Vaatenurga küsimus

Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles. 

Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval. 

Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.

Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks... 

-

Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas. 

Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.

Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?

(edit: tulemused käes, koroonat pole)

Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!

No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...

-

Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.

Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb. 

Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.

Ootused ja tegelikkus

Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab. 

Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.

Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.

Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!

Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D

Ootused ja tegelikkus...

Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid. 

Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!

Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest välja! Ja koored ka!"

Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!

Aga mis edasi saab?

Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane. 

Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.

Iga elu loeb.

Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte! 

Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?

Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte! 

Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on? 

Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.

Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.

Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.

Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.

Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla? 

Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.

Kultuurilised eripärad - rohelised ja mustad

Kunagi ammu küsis Matt, et mis arm mul õlavarrel on? Ma ei teadnud. Igal eestlasel on selline arm, mõnel suurem, teisel väiksem. Uurisin ja guugeldasin, blogis kah kurtsin - mitmed kohe teadsid, mis värk sellega on, sain kõvasti targemaks ja... nüüd jälle ei mäleta. Mingi vaktsiin või asi, mis tekitas punni ja see punn läks katki, jättes armi vms. 

Viimasel ajal olen hakanud tuulerõugete peale mõtlema. Mina ei põdenud lapsena ühtki klassikalist lastehaigust, lasin kunagi oma arstil lausa toonastest paberitest üle kontrollida ja tõesti-tõesti, kuidagi õnnestus kõigest populaarsest pääseda, kuigi lasteaias käisin küll. Täiskasvanuna, kui sõprade lapsed hakkasid tuulerõugetesse jääma, soovitas arst selle vastu vaktsiini teha, sest täiskasvanud pidavat väga raskelt põdema. Tegin siis.

Igatahes on nüüd mul endal tuulerõugete-ealine laps ja sellest tulenevalt suhtlen paljude inimestega, kellel kah väikesed lapsed ning ühel hetkel panin tähele, et samal ajal kui eesti sõprade põnnid lasteaiaealisena kõik raudselt rohelisetäpilised on, ei ole ma siin kordagi kuulnud, et keegi tuulerõugeid põeks. Enda oma pole kah põdenud. Küsisin Matt'i käest, et mis värk sellega on? Selgus, et üks vaktsiinidest, mida lapsed siin saavad, on vöötohatise-tuulerõugete-jne vastu, nii et siin neid haiguseid eriti ei esine tõesti. 

Selgitasin, kuidas eesti tuttavad panevad aegajalt oma rohelisetäpilistest lastest pilte üles ja samas Kanadas keegi ei haigestu... mispeale imestas Matt, et oot, mis rohelisetäpilised?

Briljantroheline. See käib tuulerõuge täppide peale. Matt vastu, et eee... ja mida see tegema peaks? 

Ma ei tea, noh! Nagu selle õlavarre armiga oli. Nii lihtsalt käib! Kõigil on. See õla arm ja rohelised täpid. Kusjuures armi tänapäeva lastel ju enam ei ole? See oli ikkagi mingi nõukaaegne muusika?

Siis hakkas juba ennast kah huvitama, et mis asi on briljantroheline? Ma pole elu sees kuulnud, et sel mingi teaduslikum nimi esineks. Otsisin välja infolehe, leidsin nn ametliku nime ja ühtlasi selgituse, et koosneb briljantrohelisest ja etüülalkoholist. Ehk toiduvärvist ja viinast. Segu on mõeldud desinfitseerimiseks. Matt väidab, et tuulerõuged ei kao alkoholiga määrimisest kiiremini ära ega hakka vähem sügelema. Aga hobi korras võib omale muidugi mida iganes peale joonistada. 

Jälle targem.

Sarnane arutelu oli meil hiljuti ka söetablettide üle. Kanadas on eesti toodete pood, kust saab tellida maiustusi, toidukraami, suveniire jne. Matti töökaaslasel oli vaja Põltsamaa sinepit (ma siiamaani ei tea, kust ta esimese sai, aga ilma ei oskavat enam elada) ja saatsin Mattile lingi, et näe, las tellib siitsamast Kanadast. Matt sirvis muid tooteid ka ja korraga küsis, et hmm, söetabletid? 

Seletan siis, et jaa, need on kõhulahtisuse jaoks. Iga eestlane sööb söetablette kui kõht lahti läheb. Matt imestunult vastu, et mida see süsi siis kõhulahtisusega tegema peaks? Jäin mõtlema, et tõesti - Eestis elades olen ma söetablette tarbinud küll, aga et nad midagi muud teeks kui väljaheite tumedamaks muudaks, tõesti ei täheldanud. Me lihtsalt võtame neid, sest... alati on võetud ja teised ka võtavad...

Nii lihtsalt on.

Häid lahendusi ei olegi

Meil oli siin kaks kuud maskivabadust (v.a meditsiiniasutustes), nüüd tehti need jälle kohustuslikuks. Esimese hooga tundus ebaõiglane, et olukorras, kus umbes 70% Kanada elanikest on mõlema doosiga vaktsineeritud, peavad jälle kõik maske kandma. Aga siis jäin mõtlema, et vahepeal kui maskid kohustuslikud ei olnud, pani 70-80% inimestest need siseruumides ikkagi ette. Et kes need siis olid? Kas pigem vaktsiinivastased või vaktsiini pooldajad? 

Minule (rasedana!) on ju turvalisem kui vaktsineerimata inimesed maski kannavad. Seega ei saa kurta. Ja kuu aja pärast hakkab meil kehtima vaktsiinipass, mis tähendab, et vaktsineerimata inimesed saavadki sisuliselt ainult toidupoodi ja kõik muu on nende jaoks kadunud. Mis on suht äärmuslik ja kipub omadega Põhja-Koreaks. Meil pole isegi seda varianti nagu Eestis, et teed sisenedes kiirtesti. 

Aga jällegi - ma küll ei poolda sedavõrd äärmuslikku lähenemist, samas leian, et pigem olgu nii kui et pandaks kõik asjad kõikide jaoks lukku. Mulle isiklikult on ju uksed valla, ma ei tea, miks mind teistele kehtestatud piirangud üldse häirivad?

Jumal tänatud, et ma poliitik ei ole. Elu sees ei tahaks praegu otsustaja rolli sattuda. Mingit head lahendust ju polegi! Ükskõik, mis reegel kehtestada, hakkab kuskilt otsast rebenema. Mina oleks üldse nii kardinaalne, et neil, kes koroonat ei karda, ei peaks olema koroonadiagnoosiga arstiabile ega ventilaatoritele juurdepääsu, see lahendaks kohe ka haiglate ülekoormatuse probleemi. Jajah, hetk tagasi just kobisesin, et kui vaktsineerimata inimene ei tohi restorani minna, on see ebaõiglane ja Põhja-Korea, aga samas jätaks nad rahus surema, eksole... No ma räägin - ei ole häid lahendusi!

Arstiabi ei saa piirata, sest sama hästi võiks öelda, et kes on ise oma kopsud mustaks suitsetanud või maksa tsirroosi joonud või end 200-kiloseks söönud, et tohiks kah neil teemadel arsti juurde pöörduda. Nii ei saa. Seega, jah, pole poliitikutel lihtne. Ükskõik, mida otsustad, ikka on halvasti.

