Kui lapsel on ATH

Vaatasin ükspäev poes järjekorras seistes, kuidas kellegi teise kahe-kolmeaastane (ehk Oliveriga sama vana) laps lihtsalt vanemate kõrval seisis ja vajadusel sammukese edasi liikus ja sain korraga aru, et äkki see ongi normaalne? Sest ma näen pidevalt teiste lapsi niimoodi rahulikult seismas, aga mitte enda omi. 

Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas ma pidevalt poolenisti uppumas olen, kuigi põhjust nagu otseselt pole. Mul on ju laste jaoks piisavalt aega ja võimalusi. Milles probleem? Ja siis nägin Amazonis sellist raamatut:

Lugesin pealkirja ja panin KOHE ostukorvi. Kuidagi tundus, et autor on ära tabanud, millega pidevalt silmitsi seisan.

Mida ma raamatust õppisin? 

Kõige tähtsam: Lepi, et su lapsel on ATH. Ta ei saa seda muuta.

Mida ma veel õppisin (ja igapäevaselt Oscari pealt näen):

- Ta ei suuda häält reguleerida. Ta räägib liiga valjult ja segab teistele vahele. Ta ei suuda oodata enda korda, vaid kohe tulistab. Kui keegi annaks mulle viieka iga kord kui "ära karju" ütlen, oleksin ammu miljonär. 

- Tal kukuvad asjad maha nii käest kui ümbert. Ta unustab kõike. Ta ronib igale poole. Ta tähelepanu hajub hetkega. Kui ütlen, et hakkame minema, mine pane sokid jalga, pean seda vähemalt viis korda uuesti ütlema, sest ta läheb enda tuppa, näeb midagi ja jääb sellega mängima. Või märkab aknast sõpra ja läheb teda tervitama. Või mingil imekombel haarab sokipaari kaasa ja traavib sellega elutoa poole, aga märkab poolel teel midagi huvitavat, paneb sokid maha ja korjab näiteks mänguasja üles. Sokinäide on suvaline, aga kirjeldab hästi ka kõiki muid olukordi. Ja siis ma sunnin end rahulikuks, et ta lihtsalt on selline ja ta ei saa sinna midagi parata ja "pane sokid jalga", "pane sokid jalga".... x5..... aga sokid ikka jalga ei jõua. Lõpuks röögatan, et PANE SOKID JALGA, ME JÄÄME KOOLI HILJAKS! Ja tunnen end kohe nagu täielik sitatükk, et häält tõstsin, aga mõnikord on need olukorrad nii kuradima frustreerivad. Aga teate, mis käratamise peale juhtub? Ossu ehmub, vaatab siiras imestuses sokke, et kuidas need veel siia said (sest tal on vahepeal juba nii palju juhtunud, et ta enam ei mäleta, et vahepeal sokid jõudis tuua) ja paneb hopsti jalga. Ja mina näen, et ta ei teinud seda nimelt, vaid sõna otseses mõttes jõudis viie minuti jooksul kümme korda ära unustada, et sokid tuli jalga panna.

- Ta ei suuda ühe koha peal istuda. Alguses oli meil reegel, et mänguasju laua äärde ei võta, aga kuna ta ei suuda käsi paigal hoida, siis mängis nõude, kahvlite, linikute, lillede, mille kõigega. Ta lihtsalt peab katkematult midagi näppima. Hiljem hakkasime lubama väikest autot lauda võtta, sest siis ta vähemalt mängis sellega ja kõik muu jäi (enamasti) paigale. Aga lisaks kätele liigub terve keha! Tema jaoks on võimatu lihtsalt istuda. Ta niheleb ja kiigub ja kolistab kõrval oleva tooliga, jookseb ringi, ronib laua alla, hüppab püsti... See on lõputu ring. Ja asi pole selles, et ma ei teaks, kuidas lapsi kasvatada või mis on õige. Vaid see lihtsalt ei toimi ATH lapse puhul. Raamat ütleb väga selgelt, et lõpeta võitlemine: ATH lapse aju vajab pidevat stimulatsiooni, ta ei suuda ühe koha peal istuda ükskõik, millega sa meelitad või ähvardad või mitu korda tema peale häält tõstad. Jumala tõsi! Ja et ta peabki mänguasjad lauda kaasa võtma, sest see on ainus võimalus, kuidas ta söönuks saab. Ning püsti hüppamine ning korraks ringi jooksmine on põhimõtteliselt vältimatu vajadus - harju ära.

Matt, kellel on samuti ATH, rääkis, et arstiteaduskonnas küsisid teised alatihti, et kuidas ta niimoodi loengutes käib, et kogu aeg arvutis malet mängib. Aga ta ei suutnud loengule ilma lisategevuseta keskenduda. Male aitas fookust hoida. Lõpetas väga heade tulemustega, nii et ju siis toimis. Enne meditsiini õppis IT´d ja seal polnud keskendumisega probleemi, sest IT kasutab teist ajupoolkera, mis on ATH'le paremini sobiv.

- Tal on vaja kindlat päevakava ja struktuuri, et asjad juhtuksid alati samas järjekorras, et ta teaks, mida oodata. Vot sellega olen ma kümnesse pannud. Osaliselt sellepärast, et igale lapsele on struktuurist kasu, teisalt sellepärast, et autismi puhul on see väga oluline. Aga kindel ajakava meil on ja see täiega toimib.

- Ta on väga riskialdis, ATH laps armastab adrenaliini. Ta on väga kannatamatu. Tüdineb kergesti.

- Ta ei talu, kui talle öeldakse, mida teha. See on nii tõsi! Kui ütlen, et täna on koolis silly sock day ja pane mingid rõõmsad sokid, siis ta paneb raudselt kõige igavamad hallid. Palju paremini toimib, kui lihtsalt mainin, et ahaa, teil on täna mingi silly sock day ja räägin kohe millestki muust edasi, justkui see sokiasi polekski oluline. Siis on lootust, et paneb mingid lõbusad, sest tunneb, et teeb selle otsuse ise. Ja näiteks õhtul ei ütle ma iial, et "nüüd on aeg...", vaid annan variandid "kas sa tahad kõigepealt hambad pesta ja siis unejuttu või alustame lugemisest ja pesed hambad hiljem?" 

- Ja lõpetuseks: tal on aktiivsus-tähelepanuhäire, MITTE informatsiooni puudumise häire. Ta teab väga hästi, mis on õige ja vale, ta teab, et ta peaks rääkima vaiksema häälega, ta teab, et ta peaks kõndima, mitte jooksma, ta teab, et ta peaks oma käsi liigutama rahulikult, et kõik ümberkaudsed asjad kogemata laiali ei lendaks... ta lihtsalt EI SUUDA! Sest tal on aktiivsus-tähelepanuhäire. 

Täna just vaatasin, kuidas ta rääkis mingist asjast, mida nad sõbraga tegid. Selle nelja lause ütlemise ajal jõudis ta joosta ringi, hüpata diivanil, kogemata tooli ümber lükata, jälle diivanil hüpata, veel joosta, peotäie pähkleid suhu visata, tugitooli peal ronida, korra terrassil käia, diivani seljatoe peal turnida, mänguasjade otsa koperdada (ja siis seda kõike korrata). Mul oli raske juttu jälgida, sest pea käis tema vaatamisest ringi. 

Ükspäev sirvisin viimaste aastate pilte ja mõtlesin, et pildi pealt tundub nagu oleks mu poistel eriti äge lapsepõlv. Kogu aeg toimub midagi! Iga pildi peal on nad kas pea alaspidi või suu kõrvuni või üleni mudased või... Hoog on sees. 

Aga iga eriti aktiivse lapse taga on vähemalt üks natuke läbipõlenud lapsevanem ja ju ma sellepärast tunnengi pidevalt, et olen kuidagi läbi kukkunud. Ma ikka naeran siin Matt'i, kes töölt sageli sõnumeid saadab, kuidas ta poisse igatseb ja "ma olen homme terve pärastlõuna kodus, sa võid omale vaba aega võtta, hea meelega mängin nendega", aga siis pärast esimest kümmet minutit otsib juba mürasummutavaid kõrvaklappe, kurdab lärmi ja peavalu üle ning küsib murelikult, et kas sa ikka lähed välja ja millal tagasi tuled? Meil on metsikud lapsed, noh!

Ühiskonna hukkamõist on muidugi veel teine keeruline asi. Näiteks vanemate inimeste jaoks ei ole ATH'd üldse olemas. Vanasti seda ju ei olnud! Olid lihtsalt kasvatamatud lapsed. Te ei kujuta ette, kui palju ma oma esiklapse kasvatamisse olen panustanud ja võib-olla sellepärast ongi eriti ärritav, kui keegi mainib, et "lihtsalt vähenda ekraaniaega" või "ära anna suhkrut". Umbes nagu ütleks diabeetikule, et mis sa loll koomasse langed, söö lihtsalt rohkem kapsast.

Aga koolist saime jällegi ootamatult positiivset tagasisidet. Öeldi, et Oscari puhul on kohe näha, kui palju temaga tegeletud on ning kiideti, et last sedavõrd efektiivselt toetame. Toodi rodu näiteid ja öeldi, et see on pigem haruldane, et autismidiagnoosiga laps, kes selle kõrval veel sihuke tulesäde on, nii edukalt toime tuleb. 

Mul oli ikka klomp kurgus küll. 

Jätkuks vaid jaksu leida tasakaalu selle vahel, et talle vinget lapsepõlve pakkuda ise hulluks minemata, sest väljakutseid pakkuv on see teekond kohe kindlasti olnud. Aga poisid on mul vahvad ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad võiksid mitte seintelt vastu põrgata.

(statistika kohaselt on 50-70% autistidest ATH)

Mitu kasulikku õppetundi

Ükspäev külmusin kringliks. Õues oli 13 kraadi ja läksin õhtul kampsuniväel lastega mänguväljakule, aga vahepeal jõudis päike ära kaduda ja rõskus puges naha vahele, aga lastel oli nii üle mõistuse lõbus, et lahkumine ei tulnud kõne alla. Kui kaks tundi hiljem koju jõudsime, jõin kuuma teed, kuid kasutegurit ei märganud. Seejärel lasin vanni kuuma vett täis ja isegi seal läks ikkagi vähemalt pool tundi, enne kui tundsin, et lõpuks ometi on hea ja soe olla.

Rääkisin sõbrannadele. Poole pealt hüppasid mõlemad jutule sisse, et aga miks sa tekki kuivatisse ei pannud?

"Kui ma laps olin, pani ema alati teki mõneks minutiks kuivatisse ja kattis mu siis selle kuuma tekiga, kui mul külm oli."

"Jaa, minu ema tegi ka seda! Ja kui meil tööl (ta töötab hambaarsti assistendina) patsiendil külm on, ma alati soojendan fliisteki kuivatis üles ja panen talle peale."

