Valged jõulud. Jälle.

Esimesed siinsed aastad käisid kuidagi "õpiku järgi" - talvel sadas vihma ja kui eriti õnneks läks, tuli paariks päevaks ka väike lumekiht maha. Sel juhul jäi elu seisma, koolid pandi kinni, katastroofiolukord. Siin on vihmamets, inimesed ei ole lumega harjunud.

Eelmisel aastal oli täiesti hull, lumi tuli... ja jäi. Pea kaheks kuuks! Vahepeal sadas isegi juurde. Jube tüütu oli, keegi ju lumes sõita ei oska, linnal pole piisavalt sahkasid, et kõik tänavad puhtaks teha ja lumelabidad müüdi esimese päevaga läbi. Enne seda oli siin taolist lumehullust nähtud pea 20 aastat tagasi.

See talv on kuidagi eriti mõnus olnud. Paar nädalat sadas vihma ja sealt edasi paistis ainult päike. Ma olen kogu aeg ainult kampsunis käinud, pole jopet selga saanudki, mis siis, et detsember on. Kuni ükspäev ärkasin hommikul üles ja mida ma näen...

Ei. Või. Olla.

Siin ei pidanud ju lund sadama?!

Vähemalt on meil nüüd labidas. Otsisin siis selle välja ja veetsin kaks tundi lund rookides, et kanaaiani pääseks ja et autoga välja saaks ja... Õnneks olin just eelmisel päeval toidupoes ära käinud ega pidanud kuhugi sõitma. Matt'il oli ka puhtjuhuslikult vaba päev.

Kanad olid täiesti šokis. Istusid kuudis, välja ei tulnud. Söök ja jook on õues, aga kedagi ei huvita. Liiga hirmus! Täiesti meelest läinud, et eelmine talv mitu kuud selle valge olluse peal jalutasid! Aju on pisike, teate küll. Pühkisin neil trepi puhtaks, et võib-olla on siis julgem tulla. Aga ei olnud keegi nii vapper.

Täna juba teine lumine päev ja kanad endiselt kuudis peidus. Õues jälgi polnud, järelikult ei läinud kõht tühjaks. Mul hakkas juba natuke üle viskama, sest te ei kujuta ette kui palju üks kana situb! Ja kui nad kõik kaks päeva järjest ainult kuudis istuvad, siis...

Tõin reha, lükkasin prouad välja.

Paanika!

Lumi on nii õudne ju!

Aga kõhud olid vist ikka natuke tühjad ja kuna kuuti tagasi ei lubatud, mindi sööma. Pöörasin ringi, viisin reha kuuri... ja mida ma näen - õues pole mitte ühtegi kana! Kõik kuudis tagasi!

8 kuud

"Ohh, mulle nii meeldis rase olla!" ütles Matt'i töökaaslane, kolme lapse ema, mu kõhtu silitades.

Ma ei saa sellest endiselt aru. Kui 8 kuud ei ole saanud, siis vist ei hakkagi saama, nii et ma suurt ei püüagi enam.

Last tahan küll! Kohe väga! Nii et mul on hea meel, et rasedaks jäin ja vabalt teeksin seda iga kell uuesti, et veel lapsi saada. Aga muus osas pole rase olemises küll mingeid eeliseid mitte-rase olemise ees.

- Garderoob on piiratud kuskil viiele ühikule, mis üldse veel selga mahuvad, mingit vaheldust ei ole. Jopedel enam lukud kinni ei lähe, õnneks pole ka külma ilma olnud. Ühel jopel tegelikult veel napilt läheb kui kõht sisse tõmmata. Ainult, et kõht ei püsi sees ja kinnise lukuga on kiles viineri tunne.

- Menüü on piiratud. Muudkui muretse listeeria ja salmonella pärast. Ühtegi külma sinki-vorsti-liha-pasteeti ei tohi süüa. Teed võileiba, pead singi läbi praadima. Listeeriabakteriga nakatumise risk ei ole kõrge, aga kui see juhtub, on ikka erikuradi sitasti. Nii et ma ei taha seda riski võtta. Mingeid peeneid eggs-benny brunch'e ei saa ka enam teha, sest noh... toores muna. Sushi ja sashimi on menüüst maas - toores kala. Mul on sõbrannaga kokkulepe, et kohe kui laps käes, toob mulle haiglasse sashimit. Kõigi tavapäraste "rase-ei-peaks-sööma"-asjade kõrval on mul ju rasedusdiabeet ka. Õnneks püsib õige toitumisega veresuhkur kenasti kontrolli all, aga tegelikult tahaksin pool kausitäit piparkooke korraga ära süüa, mitte ainult ühe võtta. Seegi ilma glasuurita, sest noh - suhkur.

- Igapäevane peks. Seestpoolt. Suunaga põide ja... noh... mujale. Igale poole, kuhu seal allpool lüüa annab. Vahel ikka manitsen, et noormees, siin on siiski teine inimene sinu ümber, katsu nüüd arvestav olla. Aga ei. Ta on selgelt omaenda vanemate laps - isepäine.

- Pidev mure! Esimesel trimestril, et appi, kas ta on elus? Kas süda lööb, kas kasvab nagu peab? Ega mingeid väärarenguid ole? Kas rasedus jääb püsima? Teisel trimestril arvestad kogu aeg, kas on juba elujõuline või ei ole. Kui nüüd sünniks, kas jääks elama? Mis ta üldse teeb seal, miks ta täna üldse liigutanud pole? Kolmas trimester... pheew! Praeguseks on sellestki juba kolmandik läbi. Ta on nüüd täiesti välja arenenud, lihtsalt natuke lahja. Isegi kopsud ja seedimine töötavad. Ta tuleb varsti välja. Hurraa! Ja appi... nii õudne! Pole ühtegi üleliia meeldivat varianti, kuidas laps enda seest välja saada. Lohutab ainult see, et kui ta välja tuleb, olen ma palju vähem paks, saan jopeluku kinni tõmmata ja kõike süüa. Aga magada ei saa enam üldse. Vist.

- Klassikalised rasedahädad mul õnneks endiselt puuduvad. Aga täna öösel läks esimest korda jalg krampi, see oli küll megavalus! Hüppasin paksust unest röögatuse saatel püsti. Säär oli terve päev hell. Niuke kramp oli! Loodetavasti ei saa see igapäevaseks rutiiniks. Kõhtu hakkasin füüsiliselt tundma alles millalgi 30+ nädalal. Enne seda unustasin kogu aeg ära, et rase olen, kõht ei tundunud kuidagi raskem ega suurem. Praegu ka midagi väga hullu ei ole, aga jõuab veel! Juba läheb raskemaks küll ja voodist püstisaamiseks tuleb käte abi kasutada.

- Liigne emotsionaalsus käib õnneks ainult kord kuus paariks tunniks. Tavaliselt täiesti jabural põhjusel. Kas ma juba kirjutasin, kuidas Matt'i nöökisin, et mis salakrõpsud sul siin laua peal on? Et kas ma võin ka võtta? Kusjuures köögikapp oli erinevaid krõpsupakke täis ja ma isegi ei tahtnud krõpse! Matt nöökis vastu, et ei jaga oma noosi. Kumbki meist ei teadnud, et vaene rase seepeale tund aega nutta lahistab. Müstika!

Headest uudistest nii palju, et lapse pea on VIST siiski all. Siiani elasin teadmisega, et on üleval ja natuke juba paanitsesin, et miks ta ometi ümber pole keeranud? Nüüd mudis arst mind kohe korralikumalt ja kuigi esialgu ütles, et see ülemine osa vist ikkagi on pea, selline kondine... siis natuke hiljem leidis altpoolt veel teisegi kondise pea, mis oli õnneks väiksem kui ülemine "pea". Mulle tehakse rasedusdiabeedi tõttu enne sünnitust veel paar ultraheli, sealt on siis lõplikult näha, kus miski asub. Ma väga loodan küll, et lapsel pole kahte pead...

Kaalu on praeguseks lisandunud 7,5 kilo ja tundub, et kõht kasvab nüüd ikka juba täiesti silmnähtavalt. Diivanil lösutades ei saa enam arvutit kõhu peale toetada, see lüüakse sealt lihtsalt minema.

