20 jaanuar, 2019

15 aastat tagasi - PILDID

Vaatan siin teiste kümne aasta taguseid pilte ja huvitav on! Kõige toredam on tulemus nende puhul, kes 10 aastat tagasi teismelised olid. Aiii, mul on endast nii häid pilte sest ajast! Kahjuks mitte digitaalseid, vaid ema juures albumis. Järgmine kord Eestis käies skännin sisse ja teen teile vägeva näituse! Te muidu võib-olla ei kujuta mind ette süsimustade või tumelillade juustega. Või kriipskulmude ja silmalaineriga. Ma olin ikka tõsine pubekas!

Ja kuidas sellest juba 20 aastat möödas on???

Ilmselgelt olen nüüdseks nii vana, et pelgalt kümme aastat tagasi minnes saakski pigem sellise kombo teha, et "vaadake kui ilus noorena" ja "vaadake kui ilus ikka veel". Pildi allkirjaks paneks, et arvake ära, kumb on 2019 ja kumb 2009? Ja siis kihistaks rahulolevalt naerda kui pooled mööda panevad. Aga nii pole üldse huvitav, onju?!

Kõige vanemad pildid, mis arvutist leidsin, olid 15 aastat vanad, nii et panen teile siia väikese valiku aegadest, mil olen 21-24 (ehk 12-15 aastat tagasi). Nii satub ehk mõni pärl kah ikka sisse.

Näiteks kriipskulmud! Minu 21 sünnipäev:


Paar aastat hiljem lasin breketid panna, nii et sellevõrra hakkab varsti vaatepilt paremaks minema. Elumuutev otsus, ma ütlen! Muuseas, breketeid tahtsin sellepärast, et alumised esihambad olid veidi puseriti. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et ülemine rida sirge on? Pime olin???

Igatahes suur oli mu üllatus kui ortodont teatas, et mul on väikese suukaare kohta liiga palju hambaid ja ütles, et ainus võimalus kõik ritta saada, on 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast (mis olid igeme sees pikali ja teistele otsa kasvasid) ning neli kuskilt vahepealt. Nagu... kaheksa!

Nüüd vaatan pilte ja tõesti oli liiga palju hambaid! Siin olen 23 ja kohe-kohe saan breketid.


Ahjaa, paluks pöörata tähelepanu ideaalsele maniküürile! Mu elus oli kuskil 15-aastane periood, mil ma ei veetnud vist ühtki päeva lakkimata küüntega (kunstküüsi pole samas kunagi olnud).

Ja kui siis veel enda üleslöömiseks läks! Jumala normaalne oli omavahel kombineerida suvaline trennisärk ja tikk-kontsad. Põlvpükstest rääkimata! Teie meelest ei ole ilus või?


Aga roheline lauvärv? Pittu minek ikkagi...


Siis veel paar suvist pooset (hahaa, mul oli tukk!) ja tasakaalu mõttes üks klõps vanaema lumisest hoovist (olen siin 23), sest tegelikult kandsin 80% ajast hoopis dressipluusi ja mingeid mugavaid pükse. Ega meikinud ennast. Suht nagu praegugi, vanas eas.


Aksessuaarid olid muidugi kõvad! Need jubedad roosad päikseprillid. Tere tulemast lasteaeda! Või ma ei tea kuhu. Paluks ka mitte mööda vaadata roosadest patsikummidest, sest... miks mitte! Ma olen siiski ainult 22.

Värvide osas jagus maitsemeelt täiega hästi, vaadake kui tabavalt need sibulapealsed mu salliga sobivad!


Lõpetuseks - koertenäitus! Polnud küll plaanis, aga paratamatult jäi pilte sirvides silma, et olen millegipärast lasknud end jäädvustada absoluutselt iga peniga, kes sel ajaperioodil mu sõpraderingi kuulusid. Kassidest pole ühtegi pilti. Kuskil on fotoseeria sõbranna papagoist, aga kahjuks ei suutnud seda üles leida.


Ja kuna omadega juba loomariiki jõudsime, ei saa ka täditütre rotipoegi välja jätta! Kui õigesti mäletan, oli nendega see klassikaline lugu, et mõlemad rotid olid raudpolt isased... kuni üks neist pojad sai.


Ja viimane-hapupiimane: pooleteistaastane Anu koos emaga randa minemas. Ema on siin seega peaaegu kümme aastat noorem kui mina praegu...