Mina vastu, et esiteks - teil on jumala õigus! Aga ma ei tulnud selle pealegi, sest meil, Nõukogude Liidus, näete ei olnud kuivateid. Meil oli selline pesumasin, mis pesu natuke ringi küll keerutas, aga näiteks vett ei soojendanud, nii et soe vesi tuli pliidi peal kuumaks teha, sest kraanist seda alati ei tulnud ja väänama pidi käsitsi. Noh, loputama ja väänama. 

Ja teiseks - WTF! Ma ei teadnud, et ma võin hambaarsti toolis sooja tekki eeldada?!

Sõbranna ütles, et äkki sa pole kunagi öelnud, et külm on?

Ega ei ole tõesti. Ma ausalt öeldes ka ei mäleta, kas mul on seal kunagi külm olnud, sest ma tavaliselt keskendun sellele, kui õudne on hambaarsti juures käia (mis siis, et mulle pole juba aastakümneid seal haiget tehtud ja auke on üliharva). Sest noh, kah nõukaaja trauma.

Ta lisas, et vanadel inimestel on tavaliselt külm. Nii et nüüd sa tead, et võid soojendatud teki peale saada. Kui vanaks jääd.

Hiljem mõtlesin, et äkki ma juba olengi vana, sest ma ei mäleta, et mul kunagi varem nii kaua oleks läinud, et pärast külmetamist üles soojeneda...

-

Mainin siinkohal, et kuivati on siinkandis täpselt sama elementaarne kui pesumasin ja elekter maksab umbes kolm korda vähem kui Eestis (meil siin läänekaldal on Kanada kõige odavam elekter, kuna siin toodetakse elektrienergiat).

Mulle küll meeldib täiskasvanu olla

Kas teie ka tõstsite lapsepõlves oma tuba pidevalt ümber? Ma sain laias laastus ainult kirjutuslauda liigutada, aga abiks ikka. See oli mul küll pidevalt küll üht-, küll teistpidi. Täiskasvanuna on mul palju väiksem vajadus mööblit ümber tõsta ja ma olen mõelnud, kas see on äkki sellepärast, et mul on muude asjade üle rohkem kontrolli kui lapsena ja sellepärast ei ole vaja enda vahetut ümbrust pidevalt muuta?

Vanaisa ütles Oscarile hiljuti midagi sellist, et naudi lapsepõlve, see on kõige toredam aeg üldse. Aga sellises kontekstis, kus kolm täiskasvanut olid Ossule terve hommik ette lugenud, mida kõike ta ei tohi. Ära lärma, ära jookse, ära roni, pane Minecraft kinni, ei söö praegu magusat! Ja nüüd lähme mänguväljakule, aga alustuseks peame pool tundi sõitma ja siis lähme (laste jaoks igavale) lõunasöögile kohta, kus peab vaikselt istuma. Aga seejärel on plaanis mänguväljak ja kas pole mitte vahva olla laps?!

Ütlesin kohe, et minule näiteks just meeldib täiskasvanu olla. See ei ole miski, mida peab ette kartma.

Mulle ei ole kunagi meeldinud olla teiste lükata-tõmmata. Ma tahan olla kaua üleval, öösel koristada, hommikusöögiks küpsiseid võtta ja suvalisel kolmapäeval sädelavat kleiti kanda. 

Täiskasvanule ei tule keegi ütlema, et ei tohi.

Hiljuti käisime sõbra lapse sünnipäevapeol ja kui muidu mängivad meie lapsed väga hästi koos, siis sünnipäevapeod mööduvad enamasti konarlikult. Esiteks ei tunne Oscar tema teisi külalisi, sest kogu ülejäänud kamp käib teises koolis (Kanadas on koolid piirkonnajärgsed, igaüks õpib kodule lähimas). Teiseks on see seltskond pehmelt öeldes metsik. Iga kord on peo teemaks veesõda ja üksteist tulistatakse viiekesi ühe vastu ja otse silmaauku ja... 

Seekord vaatasin kogu seda asja pealt ja sain korraga aru, et mina ei ole neid sünnipäevasid kunagi nautinud ja Oscar ammugi mitte. Mille kuradi pärast ma teda iga kord sinna viin? Me võime muul ajal vastastikku külas käia ja kõik on tore, aga me ei pea sünnipäevadele minema.

Matt ütles, et ebamugavaid olukordi ei saa vältida, sest läbi nende kasvatad paksu nahka. Lapsi ei saa vati sees hoida. Ja tal on igati õigus. Aga! AGA! Ebamugavaid olukordi tuleb minu meelest elus niisamagi ette, ei pea neid ekstra otsimas käima. Matt ütles, et talle ka ei meeldinud lapsena sünnipäevad, kus kõik teised üksteist tundsid, aga tema oli ainsana teisest koolist. Täiskasvanuna ei pane me end enam vabatahtlikult sellistesse olukordadesse. Aga lapsena justkui peab...

Selleks aastaks on see pidu peetud ja võib-olla ma järgmiseks suveks rahunen maha, aga praegu on küll selline tunne, nagu oleks pirn pea kohal põlema löönud, et "aga me ju ei pea!"

Teine asi, mille üle vanematena vaielnud oleme, on kallistamine. Iga kord kui Matt'i vanemad külla tulevad (paar korda aastas), ütleb Matt poistele, et minge kallistage vanavanemaid! Oscar, nagu ka teised autistid, ei ole kallistaja. Tema kallistused on harvad ja väga loetud. Mina leian, et kui sa ise tahad oma vanemaid kallistada (ta ei taha), siis palun väga, aga lastele ei öelda, keda ja millal nad embama peavad. Kallistus tuleb välja teenida, see ei ole käsu peale pakutav teenus.

Õudselt raske on olla selline lapsevanem nagu olla tahaks. Keskteed on keeruline leida - tahaks lubada lapsel olla indiviid ja samas tahaks, et ta hukka ei läheks. Vati sees hoida ei pole mõtet, aga trauma hinnaga paksu nahka kasvatada pole samuti mõistlik. 

Balansseeri siis nende kahe vahel... ei ole lihtne.

Teil tuleb/tuli välja? 

Eesti ja Kanada erinevustest jälle

Kooliteema jätkuks - Eestis kestab kool 175 päeva, meil siin 188. On justkui pikem, aga läheb palju ladusamalt, sest terve aasta sees on kõikvõimalikke pause. Kopeerisin teile meie kalendri.

Sinine on (liikuv) püha. Pühad on alati esmaspäeviti, et tekiks pikk nädalavahetus. Lihavõtete ajal on nii reede kui esmaspäev mõlemad vabad ehk neli päeva järjest. 

Oranž on õpetajate koolituspäev, mis on õpilastele vaba. Need on alati kas esmaspäeviti (veebruaris E-T) või reedeti. Lilla on samuti õpetajate-mingi-päev, kooliaasta viimane päev, mil lapsed on juba vaheajal. 

Roheline on koolivaheaeg. Jõulude ajal ja kevadel kaks nädalat. Suvel kaks kuud. Minu meelest on kaks paras.

NB! Kanada kalendrinädal algab pühapäevaga! S - pühapäev, M - esmaspäev, jne...

Kodus õppida ei anta, suuremad klassid vahel mingeid projekte teevad grupitööna.

Kanada kaitseks tuletan meelde, et PISA testis on Kanada ja Eesti mõlemad esikümnes, vahetavad omavahel kohti, kord üks ees ja teine taga ning teinekord jälle vastupidi (toon välja ainult sellepärast, et iga kord kui ma Kanada haridussüsteemi kohta midagi positiivset ütlen, ütlevad eestlased automaatselt: "Aga Eesti on PISA edetabeli tipus!" Kanadas pole keegi PISAst kuulnudki ega paista tulemustest hoolivat).

-

Klasside ümbermängimisest tahtsin ka veel rääkida:

- enamik klassikaaslasi jääb samaks, nad ei püüa kõike nii segamini ajada kui võimalik, vaid liigutavad vajadusel.

- segaklass (näiteks 1/2 või 6/7) ei tähenda seda, et suurema klassi omad teevad teist korda järjest eelmist klassi läbi, vaid kumbki klass õpib eraldi õppekava järgi, lihtsalt samas ruumis ja ühe õpetajaga. Oscar oli null-klassis esimese klassiga segaklassis, aga esimese klassi omi oli seal ainult neli õpilast ja nad õppisid muid asju kui null-klass, samas sotsiaalses mõttes olid ehk rohkem sobivamad aasta noorematega.

- klasside komplekteerimisel on väga oluline sotsiaalne pool, et sõbrad kokku jääks (näiteks Oscar pandi sel aastal kõikide sõpradega samasse klassi ehk tema enda klassivennad jäid sinna ja paralleelist läks üks poiss juurde, kes nendega pidevalt koos mängis).

- meie/nemad gruppe ei teki, kogu kool (Oscari koolis on kuskil 400 õpilast) on ühtne kamp - näiteks kõik kehalise kasvatuse ja muusikatunnid on paralleelidel koos, iga nädal tehakse "suurem klass/väiksem klass grupiga mingeid projekte koos, kus suuremad väiksemaid abistavad ja ühiselt mingi kunstitöö loovad, õues peenraid kujundavad vms; iga nädal on terve kooli kogunemine tunniks ajaks, kus kõik võimlas kokku saavad (räägitakse, mis koolis toimub, elatakse üksteisele kaasa, vahel keegi esineb); kõikvõimalike pühade puhul on ühised kogunemised, nt Halloweeni ajal kostüümiparaad; paar korda aastas tehakse turgu, kus lapsed üksteisele enda tehtud asju saavad müüa; iga mõne kuu tagant on terve kooli ühised filmiõhtud. Ehk kui ma alguses mõtlesin, et nii tobe, et täpselt sama kambaga 12 aastat koos ei istuta, siis nüüd mõtlen, et appi kui kaval, et nad nii hästi integreeritud on ja terve kool üksteise nimesid teab ning omavahel läbi käib. Kiusamist aitab see kindlasti kontrolli all hoida.

- ka direktoreid roteeritakse - iga nelja aasta tagant vahetatakse. See hoiab ära stagnatsiooni ja laseb ühe direktori tugevusi ära kasutada mitmes koolis.

- igal aastal on lastel uus õpetaja, aga see õpetaja annab 7. klassi lõpuni peaaegu kõiki aineid, nii et õpilased ei jookse ühest ruumist teise, vaid neil on oma "kodu-klassiruum" (joped-saapad-varuriided on seal, lõunat süüakse samuti oma klassis) ja üks õpetaja terveks aastaks (igas klassis on ka abiõpetaja).

Teine Kanada-Eesti erinevuste teema, millest juba mõnda aega rääkida olen tahtnud, on seadusandluse ja nõrgema kaitsmise teemal. Sõbranna mainis hiljuti, kuidas Joel Ostrati sõnavõtt teda pahandas, kui see ütles, et "mulle natukene võib-olla meeldib, kui naine sõltub mehest".