Rikutud mõtlemine

Haigla lasteosakond on jõulude puhul ära ehitud. Muuhulgas ripub üleval selline pilt... Kas ainult minul on rikutud mõtlemine või märkate teie ka siin midagi kummalist?

Uus lemmikblogi

Mainin igaks juhuks, et minult pole mõtet suuremat kirjutamist oodata mõnda aega, sest leidsin täitsa kogemata Maarja blogi ja jäin sõltuvusse. Lugesin ühe postituse... siis teise... nüüd olen otsaga aastas 2014. Mõned aastad on veel minna.

Mulle meeldib blogisid lugeda, aga neid, kus absoluutselt iga postitus oleks nauditav, on ikka väga vähe. Enamikku loen lihtsalt sellepärast, et... mul on liiga palju vaba aega. Dekreedi rõõmud. No ja nüüd leidsin Maarja, kes kirjutab ilma igasuguse punnitusmomendita, viskab lihtsalt muuseas mingid mõtted kirja ja seda on nii kohutavalt mõnus lugeda, et ma ei saa enam arvuti tagant ära. Hästi muhe ja vahetu. Ja tal on nii tuus kass!

Miks keegi seda blogi mulle varem ei soovitanud? Kommentaaride all näen mitmeid tuttavaid nimesid, inimesi, kes minu blogis ka käivad. Mida head te veel minu eest varjanud olete? Laduge kohe välja!

Veganlus

Ma vaatasin Roaldi nädalat, kus seekord teemaks veganlus. Ja mainin kohe ära, et mul isiklikult ei ole probleemi sellega, mida keegi süüa eelistab. Mõni ei talu sibulat, teine lõikab menüüst välja liha-kala-munad-piima, kolmas sööb ainult toortoitu ja neljas ostab rangelt vaid ökotooteid. See on täiesti okei!

Aga...

Vegan-arst, kes saates oma kogemust jagas, rääkis alustuseks, kuidas ta tervis on oluliselt paranenud... ning jõudis siis sujuvalt faktini, et vanasti sõi ta nii meeletutes kogustes liha, et "oleks sobinud mõne lihakombinaadi reklaamisikuks", pluss ei tunnistanud oma toidulaual mitte ühtegi puu- ega juurvilja.

Tema varasemad toitumisharjumused olid siis ju pehmelt öeldes katastroofilised! Pole ime, et uue menüüga enesetunne paremaks läks ja mitukümmend ülekilo kadus. Aga ma pole nii kindel, oli see ainult sellepärast, et ta nüüd mitte ühtegi loomset produkti ei tarbi...

Saates polnud küll öeldud, aga kaldun arvama, et nii viltuse toitumisega inimese menüüsse kuulus tõenäoliselt veel teisigi mitte väga tervislikke asju, mis aga veganlusega kokku ei läheks ja seetõttu viimastel aastatel välja on jäänud. Igasugune rämpstoit näiteks. Ja ma ei ole veel näinud meest, kes meeletutes kogustes liha sööks, aga samas alkoholi ei tarbiks. Võib-olla oli tema erand, mine tea.

Teine asi, mis ta jutus kõrvu jäi kriipima, oli see, et "igaüks võib viia oma lapse kasvuhoonesse vaatama, kuidas tomatid kasvavad, aga keegi ei tahaks lapsele näidata, kuidas kanu kasvatatakse...!"

Okei... tahate näha, kuidas kanu kasvatatakse? Tulge külla! Mul siin preilid peesitavad päikese käes ja söövad suvi läbi oma aia maasikaid ja tomateid. Ussikesi kaevan neile ka, täiesti ökosid. Luban, et teie lapsed ei saa kanade nägemisest šokki, mu sõprade omad pole küll saanud.

Ma kohe ei talu kui inimesed üldistavad nii suurel määral, et pooltoone ei jäägi. Kui on kana, peab see olema ainult üks piinatud tehasekana, pooled suled puudu. Ja kui on tomat, on see raudselt omaenda sossu vanaema poolt tagaaias kasvatatud, mitte mingi näkane taimemürkidega pritsitud ja seitsme maa ja mere tagant kohaletoimetatud vili. Mingil kummalisel põhjusel see sossu vanaema tal kanu ei kasvata.

Ei olnud muidugi öeldud, kust lugupeetud doktor oma puu- ja juurviljad soetab, aga need, mis tavapoodide lettidele jõuavad, ei kasva päris kindlasti ainult linnulaulu ja soojade käte koostoimel. Kui sel teisel pool maakera kasvanud tomatil suled oleks, kukuks need täpselt samamoodi suurest stressist maha nagu suurfarmi kanalgi.

"Kana tahab elada" põhimõttel lihast ning munadest loobumine ei ole mulle kui kanapidajale päris arusaadav. Ausõna, mina ei ole mitte midagi teinud, et kanu munema panna. Täitsa ise hakkasid. Ja neid endid munad absoluutselt ei huvita! Vahel oleme mitu päeva kodust ära, tagasi tulles on kummaski pesas üle kümne muna. Kui me neid ära ei korjaks, läheks mädanema.

Haududa tahavad ainult siidikanad ja nemad on ka ainsad, kes ehedaks vegan-lemmikuks sobiks. Munevad harva ja liha on musta värvi, isegi karnivoor ei suudaks seda süüa. Siidikanadel ei ole absoluutselt mitte mingit praktilist otstarvet, ainult nunnu välimus. Ja nad on nii rumalad, et vahel on täitsa valus vaadata, seega järgmine kord ma seda liiki ei valiks.

Näe, nüüd üldistan ise ka. Vabandust! Võib-olla ei ole liigi viga. Võib-olla lihtsalt läks nii, et ainult meie siidikanadel juhtus vaimne mahajäämus olema. Õnnetul kombel lausa mõlemal.

Muideks, mina ise olen tegelikult väga väike lihasööja. Kui mul elaks tagatoas Sandra Vungi, kes iga päev imelisi veganroogasid lauale paneks, võiks ma vabalt ka täiesti lihavabalt elada. Aga koogi sisse muna ikka paneks, sest mulle meeldivad mu kanad ja kanadele ei meeldi pesas mädanevad munad.

Jõuluootus

Me käisime nädalavahetusel brunch'il ja enne minekut näitasin Matt'ile, et näe, see õhuke vihmajope on ainus üleriie, millel veel lukk kinni läheb.

Pärast söömist enam ei läinud.

Ilm oli iseenesest ilus, päike paistis ja puha, aga sooja ainult kaks kraadi. Jalutasime mööda linna ringi ja Matt naeris, et kuidas sul külm saab olla, ise põhjamaalt pärit? Pooled kohalikud olid plätudes ja lühikestes pükstes. Siin kipubki nii olema, et kui ei saja, on järelikult suvi. Päris külmaks (miinuskraadidesse) üldse ei lähegi, nii et inimesed pole harjunud end nii paaniliselt sisse pakkima nagu meie seal põhjamaal. No ja siis karastuvadki rohkem.

Me olime teisel pool saart ookeani ääres ja seal ju kõik surfavad. Mitte kedagi ei huvita, et detsember on! Kalipso saab selga panna, milles küsimus... Aga kuna mul juba linnas jalutades külm hakkas, olin randa minnes nii palju kaval, et võtsin fliisteki kaasa ja mässisin selle omale ümber. Autost välja astudes nägin surfarit, kes oli just kalipso maha koukinud ja loputas end väliduši all soolast puhtaks. KÜLMA duši all! Kas ma juba mainisin, et õues oli kaks kraadi sooja?!

Mul on sel aastal nii suur jõuluelevus, et ei jõua kohe ära oodata. Eile tõime kuuse, Kanadas on kombeks, et kuusk pannakse ikka kohe detsembri alguses püsti, et oleks aega seda nautida. Minu lapsepõlvekodus toodi alles jõuluõhtuks. Sõbrannaga just arutasime, et mismoodi nõukaajal kuused põlema ei läinud kui neid päris küünaldega ehiti? Ja jõudsimegi selleni, et puu oli lihtsalt nii värske! Nende peres toodi ka alles jõuluõhtuks.