Ema just küsis, et mis ma presidendikandidaatidest arvan? Aus vastus - absoluutselt mitte midagi. Ükskõik, kes selle posti otsa jõuab, loobitakse järgneva viie aasta jooksul lihtsalt kividega poolsurnuks, sest ma pole veel näinud presidenti, kes kõigile meeldiks. Ja seejuures on Eesti presidendil ainult esindusfunktsioon. USA näitel, kus presidendil on ka võim, on näha, et lõppkokkuvõttes pole vahet, kas seda ametit peab täielik valetav kloun või seniilne vanainimene, kes juba ammu enam aru ei saa, mida suust välja ajab - lõpuks läheb karavan vaikselt edasi ja mis seal ikka. 

Ma imestan, et inimesed üldse poliitikasse kipuvad, aga samas jagub ju ka neid, kes tahavad näiteks hambaarstiks saada, mis on minu meelest veel kümme korda hullem töö.

Mul läks täna uni ära kell 5:20. See on mingi rasedusega kaasnev "tore" asi, et hiljemalt (!) poole seitsmeks olen raudselt üleval. Nüüd passin siin, ootan, et Oscar ärkaks. Aga vähemalt saan üle saja aasta blogimisele pihta.

Ossu on kahtlemata väsinud, sest eile käisime koos sõpradega lõbustuspargis. Meil on mingi rändav tivoli siin külas. Koos farmiloomade näituse ja muu sellisega. Lastele väga äge. Vanematele piisavalt väsitav, et võiks kah veidi kauem kui ainult viieni magada. Aga noh.

Sel nädalal on mul glükoositest, mis tähendab, et üsna tõenäoliselt olen järgnevad kolm kuud süsivesikutevaesel dieedil nagu eelmine kordki. Eks näis. Paha vist ei tee, sest seekord on isu erakordselt hea ja kõht kasvab kah sellise kiirusega, et on terve raseduse ajal stabiilselt umbes kolme kuu võrra ees olnud sellest suurusest, kuhu ta eelmise rasedusega samaks ajaks jõudis. Mis tähendab, et üheksanda kuu lõpuks näen seekord välja selline nagu eelmise rasedusega kaheteistkümnenda kuu lõpuks oleks välja näinud...

Oma miljoniks tükiks lõhkenud jalaveene näitasin jälle arstile. Noh, niisama. Et tal kah tore vaadata. Midagi nendega enne teha ei saa kui beebi käes. Arst ütles, et olevat üks hullemaid juhtumeid, mida ta rasedatel näinud on. Ühtlasi on mul tromb, mida esialgu ainult jälgitakse, aga sitemal juhul võivat kopsu liikuda ja siis ma suren lihtsalt ära. Veri olevat raseduse ajal paksem kui tavaliselt ja nii need jamad tulevad. Oh well... 

Aga muidu pole väga häda midagi. Midagi teha ei jaksa, aga eks ma tiksun selle aja kuidagi ära. Sõbranna siin rääkis, et nägi poes ägedaid talvesaapaid, aga ei ostnud ikka, sest "talv on ju nii kaugel". Ma vaidlesin, et mis mõttes kaugel - ma saan selleks ajaks juba lapse!

Hea uudis on, et beebid tunduvad jälle nii kohutavalt nunnud! Kogu see magamatus, töö ja vaev, mis nendega kaasneb, läheb aastatega sujuvalt meelest ära. Loodus hoolitseb. Muidu ei saaks keegi üle ühe lapse. 

Arst ütles, et viimase ultraheli andmetel on meil päris pikk beebi tulemas. Pole muidugi üllatus, Oscar on ju näitena ees. Kuigi tema mõõdud hakkasid minu mäletamist mööda alles päris lõpus normidest ette minema, mitte juba keskel.

Mu kolmene siin oma viieaastase sõbrannaga:

Ja siis oli meil vahepeal pulma-aastapäev ka. Matt'i tädipere kinkis restorani kinkekaardi, et minge tähistama! Panin laua kinni ja bronnisin Oscarile hoidja; Matt'il oli täitsa meelest läinud, oli end juba tööle kirja pannud. Aga noh, vahetas kellegagi ära siis. 

Abielus olla on täitsa tore. Ja mul on hea meel, et pulm nii väike oli. Ja et ma lõpuks ikka päris kleidi kasuks otsustasin.

Kuhu küll kõik naised jäid?

Afganistaani sõda, eksole. Ühest küljest olen selle poolt, et lõputult ei olnud mõtet sõdida. Need mitukümmend aastat, mil seda tehti, oli juba isegi selgelt liig. Teisest küljest on lõpp mõrudavõitu, sest ma pole kindel kui palju sest kõigest kasu oli selle kõrval kui palju elusid sinna jäi, kui palju sõdureid ilma jäsemeteta peavad hakkama saama ja kui palju raha kogu ürituse alla maeti.

Vaatan uudiseid ja olgu need inimesed meist nii erinevad kui tahes, on nad ikkagi inimesed ja loomulikult on kurb näha, kuidas nad peavad hirmus elama ja omaenda kodumaalt põgenema. Aga jällegi - asjal on ka teine pool. Kui lähemalt uurida, siis kui palju te seal naisi-lapsi näete? Nemad on antud olukorras teatavasti kõige haavatavamad, aga riigist põgenevad lennukid on täis noori elujõus mehi.

Miks see mind segab? Sest Kanada on ju vana hea Robin Hood - kõik vaesed ja väetid korjame maakera pealt kokku. Kvoote tõstetakse kogu aeg, et kui palju põgenikke vastu võtta.

Ja noh, mis ütleja ma ise immigrandina olen? Aga mina läbisin kogu kohustusliku kadalipu - vehkisin siin tööd teha, samal ajal kõiki viisanõudeid täites, riigile tõestusi andes, et mul on piisavalt palju haridust, keeleoskust ja mida kõike veel, et heaks kodanikuks kvalifitseeruda. Kogu protsess võttis aega 7 aastat! Aga mind võeti vastu. Erinevus põgenikega on muidugi see, et ma tulin siia vabatahtlikult ja ma tahtsingi siin elada. Ma elan kohalike reeglite järgi ja austan oma uut kodumaad.

Aga mitte kõik immigrandid ei ela samamoodi sisse. Näiteks on meil seetõttu seadus, et mootorrattaga sõites peavad kõik kiivrit kandma... välja arvatud juhul kui kannad religioossetel põhjustel peakatet, mis ei võimalda kiivri kandmist. Aga kui pea vigaseks kukud, tasub su haiglaarveid loomulikult maksumaksja, mitte jumal.

Austraalia sõber rääkis kunagi, et tema oli igati immigrantide poolt, kuni need hakkasid nõudma, et rannas ei tohi ujumispükste väel olla, sest katmata keha olevat nende jaoks solvav. Kui sa end kellegi teise kodus sisse sätid, siis ei lähe ju omi reegleid looma! Või lähed? Ja kui ei suuda kellegi teise pinnal tema reeglitega leppida, siis on ehk targem koju tagasi minna... 