Korraks koolisüsteemi juurde tagasi - me käisime Joeliga pool elu ühes klassis ja tema on väga hea näide sellisest õpilasest, kes nõukaaegsete õpetajate vaadetega absoluutselt kokku ei sobinud (ja ma kahtlen, kas sellisele rõõmupallile ja energiapommile tänapäeva kooliski hästi vaadatakse), aga kuna mul on erivajadusega laps (küll teine asi kui Joeli puhul), näen, kui tõhusalt Kanada koolisüsteem toetab ja kui hästi ta aktsepteeritud on. Et sa ei pea tingimata mingisse etteantud vormi mahtuma. Joel oli õppeedukuselt ilmselt klassi viimane, aga täiskasvanuna saavutanud mäekõrguselt rohkem kui viielised. Oskas oma energia õigesse kohta suunata.

Igatahes.

Tagasi seaduste juurde.

Otsisin kõnealuse Joeli artikli üles ja ta ütleb: "Ma arvan, et kõige parem on ikkagi tasakaal, naine teeb ka midagi, aga ma ei kujutaks ette, et naine ja mees teevad mõlemad robustset karjääri. Kui kodus on kaks tohutut karjääriinimest, siis neil ei jää üksteise jaoks üldse aega, sest kui mina teen karjääri, võtab see 70% mu ajast ja 30% jääb koju. Kui naisel on samamoodi, siis intiimsust ja kodus koos veedetud aega ju ei olegi."

Tõsi ju?!

Kui me räägime keskmist palka tootvast ametist, siis peavadki mõlemad täiskasvanud töötama ja selle kõrvalt koduseid kohustusi võrdselt jagama, sest muidu ei saaks hakkama. Aga kui ühel on tulus ja aeganõudev karjäär, siis tasakaalu mõttes ei ole mõeldav, et teine samamoodi rabab. Kokkupuutepunkt kaoks ära, nagu Joel ütleb.

Aga teate, mis sellega valesti on? Eesti seadusandlus. Nii paljud naised elavad edukate karjäärimeestega 10 või 20 aastat koos, teevad talle süüa, pesevad pesu, kasvatavad lapsi, aga kui suhe läbi saab, ei ole neil absoluutselt mitte midagi. Vot see osa on valesti. Et seadusandlus ei arvesta pere panust.

Meie suhe Matt'ga algas siis kui ta alles arstiteaduskonnas õppis. Pärast lõpetamist tegi ta kaks erinevat residentuuri läbi ehk tal on naeruväärselt palju haridust. Loogiline oli, et tema on see, kes tööle pühendub ja mina jään peaasjalikult laste ja kodu eest hoolitsema. 

Kui ka mina oleks tulihingeline karjääriinimene, siis me lihtsalt ei sobikski kokku. Kui ma teisi inimesi vaatan (sealhulgas naisi), kes hiilgavat karjääri teevad, siis ka nemad ei ole suhtes teise intensiivse karjäärihaiga, vaid kellegagi, kes toob suhtesse seda, mille jaoks neil endal aega pole.

Aga Kanadas on nii, et pärast paari aastat kooselu on mõlemal poolel õigus üksteise varadele (mis on suhte jooksul tekkinud), selle jaoks ei pea abielus olema. Abielu ei muuda suurt midagi. Pere on pere ja kompott on ühine. Kui üks rabab väljaspool kodu ja teine hoiab lapsi pestud-kustud-kammituna, siis mõlemal on oma roll ja sellele ei panda hinnasilti.

Minu tutvusringkonnas Eestis on mitmeid (abielus mitte olevaid!) paare, kes on 15-20 aastat koos elanud, portsu ühiseid lapsi saanud, mees karjääri teinud ja naine kodu eest hoolitsenud. Kui selline paar Eestis lahku läheb, on naine paljas nagu püksinööp. Korraga on maja mehe oma ja auto mehe oma ja pangaarve mehe oma. 

Kui selline paar Kanadas lahku läheb, jagatakse varad pooleks. Lisaks peab mees lastetoetust maksma ja see sõltub mehe sissetulekutest. Meie sõbrad läksid paar aastat tagasi lahku, lapsi jagavad võrdselt, aga mees peab naisele ikkagi kopsakat lastetoetust maksma, sest ta lihtsalt teenib rohkem kui ta poole kohaga töötav eks. Laste vajadused on olulised, nemad ei tohi lahkumineku käigus oma elustiilis midagi kaotada. 

Ja lisaks saab naine nõuda elatist iseendale. Hoolimata sellest, et ta poole ühisest varast sai.

Kaaslane saab endale elatist nõuda juhul, kui ta ohverdas enda töö teise poole karjääri toetamiseks (ehk jäi koduseks, kui kaaslane hästi teenima hakkas); kui ta on kooselu jooksul olnud põhiline laste eest hoolitseja (või kui ta pärast lahutust nendega rohkem aega veedab); või kui vajab finantsilist toetust lahutusejärgselt hakkama saamiseks.

Ehk iga "karjääriinimese" kaaslane kvalifitseerub.

See, kui kaua eksile igakuist toetust makstakse (see on suur protsent edukama kaaslase sissetulekutest), oleneb väga paljudest asjadest (näiteks koos elatud ajast, kas on ühiseid lapsi jne), osadel juhtudel ajutiselt, osadel elu lõpuni. 

Ehk Kanadas on vastupidi kui Eestis - kui oled kõva karjäärimees, siis mida kauem su suhe on kestnud, seda rohkem hakkad lootma, et su kodune või osalise ajaga töötav naine ära minna ei taha, sest 20 aastat kestnud suhte puhul lõpetab see naine finantsiliselt hulga paremas kohas, kui sina, kes sa kõik need 20 aastat tööd rabasid. Samas kui Eestis võtab nii mõnigi edukas mees just selles vanuses omale otse gümnaasiumipingist uue näitsiku ja naudib seejuures sadat protsenti oma varadest edasi, samas kui (eks)naine, kes kõik need 20 aastat ta tagala eest hoolitses, ei ole korraga mitte midagi väärt. Ja kui mees lapsed pooleks ajaks endale võtab, ei pea ta isegi lastetoetust maksma. 

See on ühiskonnas valesti. Mitte see, kui mees naise eest hoolitseda tahab. Kellele meist ei meeldiks finantsiliselt muretu elu, juhul KUI sellega kaasneks majanduslik kindlustatus ka lahkumineku korral? 

(sain paar privaatsõnumit selle postituse kommentaariks ja tahtsin lisada, et Kanada maksuamet on nagu lõrisev pitbull, siin ei anna väga oma sissetulekuid peita ega mustalt teenida ning teha nii nagu Eestis paljudel kombeks, et elad laia elu, aga sissetulekuks näitad miinimumpalka ja "endistele" lastele maksad kopikad või jääd needki võlgu)

Ehmatavad meeldetuletused on vahel kasulikud

Ärkasin pühapäeval hommikul, sirvisin sotsiaalmeediat, mis oli üle ujutatud esimese koolipäeva piltidest ning hakkasin omaenda mõistuses kahtlema. Eesti on meist 10 tundi ees ja ükskõik, kuidas arvutasin, oli Eestis ikka ja endiselt samuti pühapäev. Lõpuks kirjutasin sõbrannale, et vabandust, mis päev teil on? Ja selgus, et läksidki lapsed PÜHAPÄEVAL kooli. 

Ma ei mäleta oma kooliajast, et nädalavahetusel oleks pidanud kooli minema, aga võimalik, et aeg on selle mälestuse kustutanud. Esimene september on nii suur asi, et selle tähistamine teisel septembril ei tulnud kõne alla?

Meil siin oli esmaspäeval mingi püha ja kool algas täna, teisipäeval. Ainult üheks tunniks tuli kohale minna - uue aasta pehme algus. Lastele olevat niimoodi emotsionaalselt lihtsam.

Igal aastal on uus klassiruum ja uus õpetaja. Kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid, välja arvatud kehalist kasvatust ja muusikat. Klasse komplekteeritakse igal aastal ümber ja igal aastal on kolm varianti, kuhu laps sattuda võib: näiteks Oscari variandid on null-klassi ja esimese segu, puhas 1. klass või 1-2. klassi segu (esimese nädala lõpuks otsustatakse). Terve kevad planeeritakse, et kes mis tasemel on ja millised lapsed omavahel sotsiaalselt kokku sobivad ning tehakse plaan valmis. Hindeid siin ju ei panda, nii et kogu see asi käib kirjeldava tagasiside alusel.

Ja et lapsed esimese koolinädala peale väga ära ei väsiks, on reedel terve kooliga väljasõit loodusesse, nii et õppepäevi on sel nädalal ainult kaks.

Mis minu elus seoses kooli algusega muutus - järjekordne lõ-pu-tu lõunasöökide kaasapakkimine. No küll oleks vägev, kui saaks lapsed hommikuti niimoodi üle ukse tõsta, et ei peaks moonakotti kaasa panema...

Lasteaeda tuleb saata hommikune snäkk, lõunasöök ja pärastlõunane snäkk. Kooli ainult snäkk ja lõuna.

No ja mida sa saadad? Sooja sööki saadetakse harva, nii et ma enda omadele ka enamasti ei pane (Oliverile pastat vahel saadan, see on suht ainus asi, mida ta järgmisel päeval sööb). Kanadalased söövad lõunaks tavaliselt võileiba, minu lapsed jällegi ei taha saia vahel midagi peale või. Vorsti tohib kõrvale panna, siis söövad. Üks sööb juustu, teine ei söö. Juustusid müüakse suures valikus minipakendites (see ümmargune punane on näiteks juust). Pähkleid ei tohi üldse saata (allergikute kaitsmiseks). Sellest on jube kahju, sest pähkleid mu lapsed söövad ja need oleksid ka tervislik valik.

Õnneks söövad poisid absoluutselt kõiki puu- ja köögivilju, nii et neid püüan kamaluga kaasa pressida. Kõikvõimalikud kreekerid päästavad, kui muud mõtted otsa saavad, neid on mul alati kodus vähemalt kolmes erinevas sordis. Müslipulgad olen leidnud mingid orgaanilised, kus magusust annavad datlid ja mingit jama sees ei ole. Ja Oliverile maitsevad mingid õunast ja muudest puuviljadest kokku pressitud snäkid (pildil maasikaga), aga Oscar neid jällegi ei söö.

Naabrinaine ükspäev vaatas, kuidas ma asju valmis lõikusin ja naeris, et teda saadeti omal ajal võileiva ja krõpsupakiga kooli. Keegi ei teinud viiekäigulist lõunasnäkki. Praegu ka ei tee. Ja eks sealt need toitumisharjumused alguse saavadki, sest kui paljudel emadel on siis aega igal õhtul tund aega sööke kokku panna? 

Ma tahaks, et mu rüblikud kreekerite asemel kanasuppi sööks keset päeva, nagu Eestis.

USA's elav sõbranna ütles jällegi, et tead, parem ära taha, et kool toitlustaks, sest nende kool seda teeb ja menüüs on sisuliselt ainult burksid, friikad ja kananagitsad. 