16 jaanuar, 2019

Tegemata asjade nimekiri

Jaanuar on mõttetu kuu, mitte midagi huvitavat ei toimu. Mõtlesin, et kriipsutan vähemalt tegemata asjade nimekirjast ühtteist maha. Näiteks liitusin spordiklubiga. Aasta alguse klassika, eksole. Ma tegelikult ei tahtnud jaanuaris alustada ja olin panustanud hoopis ühele teisele klubile, sest seal on lastehoid, aga sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Lastehoiul on nimelt keset päeva neljatunnine paus ja kohe kui olin klubi vaatamas ära käinud, hakkas Oscar regulaarseid lõunauinakuid tegema. Esimest korda elus! Mis on küll tore, sest ta magab nüüd 2x2h, aga ärkvelolekuaeg on täpselt sel ajal kui lastehoid kinni.

No ja siis jäi see trenniplaan kuidagi venima, sest hommikud hästi ei sobi, ma pole nii suur aktivist, et tahaks kohe pärast silmade avamist sportima hakata, õhtuti on aga klubides suurem sebimine, mis mulle ei meeldi. Pealegi peab lastehoiu koha 24h ette broneerima ja no kust ma tean, millal tegelikult minna viitsin.

Matt küsis, et miks mulle see klubi ei meeldi, kus tema käib ja lõpuks jäin mõtlema, et tõepoolest - miks? See on 24/7 avatud, lastehoidu küll ei ole ja sellist privaatlähenemist, et igaüks sind nägupidi teaks, ka mitte (jumal tänatud!). Aga asub kodule lähemal ja on väga odav.

Muidu on spordiklubide kuutasu 40-55 dollarit kuus (26-26 eur) ja kui liitunud ei ole, maksab ühe korra pilet kuskil 10-12 dollarit (7 eur). Matt'i klubis on kuutasu 10 dollarit, mis on minusugusele laiskvorstile ideaalne, sest kui vahepeal mõneks ajaks (näiteks terveks suveks) motivatsiooni kaotan, ei ole vähemalt sellist tunnet, et raha tühja lendab. Selle kümneka vast ikka leian.

Miinimum tunnipalk on siin 12,65 dollarit, nii et sellest väiksem kuutasu on tõepoolest absoluutselt igaühele jõukohane. Ma ei saa jätta mainimata, et Eestis võiks taolise spordiklubi kuumaks seega olla 3 eurot...

Eile käisin esimest korda kohal (liitusin netis, nii et polnud varem uksest sisse astunudki) ja olin meeldivalt üllatunud! Nii palju ruumi! Mustmiljon masinat. Erinevad jõutrenni ja võimlemise alad. Kogu tehnika uhiuus (no nad muidugi alles aastake tagasi avasid ka). Ja millegipärast olin arvanud, et seal ei ole rühmatrenne, aga on! Küll ainult kolm-neli tükki päevas ja 30 min korraga, aga palju rohkem ei viitsikski vihtuda.

Pildi leidsin netist ja sellel olev tuleks korrutada kümnega, et terve ruumi suurusest aimu saada. Hiiglaslik!


Teine asi mu nimekirjas oli mängutoa külastus. See on mingi riiklik programm, et koolide juures on 0-5 aastastele drop-in mängutoad, mis on avatud kõigil argipäevadel neljaks tunniks. Mingi graafik on ka, tehakse nukuteatrit, meisterdatakse ja ladistatakse veega, aga sellest ei pea osa võtma kui ei taha. Ruum nägi välja nagu lasteaiarühm ikka, aga väga mõnusalt riiulitega liigendatud ja seal olid olemas vist kõik mänguasjad, mis iial välja mõeldud. No paradiis!

Ja kui ma olin seda külastust kuude kaupa edasi lükanud, arvates, et Oscar on võib-olla veel liiga väike, osutus selline mure küll täiesti asjatuks! Kohe leidis omale sõbrad, kellega koos ksülofoni taguda ja mina sain siis samal ajal nende emadega juttu puhuda. Väga tore. Ja tasuta muidugi!


Kolmandaks olin juba pikemat aega mõelnud, et peaks passitaotlused teele saatma. Oscaril pole veel Eesti passi ja endale peaks Kanada oma taotlema.