Irooniline on ka see, et need kultuurid, kes võõras kohas kõige rohkem omi õigusi nõudma kipuvad ja kohalike kommetega samastuda ei suuda, on ühtlasi need, kes omaenda kodumaal mitte mingil juhul sellega ei lepiks, et immigrant erinevate reeglite järgi elaks. Näiteks lühikeses kleidis ringi käiks või naisterahvana koolis/tööl/autoroolis oleks.

Samas saan aru, et igaühel peaks olema õigus uuele algusele. Aga mul tekib juba ette vastumeelsus nende inimeste suhtes, kes oma naised-emad-õed-lapsed Talibani rappida jätavad ja ise mugavusse jooksevad. See lihtsalt ei ole õige.

Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...

Mul on laste saamise osas elu jooksul (või noh, eelkõige enne täiskasvanuks saamist) mitmeid unistusi olnud. Esiteks plaanisin olla noor ema. Aga siis tuli elu vahele. Tahtsin õppida, reisida ja mis kõige tähtsam - oma lastele õige isa leida. Lõpuks läks nii, et esimene beebi tuli veidi peale 35. sünnipäeva ja teine tuleb vahetult enne 39-ndat. Minu jaoks on täpselt paras aeg, mul poleks nooremana elu sees piisavalt kannatlikkust olnud. 

Teiseks mõtlesin, et lapsi võiks olla kolm. Aga noh, sain esimese ja see oli juba üksi kolme eest. Ühtlasi selgus, et mina ei ole selline rase, kes neid üheksat kuud meeletult naudiks ja kolm korda ma seda küll läbi teha ei suudaks. Kui teisel ringil kaksikud tuleks, on kolm. Ja kui ei tule, on kaks.

Siis sain oodatud triibud. Ja mul oli terve esimene trimester nii meeletult halb olla, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Korraga oli kogu mannavahune kujutluspilt kadunud ja meenus, et beebiaeg ei ole rasedusest just oluliselt kergem, vähemalt minul ei olnud, sest magada sain umbes viis korda vähem kui kehal vaja oli. Pluss nüüd on meil Oscar, kes kahtlemata endiselt tähelepanu ja tegelemist vajab. 

Mis mul mõttes oli kui kaksikuid tahtsin???

Arsti juurde minnakse siin esimest korda kui vähemalt 8 nädalat on täis (enne seda on katkemise oht lihtsalt nii suur, et pole mõtet). Kui ma lõpuks seal laua peal pikutasin ja ultraheli ootasin, olin eelnevatest nädalatest juba nii kurnatud, et peas vasardas ainult üks soov - jumala eest, palun mitte kaksikud!

Oligi ainult üks. Milline kergendus! Ja korraga tundus, et kaks last on vähemalt meie pere jaoks igati optimaalne. Mahuvad igasse autosse oma turvatoolidega kenasti ära, reisides on kummagi mudilase jaoks üks vanem ja üleüldse pole ma selline lasteaiakasvataja tüüpi inimene, kellel peaks suurem hunnik järglasi olema. Seda enam, et Matt töötab nii palju, et enamik aega olen nendega nagunii omapäi. Kaks on väga hea! 

Kolmandaks olin end alati tüdruku emana ette kujutanud. Aga siis sain poja ja selgus, et oma laps on ikka täiesti üle mõistuse armas, olgu kummast soost tahes. Teisele ringile minnes mõtlesin, et äkki saab siis nüüd roosasid kleidikesi ostma hakata? Tegime geenitesti ja see näitab muuhulgas ka soo ära. Tulemuste ootamine oli närvesööv, sest esiteks on mul puhtalt vanuse tõttu risk geenihaigustele kõrgem ja teiseks oli endiselt nii megapaha olla, et ma lihtsalt ei jaksanud enam elada.

Selline tunne nagu oleks tuumapohmell koos kõrge palaviku ja tasakaaluhäiretega. Aga mitu kuud järjest, mitte lihtsalt üks õnnetu peojärgne hommik.

Tulemuste saabumise ajaks oli esimene trimester lõpusirgel ja lootus, et olemine varsti inimlikumaks võiks minna, silmapiiril. Seega lootsin eelkõige, et laps oleks terve ja ma ei peaks enam elu sees seda piinarikast esimest trimestrit uuesti läbi tegema. See tundus roosadest kleidikestest juba palju tähtsam.

Lõpuks arst helistas - lapsega on kõik hästi ja me saame teise poja!

Nüüdseks on veidi üle poole rasedusest läbi ja enesetunne väga hea. Ainult unenäod on lootusetult absurdsed. Oscarit oodates oli sama jama, enam isegi ei üllata. Teiseks plahvatasid mul keset esimest trimestrit jala peal veresooned, jättes pool sellest siniseks, kobruliseks ja valutavaks. Samas on teine jalg täiesti korras! Mul polnud aimugi, et midagi sellist võib juhtuda ja päris kindlasti ei osanud ma seda kohe nii alguses oodata. Arst ütles, et see olevat raseduse ajal üsna tavaline ja võib ka muudes kohtades esineda, näiteks mõnel olevat hoopis kõht veenilaienditega kaetud ja kobruline. What??? Ühtlasi andis teada, et terve raseduse ajal läheb olukord ainult hullemaks, aga hea uudis olevat see, et kui laps käes, tõmbub osaliselt ise tagasi ja ülejäänu saab süstida-lõigata.

Aga muidu on hea lihtne - ühtegi küsimust ei ole. Puudub vajadus beebigruppidesse kuuluda või ise infot guugeldada. Ärevus on null.

Ja teise lapse saamine on ka üllatavalt odav, sest kõik kärud-riided-mänguasjad on olemas. Ühtlasi ootan pikisilmi seda aega, mil laps kasvab ja saab järjest kogu nodi eest ära andma hakata. Meil küll ruumipuudust pole, aga sellegipoolest on ehmatav kui palju nänni lapse kasvatamisel vaja läheb.

Ainus, mis peavalu tekitab, on nime leidmine. Tahaks midagi lühikest ja lihtsat, aga ükski ei tundu õige. No eks näis, päris nimetuks ehk siiski ei jää! Sellised uudised siis.

(piltidel muidugi Oscar)

Kodusisustusjuttu

Meil on siin üks hästi kihvt kodusisustuskaupade kett, kuhu ma ikka üsna tihti olen sattunud. Aga viimasel ajal nagu ei tõmba enam eriti ja üllatusega avastasin, et kodu on valmis saanud. Ma olen sada korda mingeid detaile välja vahetanud, kuniks tundus, et sai nii nagu vaja. Kogu aeg oli miski, mis natuke häiris. 

Matt siin ükspäev mainis suuremasse linna kolimist, mis ühtlasi lahendaks selle probleemi, et mul enam kodu kallal miskit nokitseda pole, aga kuna meil on maailma parim lapsehoidja, siis enne kui laps(ed) vähemalt kooliealised on, ei ole ma küll nõus kuskile minema.

