minu jaoks kökimökid võrreldes esimese eluaasta raskustega. Pigem sünnitaks 10 korda :P Aga laste saamine on ikka üks parimaid otsuseid minu elus, olen nende ja enda üle väga uhke! Isiksusena arendab see väga palju (paremas suunas).

    VastaKustuta
  9. Kõigi lapsed on erinevad, kõigi elutempod on erinevad, kõigi suhted on erinevad. Ega mingeid paralleele eriti tõmmata ei saa. Minu jaoks on kindlasti magamatus kõige suurem väljakutse. On väga tore soovitus, et ema magab, siis kui lapski. Aga mul ei ole päeval magamajäämine alati väga kergelt välja tulnud. Ja kui õnnestubki, siis võtab aega. Kui esimene laps ainult 30-45 min kaupa päeval magas, siis selle aja sees ma küll magama jääda ei jõudnud. Ja ega ta siis öösel sellepärast paremini ei maganud. Aga see on minu viga, teistel ei pruugi sellist muret olla.
    Ma usun, et kui mõlemad vanemad on lapsesaamiseks ja sellega kaasaskäivateks raskusteks vaimselt valmis, siis on kõik tehtav ja ületatav.

    VastaKustuta
  10. Usu mind, selle magamatusega harjub ära. Algul peale sünnitust oli mul muidugi raske, magamata ja kui kogu esimese rasedusega ei olnud hormoonidega mingit muret, siis peale sünnitust u kuu aega oli ikka tohutu emotsioonide virrvarr, nutsin pidevalt. Aga nüüd teise rasedusega olen jällegi praegu närvilisem. Loodetavasti siis peale sünnitust olen hoopiski vastupidiselt rahulik :)

    VastaKustuta
  11. Anonüümne1/1/18 16:50

    Lapsed on nii erinevad ja nagunii saad täitsa oma kogemuse.Aga lapsed võivad ka sedasi magada nagu minu teine, kes sünnitusmajast tulles magas 12 tundi jutti öösel . Oleks ta esimene laps olnud, siis oleks vast üles äratanu vahepeal. Esimene laps ärkas küll 2-3 korda aga sõi max 3-5 min ja magas edasi.Temaga tekkis mingi aeg hoopis nõmedam asi. Nii kui lutt kukkus,siis pidi kohe uus olema, arvasin ,et selle võõrutamine saab jube olema. Tegelikkus oli aga see,et 1 aasta 4 kuuselt andis läbi une luti mulle ja ütles emme võta. See oli nii uskumatu, arvasin, et see pole võimalik. Peitsin luti ära ja rohkem ta ei küsinud. Samuti keeldus ta rinnast natuke enne aastat, hakkas päevapealt hammustama ja keeras ära. Paku palju tahad.Teisel lapsel tulid hambad tihti korraga. 4 silmahammast, 4 purikat ja see tegi liiga. Nähes, et lutt oli talle, siis väga oluline. Ütlesin endale, et mina seda enne ära ei võta temalt kui hambad suus.Nuttis terve kuu oma lutti taga lõpuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hästi magav laps kõlab nagu paradiis!

      Kustuta
    2. Mul on kaks last, nagu sa tead ja alles NÜÜD olen ma kokku puutunud sellega, et ei saagi nii välja magada täpselt siis, kui ise tahan (aastase imelikud uned :D) Viie aasta peale vanemaks olemist pole paha vist - seega ma ei usuks ka neid "ei saa iial magada", mul enamikel sõbrannadel on olnud lebo magada :D

      Kustuta
    3. SIis on lootus ikka täiesti olemas! Mulle tundub, et kui magamatus alles tükk aeg hiljem tuleb, on kuidagi lihtsam, sest siis ei ole ülejäänud olukord nii uus enam nagu kohe pärast lapse sündi need esimesed kuud.

      Kustuta
  12. Anonüümne9/1/18 22:10

    Meie suhe elas kaks last üle ning õitseb praegugi, kui tüübid on 4 ja 7. Minu mehes on lapsed toonud välja just kõige paremad küljed. Ta on täiesti imeline isa ning parim inimene, kellega koos lapsi kasvatada. Aga mina ise ei elanud väikelapsi üle. 2 aastase vahega sündinud lapsed tähendasid kokku ca 4 aastat magamatust - ja minust sai selle ajaga vanamutt. Jah, ma armastasin siis ja armastan siiani väga oma lapsi ja meest, aga "tänu" pidevale magamatusele ning lastega kodus istumisele ei ole ma mitte kunagi oma elus end nii üdini õnnetuna tundnud, kui esimesed 4 aastat peale emaks saamist. Lõpuks olin nii kurnatud, et lihtsalt ei suutnud, ei osanud enam magada. Mäletan neid tunde, mis sai magava lapse ja mehe kõrval pikutatud ja palvetatud, et Unemati ometi tuleks. Kui imetamise lõpetasin, siis palusin perearstil unerohu välja kirjutada. Samumeie... esimene hommik peale aastast magamatust oli enesetunne nagu jõulud+sünnipäev+loteriivõit!

    Teine asi, mis minu jaoks väga raske oli, oli imetamine. Mingil mulle praegu juba arusaamatul põhjusel oli mulle ülioluline oma lapsi rinnaga toita - ja võimalikult kaua. Samas on mul nii hellad nibud, et igal ajal on nende puudutaminegi juba ebameeldiv. Kannan igapäevaselt pakse rinnahoidjaid, et jumala eest mitte tunda pluusi liikumist nende vastas, seksi ajal on nende puudutamine täielik turn-down. Imetamine oli algusest lõpuni täielik-täielik piin. Esimest last imetasin 9 kuud, teist 11.

    Kolmas, ehk vast kõige raskem ja kõige pika-ajalisem piin oli isoleeritus. Jäin lastega koduseks ning mulle ei sobinud see kohe mitte põrmugi. Mulle pakub suurt rõõmu inimestega suhtlemine ja rääkimine, kuid väikelaste kõrvalt on see võimatu. Kogu suhtlus, mis ma sellest ajast mäletan, on alustatud laused. Jõuad lause alustada - ja siis jooksed kedagi lompi kukkumisest päästma. Alustab teine ema lauset - ja siis sikutatakse teda varukast.

    Olen mõelnud, et kui peaksin kunagi veel lapse saama, siis teeksin endale sellised meelespead ning riputaksin need kuhugi nähtavasse kohta, nii olulised on need. Ehk on ka sul sellest kasu?
    * Maga võimalikult palju ja ära lase üleväsimusel tekkida. See tunne, et ainuke Oma Aeg on võimalik lapse une ajal - tõsi, aga uni on tähtsam. Üleväsinuna ei suuda sa Oma Aega nautida.
    * Kui imetamine on ikka ka peale kuud aega valulik, siis kombineeri rinda pudeliga.
    * Ära jää koduseks 1,5 aastaks. Täiskasvanud inimestega rääkimine teeb sind õnnelikuks.
    * Paar korda nädalas väljaspool kodu mõne mõtestatud tegevusega tegelemine on väga vajalik vaimse tervise säilitamiseks. Leia endale osa-ajaga töö või mine õppima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et need on väga head soovitused, jätan meelde! Aitäh, et oma kogemust jagasid, mul oli väga huvitav lugeda!

      Kustuta