Oscari osas läks kohe keeruliseks, sest sõbranna hoiatas, et alustuseks peab sünnitunnistuse laskma legaliseerida ja seda saab teha ainult teises Kanada otsas. Kuskilt infot ei leia, et mis ja kuidas, jube tüütu. Hakkasin siis saatkonda meili kirjutama... kui jäin mõtlema, et milleks Oscaril kahte passi on vaja? Ainus eelis oleks see, et kui juhtun temaga kahekesi Eestisse lendama, saan Euroopasse jõudes lühemat EU järjekorda kasutada. Aga kui Matt on kaasas, seisame nagunii pikemas. Ja ma pole suurem asi lapsega lendamise huviline, et seda ilma Matt'ita ette võtta.

Üks mure jälle vähem!

Jäigi siis ainult endale Kanada kodakondsuse taotlemise osa. Ma oleks juba peaaegu aasta tagasi kvalifitseerunud, aga... laiskus-laiskus-laiskus. Bürokraatia ajab mind hulluks! Ma olen nii palju kordi pidanud mingeid asju taotlema, et ihukarvad tõusevad püsti kui neid ankeete näen. Kodakondsuse jaoks on veel eriti täpseid andmeid vaja, näiteks kuupäeva täpsusega kõiki kordi kui olen Kanadasse sisse või Kanadast välja läinud. Kuupäeva täpsusega kõik aadressid, mis mul siin on olnud. Kõik töökohad (neid on küll õnneks ainult kaks). Kõik maksutagastused. Koopiad kõikidest passidest, mis siin elatud aja jooksul on olnud, ka aegunutest (vedas, et selle alles olin jätnud).

Keeletesti peab samuti uuesti tegema. See pole loodetavasti pärast kuut Kanadas elatud aastat enam suurem probleem, küll aga oli keeruline leida kuupäeva, mil Matt saaks Oscarit hoida, sest testi tegemiseks pean teise linna sõitma ja see kõik võtab vähemalt pool päeva aega.

Ja kui paberid esitatud, on aastajagu ootamist. Aga loodetavasti ei pea pärast seda enam kunagi midagi Kanadalt taotlema. Siis olen oma.

05 jaanuar, 2019

Päris asjad

Leidsin kuskilt beebigrupist busy board'i idee ega suutnud sellest kuidagi lahti lasta. Lapsed ju eelistavad päris asju mänguasjadele, näiteks minu jaoks on endiselt arusaamatu, miks Oscarile telekapult nagu kassile palderjan mõjub?! Igav ja must. Tal endal on kaks vilkuvat värvilist, mis laulavad, tantsivad ja löövad trummi, aga ikka tahab seda igavat musta.

Alumised köögikapid on nüüdseks kõik talle ohverdatud ja enamik aega istubki seal ning kolistab lehtrite-koogivormidega. Prügikastide järele on täiesti hull! Vannitubade omasid oskab ka lahti teha, peab lihtsalt jälgima, et seal eriti midagi sees ei oleks. Ja kui veel vetsupoti harja kätte saaks! Selle pidime olude sunnil kapi kõige tagumisse nurka peitma. 

Ma pole suurem asi meistrimees, nii et tegelikult plaanisin busy board'i Amazonist tellida, aga... appi, mis hinnad! Ma tahtsin ju ikka mingit ägedat, kus oleks palju asju, aga selline ka maksis jube palju. Otsustasin siis, et teen ise. Guugeldasin tundide kaupa ja tegin nimekirja asjadest, mida sinna panna võiks. Veetsin pool päeva ehituspoes kõike kokku otsides. Tulin kotitäiega koju ja ikka tundus vähe. Käisime Mattiga veel teiselgi ringil, sest ma ise ei suutnud näiteks sellist lülitit leida, mis ei peaks läbi seina minema. No ja installeerimise osa tegi muidugi samuti tema.

Üllatuslik oli, et ise tehes suurt odavam küll ei tulnud, aga vähemalt sai selline, millega päriselt rahul olen.

Oscar lausa jumaldab oma uut mänguasja! Loodetavasti "kasvab" see koos temaga, paljusid lukke ja haake ei oska praegu veel avadagi. Kõige lemmikumad on hetkel rattad ja teisele kohale jäävad võtmehoidjad. Aga kõige muuga kolistab ka. Ma ise samuti! Lahe asi sai.