Eelmise nädala veetsime suvilas. Kanadalaste jaoks on igati normaalne omada suvilat terve päevapikkuse sõidu kaugusel. Üleüldse nad sõidavad hea meelega, lihtsalt mastaabid on teised kui Eestis. Meil on suvilasse Vancouverist (ilma peatusteta) 6,5 tundi sõitu. Nüüd, saarel elades, eelneb sellele kahetunnine praam. Ja peatusi peab lastega reisides tegema sageli ja pikki. 

Naabrimees on pärit linnast, mis on meie suvilast kaks korda kaugemal. Eelmisel aastal sõitis ta näiteks vanaema matustele. Lihtsalt alustas hommikul vara ja millalgi peale südaööd oligi kohal! Õudne, mu meelest. Aga Kanada mõistes pole see mitte midagi! 

Matt naeris, et Eestis autot rentides oli küsitud, et kuhu kah minek? Ütles, et Tartusse ja Otepääle ja... Mees oli vastanud, et oi, kaugele siis ikka!

Eesti mõistes ongi kaugel... 

Igatahes sõitsime siis terve päeva sinna ja nädala lõpus teise päeva tagasi. Tee on ilus, ma iga kord õhkan, et vau! Aga no seitse tundi kütta on sellest hoolimata liig.

Kümme minutit enne kohalejõudmist nägime keset teed surnud koiotti ja hetk hiljem kraavi lennanud autot. Pöörasime kohe tagasi ja selgus, et õnnetus oli sõna otseses mõttes hetk enne meie saabumist juhtunud. Ma ei tea, mis šansud on, et keset südaööd kuskil pärapõrgus metsavahel kolm korda üle kaela käinuna sekund hiljem emergency doctor mööda sõidab, aga näe, vahel veab. Vedas sellega ka, et vaatamata sellele, et autost suurt midagi alles ei olnud, oli juht igati okei.

Muide, kas teie ikka teate, et vilkuvaid ohutulesid on näha ainult siis, kui kõik muud tuled maha keerata?

Mind paneb alati imestama, kui paljud inimesed seda ei tea.

Igatahes õppis noor juht, et koioti päästmiseks ei ole mõtet rooli rapsata ja meie saime hea meeldetuletuse, et peab kiirust kontrolli all hoidma isegi siis, kui tee on sirge ja tühi ning miljon tundi on veel sõita.

Matt'i isa tuli ka meiega suvilasse hängima, nii et poisid said lasta vanaisal igasugu asju kokku panna (ja õpetada teda hindama seda vaikust, rahu ning pudivaba põrandat, mis tal muul ajal on). Ja minu lemmikpäev oli see, kui meestevägi lähimasse linnakesse mänguväljakule sõitis ja sujuvalt seal terve päeva veetis. Mina lugesin raamatut, sõin küpsiseid ja nautisin linnulaulu. No küll oli hea!

Toredat septembrit!

Jootraha jätmisest Kanadas

Kanadas käib restoranis jootraha jätmine nii, et kaardimakse puhul hüppab esimesena ekraanile tipivalik ja kui ma alles siia kolisin, oli selleks 10%, 15% ja 20% (pluss "muu", mille alt saab valida, et jootraha ei jäta). 

Mingil hetkel kerkis sujuvalt 18%, 20% ja 25%-ks. 

Tippi jäetakse siin absoluutselt igal pool. Taksojuhile, juuksurile, kosmeetikule - igaühele! Mu eelmisel juuksuril oli hästi intensiivne müügistrateegia ja ükskord, kui mul nagunii šhampoon ja palsam otsakorral juhtusid olema, andsin alla ja ostsin need tema salongist. Ajasin juttu ja automaatselt vajutasin seda 15% jootraha nuppu (sest noh - peab!) ja alles kodus hakkasin vaatama, et oota, kuidas see arve nii suur oli?

Ma kasutan muidu ka salongišampoone, aga need konkreetsed olid täpselt kaks korda kallimad kui kõik muud, pluss jätsin jootraha ju ka šampoonide pealt!!! Sest arve pandi kokku.

See kõik juhtus juba aastaid tagasi, aga ma olen siiani iseenda peale vihane, et niimoodi tünga sain. Aga noh, jälle targem. Nüüd olen tooteid ostes öelnud, et maksan need teenusest eraldi ning enam ei eelda, et hind loogika piiridesse mahuks, vaid alati kontrollin. Tagantjärele tarkusest on vähemalt niigi palju kasu.

Toidukullerid eeldasid vanasti 4-6 dollarilist jootraha (lisaks kohustuslikele teenus- ja transpordisummadele), aga ühel hetkel muudeti ka nende süsteem samaks nagu restoranides, et automaatvalik on 18%, 20% ja 25%. Justkui teeks kuller kallima kotitäie kohalesõidutamisel rohkem tööd kui odavama puhul...

Ja siis tekkisid jootraha variandid ka Starbucks'i. Teenindust on sõna otseses mõttes kaks sekundit, hinnad kümnekordsed, aga jootraha küll tahaks!

Mul ei võta see paar dollarit tükki küljest ära, aga asi on põhimõttes. Miks see neiu, kes mulle kahe sekundiga kohvi ulatab, rohkem jootraha väärt on, kui see, kes viis minutit mu toidukaupa kassast läbi lööb? Ja üleüldse, näiteks lasteaiakasvatajad on meil nii toredad, et neile tahaks iga jumala päev tippi jätta. Nende palk on väike, panus suur, tippi ei kusagil. Ebaõiglane veidi.

Redditist olen lugenud, et ma pole ainus, keda häirib, et iga püstijalaputka nüüd jootraha küsib ja peaaegu kõik kommenteerijad ütlevad, et nad ei jäta tippi kui teenuse saamiseks maha ei istu, aga reaalsus on see, et aja jooksul muutuvad sellised ootused üha normaalsemaks, kuniks varsti peame juba kõige eest "vabatahtlikult" peale maksma. 

Ja siis see juhtus. Meil on siin üks väike lihapood, kus müüakse muuhulgas ka igasugu gurmeekraami ja väga palju seal külastajaid ei paista olevat, sest hinnad on kõrged ja liha sageli vanavõitu. Aga olen seal aegajalt ikka käinud, et kohalikku ettevõtlust toetada.

Viimane kord võtsin siis mingi liha ning karbi talumune, asusin maksma ja...

TIP 15%, 20%, 25%

Nalja teete või? TOIDUPOES! Ma muidugi ei jätnud midagi, valisin "muu" alt nulli ja sain edasi arvet tasuma, aga õiglusmeel ei andnud ikka asu ja nii jätsin neile koju jõudes google review.

Ütlesin, et siiani olen käinud kohalikku ettevõtlust toetamas, aga see, et toidupoes jootraha oodatakse, on minu jaoks liig, seega jääb see mu viimaseks külastuseks. Millele omanik vastas, et "paljud kliendid on küsinud, et tahaks kaardiga makstes tippi jätta" ja sellepärast nad selle võimaluse ka lisasid.

Mis on ilmselgelt täielik bullshit, aga no olgu. 

Kus ja kui palju Eestis jootraha jäetakse? Toidupoes saab veel ilma hakkama?

Uues valguses...

Lasteaias on leht, kuhu tuleb hommikul saabumisaeg ning eeldatav järeletulemisaeg märkida. Kui nädala sees on näha, et mõnele lapsele tullakse järele 16:40 või isegi 16:45 (aga mitte hiljem!), siis täna, reedel, olid kõik märkinud järeletulemise ajaks kõige hilisemalt 16:30.

Lasteaed on avatud kaheksast viieni ja enamik lapsi saabub vahetult enne üheksat. Millega nende vanemad tegelevad, et iga jumala päev on võimalik laps juba poole viiest koju viia? KÕIKIDEL vanematel.

Ma läheks hea meelega pigem kolmveerandi ajal - las mängib sõpradega ja hingab värsket õhku, aga no ei saa! Ta oleks iga kord viimane. Ja ma olen natuke kanaema - ei taha, et mu linnupoeg teisi oma emmede-issidega lahkumas näeks ja mõtleks, et ei tea, kas teda on nüüd täitsa ära unustatud või mis...

Eile õhtul viisin ta mänguväljakule, mõtlesin, et lasen lapsel ronida ja lootsin hiljem jäätisekohvikusse jõuda, aga siis tuli üks pearätis ema oma nelja pojaga. Kolm suuremat (7, 4 ja 3) tormasid kohe mängima ja ema istus beebiga (5-kuune) murule.

Alguses seisin eemal ja jälgisin lapsi. Nii huvitav oli näha, kuidas Oliver kohe mängu võeti, kuidas temaga ilma igasuguse kõhkluseta oma maiustusi jagati ja kuidas teda ronimas aidati.

Mõne aja pärast jalutasin ema juurde ja istusin samuti maha. Imelik (praegu mõtlen, kas Eestis oleks see ka imelik, aga siin igatahes on) erinevates mänguväljaku otstes passida, kui seal rohkem inimesi polegi.

Sain teada, et nad on pärit Afganistaanist ja Kanadas elanud ainult aasta. Mees töötab mitme koha peal ja naine on nelja lapsega kodune. Mõtlesin endamisi, et kangelaslik! Tema jällegi küsis, et ainult kaks? Aga tüdruk? Pead ikka kolmanda ka saama! (hiljem ütles, et tema jaoks on neli piir ja kuigi oleks tore olnud ka tütar saada, siis viienda pojaga riskima ei hakka).

Kuidagi imelik oli nelja lapse emale öelda, et omg, eiii, ma siin just hakkan vaikselt oma elu tagasi saama, jõuan trennis käia, raamatuid lugeda ja sõpradega kokku saada. Tema kultuuris on kõikidel palju lapsi. Lapsed ongi elu mõte! 

Tal endal on seitse õde-venda. Kõikidel suured perekonnad. Aga tema on ainsana Kanadas. Ütleb, et igatseb ema ja õdesid. Neil on ju kommuunivärk, lapsi kasvatatakse kogu külaga (nagu faking peakski! - olen seda siin üksi küla eest olles tõdenud).

Ma ei ole kunagi varem ühegi afgaaniga kokku puutunud. Ja mida ma kohe tähele panin - ta oli oma lastega nii hoolitsev ja armas! See, kuidas ta oma beebit kohtles ja suurematega rääkis, kuidas suuremad lapsed käisid lambist iga mõne aja tagant beebit musitamas ja teda naerma ajamas - selles kõiges oli midagi soojemat, kui ma lääne ühiskonnas kohanud olen.

-

Koju jõudes guugeldasin Afganistaani ja sealsete kommete kohta. Sain igasuguseid huvitavaid asju teada. Aga kui guugeldada pilte või uudiseid, on kogu info kallutatud selles suunas, kui hirmsasti seal naiste õiguseid alla surutakse. Mida kahtlemata ka tehakse. AGA! Sellel on ka teine pool.

Näiteks see konkreetne naine - teda on ilmselt emaks kasvatatud. Ta on terve elu näinud, et see on naise roll, kõik teised naised tema perekonnas on samuti emad. See on austusväärne töö. Tema ei mõtle, et äkki peaks karjääri tegema või kõhulihaseid treenima või maailma päästma. Tema kultuuris ei küsi keegi, et "kasvatad lapsi ja kõik?" 