Eelmisel aastal ostsin usinalt igasugu jõuludekoratsioone kokku, nüüd oli väga mõnus neid lihtsalt kastist välja võtta. Mul pole kunagi varem oma täiskasvanuelu jooksul sellist kodu olnud, kuhu võiks kastitäie kuusemune tekitada. Ja kümme rulli pakkepaberit.

Muideks, kuuse ehtimine ei ole rasedana üldse mitte lihtne töö! Ma pidin vahepeal lausa maha istuma ja puhkama. Aga samas jällegi hea, et me kassi võtmise asemel otsustasime lapse saada, sest kassid ja ehitud kuused ei käi vist väga edukalt kokku. Ma ei tea, kuidas lastega on, eks varsti paistab...

Korra isegi kaalusime, et võiks pere jõuluõhtu seekord meie pool korraldada - või noh, mis me nii väga kaalusime, Matt korra pakkus ja mina laitsin kohe plaani maha! Ma polegi vist kunagi jõule oma kodus pidanud, selle jaoks sõidetakse ju ikka kas vanemate või vanavanemate juurde. Eesti sõpradega tuleb küll jõulupidu meil, küpsetame kalkunit ja kaunistame piparkooke, jagame kinke, selline ehe värk.

Ahhh ja päkapikud võiks ka ikkagi käia! Teil käivad või? Mul näiteks ema juures igal aastal käivad kui detsembris sinna satun.

7 kuud täis

Ohohh, peaaegu oleks meelest ära läinud, et mul algas vahepeal kolmas trimester. Me saame vähem kui kolme kuu pärast lapse ja mul on lootust kunagi jälle kõhuli magama hakata. Minu meelest kestab rasedus terve igaviku - kolm aastaaega! Ja endiselt ei kujuta ma ette, et meil hakkabki laps olema. Päris laps. Ja et ma pean ta igale poole kaasa võtma, ei saa enam kuskile omaette minna. Aga nagu tore ka.

Ma olen huvitaval kombel pääsenud suuremast osast rasedate hädadest, millest kuulnud olen. Isegi pissil ei käi sagedamini kui mitte-rasedana (ainult teise trimestri alguses käisin), öösiti magan nagu kott, enne hommikut ei ärka. Venitusarme õnneks ei ole, isegi nabarõngast pole pidanud veel välja võtma, kuigi ostsin juba need spetsiaalsed pikemad needid ära. See, kuidas kehakuju muutub, on muidugi täiesti müstiline. Ma eeldan, et iga järgmise rasedusega peaks lihtsamaks minema, vähemalt tekib arusaam, et mis täpselt juhtub ja kuhumaani see kõht lõpuks ronib. Ja ettekujutus, et tegelane, kes kõhus tralli teeb ja paar korda päevas luksub, on päris inimene. Ma ikka enne ei usu kui teda lõpuks näen.

Oo ja siis see, et ta päriselt mahubki välja. Või siis ei mahu ja lõigatakse. Aga et ta tuleb välja ja see on võimalik üle elada. Ja et sellele järgnev aeg on võimalik üle elada.

Rasedusdiabeedi osas on õnneks selgunud, et minu puhul allub see päris hästi dieedile ja lausa nii hästi, et saan üsna tavalisi asju süüa, ka kartulit-pastat ja isegi natuke saia. Kogused peavad muidugi mõistlikud olema. Ja see näppude torkimine on küll veidi tüütu, aga sellega harjub. Ma poleks uskunud!

Kaalu on praeguseks ainult 6,5 kilo lisandunud, kuigi tavaliselt pidi nii olema, et mida madalam kehakaaluindeks, seda rohkem tuleb rasedusega juurde. Samas on viimase kuuga tervelt 2,5 kilo lisandunud, nii et laps paistab siiski kenasti kasvavat. Uue dieediga, mis tähendas põhimõtteliselt ainult liigsete kommide-kookide väljajätmist, läks esimese nädalaga hoopis natuke maha, mispeale diabeediõde maru murelikuks muutus ja sõnad peale luges, et nälgida ei tohi. Nagu ma siis nälgiks... Arst on õnneks chill, ei ole kaalu osas midagi kommenteerinud. Tal on üleüldse selline suhtumine, et pole vaja liigset paanikat teha. Näiteks vererõhk on mul pea terve raseduse ajal lausa naeruväärselt madal olnud, aga mõnel lihtsalt ongi, mis sa teed.

Ootamine on jube tüütu, tahaks, et aeg kiiremini läheks. Teisi vaadates tundub rasedus alati nii käbedalt käivat, hops ja laps käes. Hops ja juba läheb kooli. Enda puhul venib ikka sekundhaaval. Tik-tak, tik-tak...

Kui tihti te toidupoes käite?

Ma käisin üleeile poes ja tõin omaarust kõik vajalikud asjad, et järgmised paar päeva hakkama saada. Eile läksin jälle, sest mu lemmik-toorjuust oli otsas. Seda saab ühe teise keti poest. Ja kui juba nagunii seal olin, võtsin mõned muud asjad ka lisaks ning saigi jälle kott peaaegu täis. Juustud olid tänu kampaaniale poole odavamad ja juust hakkas meil nagunii vaikselt otsa saama, külmutatud maasikaid võtsin, et smuuti sisse panna, siis veel hernekaunu, neid, mis värskesse salatisse käivad ning ühe piima. Piima ostame kolmeliitrise kanistriga, see on kõige tavalisem siin. Säilib oma paar nädalat ja selle ajaga saab otsa küll.

Õhtul hakkas Matt kurtma, et tahaks midagi head, aga mitte midagi ei ole! Miks sa midagi head ei toonud? Meil on kodus krõpse, tortillasid, kreekereid, popkorni, kommi, küpsist, nelja erinevat sorti pähkleid, kahte erinevat sorti jäätist, igasuguseid värskeid puuvilju, aga midagi head ei ole!!!

See on tegelikult igikestev probleem. Matt'il on kombeks külmkapi uks lahti teha, pool tundi selle sisu takseerida ja kurta, et midagi head ei ole. Iga jumala kord küsin, et mida võiks tuua? Tema ei tea! No midagi head! Lähen mina siis poodi ja vaatan täpselt sama nõutu näoga ringi nagu Matt kodus külmkappi takseerib. Ei ole midagi head! Keegi ei tea, mis see hea olema peaks, aga kõik tunnevad puudust!

Suvel oli Matt kaks kuud teises linnas töölähetuses ja sai vahelduseks ise poes käia. Need korrad, mil ma talle sinna külla sattusin, oli kohe põnev uurida, mida ta siis ostnud oli? Täpselt samad asjad, mis meil koduski! Pluss mingid üübermagusad kaneelipadjakesed, mis pakendil olevate kirjade kohaselt hommikusöögiks liigitusid ja mida ta lõpuks ise ei söönudki. Rase Anu pistis tee kõrvale nahka. Terve karbitäie korraga. Kogemata.

Eile ta siis lõpuks ikkagi mõtles välja, et tahaks üht kindlat saia, mida saab kindlast poest, mitte sellest, kus ma üleeile käisin ega ka sellest, kus eile käisin. Nii et täna lähen jälle poodi!

Tavaliselt ma ikka päris iga päev ei käi, pigem igal kolmandal päeval või nii. Kauem ei vea küll kuidagi välja. Seejuures on mul kõik kuivained ja seemned-pähklid alati kodus olemas, nii et nälga ju tegelikult ei sureks. Mulle meeldib küpsetada ja jube tüütu oleks iga kord mingi pisiasja pärast nagu tuhksuhkur või mandlilaastud eraldi poodi minna. Jahu ostan näiteks kümnekilose pakiga (siin on kümne- ja ühekilone peaaegu sama hinnaga ning kümme kilo kulub meil kuskil poole aastaga ära).

Iga mõne päeva tagant peab varusid täiendama sellepärast, et meile mõlemale meeldivad värsked asjad. Näiteks mina ei söö selliseid banaane, mis on päris küpsed. Kui juba liiga kollaseks läheb, jumal hoidku selle eest kui mõni pruun täpp peale tuleb, liigitub banaan kohe kanatoiduks. Minu jaoks liiga läila. No ja näidake mulle banaani, mis nädal aega pooltoorena püsiks!