04 jaanuar, 2019

Neer

Vahel tuleb blogisse spämm-kommentaare. Viimane pärl:

"Kas olete rahalise segadusega? Kas te ei tea, kuidas kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta? Oodake, miks mitte kaaluda neeru müümist väga hea summa eest, enne kui maksete tegemiseks tehakse pooleldi makse, et saada tõelist doonorile kahtlust. Doonor peab olema kliiniliselt tervislik. Doonor peab omama A, B või 0 tüüpi verd. Doonori kehamass peab olema vähemalt 35%. Kui olete huvitatud, pöörduge kohe haigla e-posti aadressile".

Ma võin teile aadressi saata kui tahate!

Kunagi ei tea, millal on vaja kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta! Miks mitte kohe neer letti lüüa, neid on ju nagunii varuga!

Ma ainult ei oska öelda, millega võrrelduna see kehamass 35% peab olema ja kui teil juhtub hoopis C-tüüpi veri olema, siis kahjuks ei sobi.

24 detsember, 2018

Elu pimeduses

Meil oli siin ükspäev jõhker tuul. Ei kestnud kaua ega midagi, juba mõne tunniga läinud. Mis veel oli läinud - elekter.

Juhtub ikka. Ennegi on juhtunud. Tund aega kadunud, siis tuleb tagasi. Aga seekord ei tulnud. Kolm päeva ei tulnud! Selgus, et oli viimaste aastakümnete tugevaim torm, puud murdusid teedele, majadele ja elektriliinidele, suur osa linnast pilkases pimeduses.

Meil on gaasiküte, aga see osa, mis sooja õhu mööda maja laiali puhub, käib elektriga. Nii et küte ei töötanud. Külmkapi sisu tõstsin terrassile ja mõni päev hiljem viskasin enamiku neist asjadest ära. Pliit töötab õnneks gaasiga, see oli suur asi, et sai hommikuti sooja putru teha ja vajadusel teed keeta, kuigi söömas käisime rohkem väljas või siis tellisime koju. Söögikohad olid muidugi pilgeni täis, sest teistel polnud kah elektrit!

Kõige meeldivam üllatus oli see, et soe vesi ei kadunud kuhugi. Elagu gaasiboiler! Ja teise päeva hommikul avastasime, et gaasikaminal, millele muidu elekter sädeme annab, et tööle hakata, on ka patareiblokk ja kui sinna värsked sisse ladusime, läks kamin tööle! Üllatuslikul kombel küttis see täiesti vabalt terve maja ära.

Aga õhtud olid küünlavalgel tüütult hämarad. Sõbrad said enne meid elektri tagasi, nii et ühel õhtul käisime neil külas, et Oscar saaks veidi lastega mängida ja meie natuke rohkem valgust näha kui võbelev küünal.


Sõpradel käib ka vesi ja kanalisatsioon elektri abil, neil oli sellevõrra nõmedam, et ei saanud näiteks vetsus käia (või noh, korra sai, aga edasi läks veits rämedaks). Meil oli sellega võrreldes kõik hästi, kuigi ebamugav ju ikka.

Püüdsime nii palju kui võimalik kodust ära olla, aga teate isegi kui hull see jõulueelne aeg on - poed paksult rahvast täis, parkida ei ole kuhugi. Ei saa muidugi ka pahaks panna, sest nädal enne jõule müüakse kõike jõuludega seonduvat vähemalt 50%-lise soodustusega. Mida viimasemale minutile ostude tegemine jätta, seda vähem peab kulutama. Pärast jõule on soodustus 70-90%, eelmisel aastal ostsin sel ajal näiteks portsu jõuluehteid, sest neid oli meil nagunii puudu.


Kui elekter lõpuks tagasi tuli, olin mitu tundi eufoorias! Nii vägev kui saab tule põlema panna! Te ei kujuta ette! Ikka tore kui vahepeal mingeid jamasid ette tuleb, muidu ei oskakski elementaarseid asju vääriliselt hinnata.

Nüüd ootan jõule. Kalkun on ostetud ja piparkoogitainas valmis. Kui keegi viitsiks põrandad kah ära pesta, oleks eriti äge!

Ahjaa, enne kui elekter tagasi tuli, jõudis Oscar omal silma siniseks kukkuda. Sellel polnud küll elektriga iseenesest midagi pistmist, aga kui üks jama juba mitmendat päeva kestab, on alati rohkem nõme kui teine jama juurde tekib. Ja oma esimesed jõulud sinise silmaga veeta... Ah, mis seal ikka.