Õhtul sirvisin Instagrami ja sattusin seal mingi eriti äärmusliku pildi peale, kus poseeris sünnitusmajast koju minev vene paar. Naine oli tüüpiline instatibi. Nii kõrged kontsad jalas, kui üldse olla annab. Lavameik näos. Konkreetselt lavameik! Juuksed peenelt sätitud. Kunsttissid suure dekolteega pommidena kurgu alla surutud. Piitspeenike.

Kumma ema laps ma olla tahaks, selle ebareaalselt üleslöödud vene tšiki või lohvakates figuuri varjavates riietes Afgaani ema oma? Pole üldse küsimustki.

Korraga nägin kogu nende kultuuri teises valguses. Jah, loomulikult on seal palju repressiooni ja ebaõiglust, aga samas eksisteerib ka see osa, mis ühtäkki loogiline tundus. Traditsioonilistel soorollidel pole midagi viga, kui need mõlemale poolele sobivad. Ja selliseid paare on ju ka?

Mul on nüüd kultuurišokk, aga positiivses mõttes. 

- 

Jäätist sööma ei jõudnudki. Oliver keeldus! Uued sõbrad olid toredamad kui jäätis. 

Kui suur on liiga suur?

Sõbranna saatis Eestist uudisnupu, et Karl Madis sai endast 38 aastat noorema naisega lapse. Näitasin Matt'ile pilti ja ütlesin, et näe, peaaegu 40 aastat vanusevahet. Matt vaatas seda noort tšikki ja ütles, et kuule, ma peaks ka su sellise vastu välja vahetama! Vastasin, et ei, sõber, matemaatika on paigast ära - sinu tulevane abikaasa ei ole veel sündinud!

Matt sai hiljuti 38.

Huvitav, eksole. Oled 48 ja tüdruk on 10 - oleks okei teda nillida? Loomulikult mitte, mis küsimus see üldse on, pervert! Varsti oled 54, tüdruk on 16. Võiks vaikselt silma visata? Jeerum, muidugi mitte. Aga siis, hops! 56 ja 18 - ja milles küsimus! Täisealine inimene, ise teab, mida teeb.

Vaevasin päev otsa oma pead, et mismoodi see asi siis reguleeritud peaks olema? Juriidiliselt on kõik korrektne. Ei saagi täiskasvanud inimesele ette kirjutada, kellega ta voodisse võib minna. Näiteks: kui mina otsustaks endast 38 aastat vanema mehega suhtesse astuda, siis... oot:

41+38=79

Teate, kui ma peaks relvaähvardusel otsustama, kas magada 80-aastase raugaga või süüa ära kausitäis vihmausse, siis aitäh pakkumast, tooge lusikas!

Muide, kui võtaks niipidi, et naine vanem ja mees noorem, siis minu tulevane kaaslane oleks praegu kolmene. KOLMENE!

No ma ei tea, üha hullemaks läheb...

Järgmine päev saatis sama sõbranna (talle ka ei anna asi rahu) lingi Karl Madise loole "Stop", kus tema ümber tantsivad kas teismelised või napilt teismeeast välja jõudnud noored tüdrukud ning see laul ning koreograafia on pehmelt öeldes ühemõtteline. Vähemalt minu jaoks. 

Muidu jätaks ma kahtlusele kasvõi teoreetilist ruumi, aga kuna kõnealune pensionär just noore tšikiga lapse sai, siis huvi tal endast 40 aastat nooremate vastu ilmselgelt on.

Kui suur vanusevahe on liiga suur? 

Igaühel omad kiiksud

Käisin ükspäev värvi ostmas. Värvipoe omanik, pika halli habemega kuskil 70-aastane mees, ütles mulle muu jutu sees, et "meil on üks klient veel, kes näeb välja nagu filmistaar, te võiksite vabalt õed olla". Helistasin kohe Matt'ile, et näe, tasub kleiti kanda küll, komplimente kukub paremalt ja vasakult. 

Kanada naised kannavad rohkem pükse. Ja sellega seoses pean ära mainima, et mul on isiklik vaen põlvpükste vastu. Mitte, et need siin ülemäära populaarsed oleks, aga no ikka kohtab. Mitte ükski inimene ei näe põlvpükstes parem välja kui pikkades või lühikestes. Eriti õudne on põlvpükstes mees. Kanada mehed kannavad neid õnneks harva. Aga siiski.

Sellega seoses meenub, et ühes podcast'is räägiti, kuidas naised on kõvasti valivamad kui mehed ja vahel on mingi väike detail, mis neile nii räigelt vastu hakkab, et ole muidu kasvõi Kreeka jumal, kõik šansid on nullitud. Varrukast tõmmati suvaline näide, et näiteks olete kohtingul ja mees võtab arvet makstes välja krõpsuga rahakoti.

Naersin kõva häälega, sest no nii tõsi! Matt ütles, et mis sa jamad, see nii väike asi ju? Aga ei ole ju!

Teate, mis oleks veel hullem - PÕLVPÜKSTES mees, kes on krõpsuga rahakott. Viieaastane oled või?

-

Sõbranna ütles, et ei tea, mis värk, kõigil on viimasel ajal nii kiire, kellelgi pole aega suhelda. Mul on jällegi vastupidine probleem (võib-olla sellepärast, et mul on rohkem vaba aega?) - uusi tutvusi tekib nii tihedalt, et ei jaksa sammu pidada. 

Ma olen selline introverdi ja ekstraverdi vahepealne. Seltskonnas suhtlen nii vabalt, et keegi ei kahtlustagi, et ma tegelikult kõige parema meelega täitsa omaette oleks. Mul on nii intensiivsed lapsed ka, et suhtlemisvajaduse saan ainuüksi nende abil kuhjaga täis. Aga noh, mu lastele jällegi meeldib teiste lastega mängida ja siis ma pean ikkagi sotsiaalne olema ning inimestega kokku saama. Ja alati on lõppkokkuvõttes super tore, aga planeerides mõtlen alati, et õõõõh, ei viitsi.

Ükspäev käis garaažiuksetehnik (või mis iganes ta nimetus võiks olla). Midagi oli selle uksega, et vahel sai puldist avada ja vahel mitte, pult sai välja vahetatud, aga probleem ei kadunud.

Helistas, et tuleb vaatama. Korralik austraalia aktsent oli. Ilmus välja, tegi ukse korda ja kuigi ma olin tõesõna nii napisõnaline, kui üldse olla andis, kanadalikku small talk'i ei teinud üldse ja peaasjalikult ohjasin Oliveri, kes püüdis KÕIKI asju garaažist välja vedada (kogemus näitab, et sisse tagasi neid peale minu keegi ei too), siis arvet makstes tekkis ikkagi vestlus, sest austraallane tahtis teada, et kust mina pärit olen... jaaaaaa niiiii seeeee jälle läks. Sain uue sõbra. 

Eestlasi teadis ta mitut ja kiitis, et oleme maru töökad. Siis võrdlesime, et kes kuidas Kanadasse jõudis ja selgus, et meil mõlemal on kanadalasest abikaasa ja samavanad pojad ning edasi tuli paika panna, et millal kõik koos kokku saame ja nii vahetasimegi telefoninumbreid.

Introvert minus oigas kõva häälega, et lõpeta ära, nii ei saagi kunagi omaette rahus kodus olla ja peab jälle mingite inimestega suhtlema, aga ekstravert kilkas, et jeee, nii äge, mul polnudki veel ühtegi austraallasest sõpra. 

Mis kiiksud teil on? Põlvpükse kannate? Aga krõpsuga rahakotti? Tahate kiviga visata, kui keegi avalikus kohas viisijuppi vilistab või laulda ümiseb? Mina küll tahan. 

Põlvpükse kandsin viimati kahekümneselt. Just vaatasin pilte ja mõtlesin, et kas ma olin pime või mis???

Täpsustus (kuna kommentaarides tekkis küsimus) - põlvpüksid on need, mis katavad põlve ära, aga saavad allpool põlve otsa. Nende pükste vastu pole mul midagi, mis ülevalpool põlve lõpevad.

Saadetakse teile vahel paljaid pilte?

Ma lähen Matti sõbra eksiga õhtusöögile. Nad on nüüdseks pea kolm aastat lahus olnud ja laste sünnipäevadel ikka näeme, aga sellega on asi ka piirdunud.

Hiljuti oli nende poja pidu ja jäime omaette vestlema. Esiteks olin mina täielik kanadalane (näete, ma õpin!) - kohe kui teda nägin, ütlesin, et sa näed nii hea välja (nägi ka!) ja kuidas sul läheb? Tema rääkis seepeale ühe hingetõmbega pool elulugu ära ja ühtlasi mainis, et peab mulle oma uusi tisse näitama (on teil muidu selliseid sõpru?) ja ütles, et me peaks koos sööma minema.

Pärast mõtlesin, et tema jaoks oli ilmselt see kohtumine nagu mingit sorti pingelangus, sest lahku minnes kipuvad sõbrad ikka pooli valima ja ta teab, et ma ta eksiga (Matt'i parima sõbraga) hästi läbi saan. Aga mul ei ole temaga mingit kana kitkuda, ma olen viimastel aastatel vähem pildis olnud puhtalt sellepärast, et vahetult pärast nende ootamatut lahkuminekut lapse sain, keda igal sünnipäeval kas kussutada või taga ajada on olnud vaja. 

Igatahes... kanadalastega on nii, et "me peame kindlasti uuesti kokku saama" või "sa pead meile varsti jälle külla tulema" on mõnikord viisakusväljendid ja teinekord mõeldakse neid tõsiselt. Esimestel Kanada-aastatel oli just see minu jaoks täielik müsteerium, aga nüüd vist hakkan sisse elama, sest enamasti täitsa jagan matsu! 

Järgmisel päeval saatis sõnumi, et heiiii, lähme siis sööma onju ja mis kuupäevad sulle sobivad ja mulle sobivad näiteks need. Ehk ei olnud jutujätkuks. Küsisin Matt'i käest üle, et millal ta õhtul kodus on ja lapsi saab vaadata, Matt ütles kohe, et "she's trouble, hoia eemale". Halloo, seda teame me väga hästi. Ma ütlesin 10 aastat tagasi, kui sõber temaga alles tuttavaks oli saanud, et ta on trouble. Meestel läheb vahel selliste asjade taipamisega terve dekaad, nagu näha.

Aga vaadake, mul pole ühtegi teist sõbrannat tätoveeringute ja sõltuvushäiretega, ja variatiivsus on teadagi kasuks. Pluss saan kodust välja!

Paar päeva hiljem sain veel ühe sõnumi ja see tissipilt, mille ta saata lubas, saabuski!

Hah.

No ma räägin! On ju tore. Mulle pole ükski teine sõbranna oma tissidest pilte saatnud. Teil tuleb muidu tihti ette? 