Sõbranna ootab hetkel neljandat ja neil on nad kõik kaheaastase vahega - arutasime ühe teise sõbrannaga, et hoooo, NELI?! Kui äge! Ja nii väikeste vahedega. Ma ise elu sees ei suudaks. Sõbranna mainis, et nojah, aga neil on ju terve pere siinsamas. Mõlema poole vanemad ning õed-vennad oma peredega ka. Nii on tõesti lihtsam. Aga meil on ainult see üks kuldaväärt lapsehoidja, keda ma kinnisilmi usaldan ja keda Oscar piiritult armastab. Mida ma ilma temata teeks? No ei saa kolida. 

Sisustusjuttudest nii palju, et kui keegi mäletab, siis magas Oscar pärast uude tuppa kolimist pooleks murtud kattemadratsi peal, kuna IKEA-l olid pandeemiapiirangute tõttu tarneraskused. Ja kohalike mööblipoodide kaup mulle lihtsalt ei lähe peale. Nii kanadalane veel pole. 

Siin on tegelikult kombeks lasteaiaealistele toddler-bed osta, mis on väiksem kui täismõõdus voodi ja tavaliselt madalate piiretega, sest nad paraku ikka kipuvad vahel voodist välja kukkuma, aga noh, ka neid ei tehta minu maitsele ja teiseks kasvab Oscar sellise kiirusega, et koolimineku ajaks on ilmselt oma vanematest pikem, nii et polnud mõtet mingit vahe-etappi teha. 

Sellega seoses meenub, et kui teda hiljuti arsti juures mõõdeti-kaaluti, ütles arst andmeid graafikusse kandes, et ta on hetkel täpselt keskmise viieaastase suuruses. Pooled viiesed on temast väiksemad ja pooled suuremad. Oscar on kolm...

Voodist väljapudenemist ennetan selle halli padjaga, mis kummuti najale sätituna lapse (enamasti!) voodis on hoidnud. Viimase paari kuu jooksul on ainult kaks korda põrandale kukkunud. Üle padja siis kuidagi!

Suur asi, mis mind siin algusest peale on häirinud, on magamistoa must mööbel. Kanadalastel on peaaegu alati tume mööbel, seega tahtis Matt musta ja mina valget (IKEA-s polnud muid toone valida). Toona tegime kiriku keset küla ehk meie magamistuppa must ja külalistetubadesse valge. Kui asjad paigas, tunnistas abikaasa, et valge pole üldse mitte paha, aga mina selleni ei jõudnudki, et mustaga ära harjuda. Sünge ja tume, iga tolmukübe paistis kohe armutult välja.

Teiseks häiris mind, et majas oli kaks tumehalli aktsent-seina. Elutoa oma lasime paar aastat tagasi üle värvida ja sai miljon korda parem. Hiljem tuli sama firma meile fassaaditöid tegema ja ma palusin, et nad ühtlasi ka magamistoas väikse võõpamise teeks. Oscar kippus meie voodi kohal oleva pildiga mängima ja tõmbas sellega korralikud kriipsud-vaod sisse, nii et polnud ainult dekoratiivne probleem. 

Hall sein läinud ja mina kohe palju õnnelikum. Aga must mööbel sellest suurt ilusamaks ei muutunud, kuigi tuba ise sai värskem ja valgem.

Samas sain muidugi ka ise mõistusega aru, et toimivat lahendust ei ole mõtet ainult värvi pärast välja vahetada. Aga siis tahtis Matt üht suurt väljaminekut teha ja selle arutelu käigus pakkusin, et okei, sel juhul saan mina oma valge mööbli! Ja lõime käed.

Uurisin kõik mööblipoed ja tellimisvõimalused läbi ning tõdesin, et funktsionaalsemat ja paremate mõõtudega suurt kummutit kui senine IKEA, ei ole lihtsalt olemas. Järgmiseks asusin voodijahile ja kuigi alguses sihtisin pehme peatoega isendeid, siis lõpuks ei suutnud ikka otsustada, et mis värvi see pehme osa võiks olla ja ühtegi sellist, mis kohe meeldiks, ei leidnudki ja... lühidalt kokku võttes jõudsin ikka omadega tagasi IKEAsse ning tellisin täpselt sama komplekti, mis meil juba oli, aga lihtsalt teist värvi. Võite ette kujutada, kas Matt pööritas korra silmi või ei... 

Aga mulle meeldis see mööbel algusest peale. Lihtsalt vale värvi oli!

Nüüd on ainsaks muutmist vajavaks detailiks kapinupud, sest must nupp valgel mööblil on minu maitse jaoks liiga kontrastne ja paremaid pole veel leidnud. Öökappidel polegi nii hull, aga suurel kummutil, mis voodi vastas on (pildilt pole näha), häirib kuidagi rohkem. Nii et tegelikult siis ikka päris valmis see kodu veel pole. Mis on omamoodi hea!

Elu õppetunnid

Heast arutelust ei ole minu meelest mitte midagi paremat. Sellepärast ongi tore, et inimestel on nii palju erinevaid arvamusi ja seisukohti. Ainus tingimus on muidugi see, et neid peab siiski suutma ka põhjendada. Mõtlesin sellele ükspäev kui sõbranna mainis, et keegi on mu eelmise postituse all koroonateemadel omapärast arvamust avaldanud.

Mina muideks ei leia, et vaktsineerimine peaks olema kohustuslik ja minu meelest on täiesti okei kui inimesed minust erinevaid valikuid teevad. Mis mind ärritab, on see kui antud teemal sisukalt rääkida ei suudeta, vaid visatakse stampväljendeid stiilis "määgiv lambakari", "valitsuse võltslubadus, et vaktsiin teeb vabaks", "riikliku sunniaparaadiga läbiviidav operatsioon". Veidi lame lihtsalt. Sisuka arutelu vastu pole mul samas midagi. Ka minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei vaktsineeri (ei koroona ega muu vastu), aga nad oskavad sellest huvitavalt rääkida. Ma ei pruugi nende seisukohaga tingimata nõustuda (ja nemad minu omaga ka mitte), aga arutleda on ikka huvitav. Nii see maailmavaade ju avardubki. Sellise inimesega, kes esimese kahe lause jooksul "mähkmenägudeni" jõuab, ei ole paraku midagi rääkida. 

Ükspäev just mõtlesin sellele, kuidas igal inimesel on su elus erinev funktsioon. Iga sõbraga on natuke omamoodi suhe. Mõnega olen väga samal lainel ja leian iga kell jututeema. Mõnega teame, et on mingid asjad, mida on parem mitte torkida, aga muus osas on hästi. Mõne üksikuga on turvaline ka muresid jagada. Ma mõtlen päris muresid ja detailideni välja. Mõnega on hästi pinnapealne suhtlus, mis hingele suurt ei paku, aga võib sellegipoolest tore olla. 

Ühe sõbranna/tuttavaga arutleme alatihti mingite suurte teemade üle nagu rassism, feminism, soovahetus, diskrimineerimine jne. Asja teeb huvitavaks see, et me oleme poliitilistelt vaadetelt ja mitmetes suurtes teemades täiesti erinevatel seisukohtadel. Aga just see lisabki vürtsi, sest tema mõttekäik on tihtipeale midagi sellist, millele ma ise pole mõelnud ja millega ma ka nõustuda ei pruugi, aga huvitav on kuulata! Ja kui mul on arvamus, millega tema ei nõustu, paneb see jällegi mind ennast asjade üle sügavamalt mõtlema, et oma seisukohta talle paremini arusaadavaks teha. 