Õnneks sai jõulupilt juba varem ära tehtud.

15 detsember, 2018

Sünnipäev

Ma tegin sel aastal eksperimendi ja kustutasin FB profiililt sünnikuupäeva ära. Sinna saabunud sadu soove on varasematel aastatel olnud küll soe ja meelitav lugeda, aga samas olgem ausad - pea kellelgi neist poleks see päev meeles kui hommikul vastav punane täpp ekraaninurka ei hüppaks.

Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.

Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!

Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.

Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.

Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!

11 detsember, 2018

Soovimatud kingitused

Lapsena oli põhiasi, et kink ei tohtinud pehme olla. Pehme pakk ei tõotanud iialgi head! Sellest ilmusid välja mõne vanema ja kaugema sugulase poolt kingitud aluspüksid või köögirätik (jaa, ma olen lapsena jõuluks köögirätiku saanud).

Praegu meeldivad mulle üllatused, olgu see pakk pehme või mitte. Kui keegi küsiks, mida tahan, ei oskaks vastata - vaja pole ju otseselt midagi. Viimase aja parim kink (mitte küll tähtpäeva puhul, vaid lihtsalt niisama) oli küüslauk - sõbrad tõid oma aia kraami, nii hea! Midagi nii tobedat, mille kohta kohe teaksin, et seda iial kasutama ei hakka, pole mulle vist kunagi kingitud. Mis see üldse olla võiks? Aiapäkapikk võib-olla? Midagi maitsetumat kui aiapäkapikk on ikka raske välja mõelda!

Kui esialgne üllatustuhin ja paberikrabin hajub, selgub vahel ikka, et tegelikult pole saadud asjaga midagi peale hakata või pole päris minu maitse. Aga see on okei!

Kasutud kingid mul tolmu koguma ei jää, kõik rändavad esimesel võimalusel taaskasutuspoodi. Kanadas on need puhtalt heategevuslikud, isegi töötajad on vabatahtlikud ja palka ei saa. Seega ei täida ma annetamisega suvalise ärimehe kukrut ja annan ühtlasi kellelegi võimaluse uhiuus asi üsna olematu summa eest soetada. Näiteks Oscari sünni puhul saatsid kohalikud sõbrad-sugulased meile palju beebiriideid. Enamik neist läksid ajapikku käiku, aga mõnda asja sai samas suuruses liiga palju ja igasugused jäigast materjalist pidulikud püksid, triiksärgid ning uhked sonid rändasid kohe taaskasutusse. Ma olen iseenda riiete osas väga valiv, kõik peab olema pehme ega tohi kuskilt soonida, beebile tundub kuidagi eriti ebaõiglane midagi karedat selga tirida. Ja kuhu läheb vastsündinu sonis?!

Üks sõber näitas kunagi meie ühiste tuttavate pulmapilte (mina neid pulmade ajal veel ei tundnud) ja ütles kingikuhja kõrval istuvale suurele erkoranžile maalile osutades, et selle kinkisid nemad oma perega. Kõnealust maali ma tuttavate kodus seinal rippumas näinud ei ole ja pole vist ka ime...

Sobimatu kink ei ole eriline probleem (sest kuskil on alati keegi, kes sellest rõõmu võiks tunda), ebamugavaks läheb alles siis kui kinkija hiljem külas käies uurima hakkab, et kuhu te selle imekauni oranži maali riputasite, elutuppa sobiks ju super hästi, teil polegi siin üldse toredaid värve!


Kui mul endal veel last polnud, oli kõige suurem peavalu, mida sõprade lastele kinkida. Kõige tobedam on minu meelest esimene sünnipäev. Laps ise ei jaga ürituse olulisusest ööd ega mütsi, kingitused on kah suures osas suva, pakkepaber, karbid ja paelad pakuvad palju suuremat huvi. Ja kui vanemad annavad veel juhtnöörid ka, et peab kindel asi olema või siis tingimata puidust ja arendav ja mängiks ainult klassikalist muusikat, siis...

Kas ma ei võiks lihtsalt külla tulla?

Kanadas on esimese sünnipäeva osaks tihti Smash Cake, mis tähendab, et päevakangelasele antakse ette suur värviline kook, mille ta saab lõbusalt segamini plätserdada. Vot see jääb Oscari puhul kohe kindalt ära. Toiduga ei mängita ju! Ma vaikselt loodan, et keegi usinatest sugulastest sellist kooki kohale ei vea... Mul pole küll absoluutselt probleemi enda seisukohtade kaitsmisega, aga kõigile osapooltele oleks meeldivam kui ma seda tegema ei peaks.