Veel mõni päev hiljem kirjutas, et by the way, mina kavatsen end igatahes üles lüüa! Ja noh, ega ma poleks ausalt öeldes vähemat oodanudki, ta on konkreetselt see inimene, kes igal võimalusel end lille lööb ja kontsad alla paneb. Jällegi - mul vanasti ikka oli selliseid sõbrannasid, aga siis saime kõik riburadapidi lapsed ja nüüd pean mõtlema, kes mu sõbrannadest üldse näiteks enam meiki kannab?

Ehk ma olen JUBA midagi õppinud ja kasu lõiganud. Näiteks vaatasin kriitilise pilguga üle omaenda kapi ja pidin tõdema, et selliseid riideid, mida temaga "deidile" minnes kanda, mul vist enam polegi! Allakäik. 

Õhtusöökidest rääkides - sõbranna küsis ükspäev, et mis uut ja vastasin, et lähme õhtul Matt'iga kohtingule. Sõbranna ütles, et nemad lähevad ka mõne päeva pärast, aga vist lihtsalt jalutama. Ja et mees oli öelnud, et nad ei pea isegi samale poole jalutama! :)

Ma siiamaani naeran, kui jälle meelde tuleb.

Igatahes meie läksime samas suunas (peaasjalikult sellepärast, et suund oli mõlema lemmik-restoran). Ja jällegi mõtlesin selle peale, et pean garderoobi täiendama juba sellepärast, et omaenda abikaasaga väljas käies võiks ju ka midagi ilusat selga panna. Aga kontsad panin, nii et täielik läbikukkumine polnud. 

Üks mu endine klassiõde ütles kunagi oma pikka ja (vähemalt pealtnäha) ilusat abielu kommenteerides, et nemad on algusest peale regulaarselt kahekesi väljas käinud ja reegel on olnud, et lastest ei tohi sõnagi rääkida. 

Ma mäletan selgelt neid aegu, kus oli väga raske muid teemasid leida. Meil mõlemal. Aga iga kord mõtlesin, et ei tohi lastest rääkida! Ja seekord oli vist esimene kord pärast lapsevanemateks saamist, kus alles hiljem tagasi mõeldes avastasin, et me ei rääkinud lastest tõesti mitte ühtegi sõna! Isegi meelde ei tulnud!

Näe, progress!

Lastest - sest blogis ma ju võin - ükspäev tegin šokolaaditükkidega küpsiseid. Tükid olid nii suured, et see kuum šokolaad sulas mõnusalt natuke laiali. Oliveril oli seda natuke käe peal ka ja kuna ta mu süles istus ning vahetpidamata vehkis, tõmbasin keelega šokolaadise koha puhtaks, et see mulle riiete peale ei satuks.

Kohe kahetsesin! KOHE.

Ma ei tea, misasjaga ta sõrmed koos olid, aga täpselt see hetk, kus mu keel ta kätt puutus, sain aru, milline idioot ma olen. 

Ja lõpetuseks - Vancouveri saarel on maailma kõige tihedam puumade asustus. Seejuures on väga vähesed neid oma silmaga näinud, sest puuma on ju kass. Hiilib. Rünnata võivad lapsi ja lemmikloomi, täiskasvanut üldiselt mitte, aga on muidugi juhtunud. Hiljuti saatis keegi pildi - puuma oli konkreetselt risti ette jäänud. Mõtlesin, et panen siia ka, äkki te pole sellist looma varem näinud!

Peab siis üldse pealkiri olema?

Uskumatu, kui palju on Kanada selle 11 aastaga muutunud, mil ma siin elanud olen! Kui tulin, oli täielik heaoluühiskond. Tegin mingit suvalist tööd, aga sain selle palga eest täiesti normaalselt elada. Eestis ei olnud see toona üldse mõeldav.

Nendel immigrantidel, kes praegu saabuvad, on oluliselt raskem - palgad on natuke kõrgemaks kerkinud (mõni dollar tunnis, ei midagi rabavat), aga kinnisvara hinnad (ja sellega seoses rendihinnad) on rohkem kui kahekordistunud, toidu hind on samuti julgelt kahekordistunud, ainult riided maksavad suht sama palju kui vanasti (riideid osta on siin alati odavam olnud, kui Eestis). 

Kui me kaheksa aastat tagasi saarele kolisime, oli mul kahju Vancouverit maha jätta. Nüüd, kus mul lapsed on, mõtlen, et vedas, et juba toona siia kolisime ja maja ostsime, sest selle hind on praeguseks rohkem kui kahekordistunud. Nüüd on kahju on hoopis sõpradest, kes endiselt Vancouveris elavad ja sealset hirmkallist üüri maksavad. Lastega ei tahaks ma enam üldse suures linnas elada.

Üürnikud on siin tegelikult üsna hästi kõikvõimalike seadustega kaitstud, neid on pea võimatu välja visata ja üüri saab tõsta maksimaalselt 2% aastas, nii et jamaks läheb ainult siis, kui omanik korteri maha müüb ja värskete hindadega uue pinna pead rentima. Sest koos kinnisvarahindade kahekordistumisega on ju ka üürihinnad kahekordistunud. Ainus, mis kahekordistunud ei ole, on palk.

Veidi ebaõiglane, mu meelest.

Mäletate, ma tahtsin uued kanad võtta? Aga siis oli mul operatsioon ja pidin kuu aega ühe käega hakkama saama, siis tuli Oscaril opp ja mõtlesin, et okei, ootan, kuniks ka tema on täielikult paranenud. Ja siis otsustasin ühel ilusal laupäeval, et täna on see päev! 

Aga tibude hooaeg oli just selle nädalaga läbi saanud.

Vaadake, mina ei teadnud, et tibudel mingi hooaeg on! Ma arvasin, et kanad hauduvad suvalistel aegadel, aga nüüd, mil olen absoluutselt kõik farmid läbi helistanud, tean, et tibudelootust on kuskil kahe kuu jooksul kevade lõpus ja kahe kuu jooksul suve lõpus. 

Samas oli meil kunagi kaks siidikana, kes haudusid kat-ke-ma-tult. Ma ei võtaks elu sees omale uusi siidikanu, sest nad on oma haudumiskombega täiesti võimatud. Kuigi ilusad muidu.

Ehk nüüd on kanaaias hein nabani, aga kanu pole kuskilt võtta. Tuleb trimmer välja otsida ja samal ajal välja mõelda, kas ma siis augustis-septemberis võtan uued või ootan kevadeni? Ühesti küljest oleks tore, et nad kevadel juba muneks, aga samas on talvel kanade omamine suht tüütu, sest tuule ja paduvihmaga on tüütu neid igapäevaselt õues toitmas käia. 

Samas on elus ka hullemaid asju, kui iga päev sita ilmaga viis minutit värskes õhus olla.

Kuidas ma nõks liiga usin olin

Murdsin enda jaoks lahti aja kulgemise koodi. Tihtipeale öeldakse, et "naudi väikeseid lapsi, sest nad saavad liiga kiiresti suureks". Praegu vaatan, et Oscar on tõesti uskumatu hooga kasvama hakanud (mitte füüsilises mõttes, kuigi seda ka), aga näiteks Oliver on hetkel selles punktis, kus ühest küljest on ta nii maksimaalselt armas, kui üldse olla saab ja teisest küljest sihuke röövel, et mu juuksed lähevad iga päevaga silmnähtavalt hallimaks.

Aga siis mõtlesin, et oot, mu enda aastad on samuti vanuse kasvades üha kiiremini hakanud mööduma ja põmm - tegingi avastuse.

Et väikesed lapsed ei kasva kiiresti. Esimene aasta ei tundu ka tagasivaatena kuidagi lühem, kui seda sekundhaaval läbi elades tundus. Teine aasta läks kriipsuvõrra kiiremini (võrreldes esimesega sain veidi talutavamal hulgal magada). Kolmas oli küll pikk, aga mitte enam nii hullult ja neljas läks juba viuh. Oscar on kuuene, nii et praeguseks läheb viuhh-viuhhhh. Väga kiiresti.

Eile pidasime Matt'i sünnipäeva. Oli suur pidu ja palju inimesi. Viimased läksid nelja paiku ära ja ma tean, et üks neist pidi kell 7 hommikul tööl olema - ei kadesta. Üks külalistest läks ilmselt paljajalu koju, sest ta kingad olid hommikul endiselt hot tub'i kõrval. Aga lastel oli väga lõbus ja ma ise sain natuke juttu puhuda ja niisama olla, sest mu pesamuna on piisavalt suur, et tal ei pea enam päris katkematult silma peal hoidma. Kui mõnus! Uus elu.

Muideks, inglise keeles ei kutsuta noorimat last pesamunaks ja selle otsetõlge (nest egg) tähendab hoopis kõrvalepandud varandust (rahalises mõttes). Nii et iga kord, kui ma Oliveri pesamunaks kutsun, tuletab Matt meelde, et hetkeseisuga on ta pigem üks kulukamaid pereliikmeid (lasteaed on Kanadas hingehinnaga), mitte pensionisammas.

Erinevustest veel - ükspäev mängisid meil kõik lapsed õues ja ühest majast laekusid kõrremahlad, teisest majast anti kommi, kolmandast suruti mahlapulgad näppu (igaks juhuks mainin, et nii edukaid päevi neil siiski tihti ei ole, aga tol õhtul kuidagi juhtus). Mispeale tõstatas üks naabrinaistest küsimuse, et kuulge, kas meil ka omal ajal nii hea elu oli? Nagu ei mäleta, et iga nurga peal oleks kommipuu kasvanud. Mina ütlesin, et mul küll ei olnud: meie, Nõukogude Liidu lapsed, segasime tooreid munakollaseid suhkruga ja see oli kõige sagedasem maius. 

Kõik vaatasid mulle sellise näoga otsa, et... ei osanud seisukohta võtta, kas ma tegin nalja või räägin tõsiselt?

Täna tuli jälle jutuks, et "meile küll omal ajal nii peeneid lõunasööke kooli kaasa ei pakitud, ma mäletan, et minu ema saatis võileiva ja paki krõpsu, oligi kõik". Mina mainisin kõrvalt, et meil Eestis oli toona (ja on ka praegu) nii koolides ja lasteaedades soe toit ning kaasa ei pea midagi saatma.

Naabrinaine küsis kohe, et kas magustoiduks toorest muna ikka saab? :)

Naabrinaine mu pesamunaga

Kool on läbi. Oscar sai koha linnalaagrisse ja selle tarbeks pidin mitu vormi täitma. Ühes olid järjest olulised punktid ja iga punkti taga lahter, kuhu oma initsiaalid panna, kinnitamaks, et oled teadlik. Üks nendest punktidest ütles, et "oled läbi lugenud meie käsiraamatu ja järgid seda". Käsiraamat avanes lingina ja seal oli paar lehekülge infot, sealhulgas nõue, et igal lapsel peab olema maavärina kott (kohe selgitan pikemalt) ja loetletud mõned asjad, mis on nende poolt ning rida asju, mille peab vanem selle koti tarbeks viima (perepilt, paar mänguasja, kauasäilivad snäkid, kindad, vile, taskulamp jne).