Salat närtsib samuti mõne päevaga ära. Aegajalt ostan neid salatisegusid, mis on plastkarbis, aga seal on tihtipeale mõni ligane leht sees ja see on jube rõve! Karbi omad säilivad muidu kauem kui värske salat (ma ei taha mõeldagi, millega neid selle nimel töödeldakse).

Liha peab samuti ainult mõned päevad külmikus vastu. Külmutatud asjad meile ei meeldi, nii et varuks ei saa eriti midagi osta. Ja meile kummalegi ei meeldi toitu soojendada, igaks õhtuks on uus söök. Lõunaks sobib küll eelmise päeva toit (kui on selline asi, mida annab edukalt üles soojendada, näiteks wok ei jää soojendatult üldse hea).

Ja kõige olulisem on see, et kunagi ei tea kui palju sööki kulub! Mõnikord tulevad külalised, mõnikord lähme ise külla, vahel käime väljas söömas, aeg-ajalt on Matt õhtul valves ja ei jõua enne südaööd koju. Kui Matt'i kodus ei ole, ma tavaliselt ei kokka, sest mina lihast eriti ei hooli. Teen lihtsalt mingi võileiva ja nats salatit kõrvale, ongi olemas. 

Kui ma ainult korra nädalas poes käiks, oleks pidevalt mingi asi otsas ja ühtteist peaks lõpuks ära viskama, sest ei leidnud kasutust. Aga praegu ei lähe meil mitte midagi prügisse. Liiga küpsed banaanid ja pehmevõitu suvikõrvitsa saavad kanad endale.

Kui tihti teie poes käite?

2. tüübi diabeedi risk pärast rasedusdiabeeti

Pärast eilset postitust tekkis Eesti emade/rasedatega arutelu, et kui palju Kanadas sellest räägitakse, et pärast rasedusdiabeeti on elu jooksul suurem risk teise tüübi diabeedi tekkeks? Õnneks on mul arst omast käest võtta, seega palusin professionaalset ülevaadet, et kui hull see asi siis ikkagi on?! Teid ka kindlasti huvitab, onju?

Kujutan nüüd ette neid lugejaid, kes ei ole hetkel rasedad ja kes ei põe diabeeti ja kes tulid siia niisama elust-olust ja kanadest/Kanadast lugema. Palun vabandust! Ma luban, et rasedus läheb mul lõpuks üle!

Selgub, et Kanadas ja Ameerikas on rasedusdiabeedile veidi erinevad kriteeriumid ning üllatuslikult avastasime, et Kanada standardite kohaselt mul küll (napilt!) on rasedusdiabeet, aga Ameerika standardite kohaselt ei ole. Muide, Ameerikas käib testimine veidi teistmoodi (mul on sõbranna seal rase) - magusa joogi võib kodus ära juua ja siis laborisse vereproovile ilmuda. Kanadas (ja Eestis ka) tuleb kohapeal tarbida ja seejärel rahulikult istuda või lamada, sest füüsiline aktiivsus toob veresuhkrut allapoole. Kui mul oleks lubatud kodus juua ja siis kohale jalutada, poleks mul ka Kanada standardite järgi diabeeti. 

Guugeldasin Eesti süsteemi ja selgus, et kõiki rasedaid ei testita, ainult neid, kel on mõni riskifaktor, näiteks raseduse esimeses pooles suhkrunäitajad paigast ära olnud või kehamassiindeks üle 25. Mul riskifaktoreid polnud, aga tulemus näitab, et ka Eesti standardite kohaselt mul rasedusdiabeet siiski on!

Üks asi, mis mulle alguses selgusetuks jäi, on see, miks paljud allikad soovitavad rasedusdiabeetikutel valida rasvavabu tooteid? Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja süsivesikuid tarbides tegelikult just peaks midagi rasvast lisama, et veresuhkur liiga kiiresti üles ei hüppaks (nt süüa õunaga koos pähkleid). Matt valgustas, et seda soovitatakse eelkõige mõeldes ülekaalulistele rasedatele, sest nemad on põhilised, keda rasedusdiabeet kimbutab. Mida kiiremini ja suuremaks nende kaalunumber läheb, seda kõrgemaks lähevad kõik riskid. Need, kel kaaluga tõsisemat probleemi pole, peaksid ikkagi rasvast ka sööma. 

Ma tahaks omalt poolt mainida, et kui soovituslikku menüüd jälgida, on jube keeruline liiga palju rasva süüa. Rasvaseid asju on lihtne üle süüa siis kui need sisaldavad süsivesikuid (šokolaad, koogid, krõpsud, küpsised, vahvlid, burksid, friikad), aga kuna süsivesikuid peab hoolega piirama, on sellised söögid ju nagunii menüüst maas! Mina saan lisaks lihale/kalale praegu rasva näiteks maitsestamata kreeka jogurtist (mul on lausa 10%-ne), mida õunatükkidega segan; pähklitest (no kui palju sa neid ikka korraga ära sööd) ning juustust (ma õnneks pole suurem fänn, aga omleti peale riivin ja leiva peale panen). Nii et liigse rasvatarbimise pärast küll muretsema ei pea. Kui ma rasva ka ei sööks, läheks ilmselt sünnitama raseduseelses kaalus...

15% kõikidest rasedusdiabeetikutest pannakse insuliini süstima, sest menüüga ei ole õnnestunud olukorda kontrolli all hoida. Insuliin platsentat ei läbi, seega lapsele ohutu. Võib määrata ka suukaudsed ravimid, aga need jõuavad lapse vereringesse ja kuigi on kindlaks tehtud, et loodet nad ei kahjusta, on kaugriskid endiselt teadmata. Nii et Kanadas pannakse rasedad enamasti süstima.

Veresuhkur läheb muideks peaaegu kohe pärast sünnitust normi ja rinnaga toitmine vähendab hilisemat diabeeti haigestumise riski lausa oluliselt. Teine tähtis tegur on regulaarne füüsiline aktiivsus - sportlikumatel inimestel on riskid madalamad. Ning toitumine loomulikult ka. Pepsi ja burgerite peal diabeeti ei väldi. 

Enamikul nendest, kel on korra rasedusdiabeet olnud, tuleb see järgneva(te) rasedus(t)ega tagasi. Muideks, sinna ei ole suurt midagi parata, ei esimesel ega järgmistel kordadel - platsenta toodab hormoone, mis häirivad insuliini toime avaldumist kudedes. Seetõttu toodab kõikide rasedate kõhunääre endisest suuremas koguses insuliini (sest loodus ju teab), paraku aga jääb mõnel ka sellest väheks ja siis tekibki rasedusdiabeet. Ei ole nii, et näe, sõi vist liiga palju kommi. Kuigi jah, mida ebatervislikumalt toituda ja vähem liikuda, seda suuremaks läheb diabeedirisk ja seda mitte ainult rasedatel.

Muideks - kui suur see hilisem 2. tüübi diabeeti haigestumise risk siis rasedusdiabeetikul on? Uuringutest selgub, et risk on tugevas seoses kehamassiindeksiga. Ülekaalulistel (KMI üle 30) vahemikus 50-75% ja normaalkaalulistel alla 25%. Täpsem number sõltub erinevatest riskiteguritest - kui tervislik on toidulaud, kui aktiivne on elustiil, kas lähisugulastel on esinenud diabeeti jne.

Kindlasti tasub arvesse võtta, et tavapopulatsiooni (kes pole rasedusdiabeeti põdenud) risk pole samuti teps mitte 0%, eriti neil, kes liigse kaaluga hädas. Aga eks natuke murelikuks ikkagi teeb ja põhjusega.

Nii et näpud kommikausist eemale ja õue jalutama!

Iseenda torkimisest

Sügise lõpp on kummaline aeg. Korraga hakkab nii vara pimedaks minema, et isegi kanad sätivad end juba nelja paiku magama. Mõnes mõttes mulle see hämar aeg meeldib - saab küünlad põlema panna, end diivanile kerra tõmmata ja mõnd head filmi vaadata. Ainult, et häid filme on minu meelest üha keerulisem leida, ei tehta enam midagi head. Ja teed võib lõputult juua, kuigi olgem ausad, tee kõrvale oleks mõnus küpsiseid süüa, aga seda ma ju praegu teha ei tohi.