Mida head või hullu teie kingiks olete saanud?

08 detsember, 2018

Jõulu-kana-kingiloba

Ostsin eelmisel aastal terrassipiirdele jõulutuled. Ühel hetkel avastasin, et pool rida on ära kustunud. Matt lohutas, et mis seal ikka, toome järgmisel aastal uued.

Talv hakkas lähenema, tõingi uued. Veetsin hea tunnikese, et 15 meetrit tulukesi paika sättida ja kinnitada. Eile märkasin, et reast umbes kolmandik põleb ainult vaevu-vaevu, ongi juba kustumas, ülejäänul pole viga midagi. Sain veidi pahaseks, et miks, kirevase päralt!

Kas nüüd hakkan siis mitte ainult kord aastas, vaid lausa mitu korda ühe talve jooksul uusi tulesid ostma? Matt kehitas õlgu, ütles, et mis siin ikka ärrituda, vii poodi tagasi! Esimese hooga vaidlesin muidugi vastu, ei saa ometigi eeldada, et mul on kuu aja tagune tšekk endiselt alles, aga siis selgus, et midagi ei pea alles olema. Tere tulemast Kanadasse! Kindluse mõttes kontrollisin poe kodulehelt kah üle ja tõesti - 90 päeva jooksul võib asja tagastada (olgu tal siis midagi viga või mitte), tšekki pole vaja, raha pannakse samale kaardile, millega ostu sooritasid. Süsteem teab, mida selle kaardiga neilt ostnud oled.

Ja kuna ma ei viitsi katkiseid tulesid maha võtta, uusi üles panna ja jaanuaris neid uusi uuesti maha korjata, ootan lihtsalt kuniks pühad läbi, viin katkised poodi tagasi ja ostan alles järgmisel talvel uued. See kustunud osa jääb nagunii natuke nurga taha ja aknast ei paista.


Me veetsime just paar päeva Vancouveris, sest seal oli Jordan Peterson'i raamatuesitlustuur, millele Matt meile vip-paketi organiseeris, et saaksime professoriga silmast silma kohtuda ja kätt suruda. Oli vägev küll!

Petersonist võiks ma nii pikalt rääkida, et see vajaks eraldi postitust. Aga võib-olla te ei viitsiks lugeda. Kellele huvi pakub, võib alustuseks tema siiani kõige skandaalsema intervjuu ära vaadata.

Järgmisel päeval astusime sõbranna ja tema uhiuue beebi juurest läbi. Teate, ma sain ju kah sel aastal lapse, aga üldse ei mäleta, et ta nii väike oleks olnud! No ja need teiste lapsed ju ainult magavad. Minu oma ka alati magas kui keegi külas käis. Ülejäänud aja passis üleval.


Ükspäev vahetasin kõik vanad pannid uute vastu välja ja sõbranna tögas lõbusalt, et noh, pidid ikka ise ostma, ei jõudnud jõuludeni oodata?

Matt kinkis mulle ju kunagi jõuluks panni! Igasugu muud kraami ka, pluss peegelkaamera, aga halloo - panni?! Reaalsus on muidugi see, et väga hea pann oli, pea iga päev kasutasin. Kaamera seevastu seisab siiani riiuli peal... Piinlik lugu! Mulle väga meeldib pildistada ja lahe oleks kui oskaks ise kvaliteetseid fotosid teha, aga nii raske on ennast motiveerida seda kõike ära õppima kui telefon teeb kah häid pilte ja on seejuures alati kaasas.

Selle aasta jõuluostudest on õnneks suurem osa tehtud. Oma perele panen alati pakid oktoobri lõpus teele, et detsembris kohale jõuaksid, nii et ma lihtsalt pean varakult alustama. Tegelikult võib lennupostiga kah saata, sel juhul jõuavad kahe nädalaga kohale, ainult et hind hüppab neli korda kõrgemaks. Ma ei näe nagu mõtet...

Kanauudiseid ka - neil on streik. Ei mune enam üldse! Okei, osad on lihtsalt nii vanad, et oligi aeg otsi kokku tõmbama hakata, aga ülejäänutel pole ühtegi vabandust. Muidusööjad sellised! Ma pean minema neid ähvardama, võib-olla võtavad end ikka veel kokku. Muidu saab jõuluks suppi.