Lugesin ja oigasin, et kas ma tõesti pean selle kuue nädala jaoks nüüd minema kõike seda kokku otsima?

Kuna me elame maavärinaohtlikus piirkonnas, treenitakse lapsi nii koolides kui lasteaedades, et mida maavärina korral teha (lühidalt kokku võttes: poe lähima laua alla ja jää sinna vähemalt minutiks peale värina lõppemist). Ja kõikides asutustes on maavärina kotid, enamikel inimestel kodudes ka.

Helistasin siis juhatajale, et paar täpsustavat küsimust esitada ja maavärina asjade peale ütles ta, et: "Ma ei tea, millest sa räägid?" Selgitan, et näe, see vorm, kuhu peab initsiaalid panema - seal on link. Ja see link avab teie käsiraamatu. 

Ta siis avas ka. Esimest korda. Selgus, et ma olen läbi aastate esimene lapsevanem, kes on nii põhjalik, et kui öeldakse, et PEAD selle läbi lugema ja kursis olema, siis päriselt loedki.

Hea uudis on see, et maavärina kotti ei pea midagi viima, sest juhataja ei teadnud, et nad seda nõuavad. Win!

Kontsert

Suhetest veelkord

Meenus, et unustasin "Abielu on nagu loterii" postituses mainida seda mõttekäiku (samalt advokaadilt), et kui inimesed valiksid autot nii nagu abikaasat - kujutlegem, et saame omale elus ainult ühe auto valida. Noorena tahaks midagi kiiret, madalat ja tulipunast; lapsevanemana see aga üldse ei toimiks, paremini sobiks ruumikas ja liugustega; vanas eas muutub jälle oluliseks, kui lihtsalt sa sealt sisse ja välja saad. Kuidas kõik omadused ühte autosse kokku panna - võimatu. Suhetega olevat sama.

-

Sellele mõtlema pani mind üks hiljuti loetud raamat. Ma pole üldse sihtgrupp, aga just tänu sellele õppisin palju uut, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Autor (Lori Gottlieb) kirjeldas, kuidas ta on 20+ aastat omale sobivat kaaslast otsinud. Tagajärjetult. Teos ilmus enne Tinderi leiutamist, nii et tema maksis spetsiaalsele kosjasobitajale (tere tulemast Ameerikasse), kes siis sisuliselt toimis nagu Tinder. Aga meest ta ei leidnudki.

Mida ma teada sain: 

Et sageli vahetame ühe kaaslase teise vastu, sest sel ühel pole mingit kindlat omadust, mis teisel on. Ja siis avastame, et teisel pole jällegi mingeid muid omadusi.

Parimad mehed on seltskonnas tihtipeale nähtamatud. Just see nohikutüüp, kes sulle üldse silmagi ei jää, on pikas perspektiivis ilmselt ustav kaaslane ja hea isa. Ja see eriti särav tüüp on tõenäoliselt nartsissist, kes aina üha uusi seiklusi otsib ning pereeluks ei sobi.

80% naistest tahavad, et mees oleks vähemalt 183 cm pikk, aga vaid 15% meestest on üle 183 cm pikad. Puhtstatistiliselt kõigile ei jagu...

Me eeldame, et "see õige" ei ole kunagi pahas tujus ega liiga väsinud, et meie päevast kuulda, aga samas ei tohi ta pahaks panna, kui meie oleme pahas tujus või liiga väsinud, et tema päevast kuulda.

Mõned omadused on teineteist välistavad. Ükskõik, kui palju me ka tahaks, ei saa need ühes inimeses koos eksisteerida.

Autor otsustas neljakümnendate lähenedes sobiva mehe puudumisest olenemata spermapanga abil lapse saada ning avastas siis, et kui tal meeste seas enne seda ülisuurt edu ei olnud, siis väikese lapse kõrvalt oli veelgi raskem leida aega deitimiseks, pluss nüüd oli lisateguriks, et mees pidi aktsepteerima lapsega naist. 

Ühtlasi leidis ta, et kui oled terve elu raisanud seda ideaalset oodates, siis vanas eas ei taha latti alla lasta ja kedagi vähem sobivat võtta, aga reaalsus on see, et head mehed on läinud ja isegi need vähem-sobivad on kellegi teise poolt ära nopitud. Alles olid ainult riismed.

Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?

Lõppkokkuvõttes on kaaslase otsimine on nagu toolimäng, et kui liiga kaua ootad, pannakse muusika kinni ja viimane tool läks kellelegi teisele. Ja mida kauem sa ootad, seda väiksem on tõenäosus kohata kedagi paremat, kui sa juba kohanud oled. Sellesama asja pärast, et toolid on otsas.

-

Mõned aastad hiljem kirjutas sama autor kuulsaks saanud raamatu "Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima?" ja toona imestasin lugedes, et kuidas lahkuminek tal nii kapitaalselt jalad alt ära lõi, aga nüüd näen, et inimene oli ikkagi aastakümneid otsinud... siis leidnud... ja jälle kaotanud. Nii et imestada pole midagi. Praeguseks on ta 57 ja google andmetel endiselt vallaline.

Huvitav teema! Nagu ma ütlesin, pole ma eriline sihtgrupp, sest vallaline olla pole ma õieti jõudnudki. Aga kui ma tagasi vaatan, siis minu valikuid ajendas alati see, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Mitte, et oleks kedagi kätt hoidma vaja. Ma arvan, et mulle tegelikult isegi meeldiks üksi elada, aga Matt'iga on selles mõttes lihtne, et kuna me mõlemad oma aega ja ruumi vajame, suudame seda teineteisele ka anda. Mind ajaks hulluks, kui ta tahaks minuga kogu aeg kõike koos teha ja teda ajaks hulluks kui mina temalt seda ootaks. Samas paljud paarid just nii toimivadki ja neile sobib.

No näe, ikkagi vist on raske sobivat kaaslast leida. Ju mul lihtsalt vedas.

Mida teie arvate? Kas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse suurenedes keerulisemaks?

Kuidas ma pedofiili otsa koperdasin

Mul käib munemine ja siblimine vaheldumisi. Eile oli siblimise päev. Vaatasin, et seinte peal on täkked (elu metsikute lastega), pahteldasin need kohad ära. Siis lihvisin. Tõin poest värvi. Värvi sai liiga palju. Rullisin terve toa (ja koridori ja trepiseinad) üle. Mõtlesin, et teen tunnikese, aga läks pool päeva. 

Parem sai küll!

Õhtul ranne valutas ja Matt hoiatas, et mul võib... miski asi... tekkida kui ülepingutamist ei lõpeta. Sest mul oli just randmeopp, eksole. 

Ükspäev istusin, jalad diivanile välja sirutatud, kui korraga lõi pahkluusse valu ja enam ära ei läinud. Selline terav valu, mis ei lasknud ilma lonkamata kõndida. Ja täpselt sama ootamatult, kui see tuli, läks pool tunnikest hiljem ka ära. Saate aru, ma olen vanuses, kus teen endale diivanil istumisega liiga!

Matt ütles, et see on... ja jälle ma ei mäleta, misasi? Huvitav, kuidas tema oskab paugupealt öelda, mis mul viga on, aga mina ei suuda seda üht diagnoosigi meelde jätta? Muidu ma nagu täielik idioot ei ole.

Võib-olla sellepärast mul ongi see kiiks, et ärritun, kui keegi mainib, et "ma tahtsin ka arstiks saada ja vabalt oleks võinud, aga siis otsustasin hoopis..." (sisesta mingi suvaline vähe haridust eeldav elukutse). 

Ma vaatan Olümpiavõistlusi niimoodi, et "põhimõtteliselt võiks minagi sellele staadionile paari sekundiga ringi peale joosta kui ma tahaks, aga hetkel ma lihtsalt... noh, ei taha" (ja söön kõhtu sügades kartulikrõpse edasi).

Mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa pole seda teinud, ei saa teadustada, et "vabalt oleks võinud". 

Tagasi tulles munemise juurde - mul on hunnik tööd ootamas (ja vabalt oleks võinud (!) sellega peale hakata), aga jäin Facebook'i kinni:

Mul on vaja kedagi üht aiatööd tegema ja aiatööfirmad bronnivad praegu asju sügisesse, nii et sealt ei saa abi. Liitusin siis mingi kohalike tööde grupiga ja postitasin sinna. Panin pildid juurde ja palusin hinnapakkumised postkasti saata. 

Kas inimesed oskavad lugeda? Ei. Loomulikult mitte. Kui nad oskaks, siis neil juba oleks töö ja nad ei ootaks juhupakkumisi.

Vastuseid tuli mitukümmend, kõik stiilis:

"Mina olen saadaval"

"Võid mulle kirjutada"

Kahe-kolmekümnest ainult viis (VIIS!) kirjutas postkasti nagu palutud. Kaks neist viiest kirjutasid oma hinna. Ja üks naine kirjutas, et tema mees on saadaval ja saatis mulle mehe aiatööfirma lingi. See oli kõige paljulubavam, sest erinevalt teistest kontakteerujatest suutis ta isegi loetavaid lauseid moodustada.

Seoses sellega, et ma neid pakkumisi läksin vaatama, leidsin, et mu Facebook'i spämmipostkastis on mitu sõnumit OKTOOBRIST, mil ma Kanada eestlastele chat'i tegin ja pakkusin, et andke teada, kes liituda tahab. Piinlik, et mõned inimesed on pool aastat mõelnud, et ma neid lihtsalt ignoreerisin. Aga mina ei teadnud sedagi, et mul selline asi nagu spämmipostkast on!

Ehk osa munemist läks selle nahka, et jäin neid eestlasi gruppi lisama ja kõigile kirjutama, et sorri, aga siin ma nüüd olen! Väikse hilinemisega...

-

Aiatööde juurde tagasi - kuna ma nagunii ei osanud kuskilt pihta hakata, mõtlesin, et võtan selle naise mehelt pakkumise, vähemalt ei ole mingi suvaline jorss tänavalt. Aga väääääike väike kahtlus mul ikkagi tekkis, sest kõik firmad on silmini töösse uppunud ning siin on see üks, kes lausa ise tuleb pakkuma ja kohe hommepäev võib alustada. 

Ettevõtte nime kõrval oli ka mehe enda nimi ja kuna firma nimi mingeid tulemusi ei andnud, guugeldasin tüüpi isiklikult, et äkki on tal kehvad reitingud või kuhu paganama kohta see koer on maetud?

Reitinguid ma ei leinud, küll aga sain teada, et see mees on süüdimõistetud pedofiil! Tal on neli ohvrit vanuses 7-14, kohtuotsus jõustus kümmekond aastat tagasi ja tänaseks on oma karistuse ära kandnud.

Jeesus küll. 

Korra mõtlesin, et kas ma vastan viisakalt, et aitäh, aga paraku ma ei soovi lastevägistajatega koostööd teha või lihtsalt ignoreerin või blokeerin või...? Või kirjutan, et sain mujalt parema pakkumise? 