Eelmisel nädalal käisin diabeediõe juures. Kanadas saadetakse kõik rasedusdiabeetikud tunniajalisele individuaalnõustamisele. Väga tore tädi oli, küsis alustuseks kohe, et mida ja mis aegadel ma söön ning pani paberile kirja. Kuna olin ise juba põhjaliku uurimistöö teinud, selgus, et menüü ongi juba täpselt selline nagu peab ja midagi muuta polnud vaja.

Igal pool kirjutatakse, et rasedusdiabeetikuna on väga oluline olla aktiivne ja sporti teha, see pidavat veresuhkru stabiliseerimisel suureks abiks olema. Diabeediõde tegi asja kohe veel selgemaks ja ütles, et kõige olulisem on just kohe pärast söömise lõpetamist 10-15 minutit liigutada, see pidavat täiesti silmnähtava kasu andma. Koristamine ja muud kodused tööd sobivad, ei pea isegi jalutama minema. Kuhu sa siin õhtul kottpimedas läbi vihma ikka jalutad, onju.

Kas pole huvitav, kuidas alati räägitakse, et kuula oma keha?! Minu keha ütleb pärast söömise lõpetamist, et nonii, nüüd võiks mingi 10-15 minutit diivanil lääbakil olla ja võib-olla seejärel viitsiks midagi teha. Maru tüütu on end kohe pärast mõnusat kõhutäit püsti ajada ja tegutsema hakata! Keha ei tea ikka mitte midagi!

Esimesel diabeediõega kohtumise nädalal peavad kõik intensiivselt veresuhkrut mõõtma: 4-7 korda päevas! Päevad vahelduvad - üks päev neli ja järgmisel seitse. Seitsmese variandi puhul enne ja pärast igat toidukorda, pluss vahetult enne magamaminekut. Snäkid saab ilma mõõtmata süüa. Kui näidud on head, peab järgmisel nädalal vähem torkima.

Mul on lapsepõlvest meeles, et näpuvere võtmine oli jube valus! Toona kasutati mingeid kolmnurkse otsaga žilette ja verevõtutädid olid alati natuke tõredavõitu. Nõukavärk vist.

Suur oli mu kergendus kui selgus, et torkemasin, mida kasutama pean, ei näe üldsegi välja nagu keskaegne piinariist ja nõel on mikroskoopiliselt väike. Need värvilised asjad seal pildi peal on siis nõelad. Torkamine käib pliiatsitaolise pulgaga ja nõela polegi näha. Paned plastmassotsiku vastu näppu, vajutad nuppu ja tehtud. Torkesügavust saab ise reguleerida - kokku on neid 6, mulle õnneks toimib number 1.

Ja kõige suurem üllatus oli see, et torget ei tehta näpupadja sisse nagu lapsepõlves. Tädi ütles, et pangu ma käed kokku ja soovitas torgata näpuotsa sellesse ossa, mis teise käega kokku ei puutunud. Ehk külje peale! Padjakeses pidi kõige rohkem närve olema, pole vaja endale liigset piina valmistada.

Ma olen nüüd pea nädal aega end torkinud ja sõrmed pole absoluutselt valusad, sest seda külgmist osa millekski muuks ju nagunii ei kasuta (erinevalt padjakestest, mis pidevalt millegi vastu puutuvad).

Edaspidi hakkan diabeediõega kohtuma kord nädalas, et tulemused üle vaadata ja otsustada, mida edasi teha. Selgus, et need hormoonid, mis raseduse ajal insuliinitalitlust häirida võivad, lähevad kuni 35nda nädalani üha tugevamaks ja siis rahunevad maha. Järgnevalt jooniselt on näha, miks suhkrutesti just 24-28 nädala vahel tehakse ja miks ei pea muretsema, kas eelnev kommisöömine jõudis lapsele juba mingit kahju teha - ei jõudnud!

Minu näidud on senini igati eeskujulikud olnud. Ainus kord kui suhkrutase lubatust kõrgemaks kerkis, oli siis kui sõin hommikuse pudru kõrvale ka ühe õuna. Kui ma ei teaks, et mul see ajutine diabeedijama on, paneksin pudrule juustu asemel vahtrasiirupit ja sööksin magustoiduks ehk kausitäie komme... Seega hea, et avastati!

Kuna ma nüüd täpselt näen kui palju mingi toit suhkrutaset mõjutab (see on igaühel erinev), olen saanud katsetada kui palju süsivesikuid menüüsse lisada. Natuke kartulit või riisi on prae kõrvale okei, samuti saan süüa täisterapastast tehtud salatit eeldusel, et lisan sinna hunniku värsket kraami. Ja õnneks saan siiski ka putru edasi süüa (paljudel ajab see suhkru liiga kõrgeks), kuigi selgelt on näha, et munatoitude hommikul on näit madalam. 

Sellise dieedi järgimine ei ole tegelikult üldse nii raske kui arvasin. Esiteks püsib kõht väga hästi täis ja mingeid juhuslikke isusid pole üldse (müstika!). Rasvaseid asju nagu juust ja pähklid võib täiesti rahulikult süüa, need ei tee veresuhkruga mitte midagi. 

Olude sunnil olen taasavastanud omleti ja see maitseb munatoitudest kõige paremini. Eelpool mainitud pastasalat on mu uus lõunasöögilemmik, ükspäev tegin eelmisest õhtust üle jäänud pruuni riisiga ka, aga pastaga tuleb parem. Ja kuna mitu korda on külalisi käinud, oli vaja midagi küpsetada, seega tegin toorjuustukooki - endale eraldi väiksemasse vormi ilma küpsisepõhjata ja suure hunniku mustikatega. Esimesel korral ei lisanud üldse suhkrut, teisel korral panin linnunokatäie ja proovid olid mõlemal juhul igati korras. 

Ja kuigi mul kommiisu praegu üldse ei ole, tean kindlalt, et kui võiksin, võtaksin ikkagi paar tükki (ja siis veel mõned... ja veel mõned), nämm!

Rasedusdiabeet - tervislik menüü

See menüü, mida ma nüüd rasedusdiabeetikuna pean jälgima, on tegelikult täpselt seesama, mida soovitatakse neile, kes püüavad kaalu kaotada. Laias laastus lihtsalt kõik maiustused, nisujahu ja magusad joogid keelatud.

Madala glükeemilise indeksiga toidud tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt ning ühtlasemas tempos, sest organism seedib neid toiduaineid kauem. Glükoos imendub siis tasapisi ja annab täiskõhutunde pikemaks ajaks. Mida rohkem toiduaineid töödelda (kuumutada/peenestada), seda vähem tuleb organismil seedimiseks vaeva näha ja seda kiiremini tõuseb veresuhkur. Nii et näiteks püreesupid on out. Mitte, et ma neid ka muidu väga armastanud oleks.

Proteiin (nt liha), rasv (nt pähklid või juust) ja happed (nt sidrunimahl) muudavad seedeprotsessi aeglasemaks ja aitavad seeläbi glükeemilist indeksit allapoole tõmmata. Nii et kui mõnd süsivesikuterikast asja süüa, tasub jälgida, et taldrikul oleks ka üks neist.

Mine tea, võib-olla satub mõni teinegi (rasedus)diabeetik lugema, seega panen kirja, mida süüa võib ja mida mitte. Igaühel on süsivesikute taluvus natuke erinev, aga veresuhkrut mõõtes on ilusti näha kui palju süsivesikuterikkaid asju süüa saab. Vähemalt on teada, milles neid vähe ja milles palju on.