03 detsember, 2018

Seiklusi kogu raha eest

Ma olen alati tahtnud San Franciscosse minna ja kui Matt ükspäev justkui möödaminnes mainis, et tal paluti seal toimuval konverentsil ettekanne teha, aga ta vist ei viitsi, sest vaba aega on niigi vähe, pakkusin, et teeme perereisi! Mis mõttes ei taha San Franciscosse?

Mõeldud-tehtud. Vancouverist on lend ju ainult kaks tundi, võib vabalt lapse kaasa vedada ja puha. 

Aga Murphy ei halastanud mitte sekundikski ja kohalejõudmine oli kohe korralik kadalipp. Nanaimost väljalend hilines, sest eelmine lend oli ära jäänud ja topelthulga reisijate mahutamiseks saadeti Vancouverist suurem lennuk. Vancouverist väljalend hilines lausa tunde, sest San Franciscos juhtus olema mingi peen tuuleolukord ja maanduda lasti hõredamalt kui tavaliselt. Kui lõpuks lennukisse lubati, selgitati, et me pole veel päästetud, sest nüüd sõidame hoovõturaja äärde ja ootame seal edasi, et saaks kohe startida kui lennuluba käes. Seal läks veel peaaegu tund. Esialgse plaani kohaselt pidime 23 paiku hotellis olema, aga tegelikult maandusime alles kell 2 öösel.


Mõtlesime, et tellime uber'i ja vurame minema. Ei saa. San Francisco uberites ei ole turvatoole. Guugel teadis. Arutasime, et äkki rendiks siis auto? Mugavam oleks küll ja ei peaks järgnevad paar päeva transpordi osas pead vaevama, aga auto kättesaamise ja parkimise peale tuleks lisaaega kulutada. No ja nii väsinud, ei jaksa!

Õues seisis rida taksosid. Taksojuhid väitsid, et turvatoole pole ka taksodes pakkuda, sest Californias olevat täiesti legaalne lapsi süles sõidutada (väite paikapidavuse osas ma mürki ei võtaks). Üks pakkus abivalmilt, et sõidab "hästi aeglaselt". Me siiski ei leidnud, et tahaks oma silmatera ilma toolita "hästi aeglaselt" kiirteele viia.

Jäigi ainult autorendi võimalus. See oli õnneks avatud. Päeval sõidab parklate ja terminalide vahel rong, öösel muidugi mitte. Busside väljumiskoha leidmisega läks omajagu aega, aju magas juba. Kui auto lõpuks kätte saime, arvas Matt, et võiks otsejoones koju tagasi minna, tal olevat reisiseiklustest juba kõrini. Mina lohutasin, et vaata positiivset poolt - kell on küll pool neli, aga vähemalt ootab meid mõnus soe tuba ja pehmed linad, hommikul saab kohvikusse ja üleüldse on elu lill. Mõtle kui peaksime näiteks selles autorendi kohas töötama ja alatihti keset ööd tööl olema! Või kui poleks tööd ega kodu ja magaksime tänaval!


Järgmised kaks päeva mõnnasime niisama ja sõitsime veidi ringi, tore oli. San Francisco on nii omapärane ja mõnus. Ilmaga vedas kah, päike säras, sooja +16 kraadi. 

Aga ma ei hakka sellel osal üldse pikemalt peatuma, vaid hüppan kohe ärasõidupäeva hommikusse, mil ärkasime kell kuus, et oleks aega auto ära viia ja varakult lennujaama minna. Jõudsime ilma igasuguste viperusteta check-in'i leti äärde ja...

...kõigepealt pean teile taustaloo rääkima. Matt oli tahtnud kindel olla, et midagi olulist maha ei jääks ning kodus sahtlist mu passi võtnud. Aga passi hoian ma elamisloa kaardiga kõrvuti, sest muidu poleks elu sees meeles seda kaarti reisile kaasa võtta. Igatahes nägin ühel hetkel passi köögis ja kustutasin mõttes selle osa oma pakkimisnimekirjast maha. Nanaimo lennujaamas küsisin Matt'ilt, kas ta elamisloa kaardi ka võttis, mida ta loomulikult ei teinud. Aga sellest polevat midagi, ärgu ma muretsegu!