Seega pean edasi liikuma nende suvaliste jorsside juurde, kes ei oska kuulutustki lugeda, aga puht-statistiliselt on nüüd suurem tõenäosus, et nemad ei ole pedofiilid.

Kriteerium, millele ma kuulutust postitades isegi mõelda ei osanud.

Mu enda tööhunnik istub edasi, sest loomulikult pidin ma kõigest sellest blogima ja... siin ma nüüd siis olen. Munen. 

Ja guugeldan seda naist, kes minuga oma perverdist mehe eest kontakteerus; nuputades, et mis imelik inimene sa pead olema, et vangis istunud lastevägistajaga suhtes olla? 

(Matt ütles, et võimalik, et tegemist on hoopis nimekaimuga, aga ma guugeldasin nime koos linna nimega, mis peaks täpsema vastuse andma ja vanus klapib selle naise vanusega, kes minuga tema eest kontakteerus - nii et mis variandid mul on? Kirjutan, et kuule, kas su mees on juhtumisi laste vägistamise eest kinni istunud? Väidad, et ei ole? Aa, no kui nimekaim, siis tule aga tööle! No ei saa ju nii.)

Feil

Tahate teada, kuidas ma ükspäev trennis käisin? Hommikul tekkis mõnetunnine auk ja vaatasin, et äkki on mõnes rühmatrennis vabu kohti. Oligi. Tervelt 34 (35-st). Oleks ju võinud väikse häirekella helisema lüüa, sest kolm päeva saab ette broneerida ja tavaliselt on kaks ja pool päeva enne juba enamik kohti läinud, aga noh - trenn oli saadaval, mina kah saadaval, läksin siis.

Mõtlesin, et äkki mingi error ja kohale jõudes on saal täis nagu alati. Aga polnud. Olin mina ja üks vanem proua, kes alati usinalt kohal käib, aga ta liikumisvõime on natuke piiratud, nii et täies mahus kaasa ei tee (see osa on oluline ja kohe räägin, miks).

-

Püha risti vägi kui tüütu see treener oli! Hästi noor ja väga püüdlik, aga no nii halb. Õnneks oli see 30-minutiline HIIT, nii et mõtlesin, et pool tundi võin ma mida iganes teha ilma, et üleliia närvi läheks. 

Alustuseks teatas, et kõigepealt teeme sellist harjutust (näitas ette) ja järgmiseks sellist (näitas jälle ette) ning siis sellist (näitas ette). MILLEKS? Seejärel alustasime. Oot, ei alustanud, kõigepealt pani ta telefonist taimeri ja ütles, et nii, 10-9-8-... kohe alustame. Kui nulli jõudis, siis alustasime. Mingi jumala suvaline lihtne ülesanne, harki-kokku hüppamine vms. Kui taimer peale hakkas, kukkus uuesti kaasa lugema, et 8 sekundit teeme seda, 6 veel, 4 veel... 

Viis minutit ootamist-seletamist, siis kaheksa sekundit trenni. Polnud nagu väga balansis.

Kaheksa sekundit sai läbi, pani uue taimeri ehk siis me ootasime, kuni ta taimer kümnest nulli jõudis ja seejärel saime järgmised 8 sekundit midagi teha.

Harjutused olid kõik mingid eri-lihtsad ja igavad, et hüppame harki-kokku ja siis matile planku ja seal harki-kokku, aga iga asja täpselt 8 sekundit ja vahepeal taimeri järel ootamine. Saime need kolm harjutust tehtud ja siis ta hakkas järgmist kolme seletama. "Nüüd teeme esimeseks niimoodi ja siis teine harjutus on niimoodi..." 

OMG! Sina oled treener! Lihtsalt vehi ees ja meie vehime järgi. Ei ole vaja ette teatada, et järgmiseks on kavas... Ma pole elu sees treeneriametit isegi kaalunud, aga ma oleksin võinud selle 30 min HIIT-i niimoodi ära sisustada, et keegi poleks arugi saanud, et ma treener ei ole.

Kümme minutit hiljem mõtlesin päris tõsiselt, et kas oleks VÄGA imelik, kui ma poole pealt ära läheks? Aga siis otsustasin, et ei taha noore treeneri tundeid riivata ja vahet pole, kannatan need järgmised 20 minutit ikka ära. 

Paremaks ei läinud, aga halvemaks küll.

Ühel hetkel väsis treener vist ise ära ja ei teinud enam kaasa. Näitas harjutuse ette ja siis jäi ise lihtsalt ette seisma ja hõikama, et "tubli", "natuke veel", "hästi tehtud"... mis on jumala okei, kui saalis on 35 inimest, aga näeb veidi imelik välja, kui neid on ainult kaks (kusjuures kahest üks liigub nii limiteeritult, et sisuliselt harjutust kaasa ei tee). 

Siis oli mul juba eriti imelik, sest mina olin ainus, kes keset tühja saali hüppas, samal ajal treener peegli ees niisama seismas ja kiljumas, et tubli ja tubli!

Viimasel viiel või kümnel minutil andsin alla. Treener näitas harjutuse ette, jäi ise seisma ning "tubli-tubli, hästi tehtud" hüüdma, mu vanem trennikaaslane hõljus niisama vaikselt paremale-vasakule ja mina hakkasin rahus hoopis venitama.

Kuna harjutuseblokk oli pooleli, ei osanud treener midagi muud peale hakata kui lihtsalt "tubli-tubli" edasi karjuda, mis siis, et keegi enam trenni ei teinud (kaasa arvatud ta ise). Imelik ja ebamugav, aga mis sa teed. 

Kui trenn läbi, tänasin treenerit viisakalt ja sõbralikult nagu üks kanadalane kunagi ning läksin nii kiiresti minema, kui sain.

Nüüd vaatan hoolega trennide kõrval treeneri nime, et sama tüdruku juurde ei satuks. Paistab, et teised teevad sama, sest tema trennides on ka sel nädalal max 2-3 osalejat olnud, samas kui teised trennid on 35 inimesega pilgeni täis.

Plaanid versus tegelikkus

Ma ostsin ükspäev ilusad värvilised porgandid. Mõtlesin, et teen lastele kana-klimbisuppi ja nii vahva oleks, kui kollaste klimpide vahel ujuks kollased-oranžid-lillad porganditükid.

Tegin siis hoole ja armastusega puljongi, lasin üle tunni aja vaiksel tulel podiseda. Ilusad kullaterad ujusid pinnal, maitse oli nii hea! Olin enda üle uhke, et laps on opijärgselt juba mitu päeva jogurti ja jäätise peal elanud, nüüd saan talle midagi paremat pakkuda.

Viskasin vikerkaarevärvilised porgandikuubikud sisse ja klimbid ükshaaval kohe järele. Hetk hiljem kui liha oli väiksemaks hakitud ja valmis supi sisse tagasi minema, selgus, et mu värvilise unistuse asemel oli tumelilla leem hallide klimpidega. Nii palju siis vikerkaarest...

Operatsioon läks hästi ja paranemine on siiani muretu olnud. Enda kogemusest mäletan, et esimene nädal oli põrgulikult valus nii neelata kui rääkida, aga Ossul pole õnneks üldse selliseid muresid, sest valu on algusest peale kontrolli all püsinud. Minu suureks rõõmuks teeb vana hea Tylenol kogu töö ära ja midagi kangemat pole siiani vaja läinud, kuigi kindluse mõttes ühtteist kaasa anti.

Haiglas saime alustuseks oma tuppa, tualett oli isiklik ja telekast jooksid multikad, mis sa hing veel tahta oskad. Kogu personal oli nii maksimaalselt tore, kui üldse saab! Kuskilt ei torgitud, miski ei olnud hirmus. Opitoa eesruum oli mõnusalt hubane ja lastepärane (mitte rangelt meditsiiniline ja jahe nagu täiskasvanutel). Anestesioloog tuli värviliste vahapulkadega, andis lapsele valida, et millise puuvilja lõhn talle kõige enam meeldib - seda määriti maski sisse, sest gaas ei pidavat hästi lõhnama ja puuviljalõhn teeb kogemuse paremaks. Siis tuli õde ja lasi valida, mis värvi ja mis piltidega side kanüüli ümber pannakse. 

Kanüül paigaldati alles pärast uinumist, kuigi maagiline kreem kanti käele igaks juhuks juba varem. Mina sain kuni magamajäämise hetkeni kõrval olla ja juttu ajada, kaisuloom oli terve aja juures, opi ajal ka. Ärkamistoas avastasime, et kaisukale oli randme ümber sama side pandud, mis Oscari kanüüli paigal hoidis.

Nii et ainus ebamugav osa oligi ärkamine, aga juba varsti sai valu vastu rohtu ja sealt edasi on lepase reega läinud. Ärkamistoas öeldi kohe, et võin talle voodisse kaissu minna ja nii me seal siis pikutasime koos. Kõik oli nii lapsesõbralik, kui üldse olla andis. 

Esimese mahlapulga sai ka sealsamas, lõi hambad hooga sisse ja see hammas, mis hommikul elu eest loksus, kukkus lihtsalt välja! Ilmselt polnud ta esimene, kellel hambad haiglas pudenema on hakanud, sest kohe toodi spetsiaalne tops:

Ja oma palatisse tagasi jõudes ootas värviline sertifikaat, kuhu oli tema nimi ja vanus kirjutatud ning kinnitatud, et hambahaldjas on olukorrast teadlik.

Väikesed asjad, aga armas.

See roheline tugitool käis voodiks lahti, et vanem saaks ööseks lapse juurde jääda. Meie lahendasime olukorra nii, et päeval olin mina Ossuga, õhtupoole võttis Matt üle. Ütles, et see tugitool ei olnud magamiseks üldse nii halb, kui ta kartis. Oscarile enda voodi väga meeldis, sest sellel olid nupud ja sai seljatuge ja jalgu üles-alla sõidutada nii nagu parajasti vaja oli. Võite ise arvata, et kui juba selline võimalus antakse, on kogu aeg vaja kuskilepoole sõita.

Nüüd taastume kodus, enesetunne on küll hea, aga kooli niipea ei lubata, sest esimesed kaks nädalat on verejooksu oht. Kodus on lihtne silma peal hoida, aga koolis (mis kestab juuni lõpuni) läheb vahetunni ajal tempo suureks ja ununeb ära, et tuli rahulikult võtta. Aga ta ei kurda, sest kokkulepe on, et jäätist võib piiramatult süüa ja lisaks telekavaatamisele võib videomänge mängida, nii et elu on lill!

Vanemana on suur pingelangus, sest ikka natuke imelik tunne oli oma laps operatsioonile saata. Aga vaja tal seda oli ja loodetavasti sai nüüd parem!

-

Kanadas on hetkel igasugu enese-identifitseerimise teemad suured ja igal pool pidev arutelu, et kes millist tualetti peaks kasutama. Haiglas oli üldkasutatava tualeti seinal selline silt :)