Mu autole sõideti eile tagant sisse. Ootasin parempööret, minu taga olev auto ootas ka ja ma ei teagi kuidas, aga otsa ta mulle sõitis. Nii et põhimõtteliselt tabas seisev auto seisvat autot. Temal numbrimärk natuke mõlkis ja minul stange sees väike auk.
Kui siiani olin arvanud, et olen kuulnud kanadalasi palju
sorry ütlemas, siis see mees pani igatahes kõigile teistele pika puuga. No ma pakun, et oma 50 korda tuli lühikese vestluse jooksul küll ära. Ja veel nii paganama siiralt! Ma ei tea, mitmekümnendat põlve peab kanadalane olema, et nii kõrgele
sorry-tasemele jõuda... Mina muudkui lohutasin, et pole midagi ja püüdsin muuhulgas "pole-midagist" uusi versioone leiutada, sest 50 korda järjest lihtsalt "pole midagi" öelda tundus kuidagi... ebaviisakas. Hahaa! Tere tulemast Kanadasse, noh!
-
Selle postituse saan ilmselt ülehomseks valmis, sest kahe vahvli vahel jõuan umbes kolm lauset kirjutada ja kui Oscar vahepeal uue tüki järel käib (söömas käib neid diivanil), jõuan ainult ühe ja kui ise ka ampsu või lonksu tahan võtta, ei jõua ühtegi.
Meil hakkas vahepeal külmkapp natukesehaaval lekkima. Korra või paar nädalas oli põrandal väike loiguke. Arutasime nii ja teistpidi, aga kuna suurem asi parandusfanaatik meist kumbki pole, pluss kunagi ei tea, kas saab ikkagi korda või ei ning parandus maksab ju ka, otsustasime, et ostame hoopis uue.
Ma polnud varem külmkapimaailma süvenenud, aga selgub, et tänapäeval võib valida sellise isendi, millel on näiteks internet või mis mängib muusikat või mis sulle ise poenimekirja koostab või millel on klaasist uksed ja kui koputad, paneb sees tuled põlema, et näeksid ilma ust avamatagi, mis sees on. See viimane oleks mõnes mõttes isegi hea, sest Matt'il on kombeks pool tundi lahtise külmiku ees seista ja oodata, et see teda millegagi üllataks. Keegi võiks sellise külmiku kah välja mõelda, mis üllatakski! Et kui tunni aja sees viiendat korda uksed lahti jätad, viskab mingi põneva maiuse välja. Võiks ju?
Jätsime nutikülmikud poodi ja ostsime suht samasuguse nagu eelmine, lihtsalt nüüd on kahe ukse asemel neli. Või noh, kaks neist on sahtlid.
Nädalake hiljem tuldi seda siis kohale tooma. Diil on selline, et töömehed veevoolikut ei puutu. Nemad ei tohi, sest pole torumehed. Vana külmikut lahti muidugi ka ei ühenda. Matt oli tööl, nii et tegin ise. Ma, vaadake, olen torumees. Ühtlasi selgus, et eelmise külmiku oli kah
mittetorumees veega ühendanud, sest see voolik oli seal suht lahtiselt. Mis tähendab ühtlasi, et külmik ise on ilmselt ideaalses töökorras ja kui keegi oleks viitsinud vooliku korralikult kinni keerata, poleks see lekkinud ka! Aga no sinna taha me ei vaadanud.
Uus külmik kaalub 154 kg. Saate aru, jah?! Rattad on küll all, aga meil on köök teisel korrusel... Püüdsin transameestega kaupa teha, et nad vana (mis ilmselt umbes samapalju kaalub) alla viiksid, aga selgus, et see on paar sentimeetrit sügavam kui uus ega mahu läbi liuguste (trepi kaudu vedamine oleks aga lausa enesetapp). Peaks ukse eest ära võtma ja...
Andsin alla. Las siis jääb keset elutuba. Võib-olla igaveseks. Aga õnneks oli Matt'il järgmisel päeval aega ja ta kruvis külmikul uksed maha, et see välja mahuks (olevat lihtsam kui liugukse lahti monteerimine). Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see jama ei olnud kindlasti väärt kopikat, mis me vana külmiku müügist saame. Oleks võinud lasta transameestel see lihtsalt minema vedada.
Kodumasinate puhul on siin rusikareegel, et kasutatuna müües (isegi kui on suht uus ja heas korras), saab ainult umbes 5% hinnast tagasi. Uute asjade ostmine on luksus. Poes maksad hunniku raha, aga koju jõudmise hetkeks on kaup väärtusetu.
-
Muuseas, vahepeal helistati mulle kindlustusest, et paari asja kontrollida ja ühtlasi küsiti, et mis aastal Eestis load sain? Seejärel, et mis ajani need kehtisid? Ma hakkasin esimese hooga nuputama, et millal siinsed sain, sest nende vastu pidi oma eesti juhiloa andma (keegi ei tea, miks nad selle ära võtavad, aga täpselt nii tobe see süsteem on). Aga siis sattusin juba täiesti segadusse, sest... ega eesti load sellepärast
kehtivust kaotanud, et ma siin teised juurde sain! Eesti isegi
ei tea, et mul veel mingid load on! Üleüldse, kuidas peaks see info eile juhtunut puudutama, sest kõik eksamid tegin ju siin uuesti (Eesti lubade olemasolu aitas ainult nii palju, et ei pidanud alguses "vahtralehega" sõitma, vaid sain kohe täisload).
Lõpuks selgus, et see info polegi eriti oluline, jumal teab, miks nad seda üldse küsivad, aga nojah. Ma olen lihtsalt tänulik, et sain asjad aetud ilma, et peaks kuskile faksi saatma või muud kiviaegset tegema. Selliseid asju tuleb Kanadas muidu ikka ette.
PS! Ma vist omal ajal ei kirjutanud, aga näiteks maja ostes oli ametlikus lepingus täiesti mustvalgel kirjas, et vajadusel on kuningannal õigus see omale võtta. Inglise kuningannal siis (kes on ühtlasi Kanada kuninganna). Ma pole suuremat mures, et ta oma potentsiaalsele varale käppa peale panema tuleks (tal ju terve Kanada maju täis), aga naljakas oli. Praegu tuli meelde.