Check-in'i tädi nii muretu ei olnud. Ütles, et ilma kaardita ei saa ta mind lennukisse lubada, reeglid on sellised. Piiriületus tehakse küll alles pärast maandumist ja Kanada poolel pole seda kaarti vaja, sest arvutis on info olemas, aga midagi pole parata. Mul oli kaardist isegi pilt olemas, aga see ei aidanud sammugi edasi.

Pakkusin, et sisenen turistina! Elektroonilise reisiloa, mida turistil vaja on, saab internetist minutitega kätte. Tädi selgitas, et kahjuks see ei toimi. Kuna mul on elamisluba, siis süsteem teab ja turistiviisat ei väljasta.

Aaaggrrhhhhhh! 


Pakkusin Matt'ile, et mingu Oscariga ees, minule ostame piletid Seattle'sse (mis on kõige Vancouveri-poolsem linn USA's) ja sealt lähen auto või bussiga edasi. Mööda maad poleks piiriületus probleem, aga lennata ma Kanadasse ilma kaardita ei saa.

Matt ütles, et ei jäta mind niimoodi suva kohta maha, seega kappasime koos siselendude terminali poole. Esimene Seattle'i lend pidi väljuma juba veidi enam kui tunni pärast ja me ei tahtnud pileteid osta enne kui oma silmaga näeme, et check-in veel lahti on, muidu oleks juba teine piletipaar tühjalt raisus. Lett oli lahti, ostsime sealsamas tädi nina all netist piletid, saime pardakaardid ja kihutasime turvakontrolli. Vahepeal jõudsime Matt'i isale asjade käigust teada anda ja paluda, et ta meile Seattle'i lennujaama vastu tuleks. 

Kolm tundi autosõitu (pluss kunagi ei tea kui kaua piiril läheb) ja siis teine kolm tagasi (ja uus piiriületus). Nagu tal poleks laupäevaga muud paremat peale hakata... Aga lapsed on teadagi elu õied, nii et isa muidugi tuli. Enne käis veel poest läbi ja ostis turvatooli, sest ilma selleta ei saa järgmise põlvkonna õiekest, Oscarit, sõidutada. 


Lennukini jõudes avastasime, et kärul pole seda lipikut, mis tavaliselt check-in'is antakse. Keegi ei pakkunud, me ise muidugi ei küsinud ka. See töötaja, kes vahetult enne pardaleminekut passe kontrollis, ütles, et pole probleemi, võtke lihtsalt lennukisse sisse kaasa (spets reisikäru, mis väikseks kokku käib). Lennuki ukse peal seisev stjuuardess ütles, et eiiii, lennukisse kindlasti ei saa ja ilma lipikuta ei tohi nad midagi pagasiruumi panna. Matt trampis tigedalt eelmise tädi juurde tagasi ja naases mõni aeg hiljem lipikuga. Vähemalt käru päästetud!

Pärast maandumist ootasime kuskil kaks tunnikest isa, siis istus Matt rooli ja hakkasime Kanada poole kimama. Piiril läks kõik ladusalt ja lõpetuseks jäi vaid praamisõit. Vancouverist läheb Nanaimosse kaks praami, üks ühelt, teine teiselt poolt linna. Lõunapoolsest, mille lähedusse jääb nii Matt'i vanemate maja kui ka USA piir, väljub laupäeviti viimane praam veidi enne kuut õhtul, aga sel ajal olime alles valel pool piiri. See lisas 1,5h autosõitu, et jõuda põhjapoolsesse sadamasse (isale teine samapalju juurde, et koju tagasi sõita). Matt pidi järgmisel hommikul kell 7 tööl olema, seega polnud ka varianti ööseks Vancouverisse jääda ja reisipäeva lühemaks teha.

Sadamasse jõudsime viis minutit enne piletimüügi lõppu. Liftiga üles sõites (käruga ju trepist ei lähe), arutasime, et ausalt öeldes väga ei imestaks kui me nüüd siia kinni jääksime. Et kui juba, siis juba! Õnneks ei jäänud. Ja kaks tundi hiljem olimegi juba kodus! Õigemini mina ja Oscar olime. Matt läks veel lennujaama parklast autot ära tooma. 

Näe, tõesti on lihtne ja kiire San Franciscos käia. Tagasitee võttis ainult 16 tundi!

* läheb kleebib elamisloa kaardi Super Attack'iga passi külge kinni
* annab kodakondsustaotluse sisse