Mis veel? Oscari lasteaiakaaslase sünnipäeval käisime. Mõned erinevused, mis mul Eestiga võrreldes on pidude puhul silma hakanud:

- Kutsel (ka täiskasvanute üritustel) on nii alguse kui lõpuaeg. Ka neil üritustel, mis kodus/oma hoovis toimuvad. Ühel lasteaiakaaslasel oli lausa nii peenelt, et pidu kestis tööpäeva õhtul kella viiest kuueni. Ainult tund aega. Kell viis pannakse lasteaed kinni, ju nad arvestasid, et siis saavad kõik otse minna ja et äripäeva õhtul ei viitsi vanemad ilmselt pikalt passida. Aga ikkagi tundus omapärane, et ainult tund. Meie olime sel päeval linnast ära, seega ei saanud osaleda. Muidu oleks olnud huvitav kogemus.

- Ma ei ole kordagi näinud palvet "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse". Ega üldse mingit juhtnööri selle kohta, mida tuua. Mina ise pole ümbrikukinkide vastane (eriti täiskasvanute puhul), aga lastele paistab hunnik värvilist träni rõõmu tegevat. Kingituste osas meeldib mulle see ka, et need pannakse kõik ühte kohta hunnikusse, ei ole oluline sünnipäevalapsele isiklikult üle anda. Mõnikord tehakse need peo lõpus lahti, aga mitte alati. Kindlasti ei avata ükshaaval iga külalise saabudes. Ja sünnipäevalaps ei käi külalisi vastu võtmas ega ära saatmas, vaid külalised ise otsivad ta lastekambast üles ja hõikavad "palju õnne".

- Kõik väikesed sünnipäevalised saavad lahkudes "goody bag"-i. See komme oli mulle alguses kõige võõram. Et mis mõttes saavad külalised ka kingituse? Aga nüüd, kus mul endal laps on - ohoo, täiesti teine lugu! Esiteks on alati natuke kurb ägedalt peolt koju minema hakata ja väike kotike mõttetute odavate asjakeste ja paari kommiga on suureks abiks. Teiseks läheb sedasi eriline päev kodus edasi. Oscar mängis nende paari väikese leluga terve sama ja järgmisegi päeva. Rõõmu kui palju!

-

Lõpetuseks lugu elust enesest - Oscar tuli just kurtma, et lõi pea ära (tegelikult ei löönud, aga "mäng" oli selline). Tahtis plaastrit. Meil on need piltidega plaastrid. Pakkusin, et paneme käe peale, siis näed seda. Ei, pähe on vaja! Selgitan, et pähe ei saa plaastrit panna, jääb juustesse kinni. Ei, pähe on vaja! Panin siis pähe. Minut hiljem tuleb, et võta ära. Kinni jäi. Valus on. Hakkan ära võtma ja ei saa, juuste küljes kinni. Laps röögib, mina nean iseennast. Lõpuks lõikasin koos juustega välja. Ma ei tea, mis mul arus oli lapsele plaastrit pähe pannes... Inimene ikka õpib, kuni elab!

Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata

Lugesin ühest blogist abivajaja kirja stiilis: "Võtsime kunagi kergekäeliselt erinevaid laenusid, need on nüüd hapuks läinud ja oleks abi vaja, et ära maksta. Sul on mitu tuhat jälgijat, äkki saavad nemad annetada? Kirjutasin ühele teisele populaarsele blogijale ka, aga tundub, et tal on muid tegemisi.". 

Ühtlasi mainis, et tal on kolm imearmast last (abivajajate lapsed ongi alati eranditult "imearmsad") ja et ta elab oma frustratsiooni just nende peale välja ja sellepärast olekski vaja, et keegi maja korda teeks ja laenud ära maksaks. Siis ei frustreeruks nii palju. Psühholoogi juurde neid ei vii, sest ei taha kuulda, kuidas vanemad ise oma laste psüühika pekki on keeranud, aga süda murdub kui neid nutmas näeb.

Konkreetselt ütlebki otse välja, et väärkohtleb oma lapsi ja abi neile ei otsi, sest muidu veel öeldakse, et oled ise süüdi. Parem väärkohtleb neid edasi, kuniks võõrad raha saadavad. 

Lühidalt kokku võttes: maja oleks vaja korda teha, aga ametlikke toetusi ei saa küsida, sest kontod on arestitud (võlausaldaja saab veel miskit oma rahast tagasi nii). Ja seejärel saaks nullist alustada, sest on plaan hakata ettevõtjaks (ettevõtjaks olemine on teatavasti selline hästi tulus asi, et muudkui teed aga oma firma ja lükkad labidaga raha kokku). Fakt, et siiamaani on lõputult valesid valikuid tehtud, üle oma võimete elatud, peresuhted ära rikutud nii mehe kui lastega, on lihtsalt ajutine asi. Edasi läheks kõik muudkui ülesmäge kui ainult keegi need vanad võlad ära maksaks ja maja korda teeks. 

Küsida võib muidugi ikka, sest igaüks annetab sinna, kuhu vajalikuks peab. Hiljuti sai üks perebänd mõne nädalaga üle 40.000 euro* eest annetusi kui vana auto katki läks. Loomulikult ei hakatud tulemustest teatama enne kui juba kuu aega laekumisi selja taga oli (ja vajalik summa ammu mitmekordselt ületatud), aga sellist ärimeelt ma juba natuke tunnustan, sest kui raha ikka täitsa iseenesest sülle sajab, siis mis hea pärast sellele pidurit peaks tõmbama? 

Mu kõige "lemmikumad" on need, kes anonüümsena kuskile postitavad, et palgapäevani on kaks nädalat aega, aga rahakotti on jäänud viimased viis eurot, mille eest on vaja toita kolm (imearmast) last ja haige vanaema ning köögikappides pole mitte ühtki tera kuivaineid ega muud söödavat. Toidukotte ärge tooge ja raha kandke arvele, aitäh! Mitte ühtki pereliiget ega sõpra, kellelt näljaga abi paluda, sellistel inimestel ei ole, toidupangast elatakse valgusaastate kaugusel ja lisatöö pakkumise peale kukuvad käed küljest ära. 

Annetamine on minu meelest õigustatud sellises olukorras, kus inimesi on tabanud õnnetus. Kas on laps raskesti haige või perekond ootamatult kaotanud ühe vanematest - no midagi sellist. Jällegi, maitseasi, aga ma leian, et kellegi valesid valikuid ja kiirlaene ei pea võõrad kinni maksma ning sel juhul kui kurdetakse tühja kõhtu, peab siiski olema valmis leppima ka toidukotiga, mitte tingimata raha nõudma. Seda enam, et sellised minu jaoks kahtlased abipalved on tavaliselt suhteliselt hämara taustaga - ei avaldata nimesid ega seda, kuidas sellisesse olukorda jõuti. Lihtsalt käsi pikal, et visake pappi. Aga noh, igaühele oma! 