Väga palju süsivesikuid: kõik maiustused, küpsetised ja suhkur, nisujahutooted, makaronid, kartul, riis (galetid ja kõik), pelmeenid, vorstid/singid, hommikusöögikrõbinad (kes neid üldse toiduks julgeb nimetada), kiirhelbed, magusad jogurtid, ketšup, salatikastmed/dipid, kõrvits, kaalikas, mais, banaan, hurmaa, viinamarjad, arbuus, datlid, rosinad, popkorn, krõpsud ja kõik suhkrusisaldusega joogid, sealhulgas mahl (ka värskelt pressitud mahl). Magusad joogid tõstavad veresuhkrut muideks lausa eriti kiiresti!

Vähe või üldse mitte süsivesikuid: absoluutselt kõik köögiviljad, seened, liha, kala, läätsed, kinoa, kruubid, tatar, kikerherned, muna, maitsestamata jogurt, keefir, juust, kodujuust, hummus, pesto ja oliivõli. Puuviljadest õun, pirn, greip, apelsin, aprikoos, kiivi, granaatõun ning marjad. Seemned ja pähklid on samuti õnneks igati okei.

Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja seetõttu imenduvad ka süsivesikud aeglasemalt ning veresuhkur ei tõuse nii kiiresti. Näiteks hommikuputru võiks süüa juustuga ja puuvilju pähklitega.

Puuvilju peab muidugi mõistlikus koguses tarbima, kausitäit mandariine ei tohi korraga nahka pista. Väikeses koguses võib süüa rukkileiba, pruuni riisi ja täisteramakarone - glükeemiline indeks on siiski kõrgevõitu, aga ikkagi natuke parem kui nende valgetel sugulastel.

Sööma peaks iga 2-3 tunni tagant, põhitoidukordade vahel peaks olema mingi snäkk (puuvili ja pähklid; magustamata jogurt marjadega; rukkileivaviil juustu ja tomatiga; kodujuustusalat natukese liha või kalaga; näkileivad juustuga; kreekerid ja juustukuubikud; värsked köögiviljad hummusega).

Pärast söömist võiks alati 10-15 minutit liikuda, sest see aitab veresuhkrut kiiremini normi saada (sobib ka koristamine ja muu füüsiline tegevus).

Oluline on jälgida, et toidukordade/näksimiste vahed väga pikaks ei veniks (sest siis langeb veresuhkur liiga madalale) ja selsamal põhjusel tuleb süüa ka õhtusel ajal, mitte kella kuuest pidurit tõmmata nagu paljude levinud dieetide korral soovituslik. Hommikusöök on väga oluline, sest öösel langeb suhkrutase madalale ja mida kauem pärast ärkamist söömisega oodata, seda enam ta kukub.

Oluline on järgida taldrikureeglit - praad peaks välja nägema selline, et pool on salatit või köögivilju, veerand liha/kala ja veerand täisterapastat/pruuni riisi/keedukartulit. 

Hommikusöögiks sobib muna ükskõik millises vormis; puder ja võileivad on mõlemad süsivesikuterikkad.

Hästi palju päästab see, et juust ja toorjuust on lubatud. Talvine aeg, ikka ju mõnus tee kõrvale midagi näksida ja näiteks näkileivad (100% rukkijahu) on mingi väikse kattega ikka palju maitsvamad kui niisama paljalt. Täna segasin õunatükid maitsestamata jogurtiga, panin natuke kaneeli ja mandlilaaste peale, oli väga hea. Õnneks müüakse siin aastaringselt värskeid maasikaid ja vaarikaid, need peaks samuti jogurtiga hästi sobima.

Toorjuustukooki saab näiteks täiesti ilma suhkruta teha, mul juba järele proovitud! Koguseid on keeruline anda, sest tegin endale väikese vormi sisse ja teistele suhkruga suuremasse. Aga sisse läks toorjuust, hapukoor, muna, apelsinist pigistatud mahl ja vanilje, peale panin kamaluga külmutatud mustikaid. Küpsisepõhja ja suhkru jätsin ära. Väga hea sai! Marjad ja rasvasisaldus annavad isegi suhkrut lisamata hea maitse. Võib muidugi ka natuke suhkrut panna ja sellevõrra väiksema tüki süüa.

Matt küsis eile, et kas tahaksin kokteilile minna? Me vahel ikka teeme selliseid deite. Rasedana saab ju alkoholivabasid kokteile juua ja enamasti on need nii head, et ma ausalt öeldes alkost puudust ei tunnegi. No aga diabeetikuna langevad need hoobilt mängust välja, sest suhkrut on sellises kokteilis kohe kindlasti lademes. Kurtsin siis sõbrannadele, et pagan võtaks, isegi virgin cocktail on nüüd keelatud. Nemad soovitasid, et võtku ma extra virgin - vesi laimiga. Ja kui eriti peen õhtu on, siis tavalise asemel mullivesi.

Kuulge, kas ei ole natuke ebaõiglane kui vähe mehed lapsevanemaks saamise nimel ohverdama peavad?

Rasedusdiabeet

Kanadas tehakse kõigile rasedatele 24-28 nädala vahel glükoositaluvuse test. Kõige suurem risk rasedusdiabeediks on ülekaalulistel naistel ja diagnoosi saavad ainult 3-9% kõikidest rasedatest ehk tegelikult siiski väga vähesed.

Probleem on selles, et rasedusdiabeet kujutab sündimata lapsele päris tõsist ohtu ja seetõttu on eriti oluline kindlaks teha, kes need vähesed on, kel tuleks oma toitumist jälgida ja hullemal juhul tablette süüa või süstima hakata.

Sellist tüüpi diabeeti põhjustavad rasedushormoonid, mis mõjutavad pankrease tööd sel määral, et see ei suuda piisavalt insuliini toota. Insuliin reguleerib aga veresuhkru taset ja kui seda ei ole piisavalt, lähebki suhkrutase liiga kõrgeks. Need hormoonid hakkavad insuliinitalitlust mõjutama alles 24nda nädala paiku, seetõttu pole varem mõtet testida.

Rase ise ei tunne enamasti midagi (v.a. juhul kui diabeedi tulemusel tekib rasedustoksikoos), aga lootele mõjub see igal juhul. Temani jõuab liigne glükoos, mida ema verest pole suudetud ära korjata ning see talletatakse rasvana. Need beebid kasvavad liiga suureks, jäävad sünnitusteedesse kinni ja võivad saada sünnitrauma. Loote pankreas hakkab suuremas koguses insuliini tootma, et liigse suhkruga toime tulla, aga kui nad ema seest välja tulevad ja veri enam magus ei ole, tõmbab see liigne insuliin nende veresuhkru äärmiselt madalaks, mis lisaks muudele riskidele kujutab ohtu nende elule.

Vahel kipuvad nad liiga vara sündima ja neil on hingamisraskused, vahel krambid. Hilisemas elus on neil lastel suurem risk rasvumiseks ja teise tüübi diabeedi tekkeks. Nii et tegelikult ei olegi nii väga ülereageerimine, et nende 3-9% rasedusdiabeetikute leidmiseks siin kõiki testitakse.

Arst ütles kohe, et mina olen õnneks väga madala riskiga, aga noh, teeme ikka ära. Seda testi on kolmes variandis: ühe-, kahe- ja kolmetunnine. Andis mulle saatekirja sellele kõige lihtsamale. Jood pudelitäie külma suhkrujooki ja tunni aja pärast võetakse veenist verd. Vsjoo.

Ma ausalt öeldes kartsin, et see jook on jube rõve, aga ei olnud üldse nii hull! Esimene pool läks täitsa ludinal sisse, viimane osa natuke aeglasemalt, sest siis hakkas vist kohale jõudma, et liiga magus ja kunstlik on. Viie minutiga pidi joodud saama.

Pärastlõunaks olid tulemused ilusti netis üleval ja saate aru - minu suhkrunäit oligi normist veidi kõrgemal! Seda ma ausalt öeldes küll ei oodanud. Matt rahustas, et tunnine test on kõige ebatäpsem. Arst helistas ka kohe ja ütles, et saadab mu igaks juhuks kahetunnisele - vaatame, mis juhtub. Ärgu ma muretsegu.

Läksin siis täna uuesti kohale. Laborineiud ajasid silmad suureks, et mis sa siin teed? Ütlesin, et mulle hakkas see jook ja nõeltega torkimine hirmsasti meeldima ja mul polnud päikeselise reedega midagi muud tarka peale hakata.