* See on kahe ja poole aasta keskmine palk Eestis. Täiskohaga rabamise eest. 

Loba

Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot! 

Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.

Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.

-

Ükspäev käisin Ossuga "reisil". Tal oli teises linnas arsti vastuvõtt ja kuna Matt töötas (nagu alati), siis läksime kahekesi. Oscar on uutes oludes alati musterlaps - kuulab hästi sõna, ei pane lambist plagama, on lakkamatult heas tujus ja jääb väga lihtsasti ööunne.

Meil oli vaja hommikul vara kohal olla, seega läksime juba eelmisel õhtul. Hotell, kus me alati peatume, pakub tasuta soojasid šokolaadiküpsiseid. Vastuvõtutädidel on selline sahtel, mis küpsised soojas hoiab. Oscar juba teab. Olulised asjad seisavad ju hästi meeles!

Ja kuna suveõhtud on pikalt valged, käisime veel natuke jalutamas ja mänguplatsil ja muuhulgas möödusime bussipeatusest. Laps istus maha ja keeldus lahkumast! Nii väga tahtis bussiga sõita.

Ma ise ei oska ausalt öeldes väga lugu pidada, esimesed 20 aastat oma elust sõitsin ainult bussi ja rongiga, sai nagu piisavalt. Aga noh, ajad on teised. Oscar on lennukiga palju lennanud, aga vot bussisõitu polnud seni veel ette tulnud.

Igatahes sain ta läbi ime lõpuks pingilt püsti, aga see oli natuke nokk-lahti-saba-kinni olukord, sest järgmise nurga taga oli busside puhkepeatus. Oscar ei suutnud kuidagi rõõmu varjata ja juht, kes väljas seisis, pakkus kohe lahkelt, et mingu me sisse ka ja lubas Oscaril juhiistet proovida ja lõpuks ütles, et peab liikuma hakkama, aga sõitku me järgmisesse peatusesse kaasa. Esiti proovisin küll oh-mis-te-nüüd tehnikat, sest kartsin, et kui me sõitma läheme, ei tule Oscar sellest bussist mitte kunagi maha, aga siis selgus, et ta juba ei tulegi maha, nii et polnud midagi kaotada ja tegime väikese sõidu kah.

Lapsel oli elu elamus! Midagi nii ägedat pole tema ajaloos veel varem juhtunud. Ma pean täitsa plaani võtma, et järgmine kord aega varuda ja terve ring kaasa sõita (või siis mitu, kes teab, millal Oscaril isu täis saab). See on muidu väga ilus linn, võib-olla on endalegi elamus...

Ja sõbranna beebipeol jõudsin ka vahepeal ära käia. Kõik kohalikud eesti sõbrannad olid kohal ja igasugu muid toredaid inimesi ka. Vahel kohe on nii, et seltskond sobib hästi kokku, isegi kui pooled on omavahel võõrad. Nii et tore oli!

Mulle meeldib, et siin on kombeks beebipidu enne lapse sündi ära teha, sest kõiki neid asjakesi, mida kingitakse, on ju selleks ajaks juba vaja kui beebi ilmale tuleb. Ja katsikute kommet siin pole, ei pea kedagi oma vastsündinut vaatama kutsuma (välja arvatud pere ja lähemad sõbrad, kes tulevad ju nagunii). Need esimesed kuud on värsketele vanematele ju ilma pidudetagi päris väsitavad.

Tore mäng oli ka - kõik osalejad pidid korraldajale endast beebipildi saatma ja kohapeal sai igaüks paberi, kuhu numbrite taha "beebide" nimed kirjutada. Ainult üks osaleja oli juba päris väikesena täpselt selle näoga, mis praegugi, tema arvasid enamik külalisi õigesti ära. Aga nende päris pisikeste beebidega oli muidugi keeruline, päris sellist nägu pole meist (õnneks!) enam keegi. Arvamise rõõmu jagus sellegipoolest, sest näiteks üks beebi oli nii paksult sisse pakitud, et keegi mainis kohe, et see peab üks eestlastest olema, sest pildil paistab oma 40 külmakraadi olevat (oligi eestlane) ja paaril paistsid taustal õed-vennad, mispeale sai kohe järele mõelda, kellel üldse on õed-vennad jne. Tore mäng.

Piinlik veits

Tellisin IKEAst mingi mööblitüki. Juhtumisi istusin just akna all kui tuli teade, et pakk on kohale toimetatud. Vaatasin aknast välja - ei ole! Ma oleks kuulnud kui kaubik maja ees oleks käinud. Kindluse mõttes jalutasin majaesise läbi, aga no ikka ei ole.

Helistasin IKEAsse. Jälgede ajamine on alati üks korralik tüütus, lõputu ooteliin ja halb muusika. Sain lõpuks löögile. Küsiti miljon küsimust - nimi, meiliaadress, telefoninumber, kodune aadress, postiindeks, tellimuse number. Jeesus küll. Siis vahele - kas olete IKEA Family kliendiprogrammi liige? Ma juba ärritusin. Küsisin, et mis see hetkel asjasse puutub? Ei puutugi, aga me peame kõigi käest küsima, sest äkki tahate liituda. Ei taha, tahan oma mööblitükki.

No ei tea jah, mis juhtus, aga ma võin teile selle uuesti tellida, paar nädalat läheb aega. Mina vastu, et tahaks ikka teada, kuhu see eelmine kadus. Ei saanud ju õhku haihtuda. Mis me sest uuest tellime...

Okei, ta helistab Fedexisse. Pani mu ootele. Veel tükk aega halba muusikat. Siis ütles, et seletas neile loo lahti ja ühendab mu otse Fedexiga. Need lubasid, et uurivad ja räägivad kaubikujuhiga ja helistavad mulle järgmisel päeval tagasi. Küsisin, et kuidas mina teiega kontakti saan, juhul kui peaks vajadus olema? No helistage üldnumbrile. Okei siis.

Läheb tund aega mööda, Matt tuleb koju. Räägin, et näe, IKEA saatis teate, et pakk kohal, aga pole kohal, helistasin IKEAsse ja nemad ühendasid mind Fedexiga ja üldse täiega närvi ajab, et sellega mingi jama on. 

Matt vastu, et aa, ma käisin enne korra kodust läbi, pakk oli maja ees, panin garaaži. Ehk pakk saabus tunnike enne kui see teade, mis ütles, et just praegu saabus. Aa tore, noh. Oleks võinud ju mokaotsast mullegi mainida, aga see selleks. 

Helistasin Fedexi üldnumbrile, aga seal on ainult automaatvalikud, mis omakorda annavad automaatvastuseid. Inimesega rääkida ei saa. Kahju, ma tahaks neile öelda, et asi lahendatud. Aga ma ilmselt pole ka esimene, kes paki omaenda koju ära kaotab ja siis selles neid süüdistab...

Kohalikest asjadest jälle

Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.

Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.

Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.

Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.

Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.

Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).

Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi. 

Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!

Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.

Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud. 

Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna. 

Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.

Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid

Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?

Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad. 

Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.

Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...

Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.

Mõnus

Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled. 

-

Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).