Kahetunnine test on põhjalikum. Eelmisest õhtust saadik ei tohi süüa-juua ja alustuseks võetakse ampullitäis verd. Kohe pärast seda tuleb pudelitäis läilat apelsinijooki alla saada, siis tund aega oodata, mil võetakse veel üks ampullitäis verd. Seejärel tagasi ooteruumi, veel tund aega passimist ja siis kolmas ampullitäis verd. Vahepeal kuskile ära minna ei tohi, peab rahulikult istuma. So much fun!

Ah, ei olnud midagi hullu, ma niisama nats virisen. Tulin koju, sõin igaks juhuks jäätist (sest võib-olla homsest enam ei tohi) ja jäin tulemusi ootama. Ei läinudki kaua kui selgus, et... mul ONGI rasedusdiabeet! Mahtusin kenasti selle 3-9% väljavalitute sekka!

Ainult üks kolmest näidust oli veidi üle normi, aga sellest piisab, et diagnoos panna. Kõigist halbadest variantidest on minu oma kõige vähem halb, sest näit saanuks ka väga palju kõrgem olla, aga midagi rõõmustavat selles siiski ei ole. Fakt on see, et minu keha ei suuda hetkel vajalikul määral insuliini toota ja seetõttu pean ma kuni raseduse lõpuni väga korralikult jälgima, mida suhu pistan.

Hea uudis on see, et kui suudan korralikult toitumist jälgida ja regulaarselt liigun, ei pruugi lapsele ega mulle endale üldse mingeid negatiivseid tagajärgi olla. Lihtsalt väike ehmatus ja meeldetuletus, et kõiki Halloween'i komme ei pea korraga nahka pistma.

Muuseas, meil oli kuni eilseni põhimõtteliselt suvi. Natuke naljakas oli novembrikuus peenrast saialilli vaasi korjata ja pluusiväel ringi lehvida. Aga siis hakkas korraga lund sadama, temperatuur kukkus 10 kraadi allapoole ja oligi talv käes. Üleöö. Kõrvitsa söötsin kanadele, et siis saab Halloween'i jalust ära ja võib jõuludega alustada. Piparkoogivabade jõuludega siis sedapuhku.

Muide, hea uudis on see, et 90% juhtudest läheb rasedusdiabeet pärast lapse sündi lihtsalt ise ära. Aga mismoodi minusugune maiasmokk järgnevad kolm kuud ilma suhkruta üle elab, ma küll ei tea!

Kuus kuud täis

Ohoo kui tore nädalavahetus mul oli! Matt pidi teises linnas mingeid suuri eksameid tegema ja arvas, et ma võiks kaasa minna. Hotelli jõudes ütles check in'i tädi, et see tuba, kus me peatume, olevat tema lemmik, asub 17-ndal korrusel ja on imelise vaatega. Paljutõotav, eksole?! Mul on oluliselt tihemini juhtunud, et kui hotellil on mitukümmend korrust, saan mina ikka mingi kolmanda või nii ja kui broneerimislehelt tundub, et peaaegu igast toast peaks super vaade olema, vaatab minu aken vastasmaja seina või muud igavat. See on nagu autorendiga - Audi A4 or similar ei ole mitte kunagi Audi A4, vaid alati similar.

Järgmiseks tõmbas tädi sahtli lahti ja ulatas meile kaks paberkotikest, kummaski soe pähklite ja šokolaaditükkidega küpsis sees. Saate aru, neil on selline sahtel, mis küpsiseid soojana hoiab! Ühtlasi selgus, et need küpsised on kogu hotellis viibimise aja piiramatus koguses tasuta, mine ainult ja küsi! Viisakas kanadalane võib-olla tõesti piirduks ainult selle ühega, mis talle saabumisel anti, aga nahaalne rase ida-eurooplane käis küll iga kord leti juurest läbi kui vähegi alumisele korrusele asja oli.

Rasedus on selles mõttes tore, et täiesti vabalt võib näiteks keset ööd jäätist süüa, mingit süümepiina ei teki. Kõik normaalsed riided on nagunii lootusetult kitsaks jäänud ja rasedate omad tehakse õnneks sellised, kus on alati venimisruumi. Mul pole õrna aimugi, mitu sentimeetrit on raseduse ja mitu maiustamise tagajärjel juurde tulnud. Varsti tehakse see kohustuslik diabeeditest, siis võib muidugi juhtuda, et lõbus elu saab läbi.

Aga tuba oli tõesti vägev ja vaate osas üldse ei valetatud, isegi vannitoast oli vaade!

Ja kui ma esimese hooga arvasin, et ei raatsi toast välja minnagi, täiesti okei oleks rõdul peesitada ja küpsiseid süüa (sooja oli +17), muutus see kohe kui Matt leidis, et äkki ma võiks natuke beebiasju kokku otsida, sest suuremas linnas on teadagi parem valik.

Lapsesaamine on ikka täitsa sürr ettevõtmine. Mul on endiselt natuke raskusi mõistmisega, et see tüüp, kes mu kõhus põtkib, on päriselt olemas ja tuleb ühel hetkel välja. Ebareaalne! Päris oma beebi! Vau...

Kohaliku veebruaribeebide grupi esimene laps on juba sündinud, tuli 25-ndal nädalal, aga on senini õnneks kenasti kosunud. Vaatan neid pilte ja ei suuda uskuda, et mul on sama suur laps kõhus. Et tal on isegi küüned ja ripsmed, muust rääkimata. Ma pigem kujutan teda ette selle kummikaruna, keda esimest korda ultrahelis nägin. Selles staadiumis, kus neil on saba ning kõrvad pole veel kaelalt pea külge liikunud. Teoreetiliselt saan ju aru küll, et see pirakas tegelane, keda viimases ultrahelis nägin, arenes ikka sellestsamast kummikarust, aga... ma ei tea, mõistus ei võta vist veel hästi vastu.

Kuniks Matt eksameid kirjutas, käisin peaaegu kõik beebipoed läbi. Sain päris palju asjalikke asju, näiteks mähkmekoti. Paljudel emadel kipuvad need olema kirjud ja piltidega, aga mul oli algusest peale kinnisidee, et kuniks mina seda tassima pean, mitte laps, peab kott olema võimalikult neutraalne. Selline, mida ma ka muidu kannaks. Leidsingi! Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, miks need kotid kõik nii suured on - kui palju träni ma siis ikka kaasa vean, aga rase sõbranna, kel juba kaheaastane mudilane olemas, ütles, et ärgu ma muretsegu, pigem jäävat ruumist puudu.

Mis võib olla tõsi, sest kui viimane kord koos kohvikus käisime, lasi seesama kahene ennast niimoodi täis, et kõik riided tuli seljast ära võtta. Kohvikust välja kõndis ta uhkelt ainult pampersis ja karvases talvevestis. Kotitäis vahetusriideid peab ikka kaasas olema. Soovitatavalt endale ka.

Beebipoodides müüakse selliseid imeasju, mille olemasolust mul varem aimugi polnud! Näiteks soovitavad kõik Nose-Frida't mis on rootslaste leiutatud vahend beebi ninast kollide väljaimemiseks. Sõna otseses mõttes imemiseks - õnneks on filter vahel. Olevat kõige geniaalsem asi üldse. Ma veel ei ostnud, loodan, et mul on nii perfektne beebi, kel polegi ninakolle (nali!).

Siis on sellised väiksed "mütsikesed", mida saab kasutada beebipoistel mähkmete vahetamise ajal, et nad sind suure kaarega täis ei kuseks. Neid ka veel ei ostnud.

No ja siis need nunnud kampsunid ja asjad, mis on kaks korda kallimad kui minu enda garderoobi kõige hinnalisemad esemed. Beebindus on ikka täielik äri! Endale veel ostaks sellise hinnaga, sest ma kannaks seda hilpu oma kõva kümme aastat, aga lapsele, kellele kampsik kahe kuuga väikseks jääb, tundub nagu mõttetu.