-

Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks. 

-

Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.

Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.

Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne. 

Kui suur vanusevahe on veel okei?

Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?

Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.

Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. 

Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.

Kas olukord paranes või mitte, ma ei tea - artikkel oli tasuline. Sedapuhku õnneks tasuline. Ma läksin juba sissejuhatust lugedes täiesti endast välja, poleks olnud tervislik edasi lugeda.

Aga teate, mis artikkel ei olnud tasuline? "Piia on 14. Kristo on 54. Suhe, mis on nii kirglik ja skandaalne, et võtab sõnatuks". Vabandage, misasja?!

Lugesin. Oli see alles artikkel! Mõtlesin, et ei saagi otsa. Vähe puudus, et poleks lõpuni jõudnudki, sest pidin iga lause tagant õhku ahmima, et KUIDAS on võimalik sellist artiklit üldse avaldada? Rääkimata piltidest, kus alaealine tüdruk ja tema vanaisaks sobiv mees seksuaalsetes poosides aelevad.

Aga nagu juba mainisin, on normaliseerimine tänapäeval aktuaalne (ja efektiivne!). Kui taoliseid artikleid koos vastavate piltidega regulaarselt avaldama hakata, võivad krimpsus "suhkruissid" oma lapseealiste pruutidega varsti juba üsna avalikult ringi liikuda, rahval enam kulm ei kerkiks. Tavaline ju. Isegi lehest näeb.

Lõpuks jõudsin lauseni: "Õnneks ei ole Piiat olemas. Samuti ei ole olemas Kristot." 

Aga teate, mis on kurb? Piiad ja Kristod on VÄGAGI olemas. Ja mis on veel kurvem? Et artikli autoriks on Eesti Seksuaaltervise Liit, mitte mingi isehakanud suunamudija. Piinlik. 

Kas näiteks vägistamise vastu peaks hakkama võitlema nii, et kirjutaks pika ja erutava (väljamõeldud!) artikli sellest, kuidas kedagi vägistati? Esitades mahlakaid detaile, rõhutades võtja mõnu ja rahuldust, lisades korraliku ja paljastava pildimaterjali?

Ainus eesmärk, mida see täidaks, oleks see, et need, kes on vägistamisele mõelnud, vaataks antud matejali ila tilkumas. Ja ila poleks seejuures ainus kehavedelik, mis tilguks. 

Kas selline artikkel paneks neid tundma, et nad ei peaks vägistama? Pigem vastupidi. Kas see paneb teisi, normaalseid inimesi tundma, et vägistamine ei ole okei? Ei, sest täiemõistuslik inimene teab seda ka ilma ilase pildimaterjalita. Normaalne inimene ei vaja sellekohast veenmist.

-

Lõppsõnaks mainiti, et kui oled nõus, et seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri tuleb viivitamatult tõsta, jaga artiklit, kasutades teemaviidet #14poleokei

Näe, jagasin. Loomulikult ei ole 14 okei. Aga selline artikkel kannab paraku hoopis vastupidist eesmärki.

Doominoefekt

Ühel hommikul andsin näljasele lapsele kausikese vaarikaid ja saatsin ta multikaid vaatama, jäädes ise kööki putru keetma. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et võib-olla ei olnud kõige nutikam mõte kõikide asjadega katsetamist armastavat last punaste marjadega diivanile lubada, aga enda kaitseks võin öelda, et moosivalmistamise huvid on tal siiani puudunud ja ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada.

Õnneks on meil vett ja seepi. Ja pesumasin. Kuivati. Mööblipesur ka. Ma tõesti ei tea, kuidas vanasti lapsi kasvatati kui kõike käsitsi pidi tegema? 

Mina oma lapsepõlvest näiteks ei mäleta, et oleksin üleni lompi kukkunud, Oscaril on seda ainuüksi selle aasta jooksul vähemalt neli korda ette tulnud. Viimane kord lendas nii, et käis isegi nägupidi sees ära. Lihtsalt nii hea suur lomp oli pargis, et sealt tuli võimalikult suure hooga läbi joosta (ja nii kakskümmend korda järjest), kuni ühel korral keset kõige sügavamat kohta komistas ja... karsumm.

Riided olid aluspesuni läbimärjad ja porised. Küsisin ema käest, et mis vanasti oleks saanud? Minu lapsepõlves seisis vannitoas Nõukogude Liidu leiutis pesumasin "Riga", mis ei teinud peale vee ringiliigutamise mitte midagi. Sooja vett kraanist enamasti ei tulnud (kortermaja rõõmud), seda keedeti pliidil suure potiga ja valati siis masinasse. Kuivatamine käis kas rulle vändates või lausa käsitsi (sest käsitsi ei olnud eriti palju rohkem vaeva kui selle raske vända ringiajamisega) ja loputati üldse vannis. Täispikk tööpäev, et hilbud puhtaks saada.

Ema ütles, et nädala sees ei saanudki pesta, järgmiseks hommikuks ei oleks ära kuivanud...

Oscar on üleüldse suur veesõber. Ükspäev tegin süüa ja mõtlesin juba mõnda aega, et huvitav, millega laps tegeleb, et ta nii vaikselt on? Selgus, et oli avastanud, kuidas kraanist purskkaev teha ja selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, voolas vesi mööda seinu alla ja vaip ujus uksele vastu. Aga tal endal oli nii lõbus!

-

Eelmise teema jätkuks tahtsin mainida, et juba järgmisel hommikul tuli mul mõte Oscar külalistetuppa ümber kolida, sest esiteks on seal voodi, mida praegusel koroonaajal nagunii keegi ei kasuta ja teiseks on tuba ise suurem. Ossu sai omal ajal kõige pisema toa, sest ta alles sündis ja palju ruumi ei vajanud. Nüüdseks on temast saanud meie pere kõige asjaderohkem liige, kelle autosid, klotse ja liumägesid võib maja igast ruumist leida. Osaliselt sellepärast, et ta lihtsalt mängib seal, kus meiegi parasjagu oleme (ja me tavaliselt ei ole tema toas), aga ka seetõttu, et tema enda tuppa lihtsalt ei mahu kõik ära. Külalistetuba on aga päris mitu ruutmeetrit suurem.

Esialgu lükkasin voodi seina äärde nurka, et põrandapinda juurde saada. Ossu arvas, et on hea plaan ja proovis kohe järele, kas mahub ära. Mahtus ja natuke jäi ruumi üle ka:

Aga väärtuslik põrandapind oli endiselt voodi all peidus ja kui ma Ossu toast riiuli ja kummuti kah seina äärde lohistasin, oli selge, et voodilahmakas peab siiski väiksemasse tuppa ümber kolima ja selle üle, kus või mille peal laps magama hakkab, tuleb lihtsalt hiljem pead murda. Võrevoodi otsustasin lahti võtta ja eest ära panna.

Matt oli just ühest pikast vahetusest tulnud ja teisega alustamas ning ütles, et kui mul on vaja tingimata kohe kolima hakata, siis andku minna, aga tal ei ole aega aidata. Ja mul muidugi oli kohe vaja. Aga kui ma peatsit voodi küljest lahti ei saanud ja garaažist haamri tõin, ohverdas siiski armulikult oma ainsa vaba pooltunni ja aitas need osad ära teha, millega ma omapäi hätta oleks jäänud. 

Edasi läks juba kui lepase reega. Või noh, kuniks selle hetkeni, mil hakkasin Ossu vanas toas seinale kleebitud peegleid maha võtma. Need olid kinnitatud kahepoolse teibiga ja mina eeldasin, et see on peaaegu nagu näts - aja aga näpud taha ja tõmba. Eksisin. Need tuli maha SAAGIDA, saate aru! Ma otsisin terve interneti läbi ja selgus, ei saagi teisiti. Kui peeglid maas, pidin natuke pahteldama ja kui ma juba sellega ametis olin, pahteldasin mõlemas toas ka need augud üle, kus varem mingi pilt oli rippunud ja see viis omakorda selleni, et värvisin järgmisel päeval mõlemad toad maast laeni üle. 

Doominoefekt. Ma olen põhjalik, noh.

Muide - madratsisaaga jätkuks - külaliste voodile sai mõned kuud tagasi uus madrats ostetud ja seda kattemadratsit, mis kunagi vana peale sai soetatud, ei olnud enam vaja. Arutasime toona, et kas maha müüa või alles jätta ja esialgu siis jäi. Nüüd kolimise käigus oli see pooleksmurtult põrandal maas ja avastasin end uuesti kaalumast, mida sellega ette võtta kui korraga turgatas, et oot, äkki saaks sellest Ossule uue ajutise aseme?

Toimib ideaalselt! Suurus on täpselt paras, mõnusalt pehme ka. Vabalt ajab asja ära, kuniks IKEA hakkab jälle saarele mööblit transportima.

Oscar ise on uue toaga väga rahul ja ruumi on tõesti oluliselt rohkem, nii et igati edukas vahetuskaup. Suures tegutsemistuhinas polnud mul mahti "enne" pilte teha, peate lihtsalt lõpptulemusega leppima ja uskuma, et sai parem.

Kes? Ütle, kes!

Ma päris tõsiselt ei tea, kuhu jaanuar kadus? Olid jõulud ja... siis kohe veebruar. Ma ajan kõik koroona süüks. Pandeemia, noh. Töötan kodust, teisi inimesi näen ainult toidupoes - distantsilt ja maskis nagu peab. Nii et tegelikult ei ole juba ammu päriselt kedagi näinud. Okei, ajan jama, eelmisel nädalavahetusel aitasin sõpradel kolida ja nägin nägusid ka. Või no mis ma nii väga kolida aitasin, nemad kolisid ja mina valvasin lastekampa, ajaviiteks pakkisin natuke asju lahti.

Mulle täiega meeldib kolida. Võtad kraami kappidest välja ja saad korraga aru kui palju üleliigset träni sul on. Prügikast täitub hoogsalt, umbes sama hoogsalt kui teisel jaanuaril trennisaalid. Aga siis kolid uude kohta sisse, vaatad, et oi kui tore, kapis on nii palju ruumi ja varsti... on jälle rohkem asju. Nagu ka trennisaalid märtsiks jälle tühjemaks jäävad, sest uus aastalõpp hakkab (küll kaugelt, aga siiski) paistma ja küll jõuab uusi ilusaid lubadusi anda. Ümar on kah vorm. Rannailma ei pruugi nagunii tulla. Ehtne talv juba on, mis te arvate, et nüüd tuleb ideaalne suvi otsa? 

Sõbrannaga arutasime just, et igasugune vorm on läinud. Ainult sööks magusat ja rasvast ja palju ja tihti. Pidžaamapüksid mahuvad veel, mingis skinny jeans'is ei kõnni nagunii kodus ringi. Meil on novembrist saadik kokkusaamistele piirangud (noh sellised tüüpilised, et külla ei tohi minna, aga restoranis võib sõpradega ühes lauas istuda küll). 

Ah, ma tegelikult ei kurda, inimestel on töökohti vaja ja kuhugi peab ju piiri tõmbama. Lihtsalt kopp on ees nagu meil kõigil.

Aja lendamisest rääkides - Oscar sai kolmeseks! Vabandage, aga mismoodi? Minu meelest sündis ta umbes eelmisel aastal. 

Võrevoodi (mille üks külg on muidugi ammu eest ära võetud) hakkab talle lootusetult lühikeseks jääma. Otsustasin, et on aeg uueks mööbliks. Guugeldasin pool päeva voodeid ja madratseid, mõõtsin ja plaanisin, vaimusilmas oli juba kõik olemas. Klikkisin "osta" ja sain teada, et mööbli osas on tarneraskused, seda saab ainult poest kohapealt, koju ei toimetata. Aga ma tahan just IKEA voodit (ja lähim esindus on Vancouveris). Matt ütles, et linn on mööblipoode täis, milles küsimus! Aga ma nii kanadalane veel ei ole, et mulle Kanada mööbel meeldiks. Neil on kõik võimalikult tume ja raskepärane. 

Meil on siin ka üks Skandinaavia mööbli pood, Matt pakkus, et vaata äkki sealt? Olen vaadanud. Korduvalt. Valik on suts vähem kohutav kui mujal, aga Skandinaaviast on neil üsna omapärane arusaam. Matt teadis rääkida, et nad impordivad oma kraami (vist) Taanist ja ma usun, aga need on ilmselt asjad, mis Skandinaavias müügiks pole läinud.

Madratsiga on lihtsam, seda saab tõesti iga nurga pealt. Ma ei teagi siis. Tellin kuskilt madratsi ja saame ilma voodita hakkama? Milleks kolmeaastasele voodi?! Madratsi peal saab vähemalt istuda nagu inimene - jalad ulatuvad maha. Ja voodi tuleb siis millalgi hiljem kui IKEA omadega järjele jõuab.

Muide, kuidas teie pereringis sünnipäevi tähistatakse? Minu peres algas sünnipäev raudselt hommikul. Sünnipäevalaps lauldi üles (kuigi enamasti oli ärevus nii suur, et magamist tuli teeselda) ja kingitused sai kohe pärast ärkamist kätte.

Matt ütles, et misasja? Hommikul? Kes siis hommikul kooki sööb? 

No ma ei tea, lubage esitleda - mina. Kui külmikus on kooki, ei näe ma mitte ühtegi põhjust, miks ma seda kohe hommikul ei võiks süüa? Aga kui teemas püsida, siis sünnipäevakoogini võib täiesti vabalt õhtul jõuda, mis ei tähenda, et hommik ei võiks kingituste, õhupallide ja lauluga alata.

Mu sõbranna, kes on ameeriklasega abielus, ütles, et neil on täpselt sama kamm - mees ei teadnud, et sünnipäev peab kohe hommikul algama. Seega ma eeldan (sest on täiesti okei teha statistikat ainult kahe inimese põhjal), et tegemist on kultuurilise erinevusega. Või siis oleme meie sõbrannaga kahekesi kaks kannatamatut, kes ei suuda kuidagi lõunani/õhtuni oodata. Aga nii ikka ei saa olla, et meil ei ole õigus?