Ja kuigi lubasin endale, et ei osta mitte ühtegi mänguasja, sest esiteks ei lähe niipea vaja ja teiseks kindlasti kingitakse, leidsin öökulli, mille saab krõpsuga kas voodi või vankri külge kinnitada ja kui teda tõmmata, jookseb põrinal mööda paela üles tagasi. Nii nunnu! Ma lõbustasin ennast sellega terve pärastlõuna (rase teeb, mis rase tahab!).

Muudest uudistest nii palju, et mul sai hiljuti kuus kuud täis. Viimase nädalaga olen hakanud päriselt rase välja nägema, mitte lihtsalt nagu jämedavõitu vorst. Kõhul hakkab see iseloomulik kuju tekkima. Õnneks püsib naba täiesti õige koha peal, ei kipu väljapoole nupuks tulema. Seda ma natuke kartsin, sest minu meelest on kõige rõvedam tunne kui keegi su naba katsub ja kui ta välja peaks tulema, puutub ju kogu aeg miski sinna vastu. Ma oleks sunnitud legoklotsi naba peale kleepima, et jubedat tunnet vältida. Kujutate ette kui tobe ma siis välja näeks?!

Kaalu on senini lisandunud 4 kilo, aga suurem spurt on ilmselt alles ees, sest praegu moodustab laps sellest ainult kuskil 600-700 grammi. Matt, sindrinahk oli sündides pea 5 kilo, ma väga loodan, et poeg selles osas isasse ei ole...

Lapsele nime valimine

Beebigrupis oli täna küsitud, et mis te oma lapsele nimeks panete ja miks? Enamik vastuseid olid igati mõistlikud, kuni jõudsin naiseni, kelle mehe nimi on Codie, nende esimene poeg on Frankie Codie ja veebruaris sündiva poja kavatseb nimetada Codie Frankie'ks, et siis on nii mees kui mõlemad pojad üksteise järgi nime saanud. Ja ta ei teinud seejuures nalja!

Mäletate, kuidas ma eelmises postituses mainisin, et igaühel on õigus oma lapsele just selline nimi valida nagu ta tahab ja kellelgi teisel ei peaks siin kobisemist olema? Ma sain just aru, et see ei vasta alati tõele. Teatud juhtudel võiks leiduda mõni hea sõber, kes aitaks lapsevanemate tähelepanu juhtida faktile, et Codie, Frankie Codie ja Codie Frankie ühes peres võib olla natuke liig. Huvitav, mis saab siis kui nad otsustavad veel ühe lapse saada ja see on ka poiss? Codie Codie? Frankie Frankie?

Minu meelest läheb keeruliseks kui isal ja pojal on sama eesnimi, kunagi ei saa aru, kellest jutt on. Mu sõprade suguvõsas on komme, et esimene poeg on alati Jüri ja see on juba mingi viis-kuus põlvkonda kestnud. Kujutate ette, et saate igavesti toreda mehega tuttavaks, plaanite pisiperet... ja siis selgub, et esimene poeg PEAB olema Jüri. Löö või maha, aga minu laps ei oleks elu sees Jüri, olgu tegemist nii pika peretraditsiooniga kui tahes.

Eile kirjutas üks naine beebigrupis, et ootab kaheksandat (!) last ja kõikide eelmiste nimed lõpevad täishäälikuga. Ka kaheksandale oli täishäälikuga lõppev nimi välja valitud, aga nüüd meeldib talle hoopis üks teine nimi, mis ei lõpe täishäälikuga. Kas oleks okei beebile see nimi panna, sest ta oleks õdedest-vendadest ainus, kelle nimi ei lõpe täishäälikuga?

Igal inimesel omad kriteeriumid, eksole. Kui kellelgi mu sõpradest oleks kaheksa last, kahtleksin, kas suudaksin kõikide nimed üldse meeldegi jätta, päris kindlasti ei paneks ma tähele, mis tähega need lõpevad.

Aga teate, mis teeb nimevaliku veel keerulisemaks kui see niigi on? Kui kolite teisele poole maakera. Nagu mina.

Mul on nimele alljärgnevad kriteeriumid (võtke kohe heaga kohvitass kõrvale, nüüd läheb pikemaks lugemiseks):

- Kuna meie laps kasvab üles Kanadas, peab nimi olema kanadalastele tuttav ja loogiline. Mina ise olen pidanud nii ees- kui perekonnanime juba viis aastat tähthaaval ette lugema ja ma ei taha, et lapsel sama saatus oleks. Perekonnanimed on meil Matt'iga mõlemal eestimaised, siit pole leevendust loota, nii et olgu lapsel vähemalt see rõõm, et eesnimi pikemat tutvustamist ei vajaks.

- Kuna pooled sugulased elavad Eestis, peab nimi olema niipalju eestimaine, et isegi mu vanaema suudaks selle ilma igasuguse probleemita välja lugeda/hääldada/meelde jätta.

- Nimi peab olema piisavalt lühike, et sellest ei oleks vaja teha lühiversiooni. Siinmail on nii tavaline, et passi läheb üks nimi, aga kasutama hakatakse hoopis teist (umbes nagu Aleksander=Sass). Meie sõbrad tahtsid oma pojale Jaxon nimeks panna, aga siis leidsid, et kuna nad teda nagunii Jax'iks kutsuks, siis las ollagi Jax. Loogiline. Seda enam, et Kanada/USA lastel on alati keskmine nimi ka ja seda tegelikult ei kasutata, ongi lihtsalt "varuks". Rohkem nagu ametlik nimi, mida on tore diplomi peale kirjutada kui kooli lõpetad; enamik sõprugi enamasti ei tea, mis su keskmine nimi on. Nii et see võib vabalt olla pikem, võõrapärasem või mõne vanavanema auks, sest kasutusel on ta ainult paberil.

- Siinsetest nimedest on pea pooled unisex - kasutusel nii poistel kui tüdrukutel. Need välistasin kohe. Ma tahan, et kui nimi on kuskil kirjas, oleks inimestel ettekujutus, mis soost tegelasega tegemist on. See on ainult kohalik probleem jälle, Eestis polegi ju unisex nimesid. Aga mõned Eesti nimed on näiteks Soomes teise soo nimed - mu sõbranna Kai rääkis, et tema isa tegi soomlastega koostööd ja jõuludeks saatsid sommid neile õega kingitusi. Õde sai Barbie'sid ja muud tüdrukutekraami, Kai sai poiste mänguasju (Kai on Soomes poisi nimi, Kanadas muideks ka).

- Ja kuigi ma tahan, et nimi oleks tuntud ja arusaadav, ei taha ma sellist nime, mis igal teisel samaealisel on. Mulle meeldivad päris paljud nimed, mis praegu populaarsed on ja neile kõigile sai kriips peale tõmmatud.

- Lõpetuseks võiks see olla selline nimi, mida tutvusringkonnas väga ei esine, eriti just sõprade lastel, kellest tulevikus meie omale mängukaaslased saavad. Jama on muidugi see, et sõbrad on nii mõnegi väga hea nime juba ära kasutanud.

Aga noh, ei ole ju palju tahetud? Sirvisin kõik nimesaidid läbi, hoidsin silma peal filmide lõputiitritel, guugeldasin näitlejaid-muusikuid-heliloojaid... ja sain aru, et minu pojal ei saagi nime olema, sest lihtsalt ei leidu sellist nime, mis mulle meeldiks ja samal ajal neile kriteeriumitele vastaks.

Need, mis enam-vähem oleks sobinud, laitis Matt maha (enamasti täiesti loogilise põhjendusega, näiteks et sellest nimest tehtaks vot selline hüüdnimi - kultuurilised eripärad, mida sisserännanuna ei pruugi teada). Siinkohal tuleb mulle meelde, et tean Eestis üht Becky't. Kanadas oleks see täiesti okei nimi, aga Eestis ei julgeks ma küll oma tütrekest Pekiks kutsuda.

Kuni ühel hetkel tuli Matt lagedale nimega, mis on tuntud nii Eestis kui Kanadas ja vastab kõikidele kriteeriumitele. Mina esimese hooga vaimustusse ei sattunud, aga no paha ka ei ole ja midagi paremat pole ma suutnud välja mõelda. Vähemalt ei jää laps nimetuks. Veebruaris teeme siis avalikuks.

Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...

Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?